TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi 3-17-111 19. mai 2017 Eda Muts Toomas Toomjõe kaebus Maksu- ja Tolliameti 27.10.201

§ 41

kohaldamine maksustamise õigusliku alusena ei ole tema suhtes võimalik, kuna vastustaja on

§-i 41 vääralt kohaldanud. Kaebaja leiab, et Tartu Maakohtu 09.02.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-11657 ei ole kaebaja süüdi mõistetud maksualase süüteo eest, vaid KarS § 357 lg 1 koosseis asub KarS-i 21. peatüki 1. jaos „Ebaseaduslik majandustegevus“. Lisaks nõuab

§ 96

lg 1

§ 41

kohaldamisel vastutusotsuse tegemist

§ 41alusel vastutava solidaarvõlgniku suhtes, mitte maksuotsuse tegemist.

Samuti ei ole

§ 41

eesmärgiks võimaldada määrata maksukohustust lihtsustatud alustel olukorras, kus kaebaja on süüdi mõistetud kokkuleppemenetluses ning kuriteoga kahju tekkinud ei ole. Kokkuleppemenetluses isiku süüdi tunnistamisel ei ole kriminaalmenetluses tõendeid hinnatud maksumenetlusele võrreldava sellise põhjalikkusega, mis võimaldab

§ 41alusel otsuse tegemist. Ka ei kattu Kar

S § 375 objektiivse koosseisu elemendid maksukohustuse määramisel kohaldatud ATKEAS § 22 lg 1 p 4 ja § 24 lg 12 koosseisudega, kuna alkoholi mõisted KarS-i ja ATKEAS-e sätetes on oma sisult erinevad. Seetõttu ei ole aktsiisivõla määramine vältimatu tagajärg KarS §-s 375 sätestatud kuriteo toimepanemisel.

1. Maksuotsus on kaebaja arvates selgelt põhjendamata ja seeläbi õigusvastane HMS § 54 mõttes. Maksumenetluses kogutud tõendid ei anna alust pidada kaebajat vastutavaks aktsiisivõla tekkimise eest. Ükski kaebaja vastutuse tõendamiseks välja toodud tõenditest ei tõenda, et kaebaja on rikkunud mõnd ASTKEAS-is sätestatud kohustust. Maksuotsuse põhjendused on vastuolulised ja jääb arusaamatuks, milline oli vastustaja arvates kaebaja roll aktsiisikaubaga seonduvalt. Kui kaebajat on võimalik pidada aktsiisivõla eest vastutavaks, siis võib see kõne alla tulla üksnes ATKEAS § 24 lg 12 alusel valdajana 0,5 liitri alkoholi osas.
2. Kaebaja leiab ka, et maksuvõla määramine on aegunud ning maksuotsus tuleks tühistada juba seetõttu. Aktsiisivõla määramisel ATKEAS § 22 lg 1 p 4 või § 24 lg 12 alusel ei esitata maksudeklaratsiooni ja kaebaja suhtes kohaldub maksusumma määramisele

§ 98lg 2 ls 1 kohaselt aegumistähtaeg üks aasta.

Nimetatud aegumistähtaeg oli, arvestades aegumistähtaja peatumist kriminaalmenetluse ajaks, maksuotsuse tegemise kuupäevaks juba möödunud ja seega on maksunõue aegunud. Kaebuse esitaja suhtes ei ole põhjust asuda ühegi tõendi alusel seisukohale, et tema tegevuse tõttu on jäänud aktsiis vaidlusaluselt alkoholilt määramata ning et oleks alust kohaldada

§ 98

lg 2 ls 2 toodud nelja-aastast aegumistähtaega.

§ 982 lg 4 kohaselt ei või pärast aegumistähtaja möödumist maksuotsust enam teha.

Seetõttu puudus MTA-l õiguslik alus kaebuse esitajale maksu määrata. 6. Aktsiisi määramine konfiskeeritud ja hävitatud aktsiisikaubalt toob kaebaja arvates kaasa tema de facto karistamise teo eest, millise aluseks oleva teo eest on kaebajat juba kriminaalkorras karistatud. Kaebaja leiab, et ATKEAS § 27 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dega 113 ning 11 osas, milles see ei võimalda aktsiisiga maksustatava kauba konfiskeerimisel selle aktsiisivabastust. Kaebuse esitaja palub jätta halduskohtul ATKEAS § 27 eeltoodud osas kohaldamata HKMS § 158 lg 4 alusel. Kui leida, et konfiskeeritud aktsiisikauba maksustamine aktsiisiga on lubatud Direktiivi alusel, siis leiab kaebaja, et Direktiiv on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 17, 50 ja 49

§ 41

kohaldamine maksustamise õigusliku alusena ei ole käesoleval juhul võimalik ja märgib, et erinevalt kaebaja seisukohast on maksukohustuse sissenõudmiseks

§ 41

lg 1 alusel üksnes oluline, et isik oleks süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest. Praegusel juhul tunnistati Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 09.02.2015 kohtuotsusega nr 1-13-11657 Arvo Kokka, Marek Mändma, Rain Raimo, Toomas Toomjõe ja Marek Maaker süüdi KarS § 375 lg 1 järgi ning kõnealune kohtuotsus on jõustunud 25.02.2015. Seega vaidlus puudub selle üle, et eelpool loetletud isiku, nende hulgas ka käesolevas asjas kaebuse esitaja, on nimetatud kuriteo eest süüdi mõistetud. Vastustaja hinnangul

§ 41ja Kar

S § 375 lg 1 ei võimalda maksuhalduril kaaluda, kas maksukohustus määrata või mitte ega ka otsustada selle üle, kas asjaolud, mis on süüdimõistva kohtuotsuse kvalifikatsiooni osaks, on tõendatud või mitte. Kuna maksuhalduril puudub selles osas nii kaalumis- kui ka hindamiskohustus, ei saa vastustaja hinnangul isegi puudulik põhjendamine tuua kaasa maksuotsuse tühistamist, sest tegemist on maksuotsuse aluseks oleva kriminaalasjas tehtud otsusest tulenevate otseste asjaoludega, mida ei ole võimalik maksumenetluses ümber hinnata.

§ 41eesmärgiks on maksuvõla sissenõudmise lihtsustamine ehk menetlusökonoomia.

Teisisõnu sellises olukorras, kus isik on juba süüdi mõistetud maksukuriteo toimepanemises, ei pea maksuhaldur enam uuesti tuvastama neid asjaolusid, mis on süüdimõistva kohtuotsuse aluseks (st koosseisu elementideks).

§ 41

regulatsioon muutuks sisutuks, kui maksuhaldur peaks ka süüdimõistva otsuse korral tuvastama kõik asjaolud iseseisvalt maksumenetluses.

§-s 41 ei ole eristatud, millises menetlusvormis isiku süüdimõistmine toimus. Ka ei erine süüdimõistmise õiguslikud tagajärjed isikule sõltuvalt sellest, millises vormis on menetlus läbi viidud. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt ei ole kokkuleppeläbirääkimiste objektiks küsimus kuriteo faktiliste asjaolude olemasolust või puudumises selles mõttes, et mõne asjaolu võiks jätta arvestamata või et mõne faktilise asjaolu, mille kohta tõendid puuduvad, võiks juurde lisada (§ 244 p 5.1). Riigikohus on 3 kriminaalasjas nr 3-1-1-79-05 tehtud kohtuotsuse p-s 9 märkinud, et kuigi kokkuleppemenetluses märgitakse süüdimõistva kohtuotsuse põhiosas vaid see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi tunnistab ja kokkuleppe sisu, tuleb ka selles menetluses kohtul eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Kuna kokkuleppemenetlust kohaldatakse üksnes süüdistatava ja kaitsja nõusolekul ning kohtul on menetluse jooksul korduvalt kohustus kontrollida kvalifikatsiooni õigsust, sh otsuse tegemisel, kas tegu on aset leidnud ja isik selles süüdi, tuleb lugeda nimetatud asjaolud käesolevas maksuasjas tõendatuks. Ilma nende asjaolude kriminaalasjas tehtud otsuse aluseks tõendatuks lugemiseta kaoks

§ 41

menetlusökonoomiline eesmärk ja sellise normi sätestamiseks puuduks üldse igasugune vajadus. Seetõttu puudus maksuhalduril vastustaja hinnangul käesoleval juhul ka vajadus koguda või kontrollida kriminaalasjas kogutud tõendeid ja neid uuesti hinnata ning vastustaja on seisukohal, et

§ 41

lg 1 koosseis on täidetud ning kaebajalt maksu nõudmine on selles osas õiguspärane. 9. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et 27.10.2016 maksuotsus on tehtud maksu määramise tähtaega rikkudes.

§ 98lg 1 sätestab, et maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat.

Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. ATKEAS § 25 lg 4 kohaselt deklareerib ja maksab võlgnik aktsiisi tollieeskirjades sätestatud korras. Maksuhaldur on Toomas Toomjõed käesoleval juhul käsitlenud võlgnikuna ATKEAS § 22 lg 1 p 4 mõistes. Seega oli kaebajal aktsiisivõla deklareerimise kohustus ning aegumise arvestamisel tuleb lähtuda

§ 98

lgs 1 sätestatust.

§ 99

lg 1 p 5 alusel maksusumma määramise aegumine peatub kriminaalmenetluse alustamise päevast kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kriminaalmenetluse lõpetamise päevani. Kriminaalasjas 1-13-11657 tehtud Tartu Maakohtu 09.02.2015 kohtuotsus jõustus 25.02.2015. Tuginedes

§ 99

lg 1 p-le 5 algas käesolevas asjas maksusumma määramise aegumistähtaeg arvestamine alates 26.02.2015, mistõttu ei olnud maksuotsuse tegemiseks hetkeks (27.10.2016) möödunud ei 3-aastane üldine aegumistähtaeg ega ka 5-aastane erandlik aegumistähtaeg. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et käesolevas asjas tuleks kohaldada

§ 98lg-t 2.

Isegi kui nõustuda selle normi kohaldumisega, ei ole maksusumma määramine konkreetsel juhul aegunud. Kõnealuse sätte kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg üks aasta maksukohustuse puhul, millega seoses ei ole seadusega sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustust. Kui maksusumma jäi määramata või määrati valesti maksukohustuslase poolt talle seadusega pandud kohustuste täitmatajätmise või mittenõuetekohase täitmise tõttu, on maksusumma määramise aegumistähtaeg neli aastat. Vaidlusaluse maksuotsuse p-s 3 on MTA selgesõnaliselt tuginenud normidele, mille kohaselt kaebaja on aktsiisi maksmiseks kohustatud. Seega on kaebaja vastustaja hinnangul rikkunud seadusest tulenevalt kohustust ning sel juhul kohaldub vaieldamatult nelja-aastane aegumistähtaeg.

1. Seonduvalt korduva karistamise väitega märgib vastustaja, et senises kohtu- ega menetluspraktikas ei ole kriminaal- ning maksu- või halduskohtumenetluse paralleelset läbiviimist õigusvastaseks peetud. Kriminaalmenetluse ja maksumenetluse näol on tegemist 4 kahe eraldiseisva menetlusega, mis on erinevad nii oma olemuselt, sisult kui ka eesmärgilt. Üldistades on kriminaalmenetluse eesmärgiks jõuda selgusele, kas süüdistatav pani toime kriminaalkorras karistatava teo või mitte. Maksumenetluse ülesanne seevastu on kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning määrata seadusega sätestatud juhtumitel tasumisele kuuluv maksusumma. Kriminaalkorras karistamiseks ei ole vajalik eelnevalt teha maksu määramise kohta maksuotsust ning maksu määramiseks ei ole tingimata vajalik eelnevat süüdimõistvat otsust kriminaalmenetluses. Juba menetluste eesmärkide erinevuse tõttu ei ole oluline, kas ja kuidas isiku suhtes kriminaalmenetlus lõpeb või lõpetatakse. Isegi kui kriminaalasjas tehakse õigeksmõistev otsus, ei tähenda see, et samale isikule tehtud maksuotsus kuuluks automaatselt tühistamisele. Seega paralleelmenetluste korral ehk olukorras, kus ühe ja sama teoga seotud faktilised asjaolud tuvastatakse ja neile antakse õiguslik hinnang teineteisest sõltumatult nii haldus- kui ka kriminaalmenetluses, ei saa kriminaalmenetluse eesmärgiks olla asendada maksumenetlust ja samuti ei saa maksuhaldur kriminaalmenetluse tõttu jätta täitmata maksusumma määramise kohustust, kui ta leiab, et maksustamiseks on alused olemas. Vastustaja hinnangul olid käesoleval juhul maksustamise alused vaieldamatult olemas ja nendele viitas maksuhaldur oma 27.10.2016 maksuotsuses. Kohtu seisukoht
2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuotsus on määratud aktsiisivõla osas faktiliselt ja õiguslikult põhjendamata ning HMS § 54 alusel õigusvastane, maksuhaldur on ebaõigesti kohaldanud õigusnorme ning hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid. Lisaks on maksuvõla määramine aegunud.
3. Maksuhaldur on maksuotsuse õiguslike alustena viidanud

§ 41

lg 1,

§ 92

lg 1 p 4,

§ 95lg 1, ATKEAS § 22 lg 1 p 4, ATKEAS § 24 lg 12.

Kaebaja on esmalt vaidlustanud

§ 41

kohaldamise võimaluse antud juhul, kuna teda ei ole süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemises.

§ 41

lg 1 sätestab, et isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinus maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Seega nähtub eelnevast, et

§ 41

kohaldamine eeldab maksualase kuriteo toimepanemist ning et selle normi eesmärgiks on kanda maksukohustuslase maksukohustus üle isikule, kelle poolt toime pandud maksualase kuriteo tagajärjel tekkis maksukohustus. Kohus leiab, et antud juhul ei saa pidada maksuotsuses

§-le 41 viitamist õigeks, kuna kaebajat ei ole süüdi mõistetud maksualases süüteos. Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-13-11657 on kaebaja süüdi mõistetud KarS § 375 lg 1 järgi, mis kuulub majandusalaste kuritegude alla (alkoholi ebaseaduslik käitlemine). Millelegi ei tugine maksuhalduri seisukoht maksuotsuse punktis 5.3, et KarS § 375 on käsitletav maksusüüteona. Miks on KarS § 375 loetud maksualaseks süüteoks, pole maksuotsuses ka täpsemalt selgitatud. Asjaolu, et kuriteole võib järgneda mingisugune maksukohustus, ei tähenda, et sel juhul saab koheselt

§ 41kohaldada.

Seega, kuna vaidlusaluse maksuotsusega ei ole kaebajale pandud kohustust tasuda kolmanda isiku maksuvõlga ning kuna kaebajat ei ole süüdi mõistetud maksukuriteo toimepanemises, ei ole võimalik ka

§-le 41 maksuotsuses viidata ja aluseks võtta. Samas ei saa pidada maksuhalduri sellist eksimust selliseks veaks, mis tooks kaasa maksuotsuse tühistamise, kuna see pole maksuotsuse ainus õiguslik alus. Õiguslike alustena on otsuses välja toodud veel

§ 92

lg 1 p 4,

§ 95lg 1, samuti ATKEAS § 22 lg 1 p 4.

5

1. Järgnevalt leiab kaebaja, et maksukohustust ei saa määrata ka olukorras, kus kaebaja on süüdi mõistetud kokkuleppemenetluses, tõendeid ei ole hinnatud ja kahju ei ole tekitatud. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kaebaja käsitluse kohaselt oleks kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistev kohtuotsus teistsuguse kvaliteediga või tagajärgedega kui üldmenetluses tehtav kohtuotsus. Reaalselt mõistetakse ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega isik süüdi konkreetsete kuriteona kvalifitseeritavate tegude eest, kohtuotsusega loetakse tõendatuks, et teod, milles isikut süüdistatakse, on tema poolt toime pandud ja et ta on nende toimepanemises süüdi. Ka kokkuleppemenetluses ei jää kohus teo asjaolude hindamisel kõrvale, ja puudub alus väitele, et kokkuleppemenetluses on kohtu roll olulisemalt piiratum.
2. Kuna kohtu hinnangul puudub alus

§ 41

kohaldamiseks, vajab hindamist, kas maksuotsusega kaebajale pandud aktsiisikohustuse tekkimise aluseks olev teokoosseis on täidetud ja tõendatud. ATKEAS § 22 lg 1 p 4 kohaselt maksab aktsiisi isik, kes on rikkunud käesoleva seaduse nõudeid aktsiisikauba tootmisel, maksumärgistamisel, ladustamisel, lähetamisel, vedamisel, valdamisel ja kauba võõrandamisel isikule, kellel ei ole õigust kaupa ajutises aktsiisivabastuses vastu võtta. Maksuotsuses on kaebaja osas märgitud, et kaebaja (samuti teised maksuotsuses märgitud isikud) valdas aktsiisiga maksustamata aktsiisikaupa ilma ajutise aktsiisivabastuseta (maksuotsuse lk 16). ATKEAS § 411 ja § 25 lg 1 ja lg 2 koosmõjust tulenevalt on aktsiisikauba valdamine, kui see toimub väljaspool ajutist aktsiisivabastust ning sellelt kaubalt ei ole aktsiisikohustus täidetud. Aktsiisikohustuse tekkimise kontrollimisel on oluline, kas kõnealuse kauba näol oli tegemist aktsiisikaubaga ja kas see oli kaebaja valduses.

1. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur on maksuotsuses välja toonud tõendid, mille alusel asus maksuhaldur seisukohale, et tegemist oli aktsiisikaubaga ja et see kaup oli ka kaebaja valduses. Seejuures on maksuhaldur põhjendatult ja õigustatult kasutanud kriminaalasja nr 113-11657 menetlemise käigus kogutud tõendeid, mis on maksuotsuses ka välja toodud. Maksuhaldur on kriminaalasjas kogutud tõendeid otsuse punktis 2.1 hinnanud, samuti on maksuhaldur maksumenetluse raames kogunud ise tõendeid (otsuse p 2.2.2). Kokkuleppemenetluses võttis kaebaja omaks, et ta grupis teiste isikutega hoidis/ladustas suurtes kogustes käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Seega ei saa kaebaja haldusmenetluses väita, et ta ei ole kokkuleppes märgitud kuritegu toime pannud ja et maksuhaldur peaks maksumenetluses uuesti neid asjaolusid tõendama. Kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et kaebaja ja teiste kohtualuste valduses oli 30.10.2012 läbiotsimisel leitud 17 068, 2 liitrit alkoholi ja 19.09.2012 läbiotsimisel leitud 1568,9 liitrit alkoholi. Eksperdi arvamustega leidis kinnitust, et läbiotsimisel leitud vedelik ei vastanud osaliselt või täielikult denatureeritud alkoholi tunnustele, ehk tegemist oli alkoholiga ja puudus alus ATKEAS § 27 lg 1 p 8 või lg 91 nimetatud aktsiisivabastuse kohaldamiseks. Kriminaalasjas nr 1-13-11657 tehtud kohtuotsusega on ka leidnud kinnitust, et kaebaja koos teiste isikutega grupis hoidis/ladustas, ehk valdas alates 25.07.2012 kuni 31.10.2012 kaebajale kuuluva angaaris käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tegemist oli aktsiisikaubaga, millelt tuleb ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel maksta aktsiisitasu. Kokkuleppemenetluses süü omaksvõtu järel on põhjendamatu kaebaja väited, et ta ei olnud teadlik ebaseaduslikust tegevusest, ei osalenud selles ega ladustanud ehk hoidnud maksustamisele kuuluvat kaupa. See, kas kaebaja oli teadlik sellest, et peale filtreerimisprotsessi saadud klaasipesuvedelik muutus aktsiisikaubaks ja kaotas aktsiisivabastuseks vajaliku denatureeritud kvaliteedi, ei ole ATKEAS § 22 lg 1 p kohaldamise seisukohalt oluline. 6
2. Asjaolu, et ATKEAS § 22 lg 1 p 4 ja KarS § 375 lg 1 teokoosseisud ei ole kattuvad, ei ole antud juhul määrav. Kaebajale pandud maksukohustuse aluseks ei ole tema süüdimõistmine KarS § 375 lg 1 alusel, selle süüdimõistva kohtuotsusega on kindlaks tehtud ja loetud tõendatuks maksukohustuse aluseks olevad faktilised asjaolud, see et kaup oli kaebaja valduses. Et selle kauba puhul oli tegemist aktsiisikaubaks oleva alkoholiga, tehti kindlaks eksperdi arvamustega, mis on maksuotsusele lisatud. See leidis kinnitust süüdimõistva kohtuotsusega, millega tehti kindlaks, et kaebaja valdas alates 25.07.2012 alkoholi, ilma et sellelt oleks aktsiisi deklareeritud või tasutud, tegemist oli ATKEAS nõuete rikkumisega, mis tõi kaasa aktsiisikohustuse. ATKEAS § 41 kohaselt loetakse aktsiisikauba tarbimisse lubamiseks ka aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamist ajutise aktsiisivabastusteta, seega on ATKEAS § 22 lg 1 p 4 eesmärk panna sellisele valdajale kohustused, mis tekkinuksid aktsiisikauba nõuetekohase käitlemise korral selle tarbimisse lubamisel.
3. See, et kokkuleppe sõlmimisel prokuratuuriga märgiti, et kuriteoga kahju ei tekitatud, ei ole määrav ega oluline, kuna kahju puudumine ei välista maksuotsuse tegemist ega maksuotsuse tegemisel kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusega tuvastatud teistele asjaoludele tuginemist. Maksukohustus ei sõltu sellest, kas kuriteoga tekitati kellelegi kahju või mitte. Maksuotsusest tuleneva maksukohustuse puhul ei ole tegemist kahju hüvitamisega.
4. Kaebaja leiab, et maksuvõla määramine on aegunud, kuna maksusumma määramisele kohaldub

§ 98

lg 2 esimene lause, mille kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg 1 aasta. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu, nõustudes haldusasjas nr 3-162368 Tallinna Halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega (otsuse punktid 33-35).

§ 98

lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Maksustamise aluseks olevaks teokoosseisuks antud juhul on ATKEAS nõuete rikkumine aktsiisikauba valdamisel. Maksuhaldur on antud juhul kaebajat käsitlenud võlgnikuna ATKEAS § 22 lg 1 p 4 mõistes, ehk maksustamise aluseks olevaks teokoosseisuks on ATKEAS nõuete rikkumine aktsiisikauba valdamisel. Kuigi ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel tekkiva maksukohustuse deklareerimist ATKEAS § 25 ette ei näe, saab ja tuleb lugeda aegumistähtaja alguseks päev, millal oleks tulnud esitada maksudeklaratsioon juhul, kui kauba valdamine oleks toimunud vastavalt ATKEAS nõuetele, ilma ATKEAS rikkumiseta. Antud juhul läks aktsiisikaup kriminaalasjas nr 1-13-1165 süüdimõistetud isikute valdusesse, kaasa arvatud kaebaja valdusesse, 25.07.2012, sellest päevast oli aktsiisikaup ATKEAS § 41 mõistes tarbimisse lubatud. ATKEAS § 24 lg 1 ja § 25 lõigete 1 ja 2 kohaselt oleks tulnud maksukohustus deklareerida hiljemalt 20.08.2012.a. (valduse saamisele järgneva kuu 20. kuupäevaks). Seega algas maksu määramise tähtaeg 20.08.2012. Sel ajal juba kriminaalmenetlus käis, seega aegumine peatus

§ 99

lg 1 p 5 alusel kuni 26.02.2015, kui jõustus Tartu Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-13-11657. Kaebaja poolt vaidlustatud maksuotsus on tehtud 27.10.2016, seega pole rikutud

§ 98lõikes 1 sätestatut 3-aastast aegumistähtaega.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ka

§ 98

lg 2 kohaldamise juhul, millele kaebaja viitab, ei oleks maksusumma määramine aegunud. Selle sätte kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg üks aasta, kui puudub kohustus maksudeklaratsiooni esitada. Kui maksusumma jäi määramata või määrati valesti maksukohustuslase poolt talle seadusega pandud kohustuste täitmatajätmise või mittenõuetekohase täitmise tõttu, on maksusumma 7 määramise aegumistähtaeg neli aastat. Kuna antud juhul on kaebaja rikkunud seadusest tulenevat aktsiisimaksmise kohustust, kohaldub 4 aastane aegumistähtaeg, mis tähendab, et ka sel juhul ei ole kaebajale aktsiisi tasumise määramine aegunud.

1. Kaebaja seisukoht, et juba konfiskeeritud ja hävitatud aktsiisikaubalt aktsiisi määramine on teistkordne karistamine, kuna teda on juba kriminaalkorras karistatud, on ekslik. Kriminaalmenetluse ja maksumenetluse puhul on tegemist kahe eraldiseisva menetlusega, mis on olemuselt erinevad ja erinevad ka oma eesmärgilt. Asjaolu, et isik on samadest asjaoludest tulenevalt karistatud kriminaalkorras, ei võta ära õigust ja võimalust kontrollida samadest asjaoludest tulenevalt maksude arvestamise ja tasumise õigsust. Maksu määramine ei ole karistus, ning maksu määramiseks ei ole tingimata vajalik eelnevat süüdimõistvat otsust kriminaalasjas. Asjaolu, et ATKEAS § 27 ei näe ette aktsiisivabastust aktsiisiga maskustava kauba konfiskeerimisel, ei ole seega vastuolus põhiseaduse §-dega 113 ja
3. Kaebaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt menetluskulud kokku summas 2010,0 eurot, sellest õigusabikulud 1245,0 eurot ja riigilõiv 765,0 eurot HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ega menetluskulude nimekirja esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018.a otsus Resolutsioon
4. Jätta Toomas Toomjõe apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
5. mai 2017.a otsus muutmata, täiendades seda käesoleva otsusese põhjendustega.
6. Jätta Toomas Toomjõe menetluskulud tema enda kanda. 8