← Eesti

2-17-18916/19

Obsah (12)§ 162§ 657§ 456§ 445§ 137§ 133§ 122§ 123§ 654§ 367§ 173§ 174

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. november 2018

) § 162 lg 4 alusel. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas tühistada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 7.
  2. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks hindas maakohus ilma kostja taotluseta lepingu 1 osas viiviste kahjulikust kostjale ega põhjendanud oma seisukohta. Maakohus kohaldas vääralt VÕS §
  3. Lepingu 1 alusel nõutava viivise määr on 0,044% päevas, mis ei ületa seadusjärgset viivise määra kolmekordselt. Teiseks jättis maakohus põhjendamatult menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Hageja pakkus korduvalt kostjale võimalust lahenda nõude tasumine kohtuväliselt ja ilma menetluskuludeta. Kostja hageja kompromissiettepanekuid vastu ei võtnud ega pakkunud ka reaalseid võimalusi kohustuste täitmiseks hageja õigusi ülemääraselt rikkumata. Samuti ei tõendanud kostja oma sissetulekuid täielikult ja tõendas oma ütlustega kohtuistungil, et ei kasutanud kõiki seaduslikke võimalusi enda sissetuleku suurendamiseks. Kolmandaks ületas maakohus diskretsioonipiire ja tuletas iseseisvalt kostja soovi täitmise korra kindlaksmääramiseks. Kostja vastavat taotlust vastuses hagile ega kohtuistungil ei esitanud. 7.

  1. Täiendavalt selgitas hageja, et õigeks sissenõutavaks muutunud viivisenõudeks hagi esitamise aja seisuga on 1 282,32 eurot, hageja ei ole kunagi eeldanud, et viiviseid tasutakse üle põhinõude ja et ta vaidlustab otsuse ka kõigi lepingute alusel edasiulatuva viivise osas.
  2. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud ega esitanud täiendavaid selgitusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja uue otsusega hagi sisuliselt tervikuna rahuldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja kannab kõik senised menetluskulud. 10. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hagi rahuldamise osas, st kostjalt põhivõla ja intressi, samuti alates aasta möödumisel otsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras viivise väljamõistmise osas. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Kaebus ei sisalda väiteid, mille põhjal tuleks kontrollida maakohtu otsustust, et kogu kostja tasutav viivis on piiratud põhivõla summaga. Lisaks on hageja kinnitanud, et selles osas ta otsust ei vaidlusta. Järelikult on apellatsioonimenetluses vaidluse alla lepingu 1 alusel nõutava viivise vähendamine (järgnevas p 11), menetluskulude jaotus (p 12) ja otsuse täitmise kord (p 13).

  1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus vähendas lepingu 1 alusel nõutavat viivist põhjendamatult ja ilma õigusliku aluseta. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja hageja nõue rahuldada arvestades reservatsiooni, et vaidlustatud ei ole viivise piiramist põhivõla summaga. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 11.
  2. Viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel saab kohus kaaluda üksnes juhul, kui kostja on esitanud vastava taotluse (vt nt Riigikohtu
  3. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2411, p 17, kolmas lõik). Kostja
  4. märtsi 2018 vastusest ega avaldustest
  5. aprilli 2018 4

(7)kohtuistungil sellekohast taotlust ei nähtu. Samuti ei selgitanud kostja ringkonnakohtule, et ta oleks maakohtus taotlenud viivise vähendamist või tal oleks olnud mingi takistus sellise taotluse õigeaegseks esitamiseks. Seega ei saanud maakohus viivist vähendada viidatud alusel. 11.
  1. Siiski saab kohus omal algatusel kontrollida, kas viivise kokkulepe on kehtiv ja ega viivise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu
  2. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Selleks peab vähemalt üks pool tooma kohtu ette asjaolud, mis viitavad kokkuleppe võimalikule tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. 11.
  3. VÕS § 415 lg 1 esimene lause sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See normiviide hõlmab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandat lauset, mis lubab viivist nõuda lepingus kokkulepitud ja kehtiva intressimääraga (Riigikohtu
  4. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Hageja tõi esile, et lepingus 1 oli intressimäär 16% aastas, sellele kostja vastu ei vaielnud. Samast määrast lähtus hageja viivise nõudmisel. Seega ei ole 16% määraga viivise nõudmine vastuolus VÕS § 415 lg-ga
  5. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks vastava viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. 11.
  6. Eelnevast tuleneb, et hageja nõue kostjalt lepingu 1 alusel viivise saamiseks määraga 16% aastas on põhjendatud ja tuleb tervikuna rahuldada.
  7. Vaatamata viivise piiramisele põhivõla summaga tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda sellest, et hagi rahuldatakse tervikuna. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole soovinud põhivõlast suurema viivise maksmist, seega saavutab hageja hagiga taotletud eesmärgi. Menetluskulud tuleb hagi rahuldamise korral jaotada

§ 162lg 1 järgi.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul esineb alus kohaldada

§ 162lg 4.

See eeldaks erandlike asjaolude olemasolu (Riigikohtu

  1. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 16;
  2. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik), mida käesoleval juhul ei esine. Pelgalt kostja vähene maksevõime ei saa olla põhjuseks jätta hageja menetluskulud eduka hagi korral hageja enda kanda.
  3. Maakohus vähendas sisuliselt viivist veel seeläbi, et vabastas kostja ühe aasta eest viivise täitmise kohustusest. Sellega seoses heidab hageja ette otsuse täitmise korra määramist ilma kostja taotluseta. Samas on kostja
  4. aprilli 2018 kohtuistungil piisava selgusega avaldanud, et soovib võlga tagasi maksta osade kaupa. Kohus märkis samal istungil samuti, et vaidlus on üksnes otsuse täitmise korras ja hagejal oli võimalik esitada selles osas seisukohti. Järelikult on kostja vastava taotluse esitanud. 13.
  5. Otsuse sundkorras täitmise edasilükkamise ja ühtlasi kostja vabastamisel viisise tasumise kohustusest ühe aasta eest viitas maakohus Riigikohtu
  6. aprilli 2017 otsuse tsiviilasjas nr 32-1-14-17, p-le 26.1, mille teises lõigus käsitleti kohtu õigust näha ette otsuse täitmise vabatahtlik mõistlik tähtaeg, mille kestel saab kohustatud isik nt korraldada laenuvõtmise, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. Otsuse täitmise ajatamiseks ei ole vaja vastaspoole nõusolekut (vt ka Riigikohtu
  7. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4677, p 9 esimene lõik). 13.
  8. Ringkonnakohus leiab, et eelmises lõigus kirjeldatud põhimõte ei ole viivise tasumise kohustusest vabastamise osas kohaldatav olukorras, kus hageja nõuab kostjalt laenulepingute alusel rahalise kohustuse täitmist. Kostjal ei põhjendanud, miks peaks kohus teda vabastama ühe aasta eest viivise tasumise kohustusest, kuigi lepingutega on kostja endale sellise kohustuse võtnud. Eespool p-s 11 esitatud kaalutlustel ei ole ka otsuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramise kaudu lubatav viivise vähendamine. 13.
  9. Lisaks eeltoodule nähtub kaebusest, et hageja arvates ei oleks üldse tulnud otsuse täitmise tähtaega edasi lükata. Erinevalt eelmärgitust ei mõjuta pelgalt sundkorras täitmise 5

(7)edasilükkamine märkimisväärselt hageja huve, v.a täitemenetluses vara tagasivõitmise tähtaegade osas. Hageja ei toonud esile, milliste tähtaegadega see huvi seondub. 13.4. Kuna kostja tõi esile oma raske majandusliku olukorra ja põhistas piisavalt, et kohtuotsuse kohene sundkorras täitmine võib tema suhtes olla äärmiselt ebamõistlik, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks

§ 445

lg 1 alusel rahuldada kostja taotlus otsuse täitmise tähtaja määramiseks, aga oluliselt lühema perioodi võrra kui seda tegi maakohus. Kostja huvi on saada võimalus leida kohtuotsuse täitmiseks rahastamisviis, mis on vähem koormavam kui sundkorras täitmine, samuti saab pidada võimalikuks, et kostja lähedased aitavad teda otsuse täitmisel, aga ka see vajab aega. Neil kaalutlustel määrab ringkonnakohus otsuse vabatahtliku täitmise tähtajaks kolm kuud. See ei mõjuta kostja kohustust tasuda ka selle perioodi eest viivist.

  1. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses. 14.
  2. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse lepingu 1 alusel viiviste nõudes, menetluskulude poolte enda kanda jätmise ja otsuse täitmise korra kindlaksmääramise osas. Kaebuses leiab hageja, et tsiviilasja hind on 1 484,98 eurot, kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata viiviste osas 769,98 euro ulatuses ja menetluskulude osas 715 euro ulatuses. 14.2.

§ 137

lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

§ 133

lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ja lg 2 näeb ette, et sama seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

§ 122lg 4 alusel ei arvestata tsiviilasja hinda määrates menetluskulusid.

14.3. Nähtuvalt hagiavaldusest on vastavalt lepingus 1 kokkulepitule viivise arvestuse aluseks intress 16% aastas (0,044% päevas). Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 1 099,98 eurot ( = 4006,34 × 623 × 0,044%) ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 0,044% põhinõudelt päevas (16% aastas) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lepingute 2 ja 3 alusel palus hageja edasiulatuva viivise välja mõista VÕS § 113 lg-s 1, täpsemalt selle teises lauses sätestatud määras.

§ 123

sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. 14.

  1. Maakohus rahuldas hageja nõude lepingu 1 alusel sissenõutavaks muutunud viivise osas 30% ulatuses ja edasiulatuva viivise osas lähtudes määrast 8% (praegune VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne määr), st 50% ulatuses. Seega vaidlus on kõnealusest viivisest osal ajaperioodil 70% ulatuses ja ülejäänud ajal 50% ulatuses, st keskmiselt on vaidlus 60% viivise üle lepingu 1 alusel. Kõigi kolme lepingu puhul vabastas maakohus kostja sisuliselt viivise maksmise kohustusest ühe aasta eest. Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel tuleb tsiviilasja hind ringkonnakohtus leida nii, et summeerida maakohtule hagi esitamisel arvutatud hinnast sissenõutavaks muutunud viivisest lepingu 1 alusel 60% (660 eurot ≈ 1099,98 × 60%) ja kõigi lepingute alusel ühe aasta viivise summa (747,75 eurot ≈ 4006,34 × 16% + 394,31 × 8% + 940 × 8%). Nii on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1 407,75 eurot ( = 660 + 747,75). Hageja on tasunud piisava riigilõivu.
  2. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Kuigi vaidlustatud otsus on osaliselt jõustunud (vt eespool p 10), siis ei ole vajadust eristada juba jõustunud osa resolutsioonis. 15.1. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja viivise arvutusele, mida hageja apellatsioonimenetluses summeerimise osas ka täpsustas, st hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 1 282,32 eurot ( =1099,98 + 53,88 + 128,46). 15.2.

§ 367

teisest lausest juhindudes arvutab ringkonnakohus välja täiendava viivise otsuse tegemise aja seisuga. Pooled ei esitanud vastuväiteid kohtu ettepanekule, et selleks saab kasutada avalikult kättesaadavat viivisekalkulaatorit (http://www.viivisekalkulaator.ee), mille 6

(7)kohaselt on viivis alates
  1. detsembrist 2017 –
  2. novembrini 2018 lepingu 1 põhivõla summalt 4 006,34 eurot määraga 16% aastas 570,77 eurot ning lepingute 2 ja 3 põhivõlgade summalt 1 334,36 eurot ( = 394,31 + 940,05) VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse määraga 95,05 eurot. 15.
  3. Kahe eelneva alapunkti kohaselt on otsuse tegemise ajaga sissenõutavaks muutunud viivis kokku 1 948,14 eurot ( = 1282,32 + 570,77 + 95,05). Hageja nõudest saab kindla summana järelikult rahuldada 7 513,50 eurot ( = 5340,70 + 224,66 + 1948,14). 15.
  4. Alates
  5. novembrist 2018 tuleb viivis välja mõista vastavalt määradega 16% lepingu 1 puhul ja VÕS § 113 lg 1 teise lause määras lepingute 2 ja 3 puhul. 15.
  6. Kuna kokku on lepingu 1 alusel viivist välja mõistetud juba 1 670,75 eurot ( = 1099,98 + 570,77), siis kujuneb tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise piirsummaks selle lepingu osas 2 335,59 eurot ( = 4006,34 – 1670,75). Lepingute 2 ja 3 osas on seni välja mõistetud viivis 277,39 eurot ( = 53,88 + 128,46 + 95,05) ja piirsumma 1 056,97 eurot ( = 1334,36 – 277,39).
  7. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 162lg 1 alusel samuti kostja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei ole kulusid rahaliselt kindlaks määranud, siis vastavalt

§ 174lg-le 4 tuleb seda teha maakohtus pärast otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.