← Eesti

2-18-8424/22

Obsah (5)§ 106§ 104§ 423§ 79§ 173

Tsiviilasi nr 2-18-8424 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi nr 2-18-8424 Määruse tegemise aeg ja koht 21.12.2018.a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Kaupo Paal,

§ 106

lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 alusel.

§ 106

lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus

§ 104

lg-ga 1.

§ 104

lg 1 kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandusvõi kutsetegevusega. Hageja väitis, et vaidlus on seotud mõlema poole majandustegevusega. Hageja leidis, et kostja ei ole tarbija Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (BR I bis) alusel. Kostja käendas äriühingu SIA Sottile HOME ja Evelekt Hulgi OÜ müügi- ja koostöölepingust tulenevaid kohustusi olles samaaegselt SIA Sottile HOME juhatuse liige ja ainuosanik. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole kostja tarbija, kuna kostja ei sõlminud käenduslepingut enda eratarbimises tekkinud isiklike vajaduste rahuldamise eesmärgil. 2. Kostja palus jätta hagi läbivaamata ning rahuldamata. Kostja väitis, et hagi aluseks olevad asjaolud on tõendamata. SIA Sottile HOME on oma kohustused hageja ees nõuetekohaselt täitnud, mistõttu puuduvad hagejal nõuded SIA Sottile HOME ja kostja vastu. Lisaks väitis kostja, et vaidlus ei allu Harju Maakohtule. Kostja alaline elukoht on Lätis ning mitte Eestis. Käenduslepingus kokkulepitud kohtualluvuse kokkulepe Harju Maakohtu kasuks on tühine. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on käendusleping, kus käendaja on füüsiline isik, tarbijakäendusleping. Kostja on füüsiline isik, kes on tarbija. Seega ei ole kohtualluvuse kokkulepe lubatud

§ 106

lg 1 p-st 1 ja § 104 lg-st 1 ning Riigikohtu praktikast tulenevalt (vt RKTKo 3-2-1-40-14, p 12). Käendusleping ei ole sõlmitud kostja majandus- ega kutsetegevuses. Seadusandja on VÕS-i vastavaid sätteid muutnud, et oleks selge, et füüsilise isiku poolt sõlmitud käendusleping on alati tarbija poolt sõlmitud tarbijakäendusleping. 3. Harju Maakohus tegi 11.10.2018.a määruse, millega jättis hagi läbivaatamata

§ 423lg 1 p 13 alusel.

Kohus nõustus kostjaga, et käenduslepingu punktis 9.2 kokkulepitud kohtualluvuse kokkulepe on tühine. Kohus tuvastas, et kostja sõlmis tarbijakäenduslepingu enda majandustegevusest tulenevalt, kuna kostja oli SIA Sottile HOME juhatuse liige ja osanik. Samas asus kohus seisukohale, et antud juhul ei ole oluline, kas kostja tegutses enda majandustegevuses. Kohus lähtus VÕS § 143 lg-st 1, mille kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendaja on füüsiline isik. Kohtu hinnangul oli seadusandja vastavaid sätteid muutnud, et oleks selge, et füüsilise isiku poolt sõlmitud käendusleping on alati tarbijakäendusleping. Maakohus järeldas, et kui kostja on füüsiline isik ehk tarbija, on kohtualluvuse kokkulepe tühine

§ 106

lg 1 p 1 ja 104 lg 1 alusel.

§ 79lg 1 järgi on kohtualluvus Läti kohtutel.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu määruse. Hageja väitis, et vaidlus allub Harju Maakohtule. Hageja kordas enda väiteid, mida ta esitas hagiavalduses. Hageja leidis, et tulenevalt BR I bis määrusest ning Euroopa Kohtu praktikast ei saa kostjat lugeda tarbijaks. Kostja tegutses enda majandustegevuse raames. Seega ei ole kohtualluvuse kokkulepe tühine

§ 106lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 alusel.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused 2

(4)Tsiviilasi nr 2-18-8424
  1. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et Harju Maakohtu määrus tuleb tühistada ning määruskaebus osaliselt rahuldada. Hagi tuleb saata Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks.
  2. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas Harju Maakohtul on kohtualluvus käenduslepingu punkti 9.2 kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt. Selleks tuleb hinnata kohtualluvuse kokkulepe kehtivust BR I bis määruse art 25 alusel. Ringkonnakohus selgitab, et alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga, on Euroopa Liidu määrused liikmesriigi õiguse ees ülimuslikud küsimustes, mida Euroopa Liidu määrused reguleerivad. Tsiviil- ja kaubandusasjades reguleerib kohtualluvuse kindlakstegemist BR I bis määrus. Järelikult tuleb tsiviil- ja kaubandusasjades kohtualluvus kindlaks määrata üldjuhul viidatud määruse alusel. Riigisisese õiguse juurde võib pöörduda ainult siis, kui määrus seda selgelt lubab.
  3. Ringkonnakohus leiab, et kohtualluvuse kokkulepe on kehtiv BR I bis art 25 alusel. BR I bis art 25 lg 1 ls 1 kohaselt kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Viidatud sätte tähenduses on asjaomane liikmesriigi õigus selle riigi õigus, millise riigi kohtute kohtualluvuses kokku lepiti. Kuna pooled leppisid käenduslepingu punktis 9.2 kokku, et kohtualluvus on Harju Maakohtul, tuleb hinnata, kas kohtualluvuse kokkulepe on tühine Eesti õiguse alusel. Eesti õiguse alusel ei ole kohtualluvuse kokkulepe tühine.

§ 106

lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus käesoleva seadustiku § 104 lg-s 1 sätestatuga.

§ 104

lg 1 kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. VÕS 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendaja on füüsiline isik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tarbijakäenduslepingus kokku lepitud kohtualluvuse kokkulepe automaatselt tühine

§ 106

lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 alusel.

§ 104

lg-st 1 tulenevalt peab kohus hindama, kas vaidlus seondub mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. VÕS § 143 lg 1 ei välista seda, et vaidlus seondub mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. VÕS § 143 lg 1 eesmärk on kaasa tuua käenduslepingu tühisus, kui pooled ei ole käenduslepingus kokku leppinud rahalise vastutuse maksimumsummas (vt VÕS § 143 lg 2). VÕS § 143 lg 1 eesmärk ei ole kaasa tuua käenduslepingus kokku lepitud kohtualluvuse kokkuleppe tühisust. Kohtualluvuse kokkuleppe tühisust tuleb hinnata

§ 106

lg 1 p 1 ja

§ 104lg 1 alusel.

Viidatud sätete alusel peab hindama vaidluse iseloomu, s.t kas füüsiline isik sõlmis käenduslepingu enda majandusvõi kutsetegevuse raames. Antud juhul sõlmis kostja käenduslepingu enda majandus- ja kutsetegevuse raames. Riigikohtu varasema praktika kohaselt tegutseb käendaja enda majandus- või kutsetegevuse raames, kui ta sõlmib käenduslepingu ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu (RKTKo 3-2-1-148-11, p 13). Kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses, kui ta oli samal ajal äriühingu ainus või põhiline osanik või aktsionär (vt RKTKo 3-2-1-89-08, p 11). Euroopa Kohtu praktika kohaselt ainult tehingud, mis on sõlmitud isiku eratarbimise vajaduste rahuldamise eesmärgil ei ole seotud isiku majandus- ega kutsetegevusega (Benincasa, C-269/95, p 16). Euroopa Kohus on leidnud, et kui füüsiline isik, kes omab äriühinguga professionaalset sidet, näiteks olles 3

(4)Tsiviilasi nr 2-18-8424 äriühingu juht või enamusosanik, tagab äriühingu lepingust tulenevaid kohustusi, tegutseb enda majandus- või kutsetegevuses (Česká spořitelna, C-419/11, p-d 36-40). Maakohus tuvastas määruses, et kostja oli äriühingu SIA Sottile HOME juhatuse liige ja ainuosanik ning tagas äriühingu müügi- ja koostöölepingust tulenevaid kohustusi. Arvestades Riigikohtu ning Euroopa Kohtu praktikat, asus maakohus õigesti määruses seisukohale, et kostja sõlmis käenduslepingu enda majandustegevuses. Maakohus jättis ekslikult arvestamata selle asjaoluga. Vastuoluliselt järeldas maakohus määruses, et kuna kostja on füüsiline isik, on ta tarbija, millest tulenevalt on kohtualluvuse kokkulepe tühine. Ringkonnakohus selgitab, et ainuüksi sellest, et isik on füüsiline isik, ei saa järeldada, et isik on tarbija. Tarbija on isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Antud juhul seondus lepingu sõlmimine kostja majandustegevusega. Kuna kostja tegutses enda majandustegevuse raames, ei ole kohtualluvuse kokkulepe tühine

§ 106lg 1 ja § 104 lg 1 alusel.

  1. Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas Harju Maakohtu kohtualluvus on välistatud mõne muu kostja esitatud väite alusel. Kostja avaldas hagi vastuses, et kostja alaline elukoht on ja oli Lätis, ning hageja ei ole pöördunud kostja elukohajärgsesse kohtusse Lätis. Kui kostja alaline elukoht on Lätis, siis BR I bis määruse art 4 lg 1 kohaselt on üldine kohtualluvus selle riigi kohtutel, kus on kostja alaline elukoht. BR I bis määruse art-lis 25 sätestatud kokkuleppest tulenev kohtualluvus on aga erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kuna pooled ei ole antud juhul teisiti kokku leppinud, on kohtualluvuse kokkulepe Harju Maakohtu kasuks erandlik ning hageja ei saa pöörduda käenduslepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks Läti kohtutesse BR I bis art 4 lg 1 alusel. Määruskaebuse vastuses väitis kostja lisaks, et hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas, kui tarbijast kostja vastu soovitakse hagi esitada ja menetleda Harju Maakohtus. Kostja hinnangul põhjustab see kostjale ebamugavust ja menetluskulusid teises riigis. Kostja väide ei välista Harju Maakohtu kohtualluvust. Määruskaebuse vastusest ei nähtu vastuolu hea usu põhimõttega. Ainuüksi ebamugavuste ja menetluskulude tekkimine seoses teises riigis kohtumenetlusega, ei too kaasa kohtualluvuse kokkuleppe vastuolu hea usu põhimõttega. Samuti on kostja ekslikult pidanud ennast tarbijaks. Eelnevalt on tuvastatud, et kostja ei ole tarbija, kuna kostja tegutses enda majandustegevuse raames. Samuti määruskaebuse vastuses esitatud väide, et hageja ei ole nõuet esitanud äriühingu SIA Sottile HOME vastu, kes peaks esmajärjekorras vastutama rahaliste kohustuste eest juhul, kui need on tekkinud, ei välista Harju Maakohtu kohtualluvust.
  2. Eeltoodust tulenevalt on Harju Maakohtul kohtualluvus. Käenduslepingu punktis 9.2 kokkulepitud kohtualluvuse kokkulepe on kehtiv. Harju Maakohtu 11.10.2018.a määrus tuleb tühistada ning hagi Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks tagasi saata. Menetluskulud
  3. Kuna käesolev ringkonnakohtu määrus ei ole menetlust lõpetav määrus, ei määra ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotust

§ 173lg 1 alusel. Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.