KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-5623 Tsiviilasi Ta

) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p alusel jätta muutmata ja kostja määruskaebus rahuldamata. 11.

§ 651

lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Menetluskulude kindlaksmääramise peale esitas kaebuse kostja. Seega on maakohtu määrus

§ 463

lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel hagejalt juba välja mõistetud hüvitise ja sellelt viivise tasumise kohustuse osas edasi kaebamata jõustunud. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on kostja kasuks valesti kohaldanud

§ 177lg 4.

Nimetatud normi kohaselt tuleb menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses ainult menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel. Toimiku materjalide kohaselt ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses ega muus dokumendis taotlenud viivise väljamõistmist. Tegemist on küll menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 17), aga see ei anna alust muuta maakohtu lahendit kaebuse esitajale vähem soodsaks. Ringkonnakohus on kaebuste lahendamisel seotud kaebuse piiridega eelkõige selles tähenduses, et kui mingi osa maakohtu lahendist on vaidlustamata, siis ei saa seda ka kaebemenetluses vähemalt üldjuhul muuta (Riigikohtu
2. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12 esimene lõik). Kostja kaebuse alusel saaks üksnes suurendada kostja kasuks välja mõistetavat summat, st kas hinnata maakohtust erinevalt osa hageja taotletud hüvitisest põhjendamatuks või osa kostja taotletud ja maakohtus rahuldamata jäänud kuludest põhjendatuks. Kummaski osas ei anna kaebuse väited siiski asuda maakohtust erinevatele seisukohtadele. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 3

§ 175lg 1.

Viidatud sätte kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kummagi poole lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ega asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid

§ 654lg 6 ja § 659 alusel.

1. Kaebuse esimene ja neljas väide pole põhjendatud. Kohtumenetluse kestus iseenesest ei kinnita tsiviilasja keerukust (Riigikohtu
2. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 16). Samuti ei saa esindaja ajakulu hinnata ainuüksi läbitöötamist vajanud lehekülgede arvu põhjal, vaid arvesse tuleb võtta töö sisu ning vaidluse keerukust ja asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist ei olnud keskmisest keerukama vaidlusega. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole toimunud tavalisest enam või aeganõudvamaid toiminguid, sh kohtuistungeid või määruskaebuste menetlemist, ning asjaolude ja tõendite maht ei ole olnud tavalisest suurem. Seega on esindaja tunnitasumäär 108 eurot (koos käibemaksuga) kooskõlas asja sisu ja mahuga.
3. Kaebuse teise väite kohta märgib ringkonnakohus, et hüvitatavad on kulud alates lepingulise esindaja esimese menetlusdokumendi tegemisest. Praeguses asjas saab esimeseks kostja esindaja menetlusdokumendi tegemiseks pidada hagivastuse koostamist, mistõttu jättis maakohus õigustatult juriidilisele nõustamisele kulunud tööaja 0,66 t välja mõistmata.
4. Kaebuse kolmanda väite kohaselt palub kostja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Sisuliselt vaidlustab kostja kolmanda väitega menetluskulude jaotust. See otsustati siiski juba maakohtu
5. juuli 2017 otsusega.

§ 456

lg 2 p 1 kohaselt jõustub maakohtu otsus eelkõige, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei esitatud. Kumbki pool apellatsioonkaebust ei esitanud ja otsus jõustus 17. augustil 2018.

§ 187

lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuna kohtuotsus, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati on jõustunud, siis menetluskulude kindlaksmääramise lahendi peale kaevates kulude jaotus enam vaidlustada ei saa. Seega ei anna ka kaebuse kolmas väide alust vaidlustatud määruse tühistamiseks vaidlustatud osas.

1. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu määratud menetluskulude hüvitis on ka tervikuna kooskõlas vaidluse eseme ja nõuete ulatusega. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda, st kohtule esitatud avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peavad olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu
2. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14 teine lõik). 17.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 18.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 4