) §-le 42 muutus YY pankroti väljakuulutamisega 19.10.2017 laenulepingust tulenevate nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Lepingu kehtivusaja jooksul jõudsid laenusaajad hagejale tagastada põhiosa katteks kokku 22 044 eurot. Seega jäi tasumata 139 456 eurot. Hageja palus tunnustada 05.02.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul 139 835 euro suurust nõuet, kuid kostja vaidlustas selle. Nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõue oli 1 511 euro võrra suurem, sest VV täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni 12.02.
järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Solidaarvõlgnikku puudutav võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 2 ei välista
kohaldamist, sest see ei too endaga kaasa võlausaldaja nõude mitmekordset täitmist.
sätestab, et kui võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha. Praegusel juhul seda ka tehti. Tulenevalt VÕS § 68 lg-tes 1 ja 3 ning
§-des 42 ja 96 sätestatust oli võimalik, et pankrotistunud solidaarvõlgniku suhtes muutusid laenulepingust tulenevad nõuded tervikuna sissenõutavaks, kuid teise solidaarvõlgniku suhtes mitte ning tema jätkab maksete tegemist laenulepingus ja maksegraafikus sätestatud korras. Ka
lg-st 3 tuleneb, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse puhul ei vabane võlgnikuga solidaarselt vastutav isik oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu. Seega muutus hageja nõue YY vastu 19.10.2017 tervikuna sissenõutavaks ja seda tuli tunnustada 138 698 euro ulatuses
MS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal olid 300 euro suuruseid menetluskulusid, mis tuli kostjal hüvitada. 2 Kostja apellatsioonkaebus 4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja nõuet oli võimalik YY pankrotimenetluses tunnustada. Kirjeldatu ei olnud võimalik järgmistel põhjustel: 1) kõnealuse laenulepingu teine võlgnik jätkas lepingu täitmist ja hageja nõue oli tagatud VV kinnisasjale seatud hüpoteegiga; tagasimaksete tulemusena muutus kogu aeg hageja nõude suurus YY vastu; 2) nõue ei olnud sissenõutav;
§-st 42 ei tulenenud, et pankroti väljakuulutamisel lõpevad kõik võlgniku sõlmitud lepingud. Pankrotihalduril oli vastavalt
§-le 46 võimalik otsustada, missugused lepingud on mõttekas lõpetada; 3) VÕS-st tulenevalt oli võlausaldajal õigus solidaarvõlgnikult nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses; 4) alust oli arvata, et VV võttis YY-lt üle YY laenukohustuse. Arusaamatuks jäi, miks kohaldas kohus
lg-t 3, mis reguleeris võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärgi. Vastus apellatsioonkaebusele
§-le 42 loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. See, et vastavalt
§-le 46 on pankrotihalduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, ei mõjuta
§-s 42 sätestatud nõuete sissenõutavaks muutumise tähtpäeva.
esimese lause järgi võib võlausaldaja olukorras, kus võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võlgniku vastu nõude esitada kas tervikuna või osaliselt. Eelnev ei mõjuta aga teise solidaarvõlgniku suhet võlausaldajaga. Seega muutus laenulepingust tulenev hageja nõue YY vastu viimase pankroti väljakuulutamisega tervikuna sissenõutavaks, kuid see ei muutnud VV suhet hagejaga. Hageja 3 ja VV vahel kehtis jätkuvalt 28.12.2011 sõlmitud laenuleping ja VV-l tuli igakuiselt tasuda laenumakseid. Kohus selgitab, et solidaarvõlgnike nõuete esitamise kord on Eesti õigusega sarnaselt reguleeritud ka Saksa õiguses, mis on Eesti pankrotiõiguse üks eeskujudest. Saksa pankrotiseaduse (InsO § 43) kohaselt võib võlausaldaja, kelle ees mitu isikut vastutavad sama soorituse eest täies ulatuses, esitada nõude pankrotimenetluses, mis tal oli õigus esitada pankrotimenetluse algatamise hetkel, kogu suuruses ja iga võlgniku vastu kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Eelnevast võib esmapilgul jääda mulje, et lõpptulemusena rahuldatakse laenulepingust tulenev hageja nõue kahekordselt, s.t YY poolt pankrotimenetluses ja VV poolt lepingus sätestatud maksegraafikujärgsete maksete tasumise või nõude tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimise tulemusena. Kahtlemata ei ole õiglane lasta võlausaldajal saada rohkem, kui kohustus tegelikult väärt on. Sellise olukorra tekkimise välistab
teises lauses sätestatu, mille kohaselt arvatakse nõudest maha see osa, mille solidaarvõlgnik on tasunud. Kusjuures teise solidaarvõlgniku, aga ka muu kolmanda isiku poolseid makseid võlausaldaja nõude rahuldamisel arvestatakse kogu pankrotimenetluse vältel, mitte ainult kuni nõuete kaitsmise koosolekuni. Seega väheneb VV solidaarkohustuse täitmise võrra hageja nõude suurus YY pankrotimenetluses ning hageja alusetut rikastumist YY pankrotimenetluses teiste võlausaldajate arvelt ei toimu. Kuivõrd kostja tõi alles apellatsioonkaebuses välja, et VV võis võtta YY-lt üle YY laenukohustuse, mistõttu ei olnud võimalik hageja nõuet YY pankrotimenetluses tunnustada ja ei põhjendanud uue asjaolu esitamise lubatavust vastavalt TsMS § 652 lg-le 3, jätab kohus selle väite tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Väite tõendamiseks esitas kostja pärast otsuse tegemise aja väljakuulutamist ja koos menetluskulude nimekirja esitamisega kinnisasja väärtust kindlakstegeva eksperthinnangu ja müügikuulutused, mille vastuvõtmise taotluse jätab kohus TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata, sest see põhjustaks asja lahendamise viibimise. Eelnevast sõltumata märgib kohus, et võlgniku kohustuse saab kolmas isik üle võtta üksnes võlausaldaja nõustumise korral (VÕS § 175 lg 2) ja võlausaldaja nõusolekut ei tõenda kinnisasja hindamisakt või müügikuulutus. Kostja viimase väite osas, mille järgi jäi talle arusaamatuks, miks kohaldas kohus
lg-t 3, mis reguleeris võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärgi, selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei väitnud, et kirjeldatud säte kohaldub praegusele vaidlusele, vaid tõi nimetatud õigusnormi välja, et analoogiale tuginedes selgitada maksejõuetusmenetluse üldisi põhimõtteid. Menetluskulud 7. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja toimikust hageja poolt menetluskulude kandmist ei nähtu, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.