KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 26. jaanuar 2018, Tallinn 3-17-2244 Haldusasi: OÜ PM Kaubandus

) § 99 lõikes 3 sätestatud kooskõlastus tulevikus rajatava tee ühendamiseks Valga-Uulu maanteega. Seadus ei sätesta sellise kooskõlastuse taotlemiseks tähtaegu ega piira korduva taotluse esitamise õigust. Varasema haldusmenetluse uuendamise vajadus tekib juhul kui faktilistest asjaoludest või õiguslikust regulatsioonist tulenevalt on eesmärgi saavutamiseks uue taotluse esitamine 1 Maa-ameti kaardiserveri kaart, mis on kättesaadav https://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis ning Street-view funktsiooniga Google’i kaart, mis on kättesaadav http://maps.google.com -4- välistatud. Nii näiteks võib uue taotluse esitamist takistada see, et sellise taotluse esitamiseks seaduses sätestatud tähtaeg on möödas. Samuti see, et üksikjuhtum, mille reguleerimist isik taotlusega soovib, on varasema siduva haldusaktiga reguleeritud või ka juhul, kui isiku eesmärgi seisukohast on vajalik, et taotleva haldusakti õigusmõju oleks seotud varasema taotluse esitamise faktiga. Käesoleval juhul ei olnud ühtki põhjust, miks oleks kaebaja

1. aasta augustis Maanteeametilt kooskõlastuse saamiseks pidanud taotlema
2. aastal toimunud haldusmenetluse uuendamist või mis oleks takistanud tal uue taotluse esitamist. Liiati toimis kaebaja antud juhul igati loogiliselt ja mõistlikult. Kuna on ilmne, et juurdepääsu rajamine tema kinnistule on võimalik mitmel moel, ei pidanud ta
3. aastal, kui Maanteeamet nõusoleku andmisest keeldus, asuma seda keeldumist kohe vaidlustama, vaid võiski hakata analüüsima alternatiivseid lahendusi ja pidama näiteks naaberkinnistute omanike ja kohaliku omavalitsusega läbirääkimisi võimalike teistsuguste lahenduste realiseerimiseks. Juhul kui kaebaja
4. aasta suveks leidis, et tema jaoks parim oleks siiski selle lahenduse realiseerimine, millega Maanteeamet
5. aastal nõus ei olnud, ei takistanud miski kaebajat uuesti samasuguse kooskõlastuse taotlemist ning Maanteeamet pidi kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise uuesti otsustama.
6. Eelöeldu ei anna aga käesoleval juhul iseenesest alust kaebuse rahuldamiseks, sest minu hinnangul saab Maanteeameti
7. septembri 2017 kirja koosmõjus
8. oktoobri 2017 vaideotsusega mõista selliselt, et Maanteeamet on tegelikult kaebaja
9. augusti 2017 taotluse sisuliselt läbi vaadanud ning viidanud kooskõlastuse andmisest keeldumise põhjendustena neile põhjendustele, mis olid toodud juba
10. juuli
11. aasta kirjas (tl. 37) ning samuti Maanteeameti
12. veebruari 2016 kirjas (tl. 41). Seega on käesoleval juhul võimalik hinnata, muuhulgas Maanteeameti varasemates kirjades esitatud põhjenduste pinnalt, kas Maanteeameti
13. septembri 2017 keeldumine kooskõlastuse andmisest oli põhjendatud. 16.

§ 99

lg 3 kohaselt tuleb olemasoleva teega ühendamisel ehitusprojekt kooskõlastada tee omanikuga, kes võib määrata eelkõige nõuded materjalidele, mõõtudele, konstruktsioonile ja tehnoloogiale. Käesoleval juhul on kaebaja eesmärk rajada tee, mis algab kaebaja kinnistult ja ühendada see Valga-Uulu maanteega, mis on riigimaantee ja mille osas tee omaniku õigusi ja kohustusi teostab Maanteeamet.

§ 99

ei täpsusta, millal või millises vormis peab selle lõikes 3 sätestatud kooskõlastust taotlema. Säte räägib ehitusprojekti kooskõlastamisest, mis viitab sellele, et kooskõlastamiseks tuleb esitada valmis ehitusprojekt. Samas tuleneb sättest, et tee omanik võib määrata nõuded materjalile, mõõtudele, konstruktsioonile ja tehnoloogiale. See tähendab, et tee omanik saab määrata tingimused, millele projekt vastama peab. Nende nõuete määramine ei ole mõeldav pärast ehitusprojekti valmimist. Seega on

§ 99

lõikes 3 ette nähtud kaheetapiline kooskõlastusmenetlus, kus esimeses etapis peab tee omanik otsustama põhimõttelise nõusoleku andmise teatud lahenduse realiseerimiseks ja määrama nõuded materjalile, mõõtudele, konstruktsioonile ja tehnoloogiale (kui ta seda vajalikuks peab) ning hiljem juba valminud ehitusprojektile kooskõlastuse andmisel saab tee omanik kontrollida vaid seda, kas tema poolt määratud nõudeid on projekti koostamisel järgitud. 17. Haldusorgani poolt teatud kooskõlastuse andmine ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming, ent kooskõlastuse andmisest keeldumine on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav, kui kooskõlastuse puudumine välistab isiku jaoks eesmärgi saavutamise. Antud juhul on ilmne, et

§ 99

lõikes 3 nimetatud kooskõlastuse puudumisel ei ole kaebajal võimalik saada kohalikult omavalitsuselt ehitusluba tema kinnistut ja Valga-Uulu maanteed ühendava tee -5- rajamiseks. Antud juhul on oluline ka see, et kaebajat huvitava tee rajamiseks ei piisa kaugeltki vaid Maanteeameti kooskõlastusest, vaid eeskätt on kaebajal vaja leppida kokku servituudi seadmine Viljandi tn 82 omanikuga. Servituudi seadmine võib kaebajale kaasa tuua kulusid ning on mõistlik, et enne servituudi seadmise osas kokkuleppe sõlmimist (või vajaduse korral naaberkinnistu omaniku vastu servituudi seadmise nõudega kohtusse pöördumist) teeb kaebaja selgeks, kas ta saab Maanteeametilt kooskõlastuse kavandatava ühendustee ühendamiseks riigiteega või mitte. Tekkinud olukorras on minu hinnangul loogiline, et kaebaja lahendab esmajärjekorras tee ühendamiseks vajaliku kooskõlastuse küsimuse ja seejärel hakkab astuma muid samme oma eesmärgi saavutamiseks. Seetõttu tuleb ka asuda seisukohale, et Maanteeameti õigusvastane keeldumine kooskõlastuse andmisest rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. 18. Kooskõlastuse andmise kui menetlustoimingu põhjendamise kohustust on Riigikohus käsitlenud haldusasjades nr 3-3-1-62-08 ja 3-3-1-82-14 tehtud kohtuotsustes, kus on kokkuvõttes leitud, et menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele, küll aga peavad olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks. 19. Käesoleval juhul taandub vaidlus suurel määral küsimusele, millistest kaalutlustest lähtuvalt võib Maanteeamet kui avalikult kasutatava riigitee omaniku õigusi teostav haldusorgan keelduda

§ 99lõikes 3 sätestatud kooskõlastuse andmisest.

Mulle näib, et kuivõrd Maanteeameti pädevuses ei ole otsustada selle üle, millise kinnistu kaudu (või kust täpselt) peaks kulgema juurdepääs avalikult kasutatava teega mitte piirnevale kinnistule ning samuti pole Maanteeameti pädevuses ruumilise planeerimise otsuste tegemine, siis peab Maanteeamet kooskõlastuse andmisel või sellest keeldumisel lähtuma üksnes tee projekteerimise normidest ja nendes normides sätestatud liiklusohutusega seotud eesmärkidest. See tähendab, et Maanteeamet võib kooskõlastuse andmisest keelduda, kui isiku poolt soovitud projektlahenduse realiseerimine oleks vastuolus tee projekteerimise normidega. Samuti saab Maanteeamet

§ 99

lg 3 punktides 1-4 nimetatud nõuete määramisel lähtuda tee projekteerimist või teehoidu käsitlevatest normidest.

§ 99

ei anna Maanteeametile õigust kooskõlastuse andmisest keelduda põhjusel, et Maanteeameti hinnangul oleks otstarbekas lahendada avalikult kasutatava teega mitte piirneva kinnisasja juurdepääs mingisugusel muul moel kui kooskõlastuse taotleja seda soovib. Samuti ei saa Maanteeamet kooskõlastuse andmisest keelduda põhjusel, et taotletud lahendus oleks tema hinnangul vastuolus mõne planeerimisdokumendiga. Küsimus, kas uue tee rajamine on kehtestatud planeeringute kohaselt võimalik, tuleb lahendada projekteerimistingimuste väljastamise või ehitusloa andmise raames, mitte

§ 99lõike 3 kohase kooskõlastuse andmisel.

20. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja soovitud lahenduse näol on tegemist ristmiku rajamisega või mitte. Selles küsimuses on õigus vastustajal. Liiklusseaduses (edaspidi LS) ja

§ 99lg 4 alusel antud majandus- ja taristuministri 5.

augusti 2015 määrusega nr 106 kinnitatud maanteede projekteerimisnormides on mõistel ristmik erinev tähendus. LS eesmärk on reguleerida liikluskorraldust ning selle § 2 punkti 68 eesmärk on määratleda objektid, kus kehtib liiklusseaduses ristmikule ettenähtud liikluskorraldus. LS ei reguleeri teede ehitust ning maanteede projekteerimisnormide tõlgendamisel ei ole põhjust seal sisalduvaid mõisteid sisustada LS sätetest lähtuvalt. Maanteede projekteerimisnormide punktis 5.2.

1. kasutatakse mõistet ristumiskoht, millist mõistet LSis ei kasutata. Ristumiskohad jagunevad viimati -6- nimetatud sätte kohaselt ristmikeks ja mahasõitudeks. LSis ei kasutata ka mahasõidu mõistet ning maanteede projekteerimisnormide mõistete loetelus toodud mahasõidu mõiste2 ei vasta LS § 2 punkti 68 teisele lausele, kus sätestatakse, milliseid ristmiku üldtunnustele vastavaid objekte LSi kohaselt ristmikeks ei loeta
2. Viidatud sätetest tuleneb üheselt, et üherajalise tee ning põllu- või metsatee teega lõikumise koht, mis ei vasta maanteede projekteerimisnormides määratletud mahasõidu mõistele, on nende projekteerimisnormide tähenduses käsitatav ristmikuna ning see ei sõltu sellest, kas objekt on käsitatav ristmikuna LS tähenduses (ehk kas sellele laieneb ristmiku liikluskorraldus). Seega on Maanteeamet õigesti leidnud, et kaebaja soovitud ristumiskoht on maanteede projekteerimisnormide mõistes käsitatav ristmikuna ka juhul, kui kaebaja rajaks üherajalise tee.
3. Maanteeamet on kooskõlastuse andmisest keeldumist põhjendanud sellega, et kaebaja soovitud lahendus ei vasta maanteede projekteerimisnormide punkti 5.2.
4. lõikele 2, mille kohaselt peab vähim ristmikevaheline kaugus IV klassi maanteel olema 300 m, ent kaebaja poolt soovitud ristumiskoha asukohale lähim olemasolev ristumiskoht samal pool teed asub ca 130 meetrit Valga linna poole. See Maanteeameti seisukoht on esitatud tõendite ja avalikult kättesaadava kaardimaterjali kohaselt väär.
5. Kõnealuse ca 130 meetri kaugusel asuva ristumiskohana on Maanteeamet ilmselgelt silmas pidanud n-ö Viljandi tn 82 sissesõiduteed. Kaardilt nähtub, et kõnealuse sissesõidutee ja Valga-Uulu maantee ristumiskoht on maantee projekteerimisnormide p 5.2.
6. tähenduses ristmik, kuna tegu on sõiduteega külgnevale kinnistule sissesõidu- ja sealt väljasõiduteega, mis läbib Viljandi tn 82 kinnistut (kaardilt nähtuvalt on selle sisse- ja väljasõidutee teine ots ühendatud Transpordi tänavaga). Vastustaja on aga põhjendamatult tähelepanuta jätnud selle, et kõnealuse sissesõidutee ja Valga-Uulu maantee ristumiskoht asub linnas sees. 23.

§ 92

lg 2 kohaselt on maantee väljaspool linnu, aleveid ja alevikke paiknev tee sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on linnas, alevis või alevikus paiknev tee tänav. Antud juhul paikneb Viljandi tn 82 sissesõidutee Valga linna halduspiiri sees, seejuures alal, kus on kehtestatud asula liikluskorraldus (liiklusmärk 571). Maa-ameti kaardiserveri Maanteeameti kaardirakenduselt nähtub, et Valga-Uulu tee kulgeb Valga linnas mööda Viljandi tänavat kuni Tartu tänavani. Leian, et alates Valga linna piirist, mis on Maa-ameti kaardil tähistatud tähisega „asustusüksuse/linnaosa piir“ ja mis jääb nii Viljandi tn 82 sissesõiduteest kui ka kaebaja poolt taotletud ristumiskoha asukohast Tõrva poole, on

§ 92

lg 3 mõttes tegemist tänavaga ning seal ei saa ristumiskohtadele esitatavate nõuete osas lähtuda maanteede projekteerimisnormide punkti 5.2.1. lõike 2 teisest lausest, mis reguleerib samatasandiliste ristmike projekteerimist vastavalt II-VI klassi maanteedel. Viimati nimetatud sätte tõlgendamine selliselt, et seal nimetatud ristmike vahelist vähimat kaugust tuleb arvestada ka linna piirides asuva ja riigimaantee koosseisu kuuluva tee puhul, muudaks maantee ja tänava eristamise

-is selles osas mõttetuks. Seetõttu tuleb

§ 92

lõikeid 2 ja 3 tõlgendada nii, et

i ja selle rakendusaktide tähenduses on linna piiridesse jääva riigimaantee osa näol tegemist tänavaga ning selle suhtes ei kohaldu maanteede projekteerimist ja ehitamist reguleerivad normid. Sellest tulenevalt on Maanteeamet ekslikult 2 mahasõit – sõiduteega külgnevale kinnistule, sealhulgas parklasse, õue, puhkekohta, põllule, metsa, heinamaale ja muule teega külgnevale alale, sissesõidu ja sealt väljasõidu tee, mis kinnistut ei läbi. 3 Ristmikuks ei loeta parkla, õueala, puhkekoha ega teega külgneva ala teega piirnemise kohta, samuti parkla, õueala, puhkekoha ega teega külgneva ala juurdesõiduteed, üherajalise tee ning põllu- või metsatee teega lõikumise kohta ja selliste teede omavahelisi lõikumisi. -7- leidnud, et kaebaja poolt soovitud ristumiskoha rajamine oleks vastuolus maanteede projekteerimisnormide punkti 5.2.1 lõikega 2. 24. Sama järeldus tuleks teha ka siis, kui asuda seisukohale, et tänavana

mõttes tuleks käsitada teed alates kohast, kust hakkab kehtima asula liikluskorraldus. Antud juhul nähtub Google’i kaardi street-view rakenduselt üheselt, et Valga poolt vaadates asula liikluskorralduse lõppu tähistav liiklusmärk jääb Viljandi tn 82 sissesõiduteest Tõrva poole ning seega on tegemist linnas (asulas) oleva ristumiskohaga, mitte aga maanteel asuva ristumiskohaga, millest saaks arvestada järgmise lubatud ristumiskoha kaugust. Niisiis ei ole Maanteeameti poolse kooskõlastuse andmisest keeldumise põhjusena toodud asjaolu, et kaebaja poolt soovitud ristumiskoht jääks vähem kui 300 meetri kaugusele järgmisest ristumiskohast, asjakohane.

1. Liiati näib Maanteeameti seisukoht, et kaebaja soovitud ristumiskoht on teisele ristumiskohale lubamatult lähedal, asjakohatu ka seetõttu, et samas on Maanteeamet kinnitanud, et oleks nõus kaebaja kinnistule viiva juurdepääsutee ühendamisega üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise kaardil näidatud kohas, mis ometi jääb kooskõlastuse andmisest keeldumise otsuses viidatud teisele ristumiskohale veelgi lähemale. Maanteeameti kirjadest ega kohtule esitatud seisukohast ei nähtu, miks leiab Maanteeamet, et tee-ehitust reguleerivate normide eesmärgi seisukohast oleks üldplaneeringu kaardil näidatud kohas asuv ristumiskoht parem kui kaebaja soovitud kohas. Ainuüksi sellest, et selline ühendus on üldplaneeringu kaardile kantud, sellist paremust tuleneda ei saa. Seejuures ei ole vastustaja väitnud ka seda, et liikluskorraldus kaebaja soovitud ristumiskohas ning üldplaneeringus näidatud ristumiskohas (mis tõepoolest ei ole sealsamas, kus Viljandi tn 82 praegune sissesõidutee, vaid jääb mõnevõrra Tõrva poole) oleks erinev: Tõrva suunal asuvad mõlemad kohad pärast asula lõppu tähistavat liiklusmärki ehk alas, kus on lubatud sõita Valgast Tõrva suunas kiirusega 90 km/h, Valga suunal asuvad mõlemad kohad kiirusepiirangut 70 km/h tähistava liiklusmärgi mõjualas. Eluliselt on mõistagi usutav, et sõidukite tegelik keskmine kiirus on üldplaneeringu joonisel kajastatud juurdepääsutee ristumiskohas väiksem kui kaebaja taotletud kohas, ent Maanteeamet ei ole esitanud mingisugust loogilist põhjendust ega viidanud normile, mis välistaks selles olukorras põhimõtteliselt ristumiskoha rajamise sinna, kuhu kaebaja soovib.
2. Maanteeamet on põhjendamatult suure tähtsuse omistanud sellele, et kaebaja kinnistule vajalik juurdepääsutee on märgitud üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise kaardile. Nagu juba eelpool märkisin, saab Maanteeamet

§ 99

lg 3 kohase kooskõlastuse andmise üle otsustamisel lähtuda sellest, kas soovitud projektlahendus on teede projekteerimise nõuetega kooskõlas. Küsimus sellest, kas projekteeritav lahendus on kooskõlas planeeringuga, võib tõusetuda ehitusloa andmisel, ent vastuolu planeeringuga ei saa olla

§ 99lõike 3 kohase kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks.

Teiseks on kaebajal õigus selles, et üldplaneeringu kaardile kantud juurdepääsutee asukohta ei saa käsitada rajatava tee täpse asukohana. Ei praegu kehtiva ega ka Valga linna üldplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimisseaduse kohaselt ei olnud üldplaneeringu eesmärk teede täpse asukoha määramine. Üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise kaarti tuleb vaadata üldplaneeringu üldistusastet silmas pidades ning sellest tulenevalt saab seal kõnealuse juurdepääsutee märkimist käsitleda selliselt, et üldplaneeringus on ette nähtud lahendada Viljandi tn 82c kinnistule juurdepääs üle Viljandi tn 82 kinnistu, ent võimaliku juurdepääsutee täpse asukoha määramine väljub üldplaneeringu reguleerimisalast ning tuleb lahendada vajadusel -8- detailplaneeringuga, projekteerimistingimuste andmisega ja/või ehitusloaga. Planeeringuks, millega on tee täpne asukoht kindlaks määratud (

§ 99

lg 1) ja mille puhul pole projekteerimistingimused nõutavad, saab olla detailplaneering, mitte üldplaneering. 27. Siinkohal ei saa ka tähelepanuta jätta, et üldplaneeringu kaardil näidatud asukohas kaebaja kinnistule juurdepääsutee rajamine oleks ilmselgelt ebamõistlikult koormav lahendus Viljandi tn 82 kinnistu omaniku jaoks, sest tee läbiks viimatinimetatud kinnistut keskelt. Isegi kui pidada võimalikuks, et riigitee omaniku õigusi teostav Maanteeamet võib

§ 99

lg 3 kohase kooskõlastuse andmise otsustamisel hinnata soovitud ristumiskohast algava juurdepääsutee asukoha otstarbekust, tuleks seejuures läbi viia erinevate huvide igakülgne kaalumine, mida Maanteeamet ilmselgelt antud juhul teinud ei ole. Leian siiski jätkuvalt, et juurdepääsutee asukoha otstarbekus ei ole Maanteeameti hinnata ning

§ 99

lg 3 kohaselt kooskõlastuse andmisel saab ta võtta aluseks üksnes tee projekteerimise nõuded ja normid.

1. Ainetu on poolte arutelu selle üle, kas vaidlusalusel teelõigul piikiiruse vähendamine oleks liikluskorralduslikult otstarbekas ja turvaline või mitte. See arutlus lähtub arusaadavalt maanteede projekteerimisnormide punkti 5.2.
2. lõikest 3, mis käsitleb maanteedel suurimat lubatud mahasõitude arvu. Antud juhul ei ole kaebaja soovitud lahenduse näol tegemist mahasõidu, vaid ristmikuga. Vastustaja ei ole viidanud normile, millest tulenevalt oleks kaebaja soovitud ristumiskoha rajamine võimalik 50 km/h kiirusepiirangu olemasolul. Seega pole tähtis, kas selline kiirusepiirang oleks sellel teelõigul otstarbekas kehtestada või mitte.
3. Maanteeamet ei saa kooskõlastuse andmisest keeldumist õigustada ka sellega, et ajalooliselt on Viljandi tn 82c kinnistu juurdepääs avalikule teele toimunud üle Transpordi tn 11 kinnistu.

§ 99

lg 3 kohase kooskõlastuse eesmärk ei ole otsustada ruumilise planeerimise küsimusi, ehitusõigust ega määrata kindlaks kinnisasjade juurdepääsuteid. Maanteeameti pädevuses ei ole hinnata seda, milline lahendus oleks kaebaja kinnistule avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu tagamiseks kõige otstarbekam: see küsimus saab tõusetuda detailplaneeringu kohustuse korral detailplaneeringu kehtestamise menetluses või ehitusloa andmisel. Samuti võib see tõusetuda võimalikes vaidlustes piirinaabritega, mis puudutavad teeservituudi seadmist, ent tegemist ei ole küsimusega, mille üle saaks otsustada Maanteeamet

§ 99lg 3 kohase kooskõlastuse andmise üle otsustamisel.

Asjaolu, et kaebaja on mingisuguste võlaõiguslike kokkulepete alusel saanud seni oma kinnistule läbi Transpordi 11 kinnistu, ei oma mingit tähtsust selles osas, kas kaebaja soovitud kohas rajatava tee ristumine Valga-Uulu teega on tee projekteerimist reguleerivate normide kohaselt võimalik.

1. Kokkuvõttes ei ole Maanteeamet välja toonud ühtki selget põhjust, miks oleks kaebaja poolt soovitud ristumiskoha rajamine tee-ehitust või liiklusohutust sätestavate nõuetega vastuolus. Vastuolu maanteede projekteerimise normide punktiga 5.2.1, millele vastustaja viidanud on, eeltoodud põhjustel ei esine. Selles olukorras on kooskõlastuse andmisest keeldumine põhjendamatu ja õigusvastane. Maanteeametil tuleb kooskõlastuse saamise taotlus uuesti läbi vaadata. Selleks, et taotluse uus läbi vaatamine ei jääks põhjendamatult viibima, on vajalik määrata selleks kindel tähtaeg. Ühekuune tähtaeg on selleks piisav.
2. Teen viimaks veelkord pooltele ettepaneku püüda vaidlusküsimus lahendada kompromissiga, kaasates läbirääkimistesse vajadusel ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Valga linna esindajad. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja soovitud ristumiskohast -9- lähtuva juurdepääsutee rajamisega oleks päri ka kohalik omavalitsus, samuti on sellist lahendust pidanud põhimõtteliselt võimalikuks Haridus- ja Teadusministeerium. Parima ja erinevate poolte põrkuvaid huve võimalikult võrdselt arvestava lahenduse leidmine on käesoleval juhul kõige tõenäolisem ausate ja avameelsete läbirääkimiste teel. Ilmselt maksaks tasakaalustatud lahenduse leidmiseks silmas pidada ka kohaliku omavalitsuse edasisi kavatsusi seoses vaidlusaluse teelõigu ääres olevate linna haldusterritooriumile jäävate alade planeerimisega.
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud taotluse 15 euro suuruse riigilõivu ja 200 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmiseks. Kulud on vajalikud ja põhjendatud ning tulevad vastustajalt täies ulatuses kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik - 10 -