Obsah (4)

§ 47§ 46§ 41§ 37

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tii

§ 47lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega rikkudes.

Kaebaja ei esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust ning L. Karlsoni kohtule esitatud selgitustest ei ilmne mõjuvaid põhjusi, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. L. Karlson esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. juuli
3. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 tühistamist.
4. Määruskaebuse kohaselt on halduskohus ekslikult kohaldanud

§ 47lg-s 2 sätestatud 30-päevast kaebetähtaega.

Kuna kaebaja esitas tuvastamiskaebuse, tuleb kohaldada

§ 46lg-s 5 ette nähtud kolmeaastast kaebetähtaega.

1. Vastuses määruskaebusele vaidles Viljandi linn määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja leidis, et käesolevas asjas ei ole võimalik tuvastada haldusakti õigusvastasust seda kehtetuks tunnistamata ja selles osas on kaebus esitamine selgelt hilinenud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Halduskohus lõpetas menetluse kaebaja kaebuse osas kaebetähtaja rikkumise tõttu leides, et tuvastamisnõude esitamisele kohaldus

§ 47lg-st 2 tulenevalt 30-päevane kaebetähtaeg alates Viljandi Linnavalitsuse 5.

märts

1. a vaideotsuse nr 118 kaebajale kättetoimetamisest. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.
2. Vastavalt

§ 47

lg-le 2, kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega tuleb isikul pöörduda kaebusega halduskohtusse 30 päeva jooksul vaideotsuse teatavaks tegemisest arvates juhul, kui halduskohtusse esitatakse kaebuse sama nõudega, samal alusel, nagu vaie vaidemenetluses, s.o juhul, kui vaidluse ese (

§ 41lg 1 ls 1) halduskohtumenetluses ja vaidemenetluses kattuvad.

Käesoleval juhul esitas kaebaja Viljandi Linnavalitsusele vaide

1. jaanuari
2. a korralduse nr 41 kehtetuks tunnistamiseks. Kui kaebaja soovis vaidlustatud korralduse tühistamist, pidi ta pärast vaideotsuse teatavakstegemist seetõttu esitama tühistamiskaebuse (

§ 37lg 2 p 1) halduskohtule 30 päeva jooksul.

Kaebaja esitas aga tuvastamisnõude (

§ 37

lg 2 p 6), mistõttu ei ole tegemist „selle nõudega“

§ 47

lg 2 mõttes ja vastavalt ei kohaldu kaebuse esitamisel

§ 47

lg-s 2 sätestatud kaebetähtaeg, vaid üldine tuvastamisnõude esitamise tähtaja tegulatsioon (

§ 46

lg 5).

§ 47

lg 2 ei kohaldu tuvastamisnõude esitamisel juba ka seetõttu, et tuvastamisnõude esitamine vaides ei ole lubatav (HMS § 72 lg 1) ning seega tuvastamisnõude lahendamisel ongi halduskohus esimeseks vaidlust lahendavaks instantsiks. Eeltoodud põhjustel tuleb määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

1. juuli
2. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 3, s.o määruse L. Karlsoni kaebuse menetluse lõpetamist puudutavas osas ja saadab asja ettevalmistava menetluse jätkamiseks halduskohtule.
3. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgnevat. Viljandi Linnavalitsuse
4. jaanuari
5. a korraldusega nr 41 on kaebajat puudutavalt otsustatud maksta hooldusteenuse pakkuja arvete alusel A. Leetma hooldusteenuse eest puudujääv osa alates
6. veebruarist kuni
7. detsembrini 2018 (resolutsiooni p 2) ning esitada kaebajale alates
8. veebruarist 2018 igakuiselt arveid A. Leetma hoolduseteenuse poole (1/2) puudujääva osa kohta (resolutsiooni p 4). Esmalt ei selgu vaidlustatud korralduse resolutsiooni sõnastusest, et sellega pandaks kaebajale kohustusi. Pigem viitab sõnastus sellele, et selle adressaadiks on A. Leetma, kelle hooldusteenuse eest on vastustaja otsustanud tasuda ning osaliselt võib olla tegemist haldusorgani siseaktiga, millega antakse pädevale ametiisikule korraldus kaebajale arvete esitamiseks. Kuna 2 halduskohtusse saab kaebuse esitada isiku subjektiivse õiguse kaitseks, siis kaebeõiguse selgitamiseks võib olla asjakohane uurida vastustajalt täiendavalt, kas ta vaatamata vaideotsuses väljendatule siiski soovis kaevatava korraldusega panna kaebajale igakuulist rahalist kohustust, s.o kas vastustaja andis kaebajat kohustava haldusakti.
9. Korralduses on vastustaja asunud seisukohale, et A. Leetma üleneja sugulasena on kaebajal A. Leetma suhtes ülalpidamise andmise kohustus PKS § 96 ja 97 järgi. Sellega osutab vastustaja A. Leetma ja kaebaja vahelisele võimalikule eraõiguslikule õigussuhtele. Viidatud normidest tulenevalt saab ülalpidamise andmiseks õigustatud isikuks olla üksnes A. Leetma. Seadusest ei tulene, et kohalikul omavalitsusel endal oleks iseseisev õigus nõuda, et isik annaks ülalpidamist oma ülenejale sugulasele. Isegi, kui kohalikul omavalitsusel oleks iseseisev nõudeõigus, saaks ka see õigus sarnaselt A. Leetma nõudeõigusele olla eraõiguslik, mitte avalikõiguslik. Eraõiguslikul alusel võib kohalikul omavalitsusel tekkida nõudeõigus kaebaja vastu näiteks juhul, kui ta täidab kaebaja eest viimase seadusest tuleneva kohustuse. Sellises olukorras võivad kohalikul omavalitsusel ja kaebajal olla võlaõigusseaduse
10. peatükis sätestatud käsundita asjaajamise õigussuhtest tulenevad õigused ja kohustused.
11. Tulenevalt HMS § 51 lg-st 1 haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Seega on haldusakt haldusorgani tegutsemise vormiks üksnes avalikõiguslikus suhtes ning eraõigussuhte osalisena ei saa haldusorgan haldusakti andmise kaudu isikute tsiviilõigusi või -kohustusi tekitada, muuta või lõpetada. Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse. Kolmandate isikute eraõiguslikesse suhetesse saab haldusorgan sekkuda juhul ja ulatuses, milles seadusandja on haldusorganile sellekohase pädevuse andnud. Käesoleval juhul ei ole vastustaja viidanud õigusnormile, millest tulenevalt oleks tal õigus ja/või kohustus nõuda kaebajalt viimase eraõigusliku kohustuse täitmist. Haldusakti andmise pädevuse puudumine on aga nimetatud haldusakti tühisuse alusena HMS § 63 lg 2 p-s
12. Seetõttu juhul, kui vastustaja soovis vaidlustatud korraldusega panna kaebajale kohustuse tasuda vastustajale igakuiselt makseid kaebaja seadusest tuleneva üleneja ülalpidamise kohustuse täitmiseks, võib asja sisulisel lahendamisel olla asjakohane hinnata vastustaja pädevust sellise sisuga haldusakti andmiseks. Juhul, kui vastustajal puudub vastav pädevus, ei saa välistada, et tegemist on tühise haldusaktiga, kui pädevuse puudumine on ilmne. /allkirjastatud digitaalselt/ 3