Obsah (13)

§ 121§ 184§ 199§ 65§ 74§ 66§ 73§ 57§ 58§ 22§ 17§ 44§ 70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2018, Tartu Kriminaalasja number 1-17-8124 Kohtukoosseis Mati Kartau, Juhan Sarv, Tiit Lõhmus Kohtu

§ 121

lg 2 p 1 järgi ning Anton Golubevi süüdistuses

§ 121

lg 2 p 1 – § 13 lg 1 - § 22 lg 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 3. juuli 2018 otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Anton Golubevi kaitsja advokaat Heiki Kuningas, süüdistatav Aleksandr Tsjupa kaitsja jurist Artur Pärnoja ja süüdistatav Eduard Tsjupa kaitsja advokaat Andrei Matvejev Kohtuistungil osalesid: Süüdistatav Advokaat Heiki Kuningas Advokaat Andrei Matvejev Jurist Jüri Sakkart Ringkonnaprokurör Kalmer Kask Eduard Tsjupa isikukood 38207012213; elukoht XXXX; töökoht OÜ X; varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 17.04.2015 otsusega

§ 184

lg 2 p 1 järgi 3 aastase vangistusega katseajaga 3 aastat; tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav Kaitsja advokaat Andrei Matvejev Aleksandr Tsjupa isikukood 38106072214; elukoht XXXX; töökoht OÜ X; varem kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 08.04.2015 otsusega

§ 199

lg 2 p 7, 8 - § 25 lg 2 järgi 4 kuulise vangistusega katseajaga 3 aastat ja Tartu Maakohtu 17.04.2015 otsusega

§ 184

lg 2 p 1 järgi 3 aastase vangistusega katseajaga 3 aastat; tõkendit kohaldatud ei ole. jurist Jüri Sakkart Anton Golubev isikukood 38301282225; elukoht XXXX; töökoht AS X; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole. advokaat Heiki Kuningas RESOLUTSIOON 1. Tühistada Viru Maakohtu 3. juuli 2018 otsus osaliselt, see on: 1.1. Anton Golubevi süüditunnistamises ja karistamises

§ 121

lg 2 p 1 – § 13 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ning temalt menetluskulude väljamõistmises; 1.2. Aleksandr Tsjupale

§ 121

lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmises ning

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises; 1.3.

Eduard Tsjupale

§ 121

lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmises ning

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises.

1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 2.
2. mõista Anton Golubev

§ 121lg 2 p 1 – § 13 lg 1 – § 22 lg 3 järgi õigeks; 2.2.

mõista Aleksandr Tsjupale

§ 121

lg 2 p 1 järgi karistuseks rahaline karistus 300 päevamäära summas 3000 eurot; 2.3.

§ 65lg 2 alusel mõista Aleksandr Tsjupale liitkaristus Viru Maakohtu 8.

aprilli 2015 ja Tartu Maakohtu 17. aprilli 2015 otsustega mõistetud ära kandmata karistustest vastavalt 3 kuud 27 päeva vangistust ja 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, kokku 3 aastat 3 kuud 24 päeva vangistust ning käesoleva otsusega mõistetud rahalisest karistusest; 2.4.

§ 74

lg 6 alusel jätta Aleksandr Tsjupa karistus 3 aastat 3 kuud 24 päeva 2 vangistust täitmisele pööramata ja määrata, et käesoleva otsusega mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt; 2.5. määrata

§ 66lg 1 alusel, et punktis 2.2.

mõistetud karistus tuleb Aleksandr Tsjupal tasuda ositi igakuise maksena 250 eurot ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. 2.6. mõista Eduard Tsjupale

§ 121

lg 2 p 1 järgi karistuseks rahaline karistus 300 päevamäära summas 3000 eurot; 2.7.

§ 65lg 2 alusel mõista Eduard Tsjupale liitkaristus Tartu Maakohtu 17.

aprilli 2015 otsusega mõistetud ära kandmata karistusest 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust ning käesoleva otsusega mõistetud rahalisest karistusest; 2.8.

§ 74

lg 6 alusel jätta Eduard Tsjupa karistus 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust täitmisele pööramata ja määrata, et käesoleva otsusega talle mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt; 2.9. määrata

§ 66lg 1 alusel, et punktis 2.6.

mõistetud karistus tuleb Eduard Tsjupal tasuda ositi igakuise maksena 250 eurot ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest; 2.

1. välja mõista Aleksandr Tsjupalt täiendava menetluskuluna 338 ekspertiisitasude ning tunnistaja sõidukulu ja saamata jäänud töötasu katteks; eurot 2.
2. välja mõista Eduard Tsjupalt täiendava menetluskuluna 338 eurot ekspertiisitasude ning tunnistaja sõidukulu ja saamata jäänud töötasu katteks; 2.
3. jätta Anton Golubevi kaitsjatele kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses riigi õigusabi eest määratud tasu kogusummas 2391 eurot menetluskuluna riigi kanda;
4. Muus osas jätta Viru Maakohtu
5. juuli 2018 otsus muutmata.
6. Anton Golubevi kaitsja apellatsioon rahuldada, Aleksandr Tsjupa ja Eduard Tsjupa kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.
7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Objartel&Partnerid advokaat Heiki Kuninga poolt Anton Golubevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 480 eurot (sh käibemaks 80 eurot).
8. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu summas 480 eurot riigi kanda.
9. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar (Narva osakond) advokaat Andrei Matvejevi poolt Eduard Tsjupale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 1320 eurot (sh käibemaks 220 eurot).
10. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu summas 1320 eurot riigi kanda.
11. Mõista Eesti Vabariigilt Aleksandr Tsjupa kasuks välja 962 eurot 80 senti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. Kanda see summa OÜ Sidiv Õigusbüroo arveldusarvele EE321010220101453012 AS-is SEB Pank. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
12. novembril 2018 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
13. novembrist
14. 3 Süüdistus
15. Aleksandr Tsjupat ja Eduard Tsjupat süüdistatakse

§ 121lg 2 p 1 järgi selles, et nad sisenesid 12.08.2016 ajavahemikul kella 18.00 – 18.17 V.K. korterisse aadressil X, Kohtla

Järve, eesmärgiga maksta V.K. kätte eelnevalt samal päeval viimase poolt nende emale, S.T., tekitatud kehavigastuste eest. A. Tsjupa ja E. Tsjupa lõid korduvalt korteri magamistoas V.K. vastu pea piirkonda, jalgu, käsi ja keha, kasutades selleks kurikasarnast eset. Oma tegevusega põhjustasid nad V.K. füüsilist valu ja kehavigastusi, s.o pikliku kujuga nahaalused verevalumid kehatüvel, põrutushaavad pea piirkonnas ning vasaku pindluu lateraalse pekse hulgi killunenud murru. Verevalumite ja põrutushaavadega tekitati V.K. lühiajaline tervisekahjustus, mis kestab vähem kui 4 nädalat ning luumurruga tervisekahjustus, mis kestab üle 4 nädala, kuid vähem kui 4 kuud. 2. Anton Golubevi süüdistatakse

§ 121

lg 2 p 1 – § 13 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi selles, et olles teenistuses ja täitmas graafikujärgselt oma ametiülesandeid patrullpolitseinikuna, sai 12.08.2016 väljakutse Kohtla-Järvel poes Astar toimunud sündmusele, misjärel suundus ta kinni pidama kahtlustatav V.K. , kes asus oma elukohas. Antud tööülesannet täites tegutses A. Golubev patrulltoimkonna vanemana ja (olles esimesena kohale jõudnud üksuse vanem) sündmuse juhina. Ajavahemikul kella 18.00 – 18.17, viibides V.K. korteris, ei taganud ta korteri ja selles viibivate isikute puutumatust. Garandikohustusega isikuna (kaitsegarant + valvegarant) jättis ta järelevalveta korteri sissepääsu ning võimaldas sel moel oma tegevusetusega korterisse sisenenud kõrvalistel isikutel (A. Tsjupa ja E. Tsjupa) panna toime vägivallateo V.K. suhtes, jättes tegevuse tõkestamata nii A. Tsjupa ja E. Tsjupa poolt korterisse sisenemisel, peksmise ajal kui ka korterist lahkumisel. A. Golubev, olles teadlik sellest, et sündmuskohal asuva kortermaja koridoris / trepikojas viibisid isikud, kes võisid kujutada ohtu V.K. tervisele, ei võtnud kasutusele meetmeid, et tagada V.K. tervise ohutus / isiku puutumatus. A. Golubev, olles patrullpolitseinikuna kohustatud takistama õigusrikkumisi ning rakendama proportsionaalseid abinõusid ohu tõrjumiseks sündmuskohal, ei taganud A. Tsjupa ja E. Tsjupa sisenemise tõkestamist korterisse. A. Golubev suunas V.K. korteri magamistuppa ning võimaldas seejärel oma tegevusetusega magamistuppa pääseda korterisse sisenenud A. Tsjupal ja E. Tsjupal, kes V.K. kättemaksuks nende emale eelnevalt tekitatud tervisekahjustuste eest segamatult läbi peksid. A. Tsjupa ja E. Tsjupa lõid magamistoas mõned minutid kestnud vägivallaakti käigus V.K. kurikataolise esemega korduvalt vastu pea piirkonda, jalgu, käsi ja keha. Sel ajal seisis A. Golubev korteri koridoris magamistoa ukse ees ega rakendanud mingeid meetmeid peksjate tegevuse tõkestamiseks. Pärast seda võimaldas A. Golubev oma tegevusetusega A. Tsjupal ja E. Tsjupal korterist lahkuda, jättes korrarikkujate kinnipidamiseks vajalikud meetmed rakendamata. 3. Oma ülalkirjeldatud tegevusetusega ei täitnud A. Golubev Ida Prefektuuri Jõhvi Politseijaoskonna patrulli ja liiklusjärelevalvetalituse parullpolitseinikuna talle ametijuhendiga pandud teenistuskohustusi, Politsei– ja Piirivalveameti käskkirjaga nr 38 (01.01.2010, muudetud 30.12.2011 käskkirjaga nr 517) kinnitatud Patrulltegevuse korra punkte 42.1 (patrulltoimkond peab sündmuskohal rakendama proportsionaalseid abinõusid korrarikkuja kinnipidamiseks) ja 42.7 (kohaldama vajadusel viibimiskeelu) ning Ida Prefektuuri prefekti 05.06.2015 käskkirjaga nr 35 kinnitatud Ida Prefektuuris süüteoteadetele reageerimise korra punkti 35-1 (patrulltoimkond peab kehalise väärkohtlemise korral kinni kuriteo toimepanemises kahtlustatava isiku ja teostab isiku läbivaatuse). Maakohtu otsus 4 4. Viru Maakohtu 03.07.2018 otsusega mõisteti A. Tsjupa süüdi

§ 121

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust, mida suurendati

§ 65

lg 2 alusel Viru Maakohtu 08.04.2015 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, s.o 3 kuud ja 27 päeva vangistust ning Tartu Maakohtu 17.04.2015 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, s.o 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti A. Tsjupale 3 aastat 10 kuud ja 24 päeva vangistust. 5. E. Tsjupa tunnistati samuti süüdi

§ 121

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust, mida suurendati

§ 65

lg 2 alusel Tartu Maakohtu 17.04.2015 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, s.o 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti E. Tsjupale 3 aastat 6 kuud ja 27 päeva vangistust. 6. A. Golubev tunnistati süüdi

§ 121

lg 2 p 1 – § 13 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi ning mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 73lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui A.

Golubev ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Maakohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vaidlus selles, et V.K. l oli konflikt S.T. , pärast mida suundus V.K. koju aadressile J.X., Kohtla-Järve, kuhu järgnesid juhtunust teada saanud A. Tsjupa ja E. Tsjupa.
2. Maakohus leidis, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa ütlused ei ole usutavad ning need tuleb nii korterisse sisenemise ja kannatanu löömise/mittelöömise osas lugeda ebausaldusväärseks ning tõendikogumist välja arvata (maakohtu otsuse lk 15-16).
3. Käesolevas asjas on tõendatud, et paljud erinevad isikud nägid E. Tsjupat ja A. Tsjupat alguses poe Astar juures, seejärel sealt suundumas V.K. elukohta ning lõpuks viimase maja trepikojas. Rida tunnistajaid on A. Tsjupa ja E. Tsjupa ka otseselt ära tundnud. Poe juures viibimist, V.K. maja juurde minekut ja maja trepikojas viibimist ei eita A. Tsjupa ja E. Tsjupa ka ise. Nad mõlemad kinnitavad, et olid vihased ja ärritunud ning soovisid veenduda, et nende ema peksja saaks karistatud ja just seetõttu nad läksid X.J. tänavale. Nimetatud asjaolu kinnitab nende motiivi maksta kätte emale tekitatud kehavigastuste eest. Kumbki süüdistatavatest ei suutnud selgitada, kuidas see lihtsalt „süüdlase karistamises veendumine“ pidi toimuma.
4. Seda, et kas A. Tsjupal või E. Tsjupal oli poe juures kaasas kepi või nuialaadne ese, kinnitasid tunnistajad J.A. ja P.P.
5. A. Tsjupa ja E. Tsjupa kinnitasid, et nad viibisid kannatanu maja trepikojas, nägid korteriukse avamist ja politseinike korterisse sisenemist, kuid väitsid, et oli võimatu siseneda korterisse, kus viibis palju politseinikke. Maakohtu hinnangul just nimelt asjaolu, et korteris viibis neli politseinikku, kelle tegevus ei olnud ühiselt ja nõuetekohaselt koordineeritud, andis A. Tsjupale ja E. Tsjupale võimaluse tekkinud hetkelist segadust ära kasutades jõuda vaid mõne sammuga väikese korteri magamistuppa, kus nägid V.K. .
6. Mõlema süüdistatava viibimine magamistoas on tõendatud A. Golubevi ütlustega, et kui tal õnnestus lõpuks magamistoa uks avada, siis nägi ta voodis verist V.K. ja kannatanuga koos magamistoas viibivaid A. Tsjupat ja E. Tsjupat, kes seisid kannatanu pea ja keha juures. A. Golubevi tuppa sisenedes jooksid mõlemad sealt koheselt välja. Kellelgi neid kinni pidada ei õnnestunud, seda eelkõige sündmuskoha mittenõuetekohase korraldamise tõttu. Asjaolu, et V.K. ei peksnud ei A. Golubev ega ka keegi teine politseinikest, on tõendatud DNA ekspertiisi aktiga nr 16E-GE1039, mille kohaselt leiti kannatanu magamistoast padjalt ja padjapüürilt võetud proovidelt kannatanu V.K. verd. Korteris viibinud politseinike teleskoopnuiadelt V.K. verd ega DNA-d ei leitud.
7. Kriitiliselt tuleb maakohtu hinnangul suhtuda ka kannatanu V.K. ütlustesse kohtuistungil, mille 5 kohaselt ta väitis, et ta ei olnud purjus, et midagi kanget ta tol päeval rohkem ei joonud ning tema alkoholitaluvus on normaalne. Samas on isiku ravidokumentidesse märgitud, et haiglasse toimetamisel olid temal alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired ning äge intoksikatsioon ja joove takistas anamneesi võtmist. Isiku joovet kinnitavad ka tunnistajad D.K., A.R., N.G. ja süüdistatav A. Golubev. Eeltoodut arvestades on eluliselt usutav, et kannatanu mälupilt toimunust ei ole objektiivne.
8. Kannatanu väitis, et ta nägi aknast, kuidas politseinikud kargasid autost välja ja tormasid nuiad käes trepikotta, saades aru, et teda tullakse peksma, mitte arreteerima, vaid just peksma, kuna uksele hakati koputama ning taoti rusikate ja jalgadega vastu ust. Ta ei avanud ust ise ega lubanud naisel ust lahti teha, kuna ei soovinud peksa saada. Nimetatud väiteid ei ole kinnitanud ükski kohtuistungil uuritud tõend. Erivahendite kasutamise kohta on antud hulgaliselt tunnistajate selgitusi, sealhulgas nii politseinike kui ka A. Tsjupa ja E. Tsjupa ütlused, kuid erivahendite kasutamise kohta tegelikult informatsiooni ei ole ja ka nuiade väljavõtmine toimus olemasolevatel andmetel alles trepikojas, mitte õues/ autos.
9. Kannatanu väitel enne politseinike korterisse sisenemist tal vigastusi polnud, välja arvatud paar kriimu seoses poes Astar toimunud konfliktiga, kus teda kriimustas S. T. ning kõik vigastused sai ta oma korteris peksmise tulemusel. Vigastuste eelnevat puudumist kinnitasid ka tunnistajad N.G., N.G. , A.R. , N.K. ja süüdistatav A. Golubev.
10. Kannatanu väidab ka, et kui lõhuti maha esimene uks, kargas sisse just politseinik A. Golubev ja ütles, et ta tõstaks käed üles ja näitaks, et tal ei ole midagi käes; samuti küsis A. Golubev, kus on abikaasa, kes oli koridoris magamistoa ja elutoa ukse vahel ja keda teine politseinik (eestlane) lükkas elutuppa. Seejärel lükkas A. Golubev kannatanu magamistuppa, lükkas voodile ja just tema lõi nuiaga midagi rohkem küsimata vastu pead. Nägi vaid kaks sekundit korterisse tulevat kahte politseinikku. Üks viipas käega, et naine viidaks minema ja siis juba lükati teda magamistuppa ja hakati kohe lööma.
11. Faktiliselt on leidnud tõendamist, et käsu käed üles tõsta andis ja esimesena sisenes korterisse N.G. , kes teostas ka turvakontrolli. Seega ei vasta kannatanu mälupilt ja tema väited ka selles osas tegelikkusele. Samuti ei ole täpne väide, et politseinik „kargas“ sisse, kuna eri tunnistajate väitel siseneti korterisse rahulikult. Mis puutub väitesse esimese löögi osas, siis on märkimisväärne, et kannatanu eeluurimisel antud ütlused ja kohtuistungil antud ütlused oluliselt erinevad. Kumbki eri aegadel esitatud versioonidest ei lange kokku ka muudest tõendiallikatest saadud ütlustega. Vastuolusid selgitas kannatanu jätkuvalt ja tõrksalt sellega, et uurija võis millestki valesti aru saada ja tema ütlused on protokolli ebatäpselt kantud.
12. Ei A. Golubevil ega ka ühelgi teisel sündmuskohal viibinud politseinikul ei olnud põhjust ega motiivi V.K. suhtes jõudu kasutada või veelgi enam, teda väärkohelda, kuna peale korteriukse sundavamist viimane vastupanu ei osutanud ja allus vastuvaidlematult politsei korraldustele. Peale turvakontrolli suunas A. Golubev isiku magamistuppa, et viia läbi ülevaatus ülejäänud korteris.
13. Seda juhust, et korteri välisuks oli avatud ja V.K. oli jäänud järelevalveta ning magamistoas voodil istuvana nähtav, kasutasidki ära A. Tsjupa ja E. Tsjupa. Neil mõlemal oli soov ja motiiv V.K. kehavigastusi tekitada, et nende ema ründamise eest kätte maksta.
14. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa suundusid nende ema rünnanud mehe elukoha juurde ja sisenesid trepikotta juba enne politsei saabumist (politsei kiire saabumine nn „kuumadel jälgedel“ ei saanud neile teada olla) vaid selleks, et veenduda, et kuriteo toime pannud isik saaks karistada. Mõlemad isikud on ise kinnitanud, et nad olid ärritunud ja vihased ning ihkasid, et süüdlane saaks karistatud. Kannatanule vaba juurdepääsu avastamisel nad lihtsalt kasutasid juhust ja panid toime kuriteo. 6
15. A. Tsjupa ja E. Tsjupa poolt kohtuliku uurimise käigus antud ütlusi käsitleb kohus nendepoolse ilmselge püüdena vabaneda vastutusest. Hinnates kõiki tõendeid kogumis on maakohus seisukohal, et A. Tsjupale ja E. Tsjupale etteheidetav tegu on aset leidnud süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ja viisil ning nemad vastutavad süüteo toimepanemise eest kaastäideviijatena.

§ 121

lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistus on leidnud tõendamist ja nad mõlemad on toime pannud teise inimese kehalise väärkohtlemise, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, millega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt 4 nädalat. Käesolevas asjas ei ole olnud võimalik tuvastada, kas A. Tsjupa või E. Tsjupa tekitas V.K. vigastused või kes neist hoidis kinni ust, takistades sellega A. Golubevil tuppa sisenemast. See ei omagi sisulist tähtsust, kuna tegemist on süüteo kaastäideviimisega. A. Tsjupa ja E. Tsjupa süütegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p 1 järgi ning puuduvad teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

22. Maakohus on seisukohal, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa panid neile etteheidetava teo toime otsese tahtlusega. A. Tsjupa ja E. Tsjupa osas tuleb arvestada sellega, et nende poolt toime pandud kuritegu oli tingitud reaktsioonina eelnevalt kannatanu poolt nende ema suhtes toime pandud vägivallategudest. Nimetatud asjaolu ei ole siiski alust arvestada kergendava asjaoluna

§ 57mõttes.

Raskendava asjaoluna

§ 58p 10 tähenduses tuleb A.

Tsjupa ja E. Tsjupa osas arvestada süüteo toimepanemist isikute grupis. A. Tsjupa ja E. Tsjupa näol on tegemist isikutega, kes panid kuriteo toime katseajal, omades kehtivat karistust. Uue tahtliku kuriteo toimepanemisega rikkusid nii A. Tsjupa kui ka E. Tsjupa raskeimal moel neile varasema kohtuotsusega määratud karistusest vabastamise tingimusi, millest tulenevalt on kohtul karistust mõistes kohustus järgida

§ 74

lg 5 sätteid ja mõista liitkaristus

§ 65lg 2 reeglite järgi.

23. Käesolevas asjas, võttes arvesse kõiki eelkirjeldatud asjaolusid, peab maakohus põhjendatuks mõista mõlemale süüdistatavale karistuseks 7 kuud vangistust, suurendades uue kuriteo eest mõistetud karistust

§ 65

lg 2 alusel neile eelmiste kohtuotsuste järgi mõistetud karistuste ära kandmata osade võrra.

1. Maakohus leidis, et ka A. Golubevile esitatud süüdistus on tõendatud. A. Golubev töötas ajavahemikul 04.11.2013 – 04.04.2017 Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonnas patrullpolitseiniku ametikohal, mille ametijuhendiga tutvus 04.11.2014 ning oli seega teadlik tööle esitatavatest nõudmistest.
2. 12.08.2016 sündmuskohal J.X. Kohtla-Järvel eiras A. Golubev temal lasuvat garandikohustust, mida Ida Prefektuuris reguleerib süüteoteadetele reageerimise kord ja patrulltegevuse kord.
3. Tunnistajad S.M., N.G. , A.J., K.K. ja A.R. andsid kohtuistungil ütlusi, et 12.08.2016 oli A. Golubev, olles esimesena kohale jõudnud üksuse vanem ja patrulltoimkonna vanemana sündmuse juht, kes juhtis politseinike tegevust sündmuskohal. Seda ei muutnud ka asjaolu, et teise ekipaaži koosseisus jõudis kohale pikema staažiga A.R. . Muuhulgas märkisid tunnistajad, aga ka A. Golubev ise, et just A. Golubev võttis vastu otsuse siseneda J.X. korterisse valdaja nõusolekuta ja seal viibiv kahtlustatav kinni pidada. Just tema jagas enda kinnitusel kolleegidele ülesanded, kes mida peab korteris tegema jne. Ei ole tuvastatud, et A.R. oleks faktiliselt juhtimise üle võtnud või sellest juhtimiskeskust teavitanud.
4. A. Golubevi väitel pidid välisust julgestama viimasena korterisse sisenevad A.J. ja A.R. , kes samas pidid vastavalt tema poolt antud ülesannete jaotusele tegelema kannatanu abikaasaga, mida viimased ka tegid naist elutuppa suunates. Seega jäi avatud välisuks valveta ja politsei garandikohustus täitmata.
5. Nelja korteris olnud politseiniku kirjeldus sündmuste käigust ning enda tegevusest ei lange mitmes punktis kokku teineteise selgitustega, samuti mitte teiste tunnistajate ütlustega. Maakohus nõustub prokuröriga, et selgelt on nähtav, et kõik korteris olnud politseinikud 7 püüavad ennast magamistoas toimunust distantseerida ja positsioneerida end nii sellest korteri osast kui ka esikust võimalikult kaugele. Näiteks N.G. ja A. Golubev väidavad, et olid köögis, üksteist seejuures köögis välistades. A.J. ja A.R. väidavad, et olid kogu aja elutoas.
6. Samas ei kinnita A.R. i väiteid, et ta viibis kogu korteris viibimise aja elutoas koos N.K. ja A.J. aga, N.K. , kelle väitel oli ta elutoas kahekesi eestlasest politseinikuga, kes rääkis vene keelt aktsendiga. N.G. i väitel liikus A.R. elutoa ja esiku vahel ning oli tema köögist tuleku ajal koridoris elutoa ukse peal. A.R. seda seevastu ei kinnita ja ütleb, et ta N.G. i ei näinud, kuna oli elutoas. A.J. a väitel vestles just tema N.K. ga ja A.R. sellesse tema mäletamist mööda ei sekkunud. Seevastu A.R. väidab vastupidist. A. Golubevi väitel oli tema köögis ja N.G. esikus magamistoa ukse ja välisukse vahel. N.G. väidab vastupidist, öeldes et just tema oli köögis ja A. Golubev esikus magamistoa ukse taga.
7. Ei ole eluliselt usutav, et väikeses korteris, kus oli vaid kaks tuba ja köök, oleks saanud tekkida olukord, kus politseitöötajad oleksid üheaegselt esikus mitte viibinud. Seejuures ei ole tuvastatud, et enne V.K. peksmist oleks ükski politseitöötajatest viibinud magamistoas või et näiteks A.J. oleks viibinud kusagil mujal kui esikus ja elutoas.
8. Kuigi kaasaaitamine süüteo toimepanemisele on võimalik eelkõige tegevusega, on see võimalik ka tegevusetuse vormis. Seda juhul, kui isik on mingiks tegevuseks kohustatud ehk kui ta on garant. Prokuröri hinnangul on A. Golubevi puhul tegemist just sellise olukorraga ja maakohus nõustub sellega. A. Golubevi puhul on võimalik määratleda eeldatav ja objektiivselt võimalik tegu, mida tema oleks saanud ja pidanud füüsiliselt tegema ja mis oleks saanud vältida tagajärge, s.o käesoleval juhul V.K. suhtes vägivallateo toimepanemist.
9. Vastutus tegevusetuse eest on käesoleval juhul tegevusetusdelikti vormis, kus politseioperatsiooni käigus korterisse sisenenud politseitöötaja A. Golubev, olles faktiliselt sündmuse juht ja esimesena kohale jõudnud patrullüksuse vanem, ei taganud korteri ja selles viibiva V.K. turvalisust. Hoolimata A. Golubevi väidetest, et Patrulltegevuse korra p 41 teise lause kohaselt pidanuks juhtimise üle võtma pädevam politseiametnik, kelleks oli A.R. , selgub abijõududena lisandunud patrullpolitseinike ütlustest, et A. Golubev jätkas sündmuse faktilist juhtimist ka peale A.R. i sündmuskohale jõudmist. Samuti ei kinnita A.R. , et ta oleks juhtimise üle võtnud või/ja sellest teavitanud juhtimiskeskust/ patrulltoimkondi.
10. Samas ei astunud A. Golubev tunnistajate selgitusel nõutavaid samme, et eemaldada trepikojast seal viibinud kõrvalised isikud. Ta ei andnud nimetatud isikute osas korraldust ka talle A. Tsjupa ja E. Tsjupa kohta küsimusi esitanud abijõududena kohale saabunud kolleegidele, et tagada korteri turvalisus ja vastav perimeeter. Selle tulemusena jäi korteri välisuks valveta ja võimalikuks sai olukord, kus küllaltki väikeses kahetoalises korteris mitme politseiametniku viibimise ajal sisenesid sinna kõrvalised isikud, kes panid korteri magamistoas V.K. suhtes toime vägivallateo.
11. Kahtlustatav V.K. kinnipidamiseks valdaja nõusolekuta korterisse sisenemine välimise korteriukse sundavamise teel oli A. Golubevi otsus. Seega pidi tema enda väljakutse lahendamisel, sh esimesena kohale jõudnud patrulltoimkonna vanemana juhtima kogu politseilist tegevust ja taktikat, sh vastutama V.K. kinnipidamise eest ning tagama viimase järelevalve ja turvalisuse, sh kaitse kolmandate isikute ründe eest, mitte aga jätma oma toiminguid pooleli ja eeldama, et tema järel korterisse sisenenud politseiametnikud seda teevad.
12. A. Golubevi väited magamistuppa sisenemise ja toast põgenevate noormeeste osas teistele politseiametnikele karjumise kohta ei ole eluliselt usutav, arvestades korteri väiksust. Ükski teistest politseitöötajatest seda ei kinnita, samuti ei andnud ta raadiojaama teel teada, et korterist põgenevad noormehed tuleb kinni pidada. Maja ees olid valves veel kaks politseinikku lisaks korterisse sisenenud neljale politseinikule. A. Golubevi versiooni tema liikumistrajektoorist korteris ei kinnita ka teised politseitöötajad. 8
13. PPA Sisekontrolli büroo distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt oli A. Golubevil sündmuskohal tema tööülesannetest nähtuvalt garandikohustus (kaitsegarant /valvegarant) ning ta ei täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt. Samale järeldusele jõudis maakohus asja kohtuliku uurimise käigus.
14. Samuti tõendab distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ka politseinike tegevust sündmuskohal ja sündmuste ajalist kulgu. Just A. Golubev oli isikuks, kes konsulteeris välijuhiga korteriukse sundavamise võimaluse osas ja just tema kutsus välja päästeametnikud korteriukse avamiseks. Samuti oli A. Golubev isikuks, kes koostas sündmuse kohta valdusesse sisenemise protokolli 12.08.2016 ja kajastas patrullilehel toimunut.
15. A. Golobevi süütegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 121

lg 2 p 1 - § 13 lg 1 § 22 lg 3 järgi ning puuduvad teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. 39. Maakohus leidis, et A. Golubev pani temale inkrimineeritava teo toime kaudse tahtlusega. Hoolimata sellest, et V.K. oli ise eelnevalt naisterahva suhtes pannud toime kehalise väärkohtlemise, s.o kuriteo, ei vähenda see politseiametniku kohustust tagada tema kodu – ja isikupuutumatus. A. Golubevi süüd raskendavad ja kergendavad asjaolud

§ 57ja § 58 mõttes puuduvad.

Ta on varem kriminaalkorras karistamata isik. Maakohus ei pidanud põhjendatuks teda karistada rahalise karistusega, kuna sellega ei ole võimalik tagada, et süüdistatav hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest ja et õiguskord oleks kaitstud. A. Golubevile peab maakohus põhjendatuks mõista karistuseks 6 kuud vangistust. Arvestades karistuse preventiivseid eesmärke on põhjendatud mitte pöörata karistust täitmisele, kui A. Golubev ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. A. Golubevi kaitsja H. Kuninga apellatsioon

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Golubevi kaitsja advokaat H. Kuningas, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Golubevi õigeksmõistmist.
2. Kokkuvõtvalt on apellatsiooni põhiseisukohad järgmised.
3. Maakohus leidis, et 12.08.2016 aadressil JX, Kohtla-Järvel eiras A. Golubev temal lasuvat garandikohustust, mida Ida Prefektuuris reguleerib süüteoteadetele reageerimise ja patrulltegevuse kord. Kaitsja leiab, et A. Golubevi süüdimõistmiseks tuleb tuvastada, milles konkreestelt seisneb tema tegevusetus ja millised on need abinõud, mis jäeti rakendamata, kuid mida igal juhul tuleb rakendada. Käesoleval juhul ei nähtu maakohtu otsusest, mida konkreetselt jättis A. Golubev tegemata. Väide, et A. Golubev ei kohaldanud proportsionaalseid abinõusid, on üldsõnaline ja lahti mõtestamata. Sellise ebamäärase süüdistuse alusel ei ole võimalik isikut süüdi mõista. Maakohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt ja objektiivselt, mis on viinud ebaõige kohtuotsuseni. Lahti on mõtestamata etteheidetava tegevusetuse sisu, mistõttu on ka süüdistus ebaselge (vt apellatsiooni lk 1-3).
4. Maakohtu otsuses leitakse A. Golubevi väitele tuginevalt, et tema hinnangul pidid välisust julgestama viimasena korterisse sisenevad A.J. ja A.R. , kes samas pidid vastavalt tema poolt antud ülesannete jaotusele tegelema kannatanu abikaasaga, mida viimased ka tegid naist elutuppa suunates. Seega jäi avatud välisuks valveta ja politsei garandikohustus täitmata. Tunnistajate ütlustest nähtub, et A.J. viibis koos N.K. ga elutoas. A.R. oli seega vaba ja tal oli võimalik kontrollida nii esikut kui ka välisust. Tegelikkuses see nii ka oli. A. Golubev ja N.G. tegelesid kannatanuga ning A.J. N.K. ga. A.R. il oli seega võimalus jälgida nii esikut kui ka korteriust. Maakohtu järeldus, et A. Golubev jättis täitmata garandikohustuse, ei ole seega kooskõlas uuritud tõenditega ja nendele tuginevate asjaoludega (vt apellatsiooni lk 4).
5. Kaitsja ei ole nõus ka etteheitega, nagu oleks A. Golubev olnud teadlik sellest, et sündmuskohal 9 asuva kortermaja trepikojas viibisid isikud, kes võisid kujutada ohtu V.K. tervisele. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele selline järeldus tugineb. A. Golubev ei tundnud A. Tsjupat ja E. Tsjupat. Samuti ei ole tõendatud A. Golubevi teadmine, et tegemist on naisterahva poegadega, keda kaupluses löödi. Kõik ülekuulatud tunnistajad kinnitasid, et need isikud oli rahulikud ja kedagi ei seganud. Seega ei ole tõendamist leidnud, et A. Golubev oleks teadlik olnud neist tulenevast ohust, mistõttu ei tugine maakohtu järeldused selles osas asjas uuritud tõenditele.
6. Isegi kui kohus tuvastab hoolsuskohustuse rikkumise, ei ole käesoleval juhul tuvastatud, et saabunud tagajärg oleks olnud selgelt ettenähtav (RKKKm nr 3-1-1-79-10 p 23). Maakohtu otsus ei ühti ülaltoodud Riigikohtu lahendiga ja eirab seega kohtupraktikat.
7. Süüdistus on A. Golubevile esitatud kehalisele väärkohtlemisele kaasaaitamises. Süüdistust on põhjendatud ka väitega, et A. Golubev ei taganud peksjate kinnipidamist. Seega tuleb tuvastada need minetused, mis põhjustasid kõrvalistel isikutel kannatanule ligipääsu. Peksjate põgenema pääsemine ei ole enam põhjuslikus seoses kannatanule vigastuste tekitamisega. Tegemist on olemuslikult teistlaadi teoga, mis võib olla distsiplinaarmenetluse esemeks. Selle eest, et peksjad põgenema pääsesid, ei saa kohaldada kriminaalvastutust. Seega, kui kohus leiab, et A. Golubevile on etteheidetav tegevusetus kurjategijate kinnipidamisel, ei saa toodu olla kriminaalvastutuse kohaldamise aluseks. A. Tsjupa kaitsja A. Pärnoja apellatsioon
8. A. Tsjupa kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Tsjupa õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Juhul kui ringkonnakohus kahte esimest taotlust ei rahulda, taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja A. Tsjupale rahalise karistuse mõistmist.
9. Kokkuvõtvalt on apellatsiooni põhiseisukohad järgmised.
10. Maakohus on jätnud määratlemata kuriteo toimumise aja, kuna faktiliselt on tuvastamist leidnud, et sündmus toimus 12.08.2016 ajavahemikul kella 18.16 – 18.17.56, s.o vähem kui kaks minutit. Seega on vale ka maakohtu järeldus, et kuritegu pandi toime ca 7-10 minuti jooksul (vt apellatsiooni lk 6-8).
11. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et kannatanu V.K. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Vastuolud kannatanu ütlustes on selgitatavad tema füüsilise seisundi ja 16.08.2016 ülekuulamise läbiviimise aja ning kohaga. Samuti on kaitsja seisukohal, et ka kannatanu abikaasa N.K. ütlused on usaldusväärsed ning haakuvad teiste asjas kogutud tõenditega (vt apellatsiooni lk 8-13).
12. Kohtuliku uurimise käigus ei ole peale A. Golubevi ütluste ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa osalesid 12.08.2016 kannatanu V.K. peksmises. Kaitsja on seisukohal, et A. Golubevi ütlused on vastuolus objektiivsete tõenditega ja eluliselt mitte usutavad. A. Golubevi ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseks ja tõendikogumist välja arvata. Kaitsja hinnangul püüab A. Golubev kohtuliku uurimise käigus antud ütluste läbi vabaneda vastutusest (vt apellatsiooni lk 14-16).
13. Kaitsja ei nõustu maakohtuga järeldusega, et A. Golubevil ega ühelgi teisel sündmuskohal viibinud politseiametnikul puudus motiiv V.K. suhtes jõu kasutamiseks või veel enam tema väärkohtlemiseks, kuna pärast korteriukse avamist V.K. vastupanu ei osutanud ja allus politsei korraldustele. Kaitsja hinnangul on politseiametnike ütlused vastuolus, mis on tingitud ühest eesmärgist – vabaneda vastutusest, kuna mitte ühtegi kõrvalist isikut, peale politseiametnike, korteris ei viibinud. Seega saavad juhtunus süüdi olla ainult koha peal viibinud 10 politseiametnikud (vt apellatsiooni lk 16-19).
14. Kaitsja leiab, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa poolt kohtuistungil antud ütlused on usaldusväärsed, s.o nad ei sisenenud kannatanu korterisse ja ei osalenud kannatanu peksmises. A. Tsjupalt eeluurimisel saadud ütlused olid võetud eesmärgiga vabastada politseiametnikud vastutusest. A. Tsjupa ja E. Tsjupa poolt eeluurimisel antud ütlusi ei saa tõendina üldse kasutada, kuna need on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samuti leiab kaitsja, et kohtueelne uurimine käesolevas asjas on läbi viidud puudulikult, mistõttu on jäänud kõrvaldamata kõik vastuolud ja kahtlused (vt apellatsiooni lk 19-21).
15. Süüdistatav ei ole kohustatud tuvastama, kes ja millal peksis V.K. . See jäi antud asjas tuvastamata nii kohtueelsel kui ka kohtulikul uurimisel. Tõendeid, mis viitaksid A. Tsjupa süüle, asjas ei ole. Käesolevas asjas kogutud tõendid ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Süüdimõistva otsuse rajamine oletustele on vastuolus süütuse presumptsiooniga (vt apellatsiooni lk 22-23). E. Tsjupa kaitsja A. Matvejevi apellatsioon
16. E. Tsjupa kaitsja advokaat A. Matvejev taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja E. Tsjupa õigeksmõistmisest. Alternatiivselt taotletaks maakohtu otsuse tühistamist E. Tsjupale mõistetud karistuse osas ja viimasele rahalise karistuse mõistmist.
17. Kokkuvõtvalt on apellatsiooni põhiseisukohad järgmised.
18. Maakohus on ebaõigesti kasutanud A. Tsjupa poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. E. Tsjupa on algusest peale eitanud, et ta sisenes koos A. Tsjupaga kannatanu korterisse ja peksis seal viimast. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuotsust KrMS § 15 lg 1 alusel lubatud rajada tõenditele, mida ei ole vahetult kohtumenetluse käigus uuritud. A. Tsjupa ei ole kohtumenetluses andnud ütlusi selle kohta, et ta oli teadlik kannatanu ruumide asukohast. Lisaks ei ole A. Tsjupa ka kohtueelse menetluse käigus detailselt avaldanud kannatanu korteris olevate tubade asukohti (vt apellatsiooni lk 2-3).
19. Kaitsja hinnangul ei vasta maakohtu järeldus E. Tsjupa ütluste usaldusväärsuse kohta Riigikohtu lahendites toodud seisukohtadele (RKKKm 3-1-1-89-12, p 14; 3-1-1-131-13, p-d 11-13). Isegi kui tugineda A. Tsjupa poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele, siis neist nähtub üksnes, et A. Tsjupa sisenes korterisse üksinda ning lõi kannatanut ühel korral. Sellest ei tulene, et ka E. Tsjupa oleks korterisse sisenenud ja kannatanut löönud. Seega tugineb maakohtu järeldus E. Tsjupa ütluste ebausaldusväärsuse kohta tõendile, mida ei uuritud vahetult kohtumenetluses. Samuti ei ole E. Tsjupa kunagi eitanud, et ta viibis poe Astar juures ning ka kannatanu maja trepikojas, kuid antud asjaolud ei tõenda kuidagi kuriteo toimepanemist E. Tsjupa poolt. E. Tsjupa selgitas ammendavalt poe juures ja kannatanu trepikojas viibimise asjaolusid. Kaitsja leiab, et puuduvad alused tunnistamaks E. Tsjupa ütlusi ebausaldusväärseks. Ühtlasi puuduvad asjas ka igasugused tõendid selle kohta, et E. Tsjupa on toime pannud kuriteo (vt apellatsiooni lk 3-4).
20. Maakohus lähtus E. Tsjupa süüditunnistamisel üksnes A. Golubevi ütlustest, jättes arvesse võtmata teiste politseiametnike ütlused, kuna leidis, et viimased ei anna tõeseid ütlusi, sest soovivad ennast distantseerida korteris toimunust. Sellest tulenevalt, kuna maakohus eelistab ühte tõendit teistele, ei saa rääkida tõendite objektiivsest hindamisest (vt apellatsiooni lk 4-5).
21. Maakohus jättis tähelepanuta ka kannatanu ütlused, kes on eitanud E. Tsjupa osalust antud kuriteos, põhjusel, et kannatanu poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused on erinevad. Kaitsja ei nõustu kannatanu ütlustele antud hinnanguga. Kõik korteris viibinud politseiametnikud ning ka A. Tsjupa ja E. Tsjupa on andnud ütlusi, mis toetavad kannatanu 11 väidet, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa ei sisenenud korterisse ja ei peksnud kannatanut. Samuti puudub kannatanul ka igasugune motiiv E. Tsjupa kaitsmiseks (vt apellatsiooni lk 5).
22. Ühtlasi leidis maakohus, et motiiv kannatanu peksmiseks oli ainult A. Tsjupal ja E. Tsjupal. Samas ei ole välistatud, et korterisse sisenedes pidid politseinikud kannatanu suhtes kasutama füüsilist jõudu (apellatsiooni lk 5).
23. Maakohus on jätnud andmata ka objektiivse hinnangu tõenditele, mis räägivad E. Tsjupa versiooni kasuks. Ükski tõend ei viita vahetult sellele, v.a A. Golubevi ütlused, et E. Tsjupa sisenes korterisse ja peksis seal viibinud kannatanut. Maakohus on jätnud andmata hinnangu sellele, et kuidas kõikide korteris viibinud politseiametnike juuresolekul sai üldse tekkida süüdistusversioonis kirjeldatud olukord. Samas on A. Golubevil olemas põhjused eitada toimunut ning süüdistada peksmises üksnes A. Tsjupat ja E. Tsjupat. Kui leida, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa räägivad tõtt, siis võib just A. Golubev olla isikuks, kes peksis kannatanut. Sellises olukorras võib A. Golubev olla huvitatud A. Tsjupa ja E. Tsjupa süüstamisest. Kaitsja hinnangul ei saa otsustuse tegemisel lähtuda ainult A. Golubevi ütlustest, jättes kõik teised tõendid kõrvale (apellatsiooni lk 5-7).
24. Tuginedes eeltoodule leiab kaitsja, et käesolevas asjas tehtud otsus tugineb tõenditel, mis ei ole lubatud. Seega tuleb kohaldada in dubio pro reo põhimõtet ning E. Tsjupa õigeks mõista.
25. Juhul kui ringkonnakohus peaks maakohtu otsusega nõustuma, ei ole E. Tsjupa nõus temale määratud karistusega.

§ 121lg 2 p 1 võimaldab isikut karistada ka rahalise karistusega.

Varasemalt on E. Tsjupat karistatud narkootikumidega seotud kuriteo ja varavastase kuriteo eest. Käesolevalt süüdistatakse teda aga vägivallakuriteo toimepanemises, milles on maakohus leidnud, et E. Tsjupat provotseeriti tema ema peksmise läbi. Arvestades E. Tsjupa varasemaid karistusi ei ole vägivaldne käitumine tema jaoks tavaline. Seega ei ole maakohtu järeldus, et karistuse üldprevenetiivseid eesmärke on võimalik saavutada üksnes läbi vangistuse, põhjendatud. E. Tsjupal on olemas kindel sissetulek, mis võimaldab täita rahalist karistust. Läbi piisava rahalise karistuse on võimalik saavutada karistuse eripreventiivseid eesmärke. Ringkonnakohtu järeldused 65. Kriminaalkolleegium, tutvudes kohtuotsuse, apellatsioonide ja kriminaalasja kõigi materjalidega, ära kuulates ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et maakohtu otsuses toodud põhjendused A. Tsjupa ja E. Tsjupa süüditunnistamise kohta on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samas leiab ringkonnakohus, et A. Tsjupale ja E. Tsjupale nii

§ 121

lg 2 p 1 järgi kui ka

§ 65lg 2 alusel mõistetud karistused kuuluvad tühistamisele.

A. Golubev tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Sellest tulenevalt maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele. A. Golubevi kaitsja apellatsioon rahuldatakse täielikult ning A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonid osaliselt.

1. Ringkonnakohus algul käsitleb A. Tsjupale ja E. Tsjupale esitatud süüdistust (I), seejärel A. Golubevile esitatud süüdistust (II), siis A. Tsjupale ja E. Tsjupale mõistetavaid karistusi (III) ning lõpuks menetluskulude hüvitamist (IV). I
2. Maakohtu põhjendused A. Tsjupale ja E. Tsjupale esitatud süüdistuse tõendatuse kohta nähtuvad käesoleva otsuse p-dest 9–
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning märgib täiendavalt vaid järgmist.
4. A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonides leitakse, et kuna peale A. Golubevi ütluste ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa osalesid kannatanu V.K. peksmises, siis ainult selle alusel ei saa süüdimõistvat otsust teha. Kaitsjad on seisukohal, et 12 A. Golubevi ütlused on vastuolus objektiivsete tõenditega ja eluliselt mitte usutavad. A. Golubevi ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseks ja tõendikogumist välja arvata. Kaitsjate hinnangul püüab A. Golubev kohtuliku uurimise käigus antud ütluste läbi vabaneda vastutusest, sest kannatanu ütluste kohaselt peksid teda hoopis politseinikud, sh ka A. Golubev.
5. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et A. Golubevi ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseteks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt peale köögist naasmist ta nägi, et magamistoa uks on kinni. Ta püüdis ust lahti teha, kuid algul see ei õnnestunud. Kui ta ukse lahti sai, siis ta nägi, et kannatanu oli voodis pikali ja oli verine. Eelnevalt, kui nad korterisse sisenesid, kannatanul vigastusi ei olnud. Magamistoas ta nägi A. Tsjupat ja E. Tsjupat, kes seisid üks kannatanu pea ja teine tema keha juures. Kui A. Golubev magamistuppa sisenes, siis A. Tsjupa ja E. Tsjupa jooksid sealt välja. A. Golubev karjus teistele politseinikele, et pidage nad kinni, sest ta ise jäi kannatanule abi osutama (I kd lk 120 pöördel–124).
6. Maakohus luges A. Tsjupa ja E. Tsjupa ütlused ebausaldusväärseteks ja neid tõendina ei arvestanud. Maakohus suhtus kriitiliselt ka kannatanu ütlustesse ja leidis, et tema mälupilt toimunust ei ole objektiivne. Maakohus põhjendas, et politseinikud kannatanut ei peksnud (vt käesoleva otsuse p-d 13–18).
7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et politseinikud kannatanut ei peksnud. Seega said tema peksjateks olla ainult A. Tsjupa ja E. Tsjupa, keda A. Golubev nägi magamistoas verise kannatanu juures seismas, kusjuures eelnevalt kannatanul vigastusi ei olnud.
8. Süüdistuse kohaselt A. Tsjupa ja E. Tsjupa kasutasid peksmisel kurikasarnast eset. Seda, et A. Tsjupal või E. Tsjupal oli poe juures kaasas kepi- või nuialaadne ese, kinnitas tunnistaja J. A (I kd lk 98 pöördel). Tunnistaja P. P neil sellise eseme olemasolu enam täpselt ei mäletanud, kuid kinnitas, et see võis olla (I kd, lk 100 pöördel). Ekspertiisiakti kohaselt kannatanut võidi peksta piklikukujulise tömbi esemega (tõendite kd, lk 28-30). Seega on tõendatud, et peksmisel võidi kasutati kurikasarnast eset.
9. Käesolevas asjas ei ole olnud võimalik tuvastada, kas A. Tsjupa või E. Tsjupa tekitas V.K. vigastused või kes neist hoidis ust kinni, takistades sellega A. Golubevil tuppa sisenemast. Maakohus leidis, et see ei omagi sisulist tähtsust, kuna tegemist on süüteo kaastäideviimisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest tegu on kaastäideviimise mõttes toime pandud ühiselt, kui täideviijad valitsevad toimuvat tööjaotuslikus koostoimes ehk iga kaastäideviija osalus süüteos täiendab teise kaastäideviija tegevust selliselt, et tulemuseks on tervik. Lisaks on oluline, et kaastäideviijast peab objektiivselt sõltuma süüteo täideviimine. Antud juhul oli vajalik kannatanu peksmise ajal magamistoa ust kinni hoida, et keegi sisse ei tuleks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa panid teo toime otsese tahtlusega.
10. Kuigi A. Tsjupa ja E. Tsjupa süüd kinnitab otsese tõendina ainult A. Golubev oma ütlustega, on ülejäänud tõendite kogumiga välistatud, et keegi teine peale A. Tsjupa ja E. Tsjupa korteris kannatanut peksis, sest enne kannatanul kehavigastusi ei olnud (vt käesoleva otsuse p 15). II
11. A. Golubevi süüdistus on otseselt seotud A. Tsjupale ja E. Tsjupale esitatud süüdistusega ja seisneb selles, et ta politseinikuna oma tööülesandeid täites ei taganud kannatanu korteris kannatanu puutumatust ning võimaldas A. Tsjupal ja E. Tsjupal tema vastu vägivallateo toime panna, olles eelnevalt teadlik, et trepikojas viibivad A. Tsjupa ja E. Tsjupa võivad seda teha. Lisaks võimaldas ta oma tegevusetusega A. Tsjupal ja E. Tsjupal pärast vägivallategu korterist lahkuda, jättes nende kinnipidamiseks vajalikud meetmed rakendamata. A. Golubevi süüdistatakse tegevusetusega kehalisele väärkohtlemisele kaasaaitamises.
12. Maakohus tunnistas A. Golubevi süüdi (vt käesoleva otsuse p-d 24–39). Ringkonnakohus 13 maakohtu sellise otsustusega ei nõustu, sest A. Golubevi käitumise puhul ei ole tuvastatavad asjaolud, mis annaksid alust jaatada kaasaaitamise subjektiivsete tunnuste täidetust. 77.

§ 22

lg 3 kohaselt on kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Seega peab kaasaaitamistegu olema tahtlik. 78. Riigikohus on selgitanud, et kaasaaitamise subjektiivne koosseis nõuab nn kahekordset tahtlust. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb

§ 17järgi kaasaaitamistahtlus ära (RKKKo 3-1-1-54-16 p 20).

1. Seega ei saa kaasaaitamiseks lugeda ka sellist iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi, kuid kas ei pea üldse võimalikuks või vähemalt ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Tahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija poolt ja möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra. (RKKKo 3-1-1-97-09 p 7.4)
2. Maakohus on oma otsuse karistuse mõistmist käsitlevas alaosas üldsõnaliselt konstateerinud, et A. Golubev pani süüteo toime kaudse tahtlusega (vt maakohtu otsuse lk 20 viimane lause). Samas puudub maakohtu otsuses igasugune põhjendus, sh viited tõenditele, mis kinnitaksid, et A. Golubev vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et A. Tsjupa ning E. Tsujupa võivad korterisse pääsedes hakata V.K. peksma või teda muul moel kehaliselt väärkohtlema. Maakohus on otsuse leheküljel 17 hoopis leidnud, et A. Golubevil ei olnud põhjust ega motiivi V.K. suhtes jõudu kasutada või veelgi enam teda väärkohelda. Kohtu selline järeldus räägib A. Golubevi tahtluse vastu. Lugedes maakohtu otsuse lehekülgedel 18–19 toodud põhjendusi A. Golubevi süüditunnistamise kohta, võib asuda seisukohale, et sisuliselt on kohus tunnistanud A. Golubevi süüdi ettevaatamatusega (hooletusest) toime pandud kaasaaitamisteos ehk käitumises, mis ei ole

§ 22lg 3 kohaselt karistatav.

1. Ka prokuröri maakohtus peetud süüdistuskõnes pole viidatud mitte ühelegi A. Golubevi tahtlust kinnitavale tõendile ega kaasaaitamisteo subjektiivseid tunnuseid üldse käsitletud. Ringkonnakohtu istungil möönis prokurör, et kaasaaitamise subjektiivse koosseisuga seonduv jäi tal tähelepanuta.
2. Ringkonnakohtu küsimusele vastates arvas prokurör, et ainukene tõend, mis võiks A. Golubevi tahtlust kinnitada, on distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, täpsemalt selle punktis 2.20 toodud A. Golubevi selgitus (tõendite kd, tl 111). Ringkonnakohus seevastu leiab, et isegi juhul, kui käsitada distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet A. Golubevi kõnealust selgitust puudutavas osas kriminaalmenetluses lubatava tõendina, ei kinnitaks see A. Golubevi kaasaaitamistahtlust, vaid räägiks hoopis selle olemasolu vastu. A. Golubevi kuuldud A.R. i ja A. Tsjupa ning E. Tsujupa vestlus on kõnekas üksnes tagantjärele – juhul, kui teada, mis sellele vestlusele järgnes. Arvestades A. Golubevi toonaseid teadmisi ja toimunu konteksti (sh A. Golubevi hõivatust muude toimingutega), puudub igasugune alus väita, et A. Golubev pidi kõneksoleva 14 vestluskatke põhjal aru saama, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa plaanivad minna kannatanut peksma. Juhul, kui A. Golubev aidanuks tõepoolest tahtlikult kannatanu peksmisele kaasa, siis oleks ta vaevalt distsiplinaarmenetluses A.R. i ja A. Tsjupa ning E. Tsjupa omavahelisest vestlusest midagi rääkinud.
3. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas ühtegi tõendit, mis kinnitaks A. Golubevi kaasaaitamistahtlust ja tuvastatud asjaolud räägivad sellele selgelt vastu. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et A. Golubev ei tundnud ei kannatanut ega A. Tsjupat ega E. Tsjupat. Nagu märgitud, pole tõendeid, et A. Golubev teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa soovivad minna kannatanut peksma. Prokurör ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et A. Golubevil polnud motiivi V.K. väärkohelda. Vastupidi – vaieldes ringkonnakohtu istungil vastu A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonidele, väitis prokurör ise täpselt seda sama. Ringkonnakohus märgib, et kui A. Golubev oleks A. Tsjupa ja E. Tsjupa plaanist ja tegevusest teadnud ning soovinud sellele kaasa aidata, siis poleks ta tundnud sündmuste käigus huvi selle vastu, miks on magamistoa uks kinni ega hakanud seda lahti kangutama.
4. Seega tuleb A. Golubev kaasaaitamistahtluse puudumise tõttu õigeks mõista. III
5. Maakohus leidis, et A. Tsjupale ja E. Tsjupale karistuse mõistmisel on rahaline karistus välistatud, sest nende süü on suur ning nad panid antud kuriteo toime katseajal (vt käesoleva otsuse p-d 22–23).
6. A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonides taotletakse süüdistatavatele mõistetud karistuste tühistamist ning uue karistusena rahalise karistuse kohaldamist.
7. Ringkonnakohus leiab, et need taotlused kuuluvad rahuldamisele.
8. Kuriteosündmus toimus 12.08.2016, seega rohkem kui 2 aastat tagasi. Sellest kuni käesoleva ajani on A. Tsjupa ja E. Tsjupa elanud õiguskuulekalt. Neile varasema kuriteo eest määratud katseaeg lõppes 17.04.
9. Nad mõlemad töötavad OÜ-s X. A. Tsjupa ülalpidamisel on kolme- ja viieaastane laps, tema abikaasa on rase ja arvatav sünnitamise kuupäev on 18.02.2019 (ringkonnakohtule esitati vastavad tõendid).
10. Arvestades eelmises punktis märgitut ja lähtudes

§ 121

lg 2 sanktsioonis toodud võimalusest selle teo eest karistada ka rahalise karistusega, leiab ringkonnakohus, et seda karistusliiki on A. Tsjupale ja E. Tsjupale võimalik kohaldada. Kuigi nad panid uue kuriteo toime katseajal, lubab

§ 74lg 6 rahalise karistuse mõistmist.

90.

§ 44

lg 1 kohaselt kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära. Sanktsiooni keskmine on seega 265 päevamäära. 91.

§ 44

lg 2 sätestab, et rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot. 92.

§ 44

lg 3 kohaselt keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdlase suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks.

1. A. Tsjupa ja E. Tsjupa
2. a keskmine päevasissetulek on alla 10 euro (tõendite kd lk 174 ja 176). Seega tuleb nende karistamisel aluseks võtta miinimumpäevamäär ehk 10 eurot.
3. Maakohus A. Tsjupa ja E. Tsjupa suhtes karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Nende karistust raskendav asjaolu on süüteo toimepanemine grupis. Eeltoodust lähtudes ringkonnakohus leiab, et mõistetav karistus peab olema veidi üle sanktsiooni keskmise ja 15 mõistab kummalegi süüdistatavale rahalise karistuse 300 päevamäära ehk 3000 eurot.
4. Kuna A. Tsjupa ja E. Tsjupa panid kuriteo toime neile varem tingimisi mõistetud karistuste kandmise katseajal, siis tuleb neile mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

96. Sellest lähtudes tuleb A. Tsjupale mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel Viru Maakohtu 8.

aprilli

1. a ja Tartu Maakohtu
2. aprilli
3. a otsustega mõistetud ära kandmata karistustest vastavalt 3 kuud 27 päeva vangistust ja 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, kokku 3 aastat 3 kuud 24 päeva vangistust ning käesoleva otsusega mõistetud rahalisest karistusest.
4. E. Tsjupale tuleb mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel Tartu Maakohtu 17.

aprilli

1. a otsusega mõistetud ära kandmata karistusest 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust ning käesoleva otsusega mõistetud rahalisest karistusest.
2. Kuna neile käesoleva otsusega mõisteti karistuseks rahaline karistus, siis

§ 74

lg 6 teise lause alusel ringkonnakohus jätab neile eelmiste kuritegude eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata ja määrab, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. 99. Arvestades, et lisaks rahalisele karistusele tuleb A. Tsjupal ja E. Tsjupal kanda küllaltki suured menetluskulud, siis peab ringkonnakohus vajalikuks kohaldada

§ 66lg-t 1.

100.

§ 66

lg 1 kohaselt, mõistes rahalise karistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku ja tööalast seisundit arvestades määrata karistuse tasumise ositi, kusjuures korraga ärakantava rahalise karistuse osade suurused määrab kohus. Ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat.

1. Ringkonnakohus mõistab süüdistatavatele rahalise karistuse 300 päevamäära ehk 3000 eurot. Arvestades nende perekondlikku (laste ülalpidamine) ja tööalast (saavad miinimumpalka) olukorda, ringkonnakohus määrab, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa peavad neile mõistetud karistuse ära kandma ositi ühe aasta jooksul, makstes mõlemad igakuise maksena 250 eurot.
2. Kui süüdistatavad ei tasu rahalise karistuse summat, asendab kohus selle

§ 70alusel vangistusega või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga.

IV

1. Seoses A. Golubevi õigeksmõistmisega ei pea ta tasuma temalt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulu, milleks on 13 eurot kohtuarstliku ekspertiisi eest, 650 eurot DNAekspertiisi eest ning 13 eurot tunnistaja sõidukulu ja saamata jäänud töötasu katteks. Kokku seega 676 eurot. Kuna need kulud on seotud A. Tsjupa ja E. Tsjupa süüdistuse tõendamisega ning ringkonnakohus jätab nende süüditunnistamise muutmata, siis tuleb need 676 eurot täiendavalt välja mõista nendelt süüdistatavatelt, kummaltki 338 eurot. Kuigi see raskendab A. Tsjupa ja E. Tsjupa olukorda, võimaldab seda KrMS § 191 lg 3, mille kohaselt apellatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata.
2. Seoses A. Golubevi õigeksmõistmisega jääb temalt maakohtu otsusega välja mõistetud määratud kaitsjate tasud (72 eurot kaitsja Lembit Nirgi poolt kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest ja 2319 eurot kaitsja Heiki Kuninga poolt kohtumenetluses osutatud õigusabi eest) riigi kanda.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Kolleegium tühistab maakohtu otsuse A. Golubevi süüditunnistamises ja karistamises ning temalt menetluskulu väljamõistmises. Ringkonnakohus mõistab A. Golubevi õigeks ning jätab temalt välja mõistetud menetluskulu 676 eurot (ekspertiisitasud ja tunnistaja kulud) täiendava menetluskuluna A. Tsjupa ja E. Tsjupa kanda, kummalegi 338 eurot. A. Golubevi määratud kaitsjatele makstud tasu jääb 16 menetluskuluna riigi kanda. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka A. Tsjupale ja E. Tsjupale

§ 121

lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmises ning neile

§ 65lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises.

Kolleegium mõistab nendele süüdistatavatele

§ 121

lg 2 p 1 järgi rahalise karistuse, liitkaristuse puhul kohaldab

§ 74

lg-t 6 ja rahalise karistuse puhul

§ 66lg-t 1.

Muus osas jääb Viru Maakohtu otsus muutmata. A. Golubevi kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada täielikult, A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonid osaliselt.

1. A. Golubevi määratud kaitsja advokaat H. Kuningas on 30.07.2018 esitanud taotluse määrata kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest (kokku 4,5 tunni ulatuses) tasu 270 eurot (sealhulgas käibemaks 45 eurot). 30.10.2018 esitas ta taotluse tasuda kohtuistungiks valmistumise ja kohtuistungil osalemise eest (kokku 3,5 tunni ulatuses) 210 eurot (sealhulgas käibemaks 35 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõudeid kokku 480 euro (sealhulgas käibemaks 80 eurot) ulatuses põhjendatuks. Taotlus tuleb justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel rahuldada. Kuna apellatsioonimenetluses tehakse A. Golubevi suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, siis KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt jääb menetluskulu 480 eurot riigi kanda.
2. E. Tsjupa määratud kaitsja advokaat A. Matvejev esitas 30.10.2018 taotluse määrata toimiku materjalidega tutvumise (5 tundi), apellatsiooni koostamise (4 tundi) ja kohtuistungil osalemise (2 tundi) eest tasu kokku 1320 eurot (sealhulgas käibemaks 220 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet sellises ulatuses põhjendatuks, sest kaitsja lülitus menetlusse alles apellatsiooniastmes ning eelnevalt oli kaitsjal vaja tutvuda küllaltki mahuka kriminaalasja materjalidega. Taotlus tuleb justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel rahuldada. Kuna apellatsioonimenetluses tehakse E. Tsjupa suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, siis KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt jääb menetluskulu 1320 eurot riigi kanda.
3. A. Tsjupa valitud kaitsja A. Pärnoja esitas 28.10.2018 taotluse mõista riigilt välja 600 eurot apellatsiooni koostamise eest ja kanda see OÜ Sidiv Õigusbüroo arveldusarvele, sest A. Tsjupa ei ole seda valitud kaitsjale tasunud.
4. A. Tsjupa valitud kaitsja J. Sakkart esitas 30.10.2018 taotluse mõista riigilt välja kohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungil osalemise eest (kokku 3,5 tunni ulatuses) 280 eurot ning sõidukulu katteks 82,80 eurot (kõik kokku 362,80 eurot) ja kanda see OÜ Sidiv Õigusbüroo arveldusarvele, sest A. Tsjupa ei ole seda valitud kaitsjale tasunud. Ringkonnakohus peab A. Pärnoja ja J. Sakkarti kaitsjatasu nõuet sellises ulatuses põhjendatuks.
5. Kuna apellatsioonimenetluses tehakse A. Tsjupa suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, siis KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt kannab riik eeltoodud menetluskulu kokku 962,80 eurot. Seega tuleb Eesti Vabariigilt see summa A. Tsjupale välja mõista.
6. Kaitsjad on taotlenud riigilt väljamõistetav summa kanda OÜ Sidiv Õigusbüroo arveldusarvele.
7. Ringkonnakohus peab seda nõuet põhjendatuks, sest A. Tsjupal on 08.09.2017 lepingust tulenevalt kohustus hüvitada OÜ Sidiv Õigusbüroole lepingulise kaitsja poolt kantud kulud, kuid ta pole neid tasunud (I kd lk 12, 22, 170-171). See on kooskõlas ka vastava kohtupraktikaga, mille kohaselt pole oluline, kas valitud kaitsja osutatud õigusabi eest kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks on juba tasutud või mitte ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui selline maksmise kohustus on tekkinud (RKKKm 3-1-1-125-04 p 8). Seega tuleb riigilt väljamõistetav 962,80 eurot kanda OÜ Sidiv Õigusbüroo arveldusarvele EE321010220101453012 AS-is SEB Pank. 17 /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau, Juhan Sarv, Tiit Lõhmus 18