1-17-5678/56

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.november 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-5678 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi Lauri Vahenurme süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 2.oktoobri 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Lauri Vahenurme kaitsja adv. TT Süüdistatav Lauri Vahenurm otsuses) Kaitsja Adv. TT Kannatanu esindaja OÜ X juhatuse liige CC Prokurör Kaido Tuulemäe RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 2.oktoobrist 2018 Lauri Vahenurme suhtes jätta muutmata. (ankeetandmed Pärnu Maakohtu Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole TT seoses vandeadvokaat TTe poolt Lauri Vahenurmele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 150 eurot (sh käibemaks). Välja mõista Lauri Vahenurmelt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 150 eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos 1 viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Lauri Vahenurmele eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule advokaadi vahendusel 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohtu otsusega 2.oktoobrist 2018 mõisteti Lauri Vahenurm süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud. KarS § 73 alusel jäeti L. Vahenurmele mõistetud vangistus kohaldamata tingimisi katseajaga 1 aasta 8 kuud. L. Vahenurm mõisteti süüdi selles, et tema varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisega pani toime suures ulatuses kelmuse. 13.08.2012 sõlmis L. Vahenurm OÜ Y (registrikood XXXXXXXX) juhatuse liikmena OÜ-ga X müügilepingu nr 20120813-2, mille alusel müüs OÜ-le X (registrikood XXXXXXXX) 1400 tm kuuse- ja männipaberipuitu hinnaga 53 760 eurot, mida tal tegelikult olemas ei olnud. 2012.a augustis tehingu teostamisel kinnitas L. Vahenurm OÜ X esindajale JJ-le, et puidumaterjal on OÜ Y omandis ja valduses ning asub Kuressaares XXX asuval laoplatsil. Selle kinnitamiseks näitas ta ostjale nimetatud laoplatsil ladustatud OÜ-le Y mittekuuluvat puidumaterjali ning esitas OÜ Y ja MTÜ C vahel 08.08.2012 sõlmitud valeandmeid sisaldava metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise akti nr 20120701-1, mille kohaselt on OÜ Y MTÜ-lt C omandanud ja vastu võtnud 1400 tm okaspuu paberipuud. Müügilepingu kohaselt pidi kauba omandiõigus minema ostjale, kas kauba kohta üleandmise vastuvõtmise akti koostamisest või peale kauba eest väljastatud arve tasumist, sõltuvalt kumb nendest sündmustest leiab aset varem. Tegelikult ei olnud OÜ-l Y eelpool nimetatud puidumaterjali ning L. Vahenurm, olles nimetatud asjaolust teadlik, koostas tahtlikult valeandmeid sisaldava, s.o intellektuaalselt võltsitud 08.08.2012 metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akti nr 20120701-1 ja sõlmis teadlikult OÜ-ga X puidu müügilepingu ning esitas arve nr 20100810-1 (10.08.2012) 53 760 euro tasumiseks. Sellega L. Vahenurm, eesmärgiga saada varalist kasu, lõi kavatsetult OÜ X juhatuse liikmetes eksliku ettekujutuse, et OÜ-l Y on olemas müügiks pakutav puidumaterjal, st esitas valeandmeid oma tahte ja võimaluste kohta lepingut täita. Olles OÜ X juhatuse liikmed JJ ja CC tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teel eksimusse viidud, kandis OÜ X 14.08.2012 OÜ Y arve nr 20120810-1 alusel OÜ Y pangakontole 53760 2 eurot. Kuna OÜ-l Y lepingus nimetatud puidumaterjali ei olnud ja seda OÜ-le X üle ei andnud, siis põhjustas L. Vahenurm OÜ-le X varalist kahju 53 760 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja L. Vahenurme õigeksmõistmist uue otsusega. Kaitsja põhjendab oma taotlust alljärgnevalt. Nimelt leidis kohus, et poolte vahelises lepingus nimetatud okaspaberipuud ei olnud kauba üleandmise kohas, MTÜ C laoplatsil XXX, kuna selliseid ütlusi andis kohtuistungil tunnistaja SS MTÜ C materjali kohta. Ometigi tunnistajad JJ ja ML kinnitasid kohtuistungil, et üleandmise- vastuvõtmise aktis ja lepingus märgitud kogus 1400 thm paberipuud oli enne nimetatud sündmusi laoplatsil XXX, kus L. Vahenurm seda ka tunnistajale JJ-le näitas. Nimelt asus laoplatsil XXX Kuressaare linn ka A OÜ laoplats ning sellel asuski süüdistatava poolt näidatud paberipuu. Tunnistaja SS oli ja on käesoleval ajal MTÜ C juhatuse liige, kes oli sõlminud OÜ-ga T (juhatuse liige RR) 2012.a. kolm lepingut: nr 01-2012 (sõlmitud 18.01.2012), nr 022012 (10.02.2012) ja 03-2012 (30.05.2012), mille alusel müüs OÜ T MTÜ-le C metsamaterjali vastavalt 490+1500+2500 thm, seega kokku 4490 thm, millest arvestatav osa oli paberipuu. 01.07.2012 sõlmis 01.07.2012 MTÜ C (esindaja SS) OÜ-ga Y (esindaja Lauri Vahenurm) metsamaterjali võõrandamise (raam) lepingu nr 120701-1 15 000 tm metsamaterjali osas ( I kd , tl.17). OÜ-ga A sõlmis nii metsamaterjali võõrandamise lepingu kui ka metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akti MTÜ C, kui süüdistuse kohaselt pani L. Vahenurm toime OÜ X vastu kelmuse, siis nii lepingu sõlmimisega kui ka metsamaterjali üleandmise vastuvõtmise akti allkirjastamisega osales pettuses (seega ka kelmuses) ka C juhtuse liige SS. Ometigi teda vastutusele pole võetud ega ka vastutusest vabastatud. Veelgi enam, MTÜ C ja Y 01.07.2012 sõlmitud metsamaterjali võõrandamise raamlepingu ja ka metsamaterjali üleandmise –vastuvõtmise akti koostamisel ja allkirjastamisel osales aktiivselt kannatanu X OÜ esindaja HH (sealjuures andis ta juhiseid missuguseid näitajaid peab sisaldama üleandmise- vastuvõtmise akt), mille kohta kaitsja esitas kohtule poolte kirjavahetuse, millest nähtus, et SS ja L. Vahenurm olid lepingu allkirjastanud ekslikult ostja ja müüja poolelt, mille nad HH ettekirjutuse kohaselt (ning mille e-kirjaga edastas JJ) parandasid. Seega, juhul kui lepingu ja üleandmise-vastuvõtmise akti näol oli tegemist ebaõigete dokumentidega, siis nende ettevalmistamisest ja koostamisest võttis aktiivselt osa ka kannatanu X OÜ esindajad HH ja JJ, keda ei saanud seega kuidagi viia eksimusse, kuna nad teadsid kõiki asjaolusid. Kohus otsuses kritiseerib kaitsja esitatud puidu metsaveolehti, mis konkreetselt näitavad, et tegelikult oli XXX laoplatsil vähemasti 1400 thm. puitu. Seega oli MTÜ C sõlminud puidu müüjaga, OÜ-ga T, lepingu puidu müümiseks, nimetatud puit oli laoplatsil ning seega oli tegemist OÜ A ja X OÜ vahelise tegeliku tehinguga, kus üks pool müüs ja teine ostis paberipuud 1400 thm. Selle tõttu ei ole kohtu seisukoht õige, et L. Vahenurm viis kannatanu teadlikult eksimusse ning tegelikult vara ei olnud. 3 Kelmuse objektiivse teokoosseisu koosseisuline element on petmine- so. tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel satub teine inimene eksitusse. Kuna L. Vahenurm ei viinud kannatanut eksitusse, siis puudub objektiivne teokoosseis. Tallinna Ringkonnakohtu 7.novembri 2018 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 19.novembrini 2018. Oma kirjalikud seisukohad esitasid kannatanu esindaja CC ja prokurör. Kannatanu esindaja leiab, et Pärnu Maakohtu 02. oktoobri 2018.a. kohtuotsus antud kriminaalasjas on igati õige ja õiglane. Arvestades süüdimõistetu poolt kohtus teadlikku valeinformatsiooni andmist ja asjaolu, et süüdimõistmisega ei kaasne tema senist tegevuspraktikat teatud määral pärssivat ärikeeldu, siis võiks öelda, et kohtuotsus on talle isegi soodne. Kuna kauba olemasolu, täpsemalt selle puudumine on selle loo keskne teema, siis peatub kannatanu esindaja esmalt sellel küsimusel. Kui lähtuda puidu olemasolust tunnistajate ütluste ja/või dokumentide alusel, siis määravad on siin osapooled, kelle käest väidetav kaup pärines. Ei JJ ega ML need osapooled ei ole ning seetõttu saavad nad anda vaid edasi enda usku, veendumust ja hinnanguid, mitte fakte. Puidukaubanduses on väga selge reegel, et iga materjali liikumine (sh. ka näit. sada korda väiksema koguse kui see 1400

1. tm)peab täpselt kajastama seda, milliselt kinnistult ja millise metsateatise alusel on puit pärit ja millise omaniku käest ta millise omaniku kätte liikus. Kõik puidu liikumises osalenud peavad selle kohta pidama täpset arvestust ja sh. sellest ka Maksu-ja Tolliametile regulaarselt aru andma. YYY kinnistul (katastritunnus YYY), metsateatise 2502002401 alusel, müüs kauba esialgne omanik T OÜ 1 400 tihumeetrit okaspuu paberipuud MTÜ C-le, mille siis MTÜ C omakorda müüs L. Vahenurmele kuuluvale Y OÜ-le, kes seejärel müüs kauba X OÜ-le. On ümberlükkamatult kinnitust leidnud, et ei T OÜ ega ka MTÜ C ei ole antud tehingus osalenud ja see tehing ei kajastu kuidagi nende arvepidamises. Seda on kannatanu esindajale vastavas kommunikatsioonis juba enne ametlikku uurimist kinnitanud nii T OÜ juht RR kui ka MTÜ C esindaja SS. Kõik see on kinnitust leidnud ka uurimisel. Tasub mainida, et T on Eesti suurim erametsaomanik ja börsil noteeritud ettevõtte tütarfirma, C aga suurim Saaremaa erametsaomanikke ühendav organisatsioon ning kindlasti on lisaks muule ka nende raamatupidamisandmed ja arvestus märksa usaldusväärsem kui ühel järjekordselt L. Vahenurme poolt kiirele likvideerimisele suunatud ettevõtmisel. JJ kinnitas kohtus vaid seda, et tema teada oli puit olemas. Reaalselt tähendab see seda, et ta nägi „mingit võrreldavas koguses okaspuu paberpuitu“. L. Vahenurm näitas talle puitu, väites, et see ongi just seesama materjal, mille omanik on Y ja mille Y X-le müüa kavatseb. JJ ei osanud eeldada, et L. Vahenurm näitab talle laoplatsil mingit teist kaupa, kuna tehing ja selle asjaolud paistsid piisavalt usaldusväärsed; samuti oli seal laoplatsil tõepoolest kaupa pidevalt ja piisavalt palju (sh. nii C-le kui ka Y-le kuuluv kaup) ning tõepoolest ei ole sellistel puiduvirnadel „omanike silte küljes“. Kohtus JJ 4 muuhulgas ka kinnitas seda, vastates küsimusele, et „Kas Lauri Vahenurm võis Teile näidata nö. suvalist virna“, „Põhimõtteliselt küll“. ML ei kvalifitseeru tegelikult üldse mingisuguseks tunnistajaks. Samahästi võiks võtta „täiesti suvalise inimese tänavalt“, kes on lihtsalt oma silmaga näinud, et „puidulaos kaup liigub, sisse ja välja ning seda ladustatakse sortimentide kaupa“. Antud tunnistaja kaasamise eesmärk oli nähtavasti asjasse mitte puutuva informatsiooniga kohtus otsustajatel segadust tekitada. Täiesti asjatundmatu on väide, et kauba juures pole üldse oluline, kellelt ta on ostetud või kust raiutud (TT, kohtukõne 28.08.18 lk 4 lõik 3). See väide haakubki tunnistaja ML mängutoomisega. Võib ju täiesti tõsi olla, et tavalist laomeest tõepoolest ei huvita ning ei peagi huvitama (eriti kui tema juhi poolt on talle selline töökorraldus määratud), kust mingi kaup pärit on, kellele ta kuulub ja kellele ta müüakse ning on elementaarne, et laomehe roll on kindlasti kauba sortimentide viisi käsitlemine. ML ise ka kohtus sisuliselt kinnitas, et ta ei tea midagi, ega väga ka ei mäleta. Jutt, et „kaup liigub, sisse-välja ja ladustatakse sortimentide kaupa“ ei anna midagi. Loogika, et laos pole üldse oluline, kust kaup pärineb ja kellelt ta on ostetud, on ju absurdne ning seda laiendades jõuame ka sinna, et pole oluline kellele seda müüakse ning pole ka probleem kui mingi olemasolev või siis isegi mitte olemasolev üks kaup lausa sada korda erinevatele osapooltele müüakse. Kui jätta kõrvale ülalmainitu ning rääkida kauba olemasolust, täpsemalt selle puudumisest, muu antud kriminaalasjaga seotud info valguses ja üldloogika alusel, siis:
2. a)Kui puit olemas oli, siis miks X OÜ seda reaalselt kasutada ei saanud ning ka mingit raha ei saanud? Täiesti ennekuulmatu oleks 40-50 suurt rekkatäit kaupa lihtsalt niisama ära kaotada ja seejärel süütult L. Vahenurmelt raha nõudma asuda.
3. b)Kui puit olemas oli ja see tõesti augustis 2012 Kuivastust laeva pandi (nagu väitis L. Vahenurm kohtus ja TT kohtukõnes lk 5 lõik 3), siis on äärmiselt rumal ja majanduslikult ebaotstarbekas transportida paberipuitu Kuressaarest Kuivastusse. Ükski terve mõistusega puiduäri osaline seda ei tee.
4. c)Kui siiski eeldada, et see kaup läks Kuivastus laeva, siis on vastavatest laeva laadimisega seotud dokumentidest võimalik tuvastada, kellelt ja millistes kogustuses sinna kaup tuli. Kuna mulle pakkus see siiski huvi, siis minu käes on hetkel info, mis kuidagi ei toeta, et miskit oleks sinna laeva Kuressaarest jõudnud ja veel vähem X-le kuulunud või kuuluma pidanud kaup. Samuti tunnistas L. Vahenurm kohtus (ja seda kinnitab ka minu käes olev info), et kogu antud Kuivastu laeva kaubamüügi raha laekus tema firmale – ehk sellisel juhul sai ta ebaseaduslikku tulu veel topelt.
5. d)Kui kaup oli olemas ja L. Vahenurm täitis ilusasti JJ käsku (väljamõeldis, pole millegagi põhjendatav; väide, mille esitas L. Vahenurm kohtus ja TT kohtukõnes lk 5 lõik 3), siis miks ta rääkis minule kohe meie esimesel kohtumisel, et mingit kaupa polnudki, kuid, et ma ei muretseks ja ta tagastab raha AAA kinnistu raietest. See, et kaup nö. laeva pandi mõeldi hiljem, kui kõik tunnistajad olid ära kuulatud, nähtavasti nö. hädavalena kohtus välja.
6. e)Kui kaup oli olemas ja realiseeriti JJ käsul, siis miks oli L. Vahenurm nõus mulle lubama üldse midagi tasuda ja selle tasumise kinnitamiseks ka vastava võlakirja allkirjastama? 5
7. f)Kui kaup oli olemas, siis milleks üldse peatuti (enamasti kaitsja algatusel) kohtus nii palju AAA kinnistuga seonduval? On arusaadav, et sellega üritati näidata L. Vahenurme seost nö. normaalse majandustegevusega sh. saadud sularaha väljavõtmistega, kuid isegi kui mingi normaalne majandustegevus oli ja midagi sellega üritati mulle tagastada, siis reaalne tulemus oli null eurot või maksimaalselt paar tuhat eurot. Kui raha pannakse normaalsesse majandustegevusse näit. soetades saadud summa eest kinnistu raieõigus, siis normaalse tegevuse tulemusena tagastatakse raieõiguse finantseerimiseks saadud raha pluss saadakse raieõiguse realiseerimisest veel ka kasumist. Isegi äärmiselt viletsate olude ja paljude ebaõnnestumiste taustal ei ole võimalik vähegi mitte pahatahtliku tegevuse juures kaotada kogu raha. See AAA võiks justkui rääkida soovist heastada tehtud kahju, kuid praktika ju ka mingit heastamist ei toeta. 2) TT kirjutab: „Veelgi enam, MTÜ C ja Y 01.07.2012 sõlmitud metsamaterjali võõrandamise raamlepingu ja ka metsamaterjali üleandmise –vastuvõtmise akti koostamisel ja allkirjastamisel osales aktiivselt kannatanu X OÜ esindaja CC (sealjuures andis ta juhiseid missuguseid näitajaid peab sisaldama üleandmisevastuvõtmise akt), mille kohta kaitsja esitas kohtule poolte kirjavahetuse, millest nähtus, et SS ja Lauri Vahenurm olid lepingu allkirjastud ekslikult Ostja ja Müüja poolelt, mille nad HH ettekirjutuse kohaselt (ning mille e-kirjaga edastas JJ) parandasid. Seega, juhul kui lepingu ja üleandmise-vastuvõtmise akti näol oli tegemist ebaõigete dokumentidega, siis nende ettevalmistamisest ja koostamisest võttis aktiivselt osa ka kannatanu X OÜ esindajad CC ja JJ, keda ei saanud seega kuidagi viia eksimusse, kuna nad teadsid kõiki asjaolusid.“ Siin jälle on püüd segadust tekitada. Lisaks konkreetsed valeväited, sest:
8. a)mina ei andnud mingeid juhiseid, milline peab välja nägema üleandmise-vastuvõtmise akt;
9. b)mina kindlasti ei teadnud kõiki asjaolusid (olulisimana muidugi seda, et kaupa reaalselt polegi). Juba kohtus kõlas kaitsja poolt info, et kõik oli kõigile teada. See on absurd. Ehk siit võiks justkui järeldada, et kuigi oli selge, et reaalselt kaupa polnud ja olime sellest teadlikud, siis võltsisime üheskoos akti ja kandsime L. Vahenurmele kuuluvale ettevõttele üle raha, et see siis hiljem 100% korstnasse kirjutada. Mis on säärase tegevuse motivatsioon peale täieliku arulageduse? Tõde on see, et mina kui selle tehingu rahastaja andsin varem märku, et mul on vabu vahendeid ning olen selle eest valmis ostma reaalset sadamas olevat kaupa. Samuti nõudsin lisaks JJ suulisele kinnitusele, et kaup on olemas, dokumentide näol piisavalt tõestust, et see tõesti nii on. Kui nägin, et ühes seotud dokumendis (tegelikult üldse mitte nö. kriitiline dokument antud tehingut silmas pidades – Y ja SMÜ vaheline nö. raamleping) on nähtavasti sees hooletusviga ja viitasin sellele, siis järeldada sellest, et mina osalesin aktiivselt kõikide dokumentide koostamisel, on loomulikult vale. Mina osalesin ostu-müügi lepingu koostamisel selles osas, et vaatasin selle läbi, tegin paar täiendusettepanekut ja andsin sellele oma kinnituse (lepingu valmistas minu teada ette JJ). Ülejäänud paberite koostamisel ei osalenud ma kuidagi ning minu teada ei teinud seda ka JJ (nt. ma ei 6 andnud mingeid juhiseid, milline peab olema üleandmise-vastuvõtmise akt; kuigi isegi kui ma seda teinuks, ei muudaks ka see asja sisu). Kui leping sai tehtud, pani L. Vahenurm juba arve teele. Mina ei olnud vaid lepingu ja JJ suulise kinnituse alusel (et kaup on olemas) nõus raha teele panema. Kuna summa oli väga suur, siis soovisin asjale saada kindlamat dokumentaalset tõestust, mis kinnitaksid kauba olemasolu – eelkõige üleandmise ja vastuvõtu akti pluss kaudse tõendina SMÜ ja Y vahelist lepingut. Täna on selge, et kuuldes, et „raha on nii lähedal“ vormistatigi see akt, mida ma küsisin, kuna L. Vahenurmel (ja võib olla tõesti ka SS-
10. l)oli vaja saada vaid raha ........... see, kas oli juba alguses reaalne soov „kogu raha pihta panna“ või tekkis see nö. „toimetamise käigus“, seda kahjuks tõendada ei suuda, aga see on vaid ehk kergendav asjaolu ning ei puutu asja peamisesse olemusse. 3) TT kirjutab: „Kohus otsuses kritiseerib kaitsja poolt kohtule esitatud puidu metsaveolehti, mis konkreetselt näitavad, et tegelikult oli XXX laoplatsil vähemasti 1400 thm. puitu.“ Kohus kritiseerib seda õigusega, kuna tegemist on suvalise info edastamisega ja need metsaveolehed ei ole kuidagi seotud konkreetselt antud vaidlusaluse (ja nagu teame, siis väljamõeldud) kaubaga. Antud metsaveolehed tõestavad vaid seda, et Y-st käis tõepoolest läbi C metsamaterjal, mis omakorda pärines T-lt....ja mis siis.....vaidlusaluse kaubaga sobituvat kaupa seal küll ei leidunud. Näit. kui neis metsaveolehtedes oligi mainitud YYY kinnistu, siis mitte paberipuit, vaid palk, mis on hoopis teine kategooria. 4) TT kirjutab: „OÜ-ga A sõlmis nii metsamaterjali võõrandamise lepingu kui ka metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akti MTÜ C, kui süüdistuse kohaselt pani Lauri Vahenurm toime OÜ X vastu kelmuse, siis nii lepingu sõlmimisega kui ka metsamaterjali üleandmise vastuvõtmise akti allkirjastamisega osales pettuses (seega ka kelmuses) ka C juhtuse liige SS. Ometigi teda vastutusele pole võetud ega ka vastutusest vabastatud.“ SS puhul tuleb tõdeda, et oma tegevusega aitas ta kaasa kuriteo sooritamisele. Ilma tema allkirjata poleks olnud seda üleandmise-vastuvõtmise akti ning poleks toimunud ka minu poolt raha ülekandmist. Asjaolud, miks ta sellele tegevusele kaasa aitas, jäid ka minule segaseks, kuid vähemalt ei ole tõestamist leidnud fakt, et ta sai sellest dokumendi võltsimisest isiklikku kasu. Samas kui näiteks L. Vahenurm või tema kaitsja tunnistab, et SS sai selle akti vormistamise eest L. Vahenurmelt altkäemaksu või jagasid L. Vahenurm ning SS hiljem omavahel kuidagi saadud vahendeid, siis aitaks sellekohane info muidugi tuua loosse täiendavat selgust ning nähtavasti ka SS lihtsamini vastutusele võtta. Loomulikult on kaitsja huvi ja kohus esitada argumente, mis tõestaksid tema kliendi süütust; samasugused huvid on ka süüdistataval endal. Juba esimese astme kohtus tuli välja, et selleks taktikaks on hulgalise asjasse mitte puutuva info esitamine ja teadlike valeväidete esitamine. Kui esimene on aktsepteeritav, siis teine mitte. Sama joon, õnneks küll vähendatud mahus, jätkub apellatsioonis. Lõpetuseks juhib kannatanu esindaja tähelepanu riigi õigusabi kasutamisele. Selline võimalus on ette nähtud viletsas majanduslikus seisus olevate isikute kaitsmiseks. Loodetavasti on võimalik juba täna või siis vähemalt tulevikus teha vahet reaalsete hädasolijate ning vaid paberi peal varatute isikute vahel, eriti kui viimaste taust pigem 7 ongi selline, et nende äritegemise viis ja stiil on jätta pidevalt ülesse palju kohustusi ning igasugused ametlikud varad kiiresti ära peita. Prokurör leiab, et Pärnu Maakohtu 02.10.2018 otsus on seaduslik, mistõttu palub jätta apellatsioon rahuldamata. Apellatsioonist võib aru saada, et kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, aga samas ei ole konkreetselt välja toodud, milles seisneb võimalik maakohtu rikkumine. Kaitsja küll viitab materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (puudub pettus), aga ei ole välja toonud, millistele tõenditele apellant oma seisukohas rajaneb või mida on sellest tulenevalt kohus ebaõigesti teinud. Kohus on andnud tõenditele omapoolse hinnangu ning põhjalikult selgitanud, milles pettus seisnes. Apellant ei ole välja toonud, kas ja millist tõendit on kohus valesti hinnanud või mis tingiks vastupidisele seisukohale asumise. Maakohus on välja toonud, et OÜ T ja MTÜ C vahel on sõlmitud kolm raamlepingut. Nimetatud lepingutes on prognoositavad puidu tarnemahud. Konkreetse üle antud metsamaterjali kohta koostatakse hiljem juba eraldi nõuetele vastavad üleandmisevastuvõtmise aktid. Seega ei saa väita, et raamlepingus toodud puidukogused ka reaalselt üle anti ja olid MTÜ C laoplatsil. Kohus on välja toonud, et kaitsja poolt esitatud metsaveose lehed ei tõenda, et MTÜ-l C oli vastav nö vaba müügiks pakutav metsamaterjal olemas. Kõik metsamaterjal, mida MTÜ C sisse ostis, oli juba olemasolevate edasimüügilepingutega kaetud, st see oli kas juba müüdud või juba planeeritud edasimüügiks konkreetsele ostjale. Seetõttu oli alati oluline teada, kust (milliselt kinnistult) ja millal metsamaterjal tuleb ja kellele see edasi müüakse. Meelevaldne on kaitsja väide, et MTÜ C valduses pidi olema konkreetne puidu kogus. Seda ei kinnita ükski tõend. Vastab tõele, et HH tahtis enne raha maksmist ise lepingu nr 20120813-2 üle vaadata ja seda ta ka e-posti vahendusel ka tegi. Tõele ei vasta aga apellandi väide, et HH oleks osa võtnud valeandmetega puidu üleandmise-vastuvõtmise akti nr 20120701-1 koostamisest. Seda on ka kohus otsuses selgitanud. Vastupidi, HH huvi oli, et oleks vormistatud korrektsed nõuetekohased dokumendid ning et puit oleks reaalselt olemas. Kohtuotsuses on analüüsitud, kuidas jõuti OÜ X ja OÜ Y vahelise paberipuu ostumüügi lepinguni ning milles seisnes pettus. Kohus on tuvastanud, et OÜ-l Y ei olnud müügi hetkel 1400 tihumeetrit kuuse- ja männipaberipuud. L. Vahenurm lubas nimetatud metsamaterjali OÜ T poolt tarnida MTÜ-le C ja ütles, et see kindlasti tuleb. Lubatud okaspaberipuud nimetatud kinnitustelt aga MTÜ-le C ei tulnudki. Siiski koostas L. Vahenurm OÜ-le X esitamiseks metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akti, mis justkui tõendaks, et MTÜ C on OÜ-le Y andud üle 1400 tihumeetrit kuuse- ja männipaberipuud. Selle akti esitaski L. Vahenurm OÜ-le X, et tõendada OÜ Y valdust ja omandit müüdava puidu osas. SS kinnitas, et usaldas L. Vahenurme ja see oli põhjus, miks ta oli nõus akti allkirjastama. Nimetatud akt pidi tagama eksportöörilt raha ettemaksu. Kuna seda materjali tegelikult ei tulnud, siis tühistati nii akt kui ka leping poolte (s.o MTÜ C ja OÜ Y) kokkuleppel. Kogutud tõendite pinnalt ei tuvastanud prokuratuur SS tegevuses kuriteokoosseisu. SS selgitas kohtus veenvalt, miks ta antud aktile allkirja andis. Maakohus on analüüsinud ka L. Vahenurme ütlusi ja toonud välja selles esinevad vastuolud. Kuna kaitsja ei ole esitanud uusi asjaolusid ega toonud konkreetselt välja millist tõendit on kohus valesti hinnanud või milles konkreetselt esines rikkumine, siis ei ole prokuröril 8 midagi täiendavat kohtuotsusele lisada. Prokurör leiab, et kohtuotsus on nõuetekohaselt põhistatud, kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja arusaadav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja esitatud kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevale järeldusele. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega sisuliselt juba vastatud kaitsja apellatsiooniväidetele, sest need väited ei ole esitaud apellatsioonis esmakordsetena. Kaitsja apelleeris süüdistust samade väidetega ka maakohtus, esitades need oma kaitsekõnes. Maakohus on kaitseväiteid oma otsuses käsitlenud ja need oma otsuses esitatud seisukohtadega ümber lükanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata kõiki maakohtu seisukohti, mis kinnitavad kohtukolleegiumi hinnangul üheselt seda, et L. Vahenurm pani toime temale süüdistuses etteheidetud tegevusega kelmuse. Kaitseväited, millistega kaitsja vastupidist tõestada püüab, ei oma süüdistatava tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel tähtsust. Kaitseväidete paikapidamatust elulise usutavuse aspektist on põhjalikult analüüsinud ka kannatanu esindaja oma kirjalikes seisukohtades ja seda just konkreetses valdkonnas tegutseva isiku vaatevinklist. Ka neid seisukohti ei pea kohtukolleegium vajalikuks üle korrata, sest need on esitatud ringkonnakohtu otsuses eespool. Omalt poolt selgitab kohtukolleegium järgmist: Kelmuse koosseis nõuab, et pettuse tulemusena kujuneks kannatanul eksimus, mille mõjul ta teeb varakäsutuse. Eksimus on niisiis petmistoimingu tulemus, seisnedes vales ettekujutuses tegelikkusest, erinevuses kujutletavate ja tegelikult esinevate asjaolude vahel. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine ehk petmine hõlmab teisele isikule valetamist. Arutataval juhul ei saa kohtukolleegiumi hinnangul pärast maakohtu otsuse põhjenduste lugemist tekkida enam kahtlust selles, et sisuliselt müüs süüdistatav väljamõeldud asja e mitte isegi võõrast, mille müügiks tal õigust polnud, vaid täiesti väljamõeldud. Nagu kannatanu on oma ostu kirjeldanud, müüs süüdistatav talle õhku. Süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ei oma tähtsust ka fakt, et kannatanu ise aitas nö koostada ostu-müügi lepingut tehes sellesse parandusi. Klassikalise kelmuse puhul ühtibki kannatanu tahe süüdlase tahtega ning seejuures kannatanu tahe ongi aktiivne. Kelmuse toimepanemise relvaks on erinevalt mõnest teisest varavastasest kuriteost, kus kasutatakse vägivalda või toimub valduse murdmine salaja, just jutt e valetamine ja see ei ole mingite utoopiliste asjaolude väljamõtlemine, vaid selline rafineeritud valetamine, mille tulemusena kannatanu viiakse seisundisse, et ta hakkab siiralt uskuma seda, mida temale serveeritakse. Tegemist on sellise veenva ja usaldust tekitava valega, et üldjuhul ei tekigi kannatanul kahtlust, et kõik on nii nagu talle räägitakse e toimub nö kannatanu „ärarääkimine“ ja kannatanu tegutseb usus, et tegemist on näiteks täiesti ausa tsiviilõigusliku tehinguga. Kannatanule ei saa ette heita seda, et ta ei suuda lugeda teise tehingupoole mõtteid e kuritegelikke kavatsusi ja seda eriti juhtudel, kui talle esitatakse sisult ebaõigeid andmeid sisaldavaid e võltsitud dokumente, milliste sisus ei ole alust kahelda ja mis süvendavad kannatanus veendumust, et tegemist ongi ausa äritehinguga. 9 Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-124-00 selgitanud, et toona kehtinud kriminaalkoodeksi § 143 loob karistusõigusliku sanktsiooni eraõiguses kehtivale põhimõttele, et tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus. Selle kuriteo objektiivse külje sisustamisel tuleb lisaks TsÜS § 71 lg-s 1 ja § 72 lg-s 1 toodud määratlustele käsitleda järgmisi elemente: 1) pettuslik tegu - väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus - väärarusaam faktilistest asjaoludest; 2) eksimuse mõjul teostatud varakäsutus kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimine kannatanul 4) sellele vastava varalise kasu tekkimine süüdlasel. Piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt, tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga ning määravaks on asjaolu, millal tekkis süüdlasel tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist plaanis selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse teel eksitusse, on teiste kuriteokoosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega. Seejuures on Riigikohus ka selgitanud, et tahtluse tuvastamisel ei saa arvestada mitte ainult süüdistatavate ütlusi vaid hinnata tuleb ka nende käitumise objektiivset külge nii enne kui pärast lepingu sõlmimist. Sisuliselt sama seisukoht on Riigikohtu poolt välja öeldud ka kohtuotsuses nr 3-1-1-28-12, s.o need on arvestatavad ka kehtiva KarS § 209 puhul. Arvestades seda, et L. Vahenurm läks kannatanu esindaja HH juurde juba ebaõigeid andmeid sisaldava dokumendiga, milles väidetavad asjaolud ei vastanud tõele, siis ei saa olla kahtlust selles, et kannatanu petmise tahe oli tal juba enne lepingu sõlmimist. Asjaolu, et HH tegi ka ise parandusi lepingusse, ei oma kohtukolleegiumi hinnangul, nagu juba märgitud, määravat tähtsust. Pettuslik tegu (petmine) seisneb selles, kui toimepanija enda käitumisega või väidetega mõjutab teise poole intellektuaalset kujutluspilti teatud esinevatest asjaoludest. Silmas tuleb pidada, et teatud tehingu sõlmimisel kinnitatakse samaaegselt ka nende asjaolude esinemist, mis on antud tehingule iseloomulikuks, st on just aluseks konkreetse tehingu sõlmimisele. Nii näiteks juhul, kui keegi väidab, et ta soovib midagi müüa ja ta kutsub teist poolt üles seda asja ostma koos konkreetse lepingu sõlmimisega, siis sisaldub selles üleskutses ühtlasi ka väide, et see asi on tal tegelikkuses olemas. Peamise tähendusega on just see, et väidetakse teatud asjaolude esinemist vahetult tehingu sõlmimise ajal – pettusliku teo olemuses ei muutu midagi, kui isik loodab/arvab, et tema poolt tõesena väidetud asjaolud tulevikus ikkagi saabuvad; tehingu teisele poolele väidab ta juba tehingu sõlmimise hetkel nende asjaolude esinemist, mis mõjutab vahetult tema (s.t teise poole) vaba tahtekujundust. Tähendust ei oma seega teo toimepanija ettekujutuses olevad tulevikulised asjaolud, mis tema hinnangul mõjutavad tehingu sõlmimist – hinnata tuleb teo toimepanemise hetkel reaalselt olemas olnud faktilisi asjaolusid, mida teisele poolele väidetakse ning mis kallutavad teise poole astuma tehingusse. Maakohus on oma otsuses põhjalikult avanud süüdistatavale etteheidetud pettuse sisu ning kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega selles osas. Arvestades kõiki tuvastatud tehiolusid, ei saanud kannatanul lepingu allkirjastamise ajal tekkida kahtlusi selle õigsuses. Kohtukolleegium selgitab, et määravaks on, et eksimusse viidu isegi vaatamata tõusetunud kahtlustele laseb end motiveerida 10 varakäsutuse tegemisele. Sarnaselt kaudse tahtlusega ei ole seega eksimuse intensiivsus põhimõttelise tähendusega. Eksimusega kelmuse koosseisu mõttes ei ole tegemist seega mitte ainult siis, kui isik suhtub väidetud asjaolusse kindla teadmisega, vaid ka siis, kui ta väidetud asjaolus kahtleb, kuid vaatamata sellele kahtlusele võtab siiski ette varakäsutuse tegemise. Märkida tuleb sedagi, et siinkohal ei tule arutamisele nn viktimodogmaatilised seisukohad, mis asetavad teatud osa süüst petetule endale kannatanu huvid ei ole vähem kaitsmisväärt seetõttu, et ta teatud osas võtab toimepanija poolt väidetud asjaolud kriitilise vaatluse alla. Seega peab kohtukolleegium asjassepuutumatuks apellatsioonis esitatud kaitseväidet, et juhul kui lepingu ja üleandmise-vastuvõtmise akti näol oli tegemist ebaõigete dokumentidega, siis nende ettevalmistamisest ja koostamisest võtsid aktiivselt osa ka kannatanu X OÜ esindajad CC ja JJ, keda ei saanud seega kuidagi viia eksimusse, kuna nad teadsid kõiki asjaolusid. Süüdistuses kohaselt koostas 2012.a augusti alguses L. Vahenurm metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akti nr 20100701-1 kuupäevaga 08.08.2012.a. , mille kohaselt MTÜ C andis justkui OÜ-le A üle 1400 tm okaspuu paberipuud. Akti allkirjastasid OÜ A esindajana L. Vahenurm ja MTÜ C esindajana SS. Samast aktist nähtub, et metsamaterjali üle andev MTÜ C oli puidumaterjali omandanud OÜ-lt T 21.05.2012 lepingu nr 120521-1 alusel. Samuti nähtub aktist, et puit pärineb Saaremaalt YYY kinnistult. Nimetatud akt kinnitab sisuliselt seda, et L. Vahenurmel on õigus müüa 1400 tm okaspuud, mida tegelikult olemas ei olnud. Fakt on see, et MTÜ C ei ole 21.mail 2012 omandanud OÜ-lt T YYY kinnistult pärinevat 1400 tm puitu, mis tähendab aga seda, et kuidagi ei saanud MTÜ seda puitu 8.08.2012 üle anda. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist intellektuaalselt võltsitud dokumendiga. Vaidlust ei ole ka selles, et mõlemad, kes sellele aktile alla kirjutasid, olid teadlikud, et see sisaldab valeandmeid. Kaitsja üks süüdistatava käitumist õigustav väide on see, et pettuses e kelmuses osales ka tunnistajana esinenud MTÜ C juhatuse liige SS, sest kirjutas alla võltsitud aktile, kuid vastutusele ei ole teda võetud. Samuti ei ole teda ka vastutuseest vabastatud. Kohtukolleegiumi seisukoht selles osas on järgmine. Esiteks selgitab kohtukolleegium, et KrMS § 154 loetleb andmed, mis tuleb süüdistusaktis märkida ning KrMS § 312 andmed, mis tuleb esitada kohtuotsuse põhiosas. Nendest sätetest ei tulene, et süüdistusaktis ja kohtuotsuses tuleks põhjendada, miks ei ole süüdi isikud, kellele ei ole süüdistust esitatud. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista L. Vahenurme süüd asjaolu, et tunnistaja SS kirjutas alla ebaõigeid andmeid sisaldavale üleandmis-vastuvõtmis aktile. Teiseks, ilmselgelt olid L. Vahenurmel juba vaidlusalusele aktile alla kirjutades kuritegelikud kavatsused pettuse toimepanemiseks. Muud eesmärki tema puhul näha on võimatu. Seda kinnitab üheselt ka tema edasine kuritegelik käitumine. Tegemist on kelmuse ettevalmistava staadiumiga. Samas koos L. Vahenurmega teadvalt valeandmeid sisaldava akti allkirjastanud SS-le ei olnud teada L. Vahenurme kuritegelikud kavatsused. SS on tunnistajana veenvalt selgitanud, millised olid tema 11 eesmärgid, kui ta allkirjastas akti ning need ei olnud kuidagi seotud isikliku kasu saamisega. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatult maakohus ka leidnud, et L. Vahenurm tegelikult pettis ka SS, kui suutis teda veenda selles, et kohe-varsti selline kogus metsamaterjali ka reaalselt lattu saabub. SS uskus seda juttu, sest teadis, et YYY kinnistul on see mets olemas, sest metsateatised olid küllaltki suurte numbritega. Ka uskus SS L. Vahenurme põhjendust, miks peaks sellise sisuga akti koostama ja nimelt seda, et sellisel juhul saab ostjalt, kelleks L. Vahenurm väitis olevat mitte kannatanuks hiljem osutunud firmat vaid hoopis teist firmat, ettemaksu. Kannatanuks osutunud firmast SS sellel ajal midagi kuulnud ei olnud ning ka L. Vahenurm temale seda firmat ei maininud. Olulist rolli selles, et SS uskus L. Vahenurme oli ka see, et ta tundis juba mitu aastat L. Vahenurme, kellega oli ka enne teinud koostööd, mis oli sujunud alati plaanipäraselt. L. Vahenurm oli ka mitme metsaühingu liikmeks oleva metsafirmaga seotud. Kõik see intensiivistas usaldust L. Vahenurme vastu ja L. Vahenurm kasutas ka seda ära. Seega, omistada SS-le midagi enamat, kui võimalikku võltsimistegevust e veel seda, et ta pani koos L. Vahenurmega kelmuse või osales L. Vahenurme poolt toime pandud kelmuses või kasvõi selle teoplaani väljatöötamise e ettevalmistavas staadiumis, on ilmselgelt kaitsja poolt üle pakutud. Mis aga puudutab seda, et justkui on SS ja L. Vahenurme ebavõrdselt koheldud e L.Vahenurm vastutusele võetud, SS aga mitte ja pole isegi seda kaalutud, sest ka vastutusest pole teda vabastatud, siis selles osas tuleb märkida, et ka L. Vahenurme ei ole võetud vastutusele dokumendi võltsimises. Isegi, kui eeldada, et L. Vahenurme puhul olnuks tegemist juhul, kui ta oleks dokumendi võltsimises ja selle kasutamises võetud vastutusele teoainsuse teooria kohaselt ühe teoga, oleks pidanud olema eraldi kvalifitseeritud ka need kuriteod ja oleks kohaldatud karistuse mõistmisel KarS § 63 sätteid. Seda aga tehtud ei ole. Seega ei saa ka vihjata isikute ebavõrdsele kohtlemisele. Kaitsja väidab veel, et kuna tunnistaja JJ ütluste kohaselt näitas L. Vahenurm temale laoplatsil lepingus märgitud koguse puitu, seega oli puit tegelikult olemas ja väide, et tegelikult lepingus märgitud puitu pole olemas, on väär. Kuna kohtukolleegiumi hinnangul on usaldusväärselt ja vastuvaidlematult tõendatud, et lepingus märgitud metsamaterjali ei ole kunagi MTÜ laoplatsile saabunudki, siis iseenesest asjaolu, et erinevatel aegadel oli laoplatsil erinevates kogustes metsamaterjali ladustatud, mis ongi laoplatsi sihtotstarve, ei oma need metsamaterjali kogused, mis samal ajavahemikul laoplatsil võisid olla, mingit tähtsust L. Vahenurme süüküsimuse otsustamisel. Oluline on siinjuures rõhutada, et ladustatud metsamaterjalil ei ole nö silte küljes, milliselt kinnistult need pärinevad ning milline firma need üle on andnud. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat TT on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 150 eurot. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks ning KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse L. Vahenurme suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 12 /allkirjastatud digitaalselt/ 13