← Eesti

3-17-2244/20

Obsah (4)§ 99§ 92§ 42§ 19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2018, Tallinn Haldusasja

) § 99 lg 3 kohaselt tuleb olemasoleva teega ühendamisel ehitusprojekt kooskõlastada tee omanikuga, kes võib määrata eelkõige nõuded materjalidele, mõõtudele, konstruktsioonile ja tehnoloogiale. Sätet tuleb mõista nii, et esmalt tuleb tee omanikult saada põhimõtteline nõusolek ja pärast ehitusprojekti valmimist saada kooskõlastus, mille andmisel kontrollitakse üksnes varasemate tingimustega arvestamist. Tee omanikul ei ole alust keelduda nõusoleku andmisest põhjusel, et otstarbekam oleks lahendada juurdepääs teisest asukohast. Nõusoleku andmisest võib keelduda, kui lahendus oleks vastuolus tee projekteerimise normidega. Küsimus lahenduse kooskõlast planeeringutega tuleb lahendada projekteerimistingimuste või ehitusloa andmise raames, mitte

§ 99lg 3 kohase kooskõlastuse andmisel.

Vastustaja selgitas õigesti, et kaebaja soovib ristmiku rajamist. Maanteede projekteerimisnormides on ristmiku mõistel erinev tähendus kui liiklusseaduses. LS ei reguleeri teedeehitust. Ekslik on aga vastustaja seisukoht, et soovitud lahendus on vastuolus maanteede projekteerimisnormide p 5.2.1 lg-ga 2. Lähim ristumiskoht ca 130 m kaugusel on Viljandi tn 82 juurdepääsutee, mis asub aga asulas.

§ 92

lg 2 kohaselt on maantee väljaspool linnu, aleveid ja alevikke paiknev tee sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks. Linnas paiknev tee on tänav (

§ 92lg 3).

Tee osas, mis paikneb linnas, ei saa lähtuda maanteede projekteerimisnormide p 5.2.1 lg 2 teisest lausest. Linna piiridesse jääva riigimaantee osa näol on tegemist tänavaga. Soovitud juurdepääsu asukoht jääb asulasisese teena tähistatud alale. Vastustaja põhjendus liiga lähestikku paiknevatest juurdepääsuteedest ei ole põhjendatud ka seetõttu, et vastustaja oleks nõus juurdepääsutee rajamisega üldplaneeringus näidatud asukohta, mis jääks aga olemasoleva juurdepääsutee ristmikule veelgi lähemale. Lubatud kiirusepiirang on mõlemal juhul samasugune (Valgasse suunduval sõidusuunal 70 km/h ja Tõrva suunas liikudes 90 km/h). Üldplaneeringu kaardile kantud tee asukohta ei saa pidada tee täpseks asukohaks. Tee täpse asukoha määramine ei olnud PlanS järgi üldplaneeringu eesmärk. Üldplaneeringu üldisusastet silmas pidades on juurdepääs määratud üldiselt Viljandi tn 82 kinnistult. Üldplaneeringu kaardil kujutatu täpne järgimine oleks ebamõistlikult koormav Viljandi tn 82 kinnistu omaniku jaoks. Maanteeamet ei ole erinevaid huve nõuetekohaselt kaalunud ka siis, kui ta

§ 99lg 3 kohase nõusoleku andmisel saaks hinnata juurdepääsutee otstarbekust.

Tähtsust ei oma, kas vaidlusalusel teelõigul ristumiskoha rajamine oleks võimalik 50 km/h kiirusepiirangu olemasolu korral. Vastustaja ei ole viidanud normidele, mis sellisel juhul 4

(8)3-17-2244 ristmiku rajamist võimaldaks. Maanteeamet ei saa otsustada ruumilise planeerimise küsimusi, sh küsimust, kas juurdepääs tuleks tagada Transpordi tn 11 kinnistu kaudu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Maanteeameti apellatsioonkaebuses palutakse tühistada 26.01.2018 otsus ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu Halduskohus pidas ekslikult kaebaja taotlust uueks nõusoleku andmise taotluseks, mitte haldusmenetluse uuendamise taotluseks. Haldusorgan peab hindama taotluse sisu ja vormistust, kuid ei saa sellega piirduda. Taotluse sisust tulenevalt on tegemist menetluse uuendamise taotlusega. Kaebaja viitas taotluses ka võrreldes
  2. aastaga toimunud asjaolude muutumisele. Menetluse kergekäeline uuendamine seaks ohtu menetlusosaliste õiguspärase ootuse lõppenud menetluse tulemuse kehtimajäämise suhtes ja oleks vastuolus haldusmenetluse efektiivsuse nõudega. Maanteeameti põhimääruse kohaselt on ameti üheks põhiülesandeks riigimaanteedel ohutuks liiklemiseks tingimuste loomine ja liiklusohutuse suurendamine. Kooskõlastamine lähtub seetõttu nii liiklusohutusest kui riigitee konstruktsiooni säilimisest. Maantee projekteerimistingimused loovad tugeva eelduse, et ohutusnõudeid on järgitud. Halduskohus leidis ekslikult, et linna piires asuv tee on tänav.

§ 92lg-te 2 ja 3 eesmärki on valesti tõlgendatud.

Eelnõu seletuskirja järgi oli mõistete määratlemise põhjuseks kaitsevööndi sätted. Teede projekteerimisele on võimalik kehtestada nõudeid

§ 99lg 4 alusel.

Majandus- ja taristuministri 05.08.2015 määruse nr 106 „Tee projekteerimise normid“ järgi võivad nendeks olla maanteede projekteerimise nõuded või muud juhendmaterjalid, nt linnatänavate standard EVS 843:2016, kui sellega luuakse tingimused ohutuks liiklemiseks. Standardi kohaselt ei rakendata seda riigiteedel. Riigiteede projekteerimisel on soovitatav lähtuda ehitusseadustiku alusel kehtestatud tee projekteerimise normidest. Kohaliku omavalitsuse ja Maanteeameti kokkuleppel võib seda Eesti standardit rakendada linnades, alevites ja alevikes asuvatel riigiteedel. Seega tuleb maanteede projekteerimise tingimusi rakendada praegusel juhul tulenevalt standardis tehtud viitest. Maanteede projekteerimistingimuste kohaldamist tänavatele võib järeldada ka selle p-dest 2.3.1 (lg 1), 2.4.2 (lg 2 p 3), 2.5.1 (lg 2), 4.4 (lg 5) ja 5.2.3 (lg 1).

§ 99

lg 3 kohase kooskõlastuse andmisel arvesse võetavate asjaolude ring ei ole piiratud, sest seal toodud loetelu on lahtine. Välistatud ei ole planeeringuga kehtestatud asukohanõude arvesse võtmine. Puuduvad nii detailplaneering kui ka projekteerimistingimused, mistõttu on üldplaneeringust lähtumine põhjendatud. Üldplaneeringus on leitud üldine kokkulepe erinevate huvide tasakaalustamiseks. Lähtumine üldplaneeringust oli seetõttu õige. Praegusel juhul ei ole tegemist üldplaneeringu järgse asukoha täpsustamisega, sest juurdepääsutee on kavandatud üldplaneeringujärgsest juurdepääsust ca 100 m kaugusele. Tee rajamiseks ehitusloa andmine soovitud asukohta ei ole võimalik, sest see oleks vastuolus üldplaneeringuga (

§ 42lg 1).

Üldplaneeringust võivad tuleneda omandipiirangud. Üldplaneeringuga kavandatud juurdepääsutee loob juurdepääsu riigimaanteele kolmele kinnistule; soovitud asukohta tee ehitamisel jääks juurdepääsuta Transpordi tn 11 kinnistu. Maanteeamet ei saa üldplaneeringut sellisel viisil ümber hinnata. 10. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 5

(8)3-17-2244 Halduskohus pidas kaebaja taotlust õigesti uueks nõusoleku saamise taotluseks, mitte menetluse uuendamise taotluseks. Apellant leiab ekslikult, et maantee projekteerimisnormid kohalduvad ka linnatänavate ehitamisele. Kui linnaliikluses on liiklustihedus suurem, tuleks paljusid linnatänavaid käsitada II klassi maanteena ja ristmikud poleks lubatud sagedamini kui 1000 m järel. See ei vasta tegelikkusele. Kehtiva planeerimisseaduse § 75 lg 1 p 1 kohaselt lahendatakse üldplaneeringuga transpordi ja muu infrastruktuuri, sh kohalike teede, raudteede, sadamate ning väikesadamate üldine asukoht ja nendest tekkivate kitsenduste määramine. PlanS § 8 lg 3 p 8 sätestas samuti üldplaneeringu ülesandena teede ja tänavate asukoha ning liikluskorralduse üldpõhimõtete määramise. Tee täpse asukoha määramiseks on teised võimalused, nt detailplaneering. Ekslik on seetõttu vastustaja arusaam, et juurdepääsutee asukoht on üldplaneeringuga üheselt määratud. Jääb arusaamatuks, kuidas ohustab taotletud juurdepääsutee rajamine liiklusohutust.
  1. Haridus- ja Teadusministeerium jääb halduskohtus esitatud seisukoha juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse Apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 200 p 1 alusel jätta rahuldamata. tühistamiseks alust.
  3. Kaebaja ei ole esitanud varasema,
  4. aastal toimunud menetluse uuendamise taotlust. Kuigi taotlus on sama sisuga – Valga linnas riigiteelt juurdepääsutee rajamiseks nõusoleku saamine kaebaja kinnistule –, ei tulene õigusaktidest keeldu esitada sellise nõusoleku saamiseks korduvalt taotlusi ega ette nähtud kindlat tähtaega, mille kestel selline taotlus tuleb esitada ning mille möödumise järel tuleks nõusoleku taotlejal nõuda varasema otsustuse ümbervaatamiseks menetluse uuendamist. Nõusoleku andmisest keeldumisel ei ole sellist tagajärge, mis välistaks uue samasuguse taotluse esitamise. Vastustaja arvamus, et selline olukord ei kaitse isiku õigusi kõige paremini, on ekslik: kui kaebaja peaks praegusel juhul ära näitama ka asjaolude muutumise võrreldes
  5. aastaga, oleks tema taotluse rahuldamiseks rohkem nõudeid kui uue taotluse esitamise korral.
  6. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu arvamust, et Maanteeamet ei saa

§ 99

lg 3 kohast tee omaniku nõusolekut andes hinnata juurdepääsu asukoha otstarbekust või kooskõla tee projekteerimise normidega ja planeeringuga. Rajatavate teede riigiteedega ühenduskohtades ohutuse tagamine – nagu avalikel teedel ohutu liikluse tagamine tervikuna – on Maanteeameti ülesanne, tulenevalt LS üldisest eesmärgist tagada liiklusohutus (§ 1), tee omaniku kohustusest hoolitseda tee ohutuse eest (§ 52 lg 3) ja selle seadusega Maanteeametile pandud arvukatest muudest ülesannetest. Ohutuse tagamise eesmärgi saavutamise parimate viiside leidmisel tuleb hinnata ka seda, millised on parimad juurdepääsuteede asukohad, et tagada liikluse ohutus ja sujuvus. Tee projekteerimise normid on samuti kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks. Maanteeameti otsustusruum ei ole seejuures piiratud üksnes õigusnormidega, vaid ka planeeringutega. Vastustaja viitas õigesti

§ 19

lg 1 p-le 1, mille kohaselt peab ehitise omanik (praegusel juhul riik) tagama ehitise (tee) vastavuse planeeringule. 15. Üldplaneeringuga on ette nähtud juurdepääsutee rajamine kaebaja kinnistule Valga-Uulu maanteelt üle Viljandi tn 82 kinnistu. Selle kinnistu kõrval paiknev maanteelõik asub Valga 6

(8)3-17-2244 linna piires ning pärast olemasolevat sissesõiduteed kooli juurde ei ole tee tähistatud asulasisese teena. Kiirusepiirang 70 km/h kehtib kogu ulatuses selle kinnistu kõrval Valga poole suunduval sõidusuunal, Valgast väljuval suunal on kiirusepiirang 90 km/h. Koolist eemal ei ole kinnistul aktiivset majandustegevust. Planeeringuga ette nähtud ühine juurdepääsutee kooli ja kaebaja kinnistule ei ole kooli pidaja ega õpilaste huvides. 16. Üldplaneeringu seletuskirjas ei ole juurdepääsutee asukohta täpsemalt kirjeldatud. Puuduvad andmed, et üldplaneeringu menetluses oleks mõni isik väljendanud huvi, et juurdepääsutee kaebaja kinnistule peab asuma kindlasti kooli juures või tuleks kooli juurde ja kaebaja kinnistule ette näha Valga-Uulu maanteelt sama mahasõit. Kaasatud haldusorgan ega kaebaja ise seda oluliseks ei pea ja Maanteeamet ei ole tuvastanud ka ühegi muu isiku, nt naaberkinnistute omanike sellist huvi. Arvestades vaidlusaluse juurdepääsutee kasutamise vähest intensiivsust, ei ole sellise huvi olemasolu ka usutav. Elamud ei paikne juurdepääsuteele kummalgi juhul lähedal. Ringkonnakohus jagab seetõttu halduskohtu seisukohta, et mahasõidu asukoht on üldplaneeringu joonisel kujutatud umbkaudsena ning tee projekteerimine samale kinnistule teise asukohta ei ole üldplaneeringuga vastuolus. 17.

§ 99

lg 4 alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri määrus „Tee projekteerimise normide“ § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse maanteede projekteerimisnorme avalikult kasutatavate maanteede projekteerimisel.

§ 92

lg 2 järgi on maantee väljaspool linnu, aleveid ja alevikke paiknev tee sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks. Tee, mis paikneb linnas, alevis, või alevikus, on tänav (

§ 92lg 3).

Seega tuleb linnade või alevite vahelise tee seda osa, mis paikneb linnas, pidada tänavaks. Viljandi tn 82 kinnistuga piirnev Valga-Uulu maantee osa paikneb Valga linnas ja on seega tänav. Tee projekteerimise normide § 1 lg 1 ei võimalda sellele tee osale kohaldada maanteede projekteerimisnorme.

  1. Vastupidist ei saa järeldada ka levinud praktikast, kus linnasiseselt ei ole ristmikevahelist kaugust ka väga tiheda liiklusega teedel, mis jätkuvad väljaspool linna piire maanteena, piiratud minimaalselt ühe kilomeetriga või 500 meetriga, seda eriti suuremate linnade südames.
  2. Määruse kehtestaja ei ole olnud siiski järjekindel. Vastustaja viitab õigesti, et maanteede projekteerimisnormides on esitatud nõudeid ka tänavate projekteerimisele juhul, kui see on osa teest, mille muu osa on maantee. Projekteerimisnormide p-des 2.3.1 (lg 1), 2.4.2 (lg 2 p 3), 4.4 (lg 5) ja 5.2.3 (lg 1) on sõnaselgelt käsitletud nõudeid tee projekteerimiseks osas, milles seda tuleb

§ 92lg 3 järgi pidada tänavaks.

Projekteerimisnormid ei ole määruse § 1 lg 1 suhtes madalamalseisvad normid, sest need on kehtestatud sama õigustloova aktiga. Tegemist on erinormidega määruse § 1 lg 1 suhtes. Kuigi õigusselguse põhimõttega oleks kooskõlas vaid lahendus, kus määruse § 1 lg-s 1 viidataks otseselt projekteerimisnormides tehtud eranditele ja mõnel juhul nende kohaldamisele ka tänavate projekteerimisele, ei saa neist viidetest järeldada, et määruses käsitatakse maantee mõistet erinevalt ehitusseaduses kasutatud mõistetest. Selline tõlgendus oleks ilmselgelt õigusselguse põhimõttega vastuolus, arvestades, et projekteerimisnormides ei ole tee, maantee ega tänava mõisteid defineeritud. Projekteerimisnormide p 2.5.1 lg-s 2 ei ole regulatsioon sõnaselgelt suunatud sellise teelõigu projekteerimisele, mis paikneb asulas, sest liikluse rahustamise võtteid saab rakendada maanteeks oleval osal ka tee puhul, mis mõnes osas on tänav (paikneb linnas, alevis või alevikus). 20. Maantee projekteerimisnormide p 5.2.1 lg 2 ei ole seetõttu praegusel juhul kohaldatav. 21. Tee projekteerimise normid ei nõua tänavate projekteerimisel linnatänavate standardi järgimist. Seetõttu ei ole selle standardi kohaldamine kohustuslik ning vastustajal on standardi 7

(8)3-17-2244 kohaldamise otsustamisel kaalutlusruum. Samuti võimaldab standard erandite tegemist ning vastustajal on seega kaalutlusruum üksikjuhtumil selle nõuete järgimise vajalikkuse osas. Hinnata tuleb seetõttu mitte üksnes maanteede projekteerimistingimuste p 5.2.1 lg-st 2 tulenevaid tingimusi, vaid ka erinevate isikute huve juurdepääsu asukoha osas ja muid alternatiivseid juurdepääsuvõimalusi. Tähtsust omab nii asjaolu, et kooli juurdepääsu kasutavate isikute ja laste huvides ei ole, kui sama juurdepääsuteed kasutavad kooli juurde sõitjad ja raskeveokid, Transpordi tänava kaudu juurdepääsu võimalused või nende puudumine, lubatud sõidukiirus ja tee kuju soovitud juurdepääsutee ristumise asukohas Viljandi tänavaga, aga ka kavandatava juurdepääsutee kasutamise kavandatav sagedus.
  1. Eeltoodust tulenevalt ei olnud vastustajal vaidlustatud toimingu tegemisel vältimatu jätta taotlus rahuldamata ning kaalutlusõigust kasutati vigadega. Halduskohus rahuldas kaebuse õigesti. Vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata.
  2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellandi menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajalt välja mõistmata. Kaebaja taotleb vastustajalt apellatsioonimenetluses esindajatasu väljamõistmist summas 100 eurot. Taotlus tuleb rahuldada. Menetluskulusid tõendab advokaadibüroo arve ja ringkonnakohtu arvates ei ole esindajatasu põhjendamatult suur või ebamõistlik. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.