← Eesti

2-16-16864/68

Obsah (5)§ 334§ 316§ 196§ 116§ 310

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. november 201

) § 316 lg 1 p 1 ja üürilepingu tingimuste p 21.5 alusel. Ülesütlemise põhjus oli kostja võlgnevus seisuga

  1. august 2014 summas 924,11 eurot. Kostja oli üüriarvete tasumisega viivituses kolmel järjestikusel kalendrikuul, sest ta oli nõuetekohaselt jätnud tasumata üüri juba alates jaanuarist 2014; kostjale toimetati kirjalik ülesütlemisavaldus allkirja vastu kätte
  2. augustil
  3. Kostja ülesütlemist ei vaidlustanud, aga jätkas eluruumi kasutamist; kuna kostja hagejale eluruumi vabatahtlikult eo tagastanud, siis on kostja valdus ebaseaduslik ja hagejal on õiguslik alus nõuda eluruumi tagastamist enda valdusesse.
  4. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Nõude

(1)osas võttis kostja hagi õigeks, aga nõude
(2)kohta esitas järgmised vastuväited: - - - alates oktoobrist 2011 maksab kostjale ja tema perekonnale sotsiaaltoetusi, sh toimetulekutoetust Lasnamäe Linnaosavalitsuse sotisaalhoolekande osakond (edaspidi „sotsiaalhoolekande osakond“). Seega kõik kostja kommunaalkulud tasub sotsiaalhoolekande osakond; hageja ei tohtinud üürilepingut üles öelda, kuna kostja oli võla tasunud. Kostja tasus võlgnevuse summas 924,11 eurot hilinenult ehk
  1. augustil 2014 üksnes põhjusel, et hageja esitas kostjale arve peale
  2. kuupäeva. Sotsiaalhoolekande osakond võtab kommunaalteenuste eest arveid vastu iga kuu
  3. kuupäevani; kostja lähtus sellest, et sotsiaalhoolekande osakond tasub kostja kommunaalarved; hageja ei ole kordagi kostja poole pöördunud nõudega, et hageja vabastaks eluruumi, vaid on jätkanud igakuiste üüri- ja kommunaalkulude arvete esitamist; kostja palub jätta korteriomandi valdus kostjalt hageja kasuks välja mõistmata, kuna kostjal koos lastega pole kuskile mujale elama minna. MAAKOHTU OTSUS
  4. Maakohus rahuldas hagi mõlemas nõudes
  5. juuni 2018 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. 3.
  6. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et - - hageja on eluruumi omanik; eluruum on antud rendilepingu alusel linnale rendile; rendilepingu p 7.1.7 kohaselt on hagejal kohustus sõlmida linna nimel eluruumi üürilepingud ja eluruum üürnikule üle anda; linn ja kostja sõlmisid
  7. juulil 2013 eluruumi suhtes üürilepingu tähtajaga
  8. veebruar 2015; kostja kohustus üürilepingu p 9 kohaselt tasuma üüri 159,36 eurot kuus; hageja ütles kostjaga sõlmitud üürilepingu üles
  9. augustil 2014 avaldusega kuna kostjal oli tekkinud üürilepingust tulenev võlgnevus summas 924,11 eurot ja kostja oli viivitanud üüriarvete tasumisega kolmel järjestikusel kuul; kostja vaatamata üürilepingu ülesütlemisele eluruumi valdust ei vabastanud ja valdab eluruumi senini. 3
(8)3.2. Nõude
(1)rahuldas maakohus lähtudes kostja õigeksvõtust. Selles osas tunnistas maakohus otsuse viivitamata täidetavaks. 3.3. Maakohus põhjendas otsust nõude
(2)rahuldamisel järgmiselt. Hageja on 6. augusti 2014 avaldusega tõendanud, et üürileping on kehtivalt lõpetatud. Ühestki kostja dokumendist ega tõendist ei ilmne, et kostja oleks üürivõla enne ülesütlemisavalduse tegemist tasunud. Seega peab kostja eluruumi

§ 334lg 1 alusel hagejale tagastama.

Hageja nõude õiguslik alus saab olla ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1. Antud juhul puudub vaidlus, et eluruum kuulub hagejale ja samuti puudub vaidlus, et kostja seda valdab. Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 on kostja kohustus tõendada, et kostjal on õiguslik alus hagejale kuuluva eluruumi valdamiseks. Tuvastamist leidis, et kostjal puudub kehtiv üürileping ning kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal esineks muu õiguslik alus eluruumi valdamiseks. Seega tuleb eluruum

§ 334

lg 1 ja AÕS § 80 lg 1 alusel kostja ebaseaduslikust valdusest välja mõista hageja otsesesse valdusesse. Kui kostja keeldub eluruumi vabastamisest, tuleb kostja ja temaga koos elavad isikud koos neile kuuluva varaga eluruumist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras välja tõsta. 3.

  1. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ja jättis need kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu summa 450 eurot. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada nõude

(2)rahuldamise, menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 1, 2, 3, 6 ja 7) ja uue otsusega jätta nõue
(2)rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Lisaks esitas kostja kaebuses taotluse tuvastada, et
  1. augusti 2014 ülesütlemisavaldus on tühine. Kostja leiab, et vaidlustatud osas pole otsus seaduslik ega põhjendatud ja esitab selle kohta kokkuvõtvalt järgmised väited: 4.
  2. Esiteks tõlgendas maakohus vääralt

§ 316

. Hagejapoolne üürilepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, kuna hageja ei andnud kostjale enne

  1. augusti 2014 ülesütlemisavalduse esitamist mõistlikku tähtaega kohustuse täitmiseks. 4.
  2. Teiseks ei tohtinud hageja üürilepingut

§ 316lg-st 2 tulenevalt üles öelda, kuna kostja oli võla tasunud.

Kostja tasus

  1. augustil 2014 võlgnevuse 924,11 eurot, aga ülesütlemisavalduse allkirjastamine toimus
  2. augustil
  3. Seega üürilepingu ülesütlemine toimus peale võlgniku kohustuse täitmist. Kostja tasus võla hilinenult üksnes põhjusel, et hageja esitas arved peale
  4. kuupäeva. Kui hageja oleks esitanud arved vastavalt sotisaalhoolekande osakonna korrale, poleks võlgnevust üldse tekkinud. 4.
  5. Kolmandaks on arusaamatu, miks hageja tugineb üürilepingu ülesütlemisele, kui hageja esitab ka pärast
  6. augustit 2014 senini kostjale igakuised üüri- ja kommunaalkulude arveid. 4.
  7. Neljandaks ei arvestanud maakohus, et kostja vaidlustas üürikomisjoni
  8. oktoobri 2015 otsuse nr 11-1/92/15 eluruumi tagastamise ja võla tasumise kohustuse osas. Tsiviilasjas nr 215-17233 jättis maakohus
  9. märtsi 2016 määrusega linna hagi läbi vaatamata, sest linn ei esitanud tähtaegselt hagiavaldust. Seega üürikomisjoni otsus ei jõustunud. 4.
  10. Viiendaks vaidlustab kostja menetluskulude jaotuse. Hageja nõudis esmalt kommunaalmaksete eest 6 534 eurot. Kostja on hageja rahalise nõude summas 1 318,81 eurot õigeks võtnud. Seega puudub võimalus jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
  11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 4

(8)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel nõude
(2)rahuldamise osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab selle nõude rahuldamata. Lisaks muudab ringkonnakohus tsiviilasja hinda nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses. Apellatsioonkaebus rahuldatakse, aga pooled kannavad ise oma menetluskulud mõlemas kohtuastmes. 7. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt, sisuliselt on apellatsioonimenetluses vaidlus nõudes
(2), st küsimuses, kas maakohus kohustas kostjat põhjendatult andma hagejale üle eluruumi valduse ning määras sellest keeldumise korral kostja ja temaga koos elavate isikute eluruumist väljatõstmise. Samuti on vaidlustatud menetluskulude jaotus. Nõude
(1)rahuldamise ja selles osas otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamises ei ole maakohtu otsust vaidlustatud ning see on järelikult TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
  1. Ringkonnakohus ei pea otsuse resolutsiooniga lahendamist vajavaks iseseisvaks taotluseks kaebuse resolutsiooni p-s 4 märgitut tuvastada ülesütlemisavalduse tühisus. Esiteks ei ole kostjal võimalik esitada resolutsiooniga lahendatavaid nõudeid ilma vastuhagi esitamata. Teiseks ei tugine kostja alustele, millest järelduks ülesütlemise tühisus. Kui ülesütlemisavalduse eeldused (sh materiaalsed eeldused) puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu), kuid mitte tehinguna tühine. Õiguslikult korrektne on sellisel juhul tuvastada, et vastava ülesütlemisavalduse alusel üürileping ei lõppenud (Riigikohtu
  2. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 18 kolmas lõik). Selleks ei pea aga kostja esitama eraldi taotlust või nõuet, vaid piisab samasisulise vastuväite esitamisest – seda on kostja alates hagile vastamisest ka teinud.
  3. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Käesoleval juhul tuvastas maakohus õigesti, et linna ja kostja vahel oli sõlmitud tähtajaline üürileping. Lepingu ülesütlemiseks koostas haldur
  4. augustil 2014 ülesütlemisavalduse, mille kostja sai
  5. augustil 2014 kätte. Pooled vaidlevad selle üle, kas ülesütlemisel on õiguslikke tagajärgi, eelkõige, kas üürileping sellega lõppes. Vastavalt eelmises p-s 8 märgitule on ülesütlemine toimetu, kui selle materiaalsed eeldused ei ole täidetud.
  6. Kostja väidab esiteks, et talle ei antud enne
  7. augusti 2014 avaldusega üürilepingu ülesütlemist mõistlikku tähtaega kohustuse täitmiseks. Hageja leiab, et selle väitega ei saa apellatsioonimenetluses arvestada, sest maakohtus kostja sellele ei tuginenud. 10.
  8. Üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust andvaks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige

§-des 314−319 nimetatud asjaolud. Juhul, kui mõjuvaks põhjuseks on üürniku poolne üürilepingu rikkumine, tuleb täiendavalt rakendada

§ 196lg-s 2 sätestatut (Riigikohtu 21.

mai 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-04, p 13 esimene lõik). 10.2. Vastavalt

§ 196

lg-le 2 võib kumbki lepingupool kestvuslepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist, kui lepingu erakorralise ülesütlemise mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust. Seega tuleneb nii

§-st 108 kui ka sama seaduse § 196 lg-st 2, et üürilepingust tuleneva rahalise kohustuse rikkumisel võib üürileandja üürilepingu üles öelda siis, kui kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud mõistlik tähtaeg lõppes tulemusteta, st üürnik jätab talle antud tähtpäevaks võla tasumata. Kui üürnik kõrvaldab rikkumise määratud tähtaja jooksul, siis tulenevalt

§ 316

lg-st 3, mille kohaselt üürileandjal ei ole sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud ülesütlemisõigust, kui üürnik täidab oma kohustuse enne ülesütlemist, ei ole üürileandjal õigust üürilepingut üles öelda (Riigikohtu

  1. detsembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 22;
  2. aprilli 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-05, p 25;
  3. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-06, p 12 esimene lõik). 5

(8)10.3.

§ 196

lg-s 2 sätestatud täiendava tähtaja andmise kohustus on olemuselt hea usu põhimõtte väljendus (vrd nt lepingust taganemise kohta sarnaselt Riigikohtu

  1. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-09, p 14). Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu
  2. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39;
  3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Seega on ka

§ 196

lg 2 kohase tähtaja andmise eelduse kontrollimine õiguse kohaldamine, mis ei eelda poole sellekohast taotlust. Järelikult võis kostja vastava väite esitada apellatsioonkaebuses, sest maakohus pidanuks täiendava tähtaja andmist või selle andmise vajaduse puudumist kontrollima omal algatusel. 10.4. Hageja ei toonud esile, et linn üürileandjana oleks kostjale andnud täiendava tähtaja. Seega tuleb sisuliselt kontrollida, kas esineb mõni

§ 116

lg 2 p-des 2–4 sätestatud eranditest, mis lubavad lepingu ülesütlemist ka täiendavat tähtaega määramata. Hageja avaldas ringkonnakohtule, et ta soovib tugineda kõigile kolmele alusele, aga samas ei ole hageja nende esinemist sisuliselt esile toonud ega tõendanud. Praktiliselt piirduvad hageja väited sellega, et kostja on regulaarselt üüri maksmisega hilinenud. 10.5. Hageja ei põhjendanud, milles võiks seisneda linna huvi üüri maksmise rahalise kohustuse täpse täitmise vastu

§ 116lg 2 p 2 tähenduses.

Samas on kostja jätkuvalt tuginenud sellele, et tema eest tasub üüriarved vähemalt osaliselt sotsiaalhoolekande osakond, st sisuliselt linn ise. 10.6.

§ 116

lg 2 p 3 järgi eeldatakse kohustuse rikkumise olulisust, kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega on oluline, milline on lepingu rikkuja enese suhtumine rikkumisse (tahtlus) või hooletus olulisel määral lepingu täitmisel (raske hooletus). Tahtlust või rasket hooletust ei eeldata. Vaidluse korral peab seda tõendama lepingu ülesütlemisele tuginev pool, st käesoleval juhul hageja. Kuna üürilepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmine on piiramatu, oleks

§ 196

lg 2 teise lause ja

§ 116

lg 2 p 3 juhuga tegemist siis, kui üürnik on üüri maksmisest tahtlikult keeldunud (Riigikohtu 20. detsembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 23). Käesoleval juhul tugineb kostja aga läbivalt sellele, et viivitused üüri tasumisel on tingitud arvete hilisest esitamisest ning teatavatest arusaamatutest kostja ja sotsiaalhoolekande osakonna vahelises suhtluses. Hageja ei toonud esile, et kostja keelduks üüri maksmast. 10.7.

§ 116

lg 2 p 4 tähenduses on lepingurikkumine oluline ka siis, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Kuigi hageja tugines hagi esitades kostja uuele võlale linna ees, siis ei nähtu hageja esile toodud asjaoludest tervikuna, et saaks eeldada kostjapoolset üüri maksmata jätmist ka edaspidi. 10.8. Eelnevast tuleneb, et

§ 116

lg 2 p-des 2–4 sätestatud erandlikke olukordi käesoleval juhul ei esine ning linn pidi andma kostjale enne üürilepingu ülesütlemist täiendava tähtaja. Kuna hageja ei väida, et linn seda kohustust järgis, siis on 6. augusti 2014 ülesütlemisavaldus toimetu ja sellel pole õiguslikke tagajärgi. 11.

§ 310

lg 1 sätestab, et kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et kostja kasutab eluruumi jätkuvalt, st kuigi üürileping oli tähtaegne, siis on see muutunud tähtajatuks. Seega on kostjal õiguslik alus eluruumi vallata ja nõuet

(2)ei saa rahuldada

§ 334lg 1 ega AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel. Hagi selles osas jääb rahuldamata. Seetõttu pole vaja käsitleda kostja kaebuse ülejäänud väiteid. 6

(8)
  1. Hageja esitas koos
  2. novembri 2018 menetlusdokumendiga neli lisa: uue tõendina väljavõtte eluruumiga seotud nõuete ja laekumiste arvestusest perioodil jaanuar – august 2014, aga ka hagiavalduselt riigilõivu tasumist tõendavad kolm maksekorraldust. Viimaseid ei ole vaja võtta uuesti toimikusse, sest need on seal juba olemas. Täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmise taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata. Hageja ei vaielnud maakohtus vastu kostja
  3. jaanuari 2017 vastuse lk 1 viimases lõigus esitatud väitele, et üürilepingu ülesütlemise alusena märgitud võlg on tasutud
  4. augustil
  5. Ka
  6. novembri 2018 seisukohas ei selgitanud hageja, millises menetlusdokumendis või istungil ta oleks kostja väitele vastu vaielnud. Sellises olukorras leidis maakohus
  7. veebruari 2017 määruses vääralt, et kostja peab oma väite tõendama. Maakohtu eksimus võiks anda alust hageja taotlus rahuldada, kuigi ei tarvitseks võimaldada hagejal esitada apellatsioonimenetluses uusi vastuväiteid, mida ta maakohtus ei esitanud. Samas võtab kohus TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Käesoleval juhul ei oma kostja tegelik võlg ülesütlemise ajal asja lahendamisel tähtsust, sest eespool p-des 10 ja 11 märgitu kohaselt jääb nõue
(2)rahuldamata täiendava tähtaja määramise asjaolu esile toomata jätmise tõttu.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega tsiviilasja hinna kohta. Samuti on ekslik tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel, nii nagu see on märgitud ringkonnakohtu
  2. augusti 2018 määruses (3 500 eurot). 13.
  3. Vastavalt
  4. novembri 2016 määrusele leidis maakohus hagi hinna viisil, et liitis hageja algselt esitatud rahaliste nõuete summale (3034,70 = 1912,32 + 24,47 + 1097,91) valduse saamise nõude hinnana 3 500 eurot. Kokku oli hagi hind maakohtu hinnangul 6 534,70 eurot. 13.
  5. TsMS § 132 lg 4 p 3 sätestab, et hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks ka kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omaniku nõue, mis on suunatud kinnisasja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse, välja arvatud sama seadustiku § 128 teises lauses sätestatud juhul. TsMS § 128 teise lause kohaselt on lepingu lõppemise tõttu kinnisasja, ehitise või selle osa valduse väljaandmise üle peetava vaidluse korral hagihind ühe aasta kasutustasude kogusumma. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub see säte ka nõude
(2)hinna määramisel. Pooled ei vaidle selle üle, et ühe kuu üür on 159,36 eurot, seega on ühe aasta eest arvutatud üür 1 912,32 eurot. 13.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nõude
(1)vähendamine menetluse kestel ei mõjuta sellelt nõudelt arvutatud hagihinda. Maakohtule esitatud hagi hinnaks kujuneb eelneva põhjal 4 953,02 eurot ( = 3034,70 + 1 912,32), mida ringkonnakohus TsMS § 137 lg 1¹ alusel muudab. Tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses on nõudelt
(2)arvestatud hind ehk 1 912,32 eurot, mida tuleb TsMS § 136 lg 4 kohaselt samuti muuta. 13.
  1. Tsiviilasja hinna eksliku määramise tagajärjel on kohtud nõudnud pooltelt seaduses ettenähtust suuremas summas riigilõivu tasumist. Hagilt oli riigilõivuseaduse lisa 1 järgi piisav tasuda 400 eurot ja kaebuselt 225 eurot. Kui pool on tasunud ettenähtust enam riigilõivu, siis on tal õigus esitada taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks, selle lahendab TsMS § 150 lg 4 järgi kohus, kelle menetluses asi viimati oli.
  2. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 2 alusel poolte endi kanda, mida ringkonnakohus põhjendab järgmiselt. Maakohtus tuli pärast hagi täpsustamist lahendada kaks nõuet, millest nõue
(1)oli edukas ja nõue
(2)jääb ringkonnakohtu otsusega rahuldamata. Seega rahuldatakse hagi kokkuvõttes osaliselt. Kuigi menetluses osutus peamiseks vaidlusküsimuseks just nõudega
(2)seonduv, siis ei anna see käesoleval juhul alust jaotada kulusid TsMS § 163 lg 1 mõne muu alternatiivi järgi. 7
(8)Lisaks tuleb arvesse võtta, et hageja tasus riigilõivu maakohtus ja kostja apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS ei võimalda kulude jaotamisel otseselt lähtuda kaebuse rahuldamise ulatusest (vt nt Riigikohtu
  1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 18 kolmas lõik), küll aga saab TsMS § 171 lg-le 2 viidates märkida seda, et kostja esitas lõpuks edukaks osutunud vastuväite alles kaebuses.
  2. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
  3. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ning märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna kulusid rahaliselt kindlaks ei määrata, siis on piisav sellekohase otsustuse tegemine ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.