RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS 1-17-10573 27. detsember 2018 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Vahistuse põhjendatuse kontroll Tallinna Ringkonnakohtu 26. sep

) § 275 lg-s 2 sätestatud korras, kontrollitud süüdistatava vahistuse põhjendatust. Seetõttu on isiku vahi all pidamine õigusvastane ja ta tuleb vabastada.

2. juuni
3. a vastuses selgitas maakohus, et D. Kärbergi vahistuse põhjendatust kontrolliti
4. veebruari
5. a määrusega, millega lahendati kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotlus. Seega ei pidanud kohus oma algatusel veel kord sama küsimust lahendama.

§ 275

lg-te 2 ja 3 nõuete rikkumise tagajärge pole seaduses kirjeldatud, mistõttu ei saa väita, et süüdistatav on vahi all põhjendamatult.

2. juulil 2018 esitas kohtunik maakohtu esimehele taotluse kriminaalasja ümberjagamiseks. Taotluse kohaselt on sama kohtuniku menetluses teine kriminaalasi, mille arutamise algus lükkus kohtukoosseisust sõltumatutel põhjustel mitme kuu võrra edasi. Teises kriminaalasjas on kuus vahialust ja kohtulahendini tuleb jõuda võimalikult kiiresti. D. Kärbergi kriminaalasja arutamisega alustamine kahjustaks aga teise kriminaalasja arutamise ajakava. Lisaks kavatseb kohtunik jääda
3. jaanuaril 2020 pensionile.
4. Samal kuupäeval otsustas Harju Maakohtu esimees kohtu tööjaotusplaani punkti 45 ja kohtute seaduse (KS) § 45 lg 11 p-de 3 ning 4 alusel taotluse rahuldada ja anda D. Kärbergi kriminaalasja teisele kohtunikule.
6. augustil 2018 palus maakohtu uus kohtukoosseis esitada kohtumenetluse pooltel D. Kärbergi vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks seisukohad. Vastuseks leidis kaitsja, et süüdistatav tuleb vahi alt vabastada, prokurör pidas aga vahistamise jätkamist põhjendatuks. Maakohtu määrus
7. Harju Maakohtu
8. augusti
9. a määrusega tunnistati D. Kärbergi vahi all pidamine jätkuvalt põhjendatuks. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 10.

§ 275

lg 2 nõuete täitmiseks pole varem eraldi määrust tehtud, kuid vahistamise eeldusi kontrolliti

1. veebruari
2. a määrusega, millega lahendati süüdistatava taotlus kautsjoni kohaldamiseks ja loeti vahistuse jätkamine põhjendatuks. Sellest kuupäevast möödub varsti kuus kuud ja kohus peab seetõttu oma algatusel uuesti kontrollima vahistuse põhjendatust. Süüdistatava kohtu alla andmine süüdistusakti alusel kinnitab kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Kuriteokahtluse aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Kuna vahistamise aluseks on uute samalaadsete kuritegude toimepanemise oht, õigustab see keskmisest tunduvalt pikemat vahistamist. Menetleja käitumisest tingitud viivitusi asjas tekkinud ei ole. Määruskaebus
3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse D. Kärbergi kaitsja vandeadvokaat O. Kuklase, taotledes määruse tühistamist ja süüdistatava vahi alt vabastamist või kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Määruskaebuse põhiväiteid olid järgmised. 2

§ 275lg 2 alusel toimuva vahistuse põhjendatuse kontrolliga.

D. Kärberg on vahi all ebaseaduslikult. Lisaks on menetluses olnud põhjendamatuid viivitusi. Ringkonnakohtu määrus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.
4. Kaitsja väited kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta on ainetud, sest maakohtu määruses põhjendati nii kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasoluga seonduvat, samuti seda, miks pole ületatud vahi all pidamise mõistlikku aega. Etteheited kohtuasja ümberjagamise ja kohtukoosseisu ebaseaduslikkuse kohta ei ole määruskaebemenetluse esemeks.
5. Vahi all pidamisega kaasnevat põhiõiguste riivet saab kontrollida asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisel, kuid siis peab kohtumäärusest nähtuma põhjendus selle kohta, kas vahistamine jääb mõistliku aja piiridesse. Kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisel tuvastati põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja vahistamise alused, kuid ei käsitletud vahistamise mõistliku ajaga seonduvat. Seetõttu pole tegemist vahistuse põhjendatuse kontrollimisega

§ 275lg 2 tähenduses.

Väärib tähelepanu, et taotluse lahendamise kohta tehtud määrus pole

§ 385p 20 kohaselt vaidlustatav.

16. Maakohus on ületanud

§ 275

lg-s 2 sätestatud tähtaega ligikaudu 3 kuu võrra, kuid tähtaja rikkumine ei tingi süüdistatava vabastamist. Kuna vahistamise tähtaeg kohtumenetluses pole seotud

§ 275lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmisega, ei viibi D.

Kärberg pärast 6-kuulise tähtaja möödumist, s.o pärast

1. maid 2018, vahi all ebaseaduslikult. Riigikohtu praktika kohaselt saavad vahistamismääruse täitmise peatamise tingida vaid kaalukad ja erakorralised asjaolud, mis igal juhul välistaksid vahistamise, kuid selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud. Nendeks juhtudeks, kui isik oleks tulnud vabastada, kuid kohus vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud tähtaega ületas, nähakse kahju hüvitamise alused, ulatus ja kord ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
2. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse D. Kärbergi kaitsja vandeadvokaat O. Kuklase, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist, süüdistatava vahi alt vabastamist ning menetluskulude jätmist riigi kanda. Kaitsja põhiväited on järgmised.
3. Ringkonnakohus tõlgendas

§ 275

lg-t 2 ebaõigesti, sest tuvastatud rikkumise tagajärjeks peab olema süüdistatava vahi alt vabastamine. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (nr 599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirja kohaselt on

§ 275lg-s 2 nimetatud 6-kuuline tähtaeg nn punane joon, mida ületades kaalub isiku õigus vabadusele üles muud huvid. Seadusandja eesmärk oli siduda tähtaja 3

§ 384

lg 3 kohaselt järgitakse määruskaebuse esitamisel

1. või
2. peatüki sätteid.

§ 339

lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui asjas tegi kohtulahendi ebaseaduslik kohtukoosseis. Kohtuniku taotlusest ja maakohtu esimehe otsusest ei selgu, missugune vajalik menetlustoiming mõjuva põhjuseta tegemata jäi. Üksnes see põhjendus sai olla KS § 45 lg 11 järgi kohtuasja ümberjagamise aluseks.

1. Vahistamise aluse ja eelduste kontrollimisel ei vasta kohtumääruste põhjendused Riigikohtu praktikale. Arvestama peab isiku hoiakut ja kalduvust toime panna teatud liiki kuritegusid, samuti isiku eelnevat elukäiku. Süüdistatavat pole varem süüdi tunnistatud ega karistatud, kuid seda ei ole arvestatud. Vahistamise alustega seotud tulevikuprognoosi ei tohi tuletada vahetult kuriteokahtlusest ega väidetavalt toimepandud kuriteo raskusest. Vastav analüüs kohtumäärustes puudub. Samuti pidid kohtud tutvuma kriminaaltoimiku ja vahistamismääruses kajastatud tõenditega.
2. Käsitlemata jäeti väited, mille kohaselt toimus süüdistuses kirjeldatud tegevus matkija käitumise tõttu. Isegi kui süüdistusversioon vastaks tõele, ei saaks D. Kärberg toime panna uusi kuritegusid. Tõendatud ega põhjendatud pole väide, et süüdistataval on kontaktandmed narkootilise aine hankimiseks ja müümiseks. See võimalus pole eluliselt usutav. Samuti pole tõendatud, et süüdistataval on narkootilist ainet ja ta saab seda edasi anda.
3. Kaebuse esitamise ajaks oli D. Kärberg vahi all viibinud 1 aasta ja 3 kuud. Nii maa- kui ka ringkonnakohus osutasid vahistamise jätkamise aluseks olevates põhjendustes seisukohtadele, millele tugineti süüdistatava vahistamisel, kuid samade põhjenduste kordamine pole lubatav. Vahi all pidamise proportsionaalsust ei kontrollitud põhjalikult.
4. Kriminaalasja menetluses on olnud põhjendamatuid viivitusi, mis on tingitud jälitustoimingutega kogutud teabe tutvustamata jätmisest, kaitseaktis esitatud taotluste lahendamata jätmisest ning kohtukoosseisu vahetumisest. Pole tuvastatud, et kaitsepool esitas põhjendamatuid taotlusi. Siiani ei ole teada, millal taotlused lahendatakse ja missugused on nendes küsimustes prokuröri seisukohad. Taotluste lahendamata jätmist saab käsitada riigi tegevusetusena. Määruskaebuse vastus
5. Riigiprokurör Vahur Verte leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
6. Kohtumenetluses peab vahistuse põhjendatuse kontroll tagama, et süüdistatava põhiõiguste riivet kontrollitakse vähemalt üks kord kuue kuu jooksul. Maakohus on nimetatud kohustuse täitnud
7. veebruari ja
8. augusti
9. a määrusi tehes. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et seadusandja tahte kohaselt tuleb kohtumenetluses tagada regulaarne ja sisuline kontroll selle üle, et vahi all pidamisel oleks põhiõiguste riive aja möödudes jätkuvalt proportsionaalne kriminaalmenetluse tagamise huvidega. Sama eesmärki täidab asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamine, kuid siis peab kohtumäärusest nähtuma põhjendus selle kohta, et vahistamine jääb mõistliku aja piiridesse. 4

§ 275

lg-s 2 ette nähtud kohustusega, mille tõttu ei saa vahistuse põhjendatuse kontrollimist võrrelda vahistamise tähtaja pikendamisega. Isegi kui

§ 275

lg-s 2 sätestatud tähtaega on rikutud, võib olla kaalukaid asjaolusid, mis õigustavad vahistamise jätkamist. Vahistamismääruse täitmise peatamise saavadki tingida kaalukad ja erakorralised asjaolud, mis igal juhul välistaksid vahistamise kohaldamise. Määruskaebuses neid asjaolusid nimetatud ei ole. D. Kärbergi suhtes kohaldatud tõkend ega süüdistatava kinnipidamine pole ebaseaduslik.

1. Kaitsja heidab alusetult ja kohtupraktikast hälbivalt ette, et vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määruses puuduvad põhjendused ning samuti pidi maakohus põhjendatud kuriteokahtluse sisustamiseks tutvuma kriminaaltoimiku materjaliga. See seisukoht ei haaku kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte ega kahe toimiku süsteemiga. Samuti ei saa kohaldada Riigikohtu praktikat, milles käsitletakse vahistamise eelduste sisustamist kohtueelses menetluses. Kohtud lähtusid põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamisel õigesti süüdistusakti teokirjeldusest ja süüdistust kinnitavate tõendite loetelust.
2. Süüdistatava vahistamise aluseks on keskmisest suurem oht, et isik võib jätkata uute samalaadsete kuritegude toimepanemist. Tema vabastamine võib kriminaalasja menetlusaega pikendada. Seega tagab kohaldatud tõkend ühtlasi kaassüüdistatava õigust mõistlikule menetlusajale. Arvestades süüdistatava vahistamise aluseid, avalikku huvi, kriminaalasja keerukust ja kriminaalmenetluse käiku, pole alust rääkida vahistamise mõistliku aja ületamisest. Riik on kriminaalasja menetlenud aktiivselt ja asjas pole põhjendamatuid viivitusi. Vastupidiselt on kohus avaldanud valmisolekut menetluse kiirendamiseks, kuid see ei õnnestunud kohtust ja prokuratuurist mitteolenevatel põhjustel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium peatub kõigepealt küsimusel, kas kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise määrust saab käsitada vahistuse põhjendatuse kontrollimisena

§ 275lg 2 mõttes (I).

Seejärel peab võtma seisukoha, mis on vahistuse põhjendatuse kontrolliks ette nähtud tähtaja eiramise tagajärg (II) ja vaagima ülejäänud kaitseväiteid vahi all pidamise ebaseaduslikkuse kohta. Viimasena tuleb otsustada, kas määruskaebuse saab rahuldada (III). I

1. Maakohus andis D. Kärbergi kohtu alla
2. novembri
3. a määrusega. Kohtu alla andmise määruses märgiti muu hulgas, et süüdistatav tuleb jätta vahi alla, kuna on oht, et ta võib hakata kõrvale hoidma kriminaalmenetlusest ja toime panema uusi kuritegusid. Järgnenud kohtuliku eelmenetluse käigus jättis maakohus
4. veebruari
5. a määrusega rahuldamata süüdistatava taotluse vahistamise asendamiseks kautsjoniga. Ka selles määruses leiti, et jätkuvalt saab kõneleda ohust, mille kohaselt võib süüdistatav toime panna uusi kuritegusid.
7. augusti
8. a määruses märkis maakohus, et kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise tõttu ei pidanud ta vahepeal oma algatusel enam vahistuse põhjendatust kontrollima, kuna ka kõnealuse asendustõkendi kohaldamise otsustamisel tuvastati vahistamise eelduste olemasolu. Ringkonnakohus leidis seevastu, et kautsjoni kohaldamist vaagides ei käsitletud vahistamise mõistlikku aega ja samuti pole kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtud määrus erinevalt vahistuse põhjendatuse kontrollimisest

§ 385p 20 kohaselt edasi 5

§ 275lg 2 mõttes.

1. Kolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, et kuigi
2. veebruari
3. a määruses kontrolliti vahistamise eelduste olemasolu ja kautsjoni kohaldamise võimalikkust kriminaalmenetluse tagamise vahendina, pole maakohus analüüsinud, kas vahistamisaluse kaal võib olla aja jooksul vähenenud ning kas vahistamine jääb seetõttu mõistliku aja piiridesse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 15). Kuna neid küsimusi ei hinnatud, pole võimalik kõneleda

§ 275lg 2 alusel toimuvast vahistuse põhjendatuse kontrollist.

Järelikult ei saa maakohtuga nõustuda selles, et ta ei pidanud oma algatusel enne

1. augustit 2018 vahistuse põhjendatust kontrollima.
2. Ringkonnakohus osutas põhjendatult sellelegi, et nende määruste samastamine on välistatud ka vaidlustamisvõimaluse erinevuse tõttu. Nimelt ei laiene

§ 275

lg 2 alusel tehtud määruse edasikaebamisele

§-s 385 sätestatud piirangud, mistõttu saab vahistuse põhjendatuse kontrollimist

§ 383

lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 3-1-1-118-16, p 16). Kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise määruse peale edasikaebamise välistab seevastu

§ 385p-s 20 märgitu.

34. Kolleegiumi hinnangul ei ole vahistuse põhjendatuse kontrollimine asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisel iseenesest välistatud. Sel viisil toimimine eeldab, et muude küsimuste kõrval peab kohus eraldi hindama, kas vahistamine jääb mõistliku aja piiridesse, ja otsustama, kas vahi all pidamise saab tunnistada põhjendatuks. Mõistetavalt tuleb kohtul vahistuse põhjendatuse kontrollimise kavatsusest kohtumenetluse pooli teavitada ja võimaldada neil märgitud küsimuses arvamust avaldada. Kohtumääruses peab siis ka selgitama, et vahistuse põhjendatuse kontrollimise osas on kohtumäärus

§ 383lg 1 kohaselt edasi kaevatav.

Lisaks tuleb järgida

§ 275lg-s 4 märgitud kohustust teavitada sama paragrahvi 2.

lõikes nimetatud määrusest kohtu esimeest. 35. Kui kohus kontrollib eelnevalt kirjeldatud nõudeid järgides vahistuse põhjendatust koos asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisega, aitab see vältida osaliselt kattuvates küsimustes mitme kohtuistungi korraldamist, korduvat seisukohtade esitamist ja eraldi menetlusdokumentide vormistamist. Samas ei halvenda sel moel toimimine süüdistatava jaoks mõeldud tagatist, mille eesmärgiks on põhiõiguste riive regulaarne ja sisuline kontroll. Kui kohus kontrollib vahistuse põhjendatust kohtumenetluse poole taotlusest lähtudes, ei pea ta oma algatusel veel kord sama küsimust lahendama, vaid sel juhul tuleb

§ 275

lg-s 2 märgitud 6-kuulist tähtaega arvestada taotluse lahendamise kohta määruse tegemisest. II 36. Määruskaebemenetluse põhiküsimusena peab otsustama, mis on

§ 275

lg-s 2 sätestatud vahistuse põhjendatuse kontrolliks ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärg. Kaitsja hinnangul tuleb süüdistatav tähtaja rikkumise korral vahi alt vabastada. Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. 37. Määruskaebuse esitaja arvamus

§ 275

lg 2 nõuete rikkumise võimaliku tagajärje kohta tugineb seaduseelnõu nr 599 SE esialgsele tekstile, milles sätestati vahistuse kestusele kohtumenetluses konkreetne tähtaeg. Nii märgiti eelnõu algteksti käsitlevas seletuskirjas 6

§-s 130, on kavas seada ajalised piirangud ka esimese astme kohtu menetluses toimuvale vahi all pidamisele. Seega sooviti

§-s 275 sätestada, et esimese astme kohtu menetluse ajal ei või süüdistatav olla üldjuhul vahistatud üle ühe aasta. Kohtule vahistamisaja kehtestamisel oli kaks eesmärki: kindlustada paremini isiku põhiõigustega kooskõlas olev menetlus ja välistada juhtumid, kus isik unustatakse vahi alla; distsiplineerida menetlejat.

§-des 130 ja 275 märgitud tähtaegade puhul oli aga kolm läbipõimunud eesmärki: anda (nagu iga teinegi menetlustähtaeg) teatud garantii mõistliku menetlusaja saavutamiseks; osutada punase joonena, millal lõpeb menetleja kaalutlusõigus põrkuvate huvide ja õiguste tasakaalustamisel ehk millal isiku õigus vabadusele kaalub üles muud konkurendid, sõltumata kaasuse üksikasjadest (v.a erandid); anda kaudselt piirid erilise hoolikuse hindamiseks, kuna soovitakse kehtestada eelduslik tähtaeg teatud menetlusfaasi läbimiseks kriminaalasjades, kui puuduvad erandlikud asjaolud. 38. Seaduseelnõu teisel lugemisel tehtud muudatusettepanekuga nr 74 siiski loobuti jäiga üldise vahistustähtaja sätestamisest. Selle asemel nähti

§ 137eeskujul ette kontrollimeetmed vahi all pidamise tähtaja üle kohtumenetluses.

Lisaks märgiti ettepanekus, et

§ 275

lg-st 4 tulenev kohustus annab kohtu esimehele võimaluse võtta ebaproportsionaalselt pikaajalise vahistuses viibimise korral tarvitusele kohased administratiivsed või distsiplinaarsed meetmed. 39. Kaitsja arvamust võiks seega aktsepteerida vaid juhul, kui seaduseelnõu oleks vastu võetud algtekstis kirjeldatud kujul ja eelmises punktis refereeritud muudatusettepanekut poleks arvestatud.

§ 275

redaktsioon võeti vastu muudatusettepanekus toodud kujul ja sellisena kehtib see säte ka praegu. Kuna kehtiv menetlusseaduse redaktsioon kohtumenetluses vahistamise tähtaega ette ei näe, ei saa

§ 275

lg 2 sisustamisel kõigile eelnõu algteksti käsitleva seletuskirja põhjendustele tugineda ja võrdlust kohtueelses menetluses kehtiva vahistamise regulatsiooni eesmärkidega ei teki. Mööndes, et kohtumenetluses kehtiv vahistuse põhjendatuse kontroll peab kindlustama isiku põhiõiguste parema kaitse ja distsiplineerima menetlejat, pole selle menetlustoimingu tegemata jätmist seotud tõkendimääruse toime lõppemisega nii nagu kohtueelses menetluses. Järelikult ei tulene seadusest nõuet, et süüdistatav tuleb igal juhul vahi alt vabastada, kui tema vahistuse põhjendatust 6-kuulise tähtaja vältel ei kontrollitud. 40. Kooskõlas eelmises punktis märgituga osutas ringkonnakohus põhjendatult arusaamale, et vahistamismääruse täitmise peatamise saavad tingida vaid kaalukad ja erandlikud asjaolud, mis välistaksid igal juhul vahistamise kohaldamise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-126-05, p 8).

§ 275

lg-s 2 nimetatud tähtaja rikkumine iseenesest selliste kaalukate ja erandlike asjaolude olemasolust kõneleda ei võimalda, sest sellisel juhul ei saa veel kõneleda isiku vahi all pidamise eelduste puudumisest ega vahistuse mõistliku aja möödumisest. Kuigi

§ 275

lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumisega luuakse oht süüdistatava vabaduspõhiõiguse põhjendamatuks riiveks, tuleb vabaduspõhiõiguse rikkumine siiski eraldi tuvastada. Järelikult ei saa

§ 275lg 2 nõuete eiramine iseenesest kaasa tuua süüdistatava vahi alt vabastamist.

Praeguses asjas ei olegi süüdistatava põhiõiguste rikkumist tuvastatud, vaid kohtute hinnangul saab jätkuvalt rääkida põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolust, samuti sellest, et vahistamise mõistlikku aega pole ületatud. 41. Põhjendatuks saab pidada ringkonnakohtu seisukohta, et kui kohus ei järgi

§ 275

lg-t 2 ja seejärel tuvastatakse, et isik oleks tulnud vabastada, on võimalik kahju hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Erinevalt kaitsja arvamusest pole võimalik rääkida vastuoludest ringkonnakohtu määruse eri osade vahel. Ringkonnakohus tuvastas

§ 275lg 2 nõuete rikkumise, kuid ei teinud kindlaks asjaolusid, mis lubaksid kõneleda vahistamise aluse puudumisest või vahistuse mõistliku aja 7

§ 275lg-s 2 ette nähtud 6-kuulise tähtaja möödumist.

42. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võib rikkumisega kaasnenud tagajärje heastada ka

§ 306lg 1 p-s 61 ette nähtud moel.

Kui tuvastatakse vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud tähtaja rikkumine, mis on viinud isiku vahi all pidamise mõistliku aja nõude eiramiseni, tuleb kohtul süüdimõistva otsuse tegemisel ühe võimalusena kaaluda mõistetava karistuse kergendamist. III

1. Kohtumäärustes on analüüsitud nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse tuvastamise ja vahistamisaja mõistlikkusega seonduvat. Oluline on märkida, et kohtuliku eelmenetluse staadiumis ei saa kohus tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis on seotud süüdistuse sisuga. Prokurör osutab õigustatult, et vastupidine arusaam viiks paratamatult kriminaalmenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte eiramiseni ega haakuks nn kahe toimiku süsteemiga. Eeskätt seetõttu ongi kohtupraktikas leitud, et kuriteokahtluse piisavat põhjendatust kinnitab sisuliselt isiku kohtu alla andmine prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a määrus asjas nr 3-1-1-69-14, p 10.2). Öeldust johtuvalt pole võimalik nõustuda kaitsja argumendiga, mille kohaselt pidi maakohus põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks tutvuma kriminaaltoimiku ja vahistamismääruses kajastatud tõenditega.
4. Vahi all pidamise jätkamise vajadust põhjendades tõid kohtud süüdistusaktis kirjeldatud asjaolude põhjal välja uute samalaadsete kuritegude toimepanemise ohu ja selgitasid, missugused tegurid sellist prognoosi kinnitavad. Ühtlasi leidsid kohtud, et senine vahistuse kestus on proportsionaalne. Määruskaebuse põhjendused süüdistatava vahistamise jätkamist ei välista. Nendes küsimustes kaitsja pelgalt ei nõustu kohtute järeldusega, mistõttu kriminaalkolleegium kohtute argumente ei korda.
5. Kohtute hinnang on põhjendatud selleski, et D. Kärbergi kriminaalasja lahendamisel ei saa sedastada olulisi viivitusi, mis oleksid hinnatavad riigi tegevusetusena ja millega on kaasnenud süüdistatava vahi all pidamise mõistliku aja ületamine. Kohtulikku eelmenetlust on seni toimetatud aktiivselt, mida näitab ka korraldavate istungite arv. Samuti ei võimalda viivituse tekkimisest kõneleda asja arutava kohtukoosseisu vahetamine. Prokurör osutab õigesti, et vastupidiselt on maakohtu uus kohtukoosseis teinud ettepaneku menetluse kiiremaks läbiviimiseks, mis siiski ei sobinud kaitsjatele. Pidades silmas juba kokku lepitud kohtuliku arutamise algusaega, ei saa näha takistusi selleks, et kohus jõuab esitatud taotlused lahendada enne kriminaalasja sisulise arutamise algust.
6. Kaitsja kriitika kriminaalasja ümberjagamise õigusliku aluse puudumise kohta pole samuti õigustatud. Määruskaebuses tõdetakse iseenesest põhjendatult, et kohtuniku pensionile siirdumine
7. a alguses ei saanud asja ümberjagamise aluseks olla, sest kriminaalasja arutamine on planeeritud
8. a esimesse poolde. Isegi kui eeldada, et asja arutamise käigus ilmnevad takistused, mis tingivad kohtuistungite edasilükkamise, jääb kohtule piisav ajavaru, et tagada kohtulahendini jõudmine enne märgitud tähtaega. Küll on põhjendamatu väita, et KS § 45 lg 11 kohaselt saab kohtuasja ümber jagada vaid siis, kui kohtunik ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku 8

§ 390

lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a määruse muutmata ning kaitsja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 9