Obsah (4)

§ 29§ 28§ 15§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 15. november 2018, Tartu 3-17-1389 Haldus

) § 15 lg-s 2 toodud kriteeriumid keelatud esemete osas on ammendavad ning vangla direktoril ei ole õigust neid laiendada.

1. Tartu Halduskohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.
4. Kinnipeetavatele keelatud asjade loetelu on kehtestatud justiitsministri
5. novembri
6. a määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE). VSkE § 57 lg 1 piiritleb kinnipeetavale lubatud asjade ringi nende soetamise viisist lähtudes. Asi, mis on vanglas saadud selleks mittelubatud viisil, on

§ 29lg 1 mõttes keelatud ese ning kuulub äravõtmisele.

Kaebaja poolt oli ajakiri saadud mittelubatud viisil ning selle äravõtmine vangla poolt õiguspärane. 3.2.

§ 28

lg 4 kohaselt võib vanglateenistus sama seaduse § 15 lg-s 2 sätestatud alustel täiendavalt keelata saada kirjavahetuse teel asju. VSkE § 11 kohaselt võib vangla direktor keelata täiendavalt aineid või esemeid, mis pole keelatud asjade loetelus. Seega on

§ 15lg-s 2 toodud üksnes keelatud ainete ja esemete üldised tingimused.

Sama paragrahvi lõige 4 annab vanglateenistusele õiguse otsustada, kas lisaks justiitsministri poolt kehtestatule vastab veel mingi konkreetne ese neile tunnustele. 3.3. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.22 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud perioodika jm sarnased esemed, välja arvatud need, mis on soetatud vanglateenistuse vahendusel, väljastatud vanglateenistuse poolt või olnud kaasas vanglasse saabumisel. Kodukorra seletuskirjas on selgitatud, miks need esemed on vanglas keelatud. Eelkõige on see vajalik julgeoleku tagamiseks, kuna nende läbiotsimine on raskendatud. Nii ajalehtede, ajakirjade kui muu kirjanduse vahele on võimalik kleepida keelatud aineid ja sellest tulenevalt oleks vaja igat lehekülge eraldi kontrollida, mis on aja- ja töömahukas. Ei nähtu aluseid, miks pidada kodukorra p-i 7.1.22 tühiseks. 3.4.

§ 30

lg 2 järgi on kinnipeetaval lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti ja ajakirju. Kodukorra p 7.1.2.2. võtab kokku

§ 30lg 2 ja VSk

E § 57 lg 1 regulatsiooni ega ole iseseisvalt kinnipeetava õigusi piirav norm. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

1. M. Saar esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.
2. Ajakiri Müstilised Lood ei ole asi ega ese. See saadeti kaebajale tema elukaaslase poolt info edastamise eesmärgil ja tegemist on infokandjaga. 4.
3. See on saadetud postiseaduse alusel, mida ei saa vangla direktor tõlgendada ega muuta. 4.
4. Vangla tegevus tungib kaebaja ja tema elukaaslase eraellu. See pole proportsionaalne. 4.
5. Halduskohus ei algatanud põhiseaduslikkuse järelevalvet, mida kaebaja oli taotlenud. 4.
6. Halduskohtu abstraktne viide julgeolekuohule ei ole piisav. 4.
7. Kohtuotsuses on tõendeid ja asjaolusid hinnatud valikuliselt.
8. Tartu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
9. Vaidlusalune ajakiri saabus kaebajale kirisaadetisena, mis ei ole kodukorra p-st 7.1.22 tulenevalt lubatud. Postiseadus eristab kirisaadetisi ja perioodilisi väljaandeid. 5.
10. Kaebaja ei ole väitnud, et

oleks põhiseadusega vastuolus.

1. Justiitsministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 6.
2. Tulenevalt

§ 30

lg-st 2 on vanglateenistuse vahendusel tellimine ainus viis, kuidas kinnipeetaval on võimalik ajakirju saada ja tal puudub õigus nõuda, et talle ajakirjad mõnel muul moel kätte toimetataks. 2 6.2.

§ 15

lg 4 võimaldab vanglateenistusel keelata täiendavailt aineid või esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15

lg-s 2 sätestatud tingimustele, st ohustavad inimese julgeolekut, sobivad vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. See säte viitab otsesõnu võimalusele keelata täiendavalt asju, mis ei ole sätestatud VSkE §-s 41 keelatud asjadena. Seega on kodukorras täiendav asjade keelamine õiguspärane. 6.

1. Iga vanglasse saadetud väljaande lehekülje eraldi kontrollimine sellele kleebitud ainete leidmiseks oleks ebamõistlikult aja- ja töömahukas. Postisaadetis on levinuimaid viise keelatud ainete ja esemete kinnipeetavateni toimetamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
3. Ringkonnakohus nõustub vastustajate ja halduskohtu poolt välja toodud põhjendusega, miks on kinnipeetavatele keelatud esemeteks ajakirjad, mis ei ole tellitud vanglateenistuse vahendusel, vaid saadetud kinnipeetavatele väljastpoolt vanglat kirisaadetisena. Selgitus, et ajakirja lehtede vahele on võimalik kleepida keelatud aineid, nt narkootikume, ning et nende avastamine on aja- ning töömahukas, on veenev. Ained ei pruugi olla visuaalselt koheselt tuvastatavad, samuti võidakse sellisel viisil ainete vahendajatena kasutada ka kinnipeetavaid, kes ise neid ei tarvita (Justiitsministeeriumi vastus apellatsioonkaebusele, lk 2). Kaebaja nimetab seda põhjendust küll ebapiisavaks, kuid ei esita samas omapoolseid veenvaid seisukohti, mis selle põhjenduse ümber lükkaks. Kaebuses esitatud väide, et ajakirjade kontrollimiseks saaks kasutada röntgenit ja narkokoeri, on ilmselgelt põhjendamatu, sest esiteks ei tagaks tõenäoliselt ka nende abinõude kasutamine sajaprotsendiliselt seda, et kõik keelatud ained avastataks, ning teiseks on ilmne, et selline kontrollimine oleks jätkuvalt väga töömahukas. Seega on kõnealusel piirangul (et kinnipeetavad võivad ajakirju saada üksnes vanglateenistuse vahendusel tellides) legitiimne eesmärk ning piirangut ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Keeld saada ajakirjandust väljastpoolt on sobiv abinõu eesmärgi saavutamiseks, sest aitab saavutada piirangu eesmärki - et kinnipeetavate kätte ei satuks koos ajakirjadega keelatud aineid. Abinõu on ka vajalik, sest sama tõhusat abinõud ei ole. Kõigi postisaadetises tulnud ajakirjade jms asjade läbiotsimine oleks ilmselgelt liiga ressursimahukas ning ei pruugiks tagada selle eesmärgi saavutamist täielikult. Piirang ei ole kinnipeetavaid ka ülemäära koormav, sest kinnipeetavatel säilib võimalus ajakirjandusega tutvumiseks, lihtsalt ajakirjandust tuleb tellida vanglateenistuse vahendusel. Sellistel juhtudel nagu praegu, kus ajakirja saatis kaebajale tema elukaaslane, saaks lähedane isik ajakirja ostmiseks ja kinnipeetavale saatmiseks raha kulutamise asemel kanda ajakirja ostmiseks või tellimiseks vajaliku rahasumma kinnipeetava isikukontole.
4. Ringkonnakohus nõustub vastustajatega, et Tartu Vangla kodukorra p-s 7.1.22 ajakirjade osas keelu kehtestamiseks on õiguslik alus olemas. VSkE §-s 641 on justiitsministri poolt sätestatud küll kinnipeetavale vanglas keelatud asjade loetelu (õiguslik alus selleks on

§ 15

lg 3), kuid

§ 15lg 4 võimaldab keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus (st VSk

E §-s 641), kuid vastab

§ 15

lg-s 2 sätestatud tingimustele.

§ 15

lg 2 järgi on keelatud kinnipeetavale ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Erinevad ained, nt narkootilised või psühhotroopsed ained, mis võivad ajakirjade vahel saadetuna kinnipeetavate kätte sattuda, võivad ilmselgelt ohustada vangla julgeolekut, sest nende tarvitamine võib viia kinnipeetavaid ennast või teisi isikuid või vara ohustavale käitumisele või ohustada lihtsalt kinnipeetava tervist. Sellest tulenevalt tähendab võimalus, et ajakirja vahele kleebituna saadetakse kinnipeetavatele 3 keelatud aineid, seda, et ka väljastpoolt vanglat saadetud ajakirju tuleb käsitleda keelatud esemetena, kuna need võivad ohustada vangla julgeolekut. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vangla on ajakirjade osas laiendanud

§ 15lg-s 2 sätestatud aluseid.

Eelnevast nähtuvalt on ajakirjade osas kehtestatud keeld kooskõlas

§ 15lg-ga 2.

1. Kuna vaidlusalune piirang on proportsionaalne, ei vii apellatsioonkaebuse rahuldamiseni see, et halduskohus ei algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Ka ringkonnakohus ei näe selleks alust, sest asjassepuutuvaid õigustloovaid akte pole põhjust pidada põhiseadusevastaseks.
2. Kaebaja arutleb apellatsioonkaebuses selle üle, et ajakiri ei olegi ese, vaid on infokandja. See arutlus ei pea paika. Ajakiri omab füüsilisi mõõtmeid ning vastab kahtlemata tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg-s 1 sätestatud asja definitsioonile – asi on kehaline ese. Seetõttu on see allutatud samamoodi eelmises punktis esitatud keelatud esemete regulatsioonile nagu teisedki keelatud esemed ja ained. Asjaolu, et samaaegselt on tegemist infokandjaga, ei muuda kuidagi seda, et selle ajakirjaga ümberkäimisel tuleb lähtuda esemete regulatsioonist.
3. Kaebaja poolt rõhutatu, et ajakiri saadeti vanglasse postiseaduse alusel, on käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutumatu. Kodukorra p 7.1.22 keelab kogu perioodika, mis ei ole vanglateenistuse vahendusel soetatud, vanglateenistuse poolt väljastatud või ei olnud kaasas vanglasse saabudes. Seega piisab ajakirja keelatuks lugemiseks sellest, et see ei olnud saadud kodukorra p-s 7.1.22 nimetatud viisil. Küsimus, kas see saadi postiseaduse alusel saadetisena või muul viisil, ei oma enam täiendavat tähtsust. Samuti ei ole paikapidav väide, et vangla soovib keelustada mitte asja, vaid selle teekonda. Tegelikult on keelatud siiski asi – ajakiri – mis on saabunud kinnipeetavale posti teel.
4. Õige pole ka kaebaja seisukoht, et

§ 30

välistab ajakirjade keelamise vanglas.

§-st 30 tuleb üksnes õigus vanglas ajalehtede ja ajakirjade lugemiseks (lg 1) ning nende tellimiseks vanglateenistuse vahendusel (lg 2), kuid see ei välista kuidagi kinnipeetavate poolt lubamatul viisil saadud ajakirjade lugemist keelatud esemeteks.

1. Paljasõnaline on kaebaja väide, et kohus hindas tõendeid ja asjaolusid valikuliselt. Halduskohus viitas põhjendatult kõige olulisemale antud asjas – et väljastpoolt vanglat saadetavate ajakirjadega koos võidakse vanglasse saata ka keelatud aineid, ning selle kontrollimine on ressursimahukas. Kaebaja vaatab järjekindlalt sellest asjaolust mööda. See, et kaebaja kohtuotsuse põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et kohus oleks hinnanud tõendeid ja asjaolusid valikuliselt.
2. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel jääb kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 4