) § 41 lg 2, mille järgi maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, kohaldamise eelduseks on sissenõudja taotlus täitemenetluse lõpetamiseks. Praegusel juhul sissenõudjad vastavat taotlust ei esitanud, s.t
Eelneva tõttu puudus mõistlik põhjus, miks peaks täitemenetluse kulu jääma sissenõudjate kanda. Tulenevalt
lg-test 1 ja 2 ning TMS § 38 lg-st 1 tuli täitemenetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu tasuda võlgnikul. Eelnevat kogumis arvestades oli võlgniku etteheide kohtutäiturile, et viimane rikkus õigusnorme, kui ei lõpetanud täitemenetlusi täielikult, ebaõige. Kirjeldatud nõue tuli jätta rahuldamata. Võlgniku teise nõude osas, mis puudutas osa sissetuleku arestimist, märkis maakohus järgmist. Sissenõude pööramine TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele on lubatav üksnes juhul, kui täidetud on kõik TMS § 131 lg 2 sätestatud tingimused. Olukorras, kus nõudeid ei olnud võimalik aastaid kestnud täitemenetlustes täita, oli ilmne, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale TMS § 131 lg 2 tähenduses ei viinud ega vii eeldatavasti ka tulevikus sissenõudja nõude täieliku rahuldamiseni. Samas ei nähtunud arestimise aktidest kohtutäituri põhjendus, miks kohtutäitur leidis, et vanemahüvitise arestimine oli asjassepuutuvates täiteasjades nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Samuti ei selgunud, miks leidis kohtutäitur, et enne otsuse tegemist ei olnud võimalik võlgnikku ära kuulata. Nimetatu ei nähtunud ka kohtutäituri vastusest kaebusele. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 131 lg 2 rakendamine on kohtutäituri diskretsioonotsus, mis allub kohtulikule kontrollile. Selleks, et kohus saaks kohtutäituri diskretsioonotsust kontrollida, tuleb kohtutäituril oma otsust 4 põhjendada. Kuivõrd praegusel juhul põhjendused puudusid, tuli kaebus rahuldada osas, milles kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse vanemahüvitise arestimise aktide tühistamiseks. Kohtutäituril tuli uuesti läbi vaadata avaldaja 07.02.2018 kaebused taotluste osas tühistada vanemahüvitise arestimise aktid. Kohus nõustus võlgnikuga ka selles, et TMS § 131 lg 2 kohaldamine eeldab sissenõudja avaldust. Võis küll asuda seisukohale, et kohtutäitur oli täitekulude osas sissenõudjaks, kuid sellisel juhul oli ka sissenõue võimlik pöörata TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele täiendavate avaldusteta üksnes täitekulude sissenõudmiseks. Vaidlustatud arestimise aktides oli aga märgitud täidetavateks nõueteks ka sissenõudjate I ja II nõuded. Kuna vastusena avaldaja kaebusele muutis kohtutäitur arestimise akte selliselt, et sissenõutavateks summadeks olid üksnes täitemenetluse kulud, ei omanud sissenõudjate avalduste puudumine enam tähtsust. Seonduvalt eelnevalt kirjeldatud võlgniku nõudega selgitas kohus lisaks, et TMS § 132 lg 2 on erinorm TMS § 132 lg 1 suhtes, mis näeb ette täiendava mittearestitava sissetuleku osa sissetulekule, mida TMS § 132 lg 1 kohaselt ei saa arestida. TMS § 132 lg 12 on samuti erinorm TMS § 132 lg 1 suhtes, mis aga vastupidiselt TMS § 132 lg-le 2 piirab TMS § 132 lg 1 alusel määratletavat arestimisele mittekuuluvat sissetuleku osa. TMS § 132 lg 12 kohaldamine eeldab, et sissetulek ületab TMS § 132 lg 1 nimetatud määra, kuna vastasel juhul puudub täiendav sissetuleku osa, millele täiendavat arestimise vabastust saaks rakendada. Seaduse selline tõlgendus ei olnud vastuolus põhiseadusest (PS) tuleneva võrdsuspõhiõigusega. TMS § 132 lg 2 näeb ühetaoliselt ette kõigile võlgnikele, et mittearestitav summa, mille suurus tuleneb TMS § 132 lg-st 1, suureneb täiendavalt vastavalt ülalpeetavate arvule. Juhul kui võlgniku sissetulek jääb aga alla TMS § 132 lg 1 sätestatu, siis puudub sissetulek, millele TMS § 132 lg-s 2 sätestatut kohaldada. Seetõttu ei ole objektiivselt võimalik TMS § 132 lg 2 kohast täiendavat vabastust kohaldada. TsMS § 132 lg 12 eesmärgiks on tasakaalustada võlgniku ja sissenõudja õigusi täitemenetluses. Sissenõudjal on õigus efektiivsele täitemenetlusele. Võlgniku õiguse ennast ja oma ülalpeetavaid ülal pidada tagab TsMS § 132 lg 12 kohaldamise piirang, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Samuti näeb seadus ette, et TsMS § 132 lg 12 alusel võib arestida kuni 20% sissetulekust. Konkreetse määra valik on seega kohtutäituri diskretsioon. Kohtutäituril on võimalik oma kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtta ka võlgniku ülalpeetavate arvu. Avaldaja kaebust uuesti läbi vaadates on kohtutäituril võimalik motiveerida ka valitud sissetuleku arestimise määra. Kohus ei nõustunud võlgniku etteheitega kohtutäiturile osas, milles võlgnik leidis, et kohtutäitur ei muutnud arestimisakte vaatamata avaldaja kaebuse osalisele rahuldamisele. Kohtutäitur esitas kohtule muudetud arestimisaktid. Kuigi sissenõudjate I ja II nõuete osas olid täitemenetlused lõpetatud, olid nad jätkuvalt asjassepuutuvad täitemenetluste osalised. Täitemenetlustega seoses tekkis täitekulu ning küsimus täitekulu kandmisest puudutas kõiki täitemenetluse osalisi. Eelneva tõttu tuli jätta rahuldamata sissenõudja II taotlus tema menetlusest kõrvaldamiseks. Menetluskulud jättis kohus kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus 5 6. Võlgnik palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus jättis läbivaatamata võlgniku nõude tühistada täies ulatuses kohtutäituri 24.01.2018 tehtud sissetuleku arestimise aktid ja jättis rahuldamata nõude kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetatakse täitemenetlused vaidlusalustes täiteasjades. Tühistatud osas palus võlgnik teha uue määruse, millega tühistada kohtutäituri 05.03.2018 otsus täies ulatuses ja tühistada ka kohtutäituri 24.01.2018 tehtud sissetuleku arestimise aktid vaidlusalustes täiteasjades ning kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetada vaidlusaluste täiteasjade täitemenetlused. Menetluskulud palus võlgnik jätta kohtutäituri kanda. Maakohus jättis alusetult läbi vaatamata määruskaebuse esitaja 15.03.2018 kaebuse osas, milles võlgnik palus tühistada täies ulatuses kohtutäituri täiteasjades tehtud 24.01.2018 sissetuleku arestimise aktid. Kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk saavutada ka kohtutäituri algse otsustuse (antud juhul arestimise aktide) tühistamine. Ka Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus hõlmab ka kohtutäituri algse otsuse, seda vähemalt juhul, kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud (vt Riigikohtu 15.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-32-16, p 21; 01.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-36-16, p 23). Seega sai kohus tühistada ka sissetuleku arestimise aktid, mille õiguspärasuse võlgnik oma kaebustes vaidlustas. Tuvastades sissetuleku arestimise aktide õigusvastasuse oleks maakohus pidanud ise vastavad aktid tühistama, mitte saatma asja tagasi kohtutäiturile uue otsuse tegemiseks. Maakohus jättis alusetult rahuldamata kaebuse osas, milles võlgnik palus kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetada vaidlusaluste täiteasjade täitemenetlused. Vaidlus puudus selles, et sissenõudjate I ja II nõuded võlgniku suhtes olid lõppenud, kusjuures need ei lõppenud kohtutäituri tegevuse tulemusena. Ebaõige oli kohtu seisukoht, et olukorras, kus täitemenetlused olid lõpetatud sissenõudjate nõuete rahuldamiseta, oli kohtutäitur õigustatud jätkama täitemenetlusi kohtutäituri tasu sissenõudmise osas.
lg-st 5 järeldus, et kui sissenõudja täitedokumendist tulenev nõue jääb täitemenetluses täies ulatuses rahuldamata, siis puudub kohtutäituril õigus põhitasule. Arusaamatu oli maakohtu järeldus, et nõude osalise rahuldamise korral on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga, kuid nõude rahuldamata jätmise korral on kohtutäituril õigus saada põhitasu täies ulatuses. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend selle nõude lahendamisel ei olnud relevantne. Samuti jättis maakohus vääralt kohaldamata
Viidatud sätte rakendamist ei välistanud asjaolu, et kumbki sissenõudjatest ei esitanud täitemenetluse lõpetamise taotlusi. Riigikohus on korduvalt oma praktikas rõhutanud, et näiteks olukorras, kus võlg tasutakse otse sissenõudjale, ei ole vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks ning piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta. Eelnev põhimõte oli analoogia korras kohaldatav ka praegusele juhtumile. Pealegi oli arusaamatu, miks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda (TMS § 221 lg 4), aga õigusmuudatuse tõttu menetluse lõpetamise vajaduses vaidluse puudumise korral jääb täitekulude kandjaks võlgnik (maakohtu käsitlus). Selline tõlgendamine ei olnud õiguse ühetaolise kohaldamise põhimõttega kooskõlas. Kuna TMS § 221 lg 4 järgi jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul täitekulud sissenõudja kanda, siis täitemenetluse alustamisel tuleb sissenõudjatel arvestada ka riskiga, et teatud õigusmuudatuste toimumise korral võivad täitemenetluse kulud jääda sissenõudjate kanda. Kuigi võlgnik ei vaidlustanud määrust osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ei olnud võlgnik võlgnik nõus maakohtu antud tõlgendusega TsMS § 132 lg-le
lg 5) ning kui keegi pidi kohtutäituri tasu maksma, siis olid need sissenõudjad (
Määruskaebuses ei tuginenud võlgnik enam sellele, et sissenõudjate nõuete aegumisega aegusid ka kohtutäituri tasunõuded. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgniku nõue tühistada kohtutäituri 05.03.2018 otsus osas, milles kohtutäitur jättis vaidlusalustes täiteasjades täitemenetlused lõpetamata ja kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega täitemenetlused lõpetada, tuli jätta rahuldamata. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtutäituril on õigus saada oma ametitoimingutelt tasu (
lg 1) ning täituritasu on
lg 2 esimese lause ning TMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 järgi kohustatud tasuma vähemasti eelduslikult täitedokumendi järgi maksma kohustatud isik, s.o võlgnik (vt nt Riigikohtu 16.09.2015 määrust asjas nr 3-2-1-77-15, p 26).
ega TMS ei sätesta võlgniku võimalust mitte maksta täitekulusid, kui täitemenetlus lõpetatakse TMS § 201 lg 4 või TMS § 202 lg 1 alusel. Seda ei saa tuletada ka
lg-st 5.
lg-id 4 ja 5 (varasemas redaktsioonis
lg-d 2 ja 3) tõlgendades leidis Riigikohus, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda
lg-s 5 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest – mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda (vt nt Riigikohtu 13.10.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 10). Praegusel juhul oli täitetoimingute maht ja tasu proportsioonis, s.t kohtutäitur koostas täitmisteate, toimetas selle võlgnikule kätte, arestis võlgniku kontod krediidiasutustes, kontrollis perioodiliselt võlgniku 8 varasid, koostas riiklikust pensionist kinnipidamise akti ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused, nõudes täiteasjades tasu vahemikus 37,76 eurot – 64,76 eurot.
lg 2 kohaldamise osas märgib ringkonnakohus maakohtu määrusele täiendavalt, et tulenevalt täitemenetluse ja kohtutäituri tasu maksmise üldisest loogikast, ei ole reeglina sissenõudjale kohtutäituri tasu maksmise kohustuse panemine võimalik. See on võimalik vaid harvaesinevatel juhtudel. Riigikohus on erandlikuna käsitlenud juhtumit, kus kohtutäitur ei ole võlgniku (kolmandast isikust pantija) kinnistu arvel sisse nõudnud kohtutäituri tasu. Sellises olukorras ei saa kohtutäitur vähemalt hüpoteegilepingust täitedokumendi korral oma tasunõude rahuldamiseks võlgniku muule varale sissenõuet pöörata (vt nt Riigikohtu 29.05.2012 otsust asjas nr 3-2-1-64-12, p 47; 01.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-36-16, p 16). Selliseks erandjuhtumiks ei ole olukord, kus võlgnik ei ole oma nõuet sissenõudja ees täitnud ja nõue on aegunud või see on asendatud. Pealegi ei esinenud
lg 2 kohaldamise üldisi eeldusi, nagu maakohus vaidlustatud lahendis õigesti märkis. Kuna täitemenetlust ei tule kohtutäituril TMS § 48 lg 1 p 2 järgi vähemalt üldjuhul lõpetada enne, kui rahuldatud on ka kohtutäituri tasunõue (vt nt Riigikohtu 01.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-36-16, p 19), kohtutäituri tasunõue ei ole rahuldatud, jättis kohtutäitur õigesti täitemenetluse lõpetamata. Määruskaebuses vaidles võlgnik vastu ka maakohtu põhjendavas osas toodud TMS § 132 lg-te 1, 12 ja 2 tõlgendusele, millest praegusel juhul ei sõltunud nõuete lahendamine. Ringkonnakohus nõustub võlgniku kriitikaga ja leiab sarnaselt võlgnikule, et ka TMS § 132 lg 12 rakendamisel tuleb arvestada TMS § 132 lg-s 2 sätestatuga. See tähendab, et kui võlgniku muust varast ei ole võimalik võlausaldaja nõudeid rahuldada, võib arestida ühes kuus kuni 20% sissetulekust, mis ei ole suurem kui TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulek (miinimumpalk), millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum ja üks kolmandik palga alammäärast iga ülalpeetava kohta. Viidatud sätete mitmeti mõistetavuse välistamiseks ja õigusselguse suurendamiseks jõustus 10.06.2018, s.o vahetult pärast vaidlusaluse määruse tegemist, TMS-i muudatus, millega sätestati sõnaselgelt, et kui võlgnikul on ülalpeetavaid, arvutatakse TMS § 132 lg-s 12 nimetatud 20% võlgniku sissetulekust, millest on maha arvatud TMS § 132 lg 2 kohaselt mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ja Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Menetluskulude jaotus 13. Maakohus jättis menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise tõttu menetlusosaliste endi kanda, tuginedes TsMS § 172 lg 1 teisele lausele. Ringkonnakohtul puudub alus maakohtu määratud menetluskulude jaotust muuta. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ka ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetluskulud menetlusosaliste endi kanda /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.