KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. november 20

) § 92 lg 1 tähenduses. Kohus ei kohaldanud VÕS § 29 lg 1, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte tegelikust tahtest, st tahtest võõrandada sõidukid lähtudes turuväärtusest; 3

§ 146lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Seega leidis maakohus ebaõigesti, et pea kolm kuud pärast lepingu lõppemist esitatud lepinguline nõue ei kuulu rahuldamisele; maakohtul pole TsMS § 436 lg 2 alusel lubatud asjaolusid ise juurde mõelda. Maakohus leidis, et kostja on korraldanud sõidukite edasise käitlemise lähtudes hageja esitatud arve suurusest. Samuti eeldas maakohus, et kostja on võõrandanud sõidukid või sõiduki varuosad edasi ise. Maakohus ei selgitanud, millistele tõenditelel tuginedes kohus eelnevatele järeldusteni jõudis.

1. Kostja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata täiendades kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.
3. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti
4. jaanuaril 2016 raamlepingu sõlmimise ja
5. juunil 2016 muutmise ning
6. jaanuari 2017 avaldusega ülesütlemise asjaolud, samuti raamlepingu alusel arvete esitamise. Nende asjaolude üle pooled ei vaidle, lisaks pole vaidlusalune arvete kohane tasumine.
7. Erinevalt pooltest ja maakohtust leiab ringkonnakohus, et
8. jaanuari ja
9. juuni 2016 lepingud ei ole õiguslikult kvalifitseeritavad müügilepinguteks. 8.
10. Esmalt tuleb tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis pooled küll esile tõid, aga maakohus jättis tuvastamata. Hageja koostas raamlepingu kehtivuse ajal kostjale arved 59 sõiduki eest. Peale sõiduki registrimärgiga 401MLA ei olnud selles osas pooltel vaidlust. Hageja täpsustas ja tõendas, et vaidlusalune sõiduk kandis registrimärki 402MLA (tl 28) ja sellele kostja enam vastu ei vaielnud. Kostja omakorda väitis, et arveid oli 54, mida hageja ei vaidlustanud. Kuna hageja esitatud viidatud arve kajastas kahte sõidukit, siis saab lähtuda sellest, et arveid oli ka kokku 54, st peamiselt iga sõiduki kohta üks arve. Pooled ei ole toonud esile, et teiste sõidukite puhul oleksid arved sisaldanud muud teavet peale selle, mis nähtub viidatud arvelt. Lõpuks ei ole vaidlust ka selles, et kõik 59 sõidukit anti hagejalt kostjale üle. 8.
11. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Raamlepingus lepiti kokku, millistel tingimustel kostja hagejalt avariilised sõidukid omandab, aga neis ei sisaldu kokkuleppeid konkreetsete esemete kohta, samuti ei ole raamlepingus kokkuleppeid konkreetsete sõidukite hindade kohta. 8.
12. Pooled sõlmisid iga sõiduki kohta eraldi müügilepingu. Ostuhinna nimetas arvet esitades alati hageja, selleks oli ta raamlepingu järgi sisuliselt ka õigustatud. Kuna sõiduki ostuhind seoti turuhinnaga, aga see oli hageja määrata, siis sisuliselt toimus ostuhinna määramine iga konkreetse sõiduki puhul VÕS § 26 lgs 1 ette nähtud korras. Kooskõlas VÕS § 26 lgga 3 tuli hind määrata vastavalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele ning VÕS § 26 lg 8 esimese lause järgi toimus tingimuse määramine avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja andis aktsepti hiljemalt arve tasumise või sõiduki vastuvõtmisega. 4

§ 75

lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja ei toonud maakohtus esile, et kostja pidi teadma hageja tahet arvetel märgitud ostuhindade kujunemise kohta muul alusel kui vastavalt raamlepingus kokku lepitule. 8.

1. Kuna nii turuhind kui ka sellest vahetult sõltuv ostuhind olid hageja määrata, siis võis kostja hageja arvetel sisalduvaid avaldusi mõistlikult hinnates vähemalt eeldada, et arvetel ongi kajastatud see hind, mille hageja määras. Määratud hinna hilisem muutmine ei ole kooskõlas VÕS § 26 lgs 3 nõutava hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.
2. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus vaidlustatud otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele tuleb täiendavalt märkida järgmist. 9.
3. Ainetu on etteheide maakohtule hagi rahuldamata jätmise õiguslike aluse märkimata jätmise osas. Maakohus viitas õigesti raamlepingu ple 9.6 ning VÕS § 6 lgtele 1 ja
4. Kui raamlepingu p 9.6 üksi ka ei võimaldaks jätta hagi rahuldamata, siis põhjendatud on maakohtu käsitlus, et koostoimes hea usu põhimõttega on hageja mh selle lepingupunkti alusel nõudeõiguse kaotanud. 9.
5. Samuti on ainetu etteheide aegumise kohaldamise osas, sest hagi ei jäänud rahuldamata aegumise tõttu. Kuigi aegumistähtaja jooksul võib nõude esitamata jätmine olla hea usu põhimõttega vastuolus üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu
6. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889, p 39 ja selles viidatud varasem praktika), siis käesoleval juhul on maakohus sellised erandlikud asjaolud õigesti tuvastanud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja käitumine arvete väljastamisel oli väga järjepidev ja süstemaatiline, st ka seetõttu ei pidanud kostjal tekkima kahtlusi, et arvetel märgitud ostuhind kajastab hageja tegelikku tahet. 9.
7. Põhimõtteliselt on õige hageja arusaam, et kohus lahendab vaidluse poolte esile toodud asjaolude pinnalt. Samas ei saa käesoleval juhul maakohtule ette heita hagi aluse laiendamist. Vaidlustatud otsuse põhjendused selle kohta, millised edasised toimingud tegi kostja sõidukitega pärast hageja arve saamist, ei ole mõistetavad asjaoludena, vaid selgitusena, miks jääb hageja nõue rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. 9.
8. Hageja tugineb läbivalt oma eksimusele. Sellele väitele maakohus ei vastanud ja põhjendusi tuleb vastavalt täiendada.

§ 92lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest.

Hageja ei toonud esile, millistest asjaoludest oli tal kui juriidilisel isikul ebaõige ettekujutus. Pelgalt valel alusel arve koostamine ei ole eksimus viidatud tähenduses. Lisaks ei tulene seadusest, et eksimuse tõttu saaks juba tehtud tehingut muuta. 9.

1. Eelnevast tuleneb, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjäreldust muuta.
2. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ja toimikust ei nähtu kostja poolt menetluskulude kandmist. Seega hüvitatavad kulud puuduvad. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5