Obsah (6)

§ 181§ 184§ 182§ 116§ 121§ 108

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev 3-18-594 26. november 2018 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Andrus Randveri kaebus Viljandi Vallavali

§ 181lg 1 viimane lause).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-18-594 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrus Randver esitas
2. jaanuaril 2018 Viljandi Vallavalitsusele avalduse, milles palus vallal kompenseerida oma isa hoolduskulud Pärsti pansionaadis ja vabastada ta hoolduskulude kandmise kohustusest.
3. Viljandi Vallavalitsuse
4. märtsi
5. a korraldusega nr 2-3/228 otsustati, et A. Randveri avaldus rahuldatakse osas, mis puudutab Viljandi Vallavalitsuse osalemist hoolekandeteenuse maksumuse tasumisel, kuid jääb rahuldamata selles osas, et teda ei vabastata isa ülalpidamiskohustuse täitmisest. Korralduse kohaselt laekub kaebaja isa pension ja sotsiaaltoetus tema tütre arvele ning kogu sotsiaaltoetus ja teatud protsent pensionist kantakse Pärsti Pansionaadi hoolduskulude katteks. Viljandi Vallavalitsus tasub kaebaja isa hoolekandeteenuse maksumusest 74 eurot ja 58 senti kalendrikuus hoolekandeteenuse osutaja esitatud arvete alusel tagasiulatuvalt ajavahemikul
6. jaanuar 2018 kuni
7. detsember
8. Puudujääva summa tasuvad ülalpidamiskohustusega isikud Andrus Randver ja tema õde võrdses osas tagasiulatuvalt alates
9. jaanuarist 2018 kuni
10. detsembrini 2018 hoolekandeteenuse osutaja esitatud arvete alusel, millele lisanduvad retseptiravimite kulu.
11. Andrus Randver esitas
12. märtsil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Viljandi Vallavalitsuse
13. märtsi
14. a korraldus nr 2-3/228 ning vabastada teda ülalpidamiskohustusest täies ulatuses.
15. Tartu Halduskohus tagastas
16. aprilli
17. a määrusega kaebuse ülalpidamiskohustusest vabastamise nõude osas

§ 121

lg 1 p 1 alusel, kuna selles nõudes kuulub vaidluse lahendamine maakohtu pädevusse. Sama määrusega võttis kohus kaebuse tühistamisnõude osas menetlusse ning kohustas vastustajat kaebusele vastama.

1. Vastustaja esitas
2. aprillil 2018 kaebusele vastuse, milles leiab, et vaidlustatud korralduse tühistamiseks puuduvad alused ning palub jätta korraldus jõusse.
3. Kohus määras
4. mai
5. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluse.
6. Kohus tegi
7. oktoobril 2018 kohtuotsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, jättes kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja teatas kohtule samal päeval, et soovib kohtuotsust vaidlustada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8. Kaebaja ei nõustu sellega, et ta peab osalema oma isa hoolekandeteenuse tasumisel. Kaebaja märgib, et tema isal on olemas oma sissetulek (pension), millega ta saaks end ülal pidada ning ka Viljandi vallal on kohustus teda rahaliselt aidata. Kaebajal ei ole võimalik hoolekandeteenuse eest tasuda, kuna ta teenib keskmiselt 1000 eurot kuus ning tal on kaks ülalpeetavat. Sotsiaalhoolekande seaduse § 16 lg-t 2 arvestades peab praegusel juhul lähtuma eelkõige kaebaja majanduslikust seisust, tema ülalpeetavatest, enda ülalpidamisest, kaebaja kohustustest. Kaebajal pole võimalik maksta hooldekodu kulusid, sest sel juhul satuks ta ise majanduslikesse raskustesse ning kannataksid ka tema lapsed. Enne hooldekodusse paigutamist on kaebaja oma isaga kohtunud vaid paar korda ning isa ei täitnud oma vanemakohustusi tema ees, kogu ülalpidamine oli tema ema õlul. 2 3-18-594 Vastustaja korralduses ning kohtumenetluses esitatud seisukohad on vastuolulised ning ei ole usutavad.
9. augusti
10. a vastuses vastustaja möönis, et kaebaja tegelik võimekus hoolduskulude tasumisel võib olla hoopis väiksem. Seega on ka vastustaja nõustunud, et kaebaja ei ole võimeline isa hooldekodu kulusid maksma. Vastustaja toodud arvutused on puudustega. Arvesse on jäetud võtmata, et kaebajal on ka teine laps, keda ta samuti ülal peab. Kaebaja elab küll lapsega koos, kuid sel juhul peetakse last ülal vahetult. Samuti ei ilmne vastustaja
11. septembri
12. a seisukohast arvutuste kohta, et vastustaja oleks arvestanud kaebaja laenude osamaksed ning kaebaja vajadustega arvestamist. Samuti ei ole välja toodud, et esineb ka vajadus raha kogumiseks. Pärsti Pansionaadi hooldamise lepingu p 3.1.2 järgi on vald kohustatud tasuma pansionaadile kohamaksumuse katmata osa, mis tekib hooldatavale ja esindajale määratud summade (punktid 3.3.1 ja 3.4.1) ja kohamaksu vahena. Lepingu järgi peaks kohamaksumuse katmata osa maksma vald. Lisaks ei esine kaebaja nime lepingus. Seega oli leping sõlmitud kaebaja isa ja valla vahel ning see sõlmiti läbi esindaja.
13. Vastustaja leiab, et puudub alus korralduse nr 2-3/228 tühistamiseks. Kaebaja isa hooldusteenusele suunamisest alates on kohalik omavalitsus osalenud hoolduskulude tasumisel. Iga-aastaselt on hoolduskulude maksumus muutunud kõrgemaks, mis on kaasa toonud ülalpidamiskohustusega isikute ja ka omavalitsuse osaluse suurenemise. Kaebaja isa enda sissetulekud ei ole kunagi hoolduskulude maksmust täies ulatuses katnud. Kaebaja õde on avaldanud, et ei suuda üksinda hoolduskulusid tasuda. Lapsepõlve kohta on kaebaja avaldanud Viljandi Vallavalitsuse sotsiaaltöö spetsialistile, et isa lahkus pere juurest, kui kaebaja oli 14aastane. Seega on alust arvata, et kaebaja isa kasvatas oma poega
14. eluaastani ehk siis isa on oma pojale ülalpidamist andnud. Kaebaja konto väljavõttest selgub, et kui arvestada igakuistest sissetulekutest maha kulud, millele kaebaja oma
15. jaanuari
16. a avalduses viitab, siis jääb kaebajal kuus kasutada piisaval määral vabu vahendid, et osaliselt tasuda oma isa hoolduse eest Pärsti Pansionaadis. Kuni juulini
17. a maksis kaebaja oma isa hoolduskulusid võrdselt õega eelnimetatu pangakontole. Kaebaja ei ole Viljandi Vallavalitsusele tõendanud, et alates augustist
18. a on tema sissetulekud või tema maksevõimekus oluliselt vähenenud. Kaebajal on võimalik tasuda osa oma isa hoolduskuludest. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
19. Kuivõrd kaebaja teatas kohtule, et soovib
20. oktoobril 2018 kirjeldava ja põhjendava osata tehtud kohtuotsust vaidlustada, siis täiendab kohus nimetatud otsust puuduva osaga vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 170 lg-le

2. Käesolevas asjas on vaidluse all Viljandi Vallavalitsuse
3. märtsi
4. a korralduse nr 23/228 õiguspärasus. Kaebaja ei nõustu sellega, et antud korraldusega on talle pandud kohustus osaleda Pärsti Pansionaadis ööpäevaringsel hooldusteenusel viibiva isa hoolekandeteenuse eest tasumisel ega vabastatud teda sellest kohustusest täielikult.
5. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on kaebaja isa hoolduskulude kandmine jaotatud nelja osapoole vahel. Kaebaja isa kannab hoolduskulusid oma pensionist ja sotsiaaltoetusest, Viljandi vallal on kohustus tasuda igakuiselt 74 eurot ja 58 senti ning ülejäänud hoolduskulud ja ravimikulu jäävad kaebaja ning tema õe kanda. Vastustaja on
6. aprilli
7. a vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja isa hoolduskoha maksumus Pärsti Pansionaadis on 650 eurot kuus. Kohamaksu määr on kinnitatud Viljandi Vallavalitsuse
8. novembri
9. a korraldusega nr
10. Vastustaja täpsustas
11. augusti
12. a vastuses, et kaebaja isa omaosalus hoolduskulude katmisel on 417 eurot ja 64 senti (s.o 95% pensionist ja 100% 3 3-18-594 puuetega inimeste sotsiaaltoetusest) ning kaebaja õde tasub osavõlgnikuna 78 eurot ja 89 senti, millele lisandub 50% ulatuses tarbitud retseptiravimite maksumus. Kaebaja ja tema õde on korralduse järgi kohustatud tasuma võrdses osas. Seega kaebaja peab oma isa hoolduskuludest tasuma igakuiselt samuti 78 eurot ja 89 senti ning 50% tarbitud retseptiravimite maksumusest.
13. Perekonnaseaduse (PKS) §-st 96 ja § 97 lg-st 3 tulenevalt on kaebaja oma isa suhtes ülalpidamiskohustust omavaks isikuks. Kaebaja on küll esitanud hagi maakohtule oma isa vastu vanema ülalpidamiskohustusest vabastamise nõudes, ent vastava hagi esitas kaebaja pärast vaidlustatud korralduse andmist. Korralduse tegemise ajal ei olnud kaebaja ülalpidamiskohustusest vabastatud. Kohus selgitab, et halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 158 lg 2 kohaselt hindab halduskohus haldusakti õiguspärasust selle andmise seisuga.

1. Kaebaja isa on Viljandi valla elanik, kes viibib alates
2. detsembrist 2005 Pärsti Pansionaadis ööpäevaringsel hooldusteenusel ning vajab oma east ja tervislikust seisundist tulenevalt jätkuvalt ööpäevaringset hooldusteenust. Kaebaja isa sissetulek hoolduskulude maksumust täies ulatuses ei kata, mistõttu ei ole ta ise võimeline ennast ülal pidama. PKS § 105 lg 3 alusel täidavad kaebaja ja tema õde isa ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Sama sätte kohaselt määratakse iga osavõlgniku kohustuse suurus kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viljandi Vallavolikogu
3. juuni
4. a määruse nr 80 „Hoolekandeasutusse ööpäevaringsele hooldamisele suunamise ja Viljandi vallaeelarvest hoolekandeteenuse eest tasumise kord“ (määrus nr 80) § 4 lg 1 sätestab, et isikul, kelle varalisest olukorrast ei piisa hoolekandeteenuse eest tasumiseks ja kelle ülalpidamiskohustusega isikud ei ole samuti võimelised maksma, nende endi tavalist ülalpidamist kahjustamata, on võimalik taotleda teenuse eest osalist tasumist valla eelarvest üheks aastaks. Ülalpidamiskohustustega isikute maksevõime vaadatakse üle igal aastal. Määruse nr 80 § 4 lg 2 kohaselt finantseeritakse valla eelarvest hoolekandeteenuse maksumuse see osa, mis jääks katmata, kui isik ise ja tema ülalpidamiskohustusega isik(ud) on tasunud teenuse eest vastavalt nende varalisele olukorrale.
5. Eelnevalt väljatoodud sätteid arvestades tuli vastustajal valla eelarvest hoolekandeteenuse rahastamise üle otsustamisel hinnata ka seda, kas ülalpidamiskohustusega isikud on üldse võimelised nende endi tavalist ülalpidamist kahjustamata hoolekandeteenuse tasumisel osalema. Vastustaja leidis vaidlustatud korralduses, et kaebaja poolt esitatud sissetulekuid ja väljaminekuid tõendavatest dokumentidest selgub, et kaebaja on võimeline osavõlgnikuna oma ülalpidamiskohustust täitma. Seega on vastustaja korralduse andmisel kaebaja maksevõimet hinnanud.
6. Kohus peab vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu aga sellele, et taotluse esitanud isiku maksevõime hindamisel tehtud arvutuskäik (tl 72 ja pöördel) peab sisalduma haldusaktis, mistõttu on vald haldusakti põhjendamisnõudeid rikkunud. See ei too kaasa aga haldusakti tühistamist, sest kohus on veendunud, et kohtumenetluses esitatud arvutuskäigust lähtus vastustaja ka korralduse andmisel (Haldusmenetluse seaduse §
7. Vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
8. novembri
9. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20).
10. Vastustaja võttis kaebaja maksevõimekuse hindamise aluseks perioodi
11. juuli
12. a kuni
13. jaanuar
14. a pangakonto väljavõtte, mille kaebaja esitas Viljandi Vallavalitsusele
15. jaanuaril 2018 tema poolt esitatud avalduse juurde. Konto väljavõtte alusel arvutatud kuue kuu keskmine jääk peale igakuiste sundkulutuste maha arvamist on 574 eurot ja 62 senti (tl 72 pöördel). Seejuures ei vasta tõele kaebaja väide, et vastustaja
16. septembri
17. a seisukohast 4 3-18-594 arvutuste juurest ei ilmne laenude osamaksed. Arvutustes on kaebaja konto väljavõttes kajastuvad laenumaksed välja toodud. Lisaks on vastustaja
18. septembri
19. a vastuses selgitanud, et maksevõime hindamisel võeti arvesse ka asjaolu, et kui kaebaja tasub oma sissetulekutest sundkulutused eluasemele, siis kaebaja abikaasa, kes on töötav isik, peaks samuti osalema ühise majapidamisega seotud kulude katmisel ning ühise lapse kasvatamisega seotud kulude katmisel. Seega ei ole vastustaja jätnud arvestamata asjaolu, et kaebajal on ka temaga koos elav laps, kelle ülalpidamises kaebaja samuti osaleb.
20. Kuni juulini 2018 tasus kaebaja oma isa hoolduskulusid võrdselt õega. Kaebaja pole ei vastustajale enne korralduse andmist ega ka kohtule esitatud kaebuses tõendanud, et tema sissetulekud oleksid mingist hetkest sedavõrd vähenenud, et ta ei suudaks enam enda tavalist ülalpidamist kahjustamata hoolduskulude tasumisel osaleda. Kohtu hinnangul saab kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid arvestades nõustuda vastustajaga, et kaebaja on võimeline tasuma oma isa hoolduskulusid 78 eurot ja 89 senti ning 50% tarbitud retseptiravimite eest.
21. Lisaks maksevõime hindamisele nähtub vastustaja vastusest, et kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja on uurinud ka kaebaja ja tema isa vaheliste suhete kohta. Arvestades kaebaja enda poolt sotsiaaltöö spetsialistile avaldatud asjaolu, et isa lahkus pere juurest ajal, mil kaebaja oli 14-aastane, on vastustaja õigustatult leidnud, et kuni selle ajani võis isa kaebajale ülalpidamist anda. Seda asjaolu täiendavalt arvestades on kohtu hinnangul õigustatud kaebaja osalemine oma isa hoolduskulude tasumisel. Valla osamaksete suurendamiseks ning kaebaja osamaksete tasumisest vabastamiseks ei ole alust.
22. Kohus möönab, et kaebajal võib esineda vajadus koguda raha ka tulevikus tekkivate kohustuste täitmiseks, kuid see ei ole prioriteetne kaebaja ise hoolduskulude tasumisel osalemise ees ega tingi vaidlustatud haldusakti õigusvastasust. Ka asjaolu, et vastustaja on kohtule
23. augustil 2018 esitatud materjalides maininud, et kaebaja on alates aprillist 2018 tasunud igakuiselt 30 eurot hoolduskulusid ning see võib olla tema tegelik võimekus praegu, ei oma määravat tähtustust. Kui kaebaja sissetulekutes ja väljaminekutes on toimunud pärast haldusakti andmist märgatavad muutused, siis võib see olla haldusakti muutmiseks või uue haldusakti tegemiseks. Nimetatud asjaolu ei mõjuta selles asjas vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele antud hinnangut.
24. Kohus märgib, et määruse nr 80 § 4 lg 3 kohaselt otsustab Viljandi Vallavalitsus hoolekandeteenuse valla eelarvest finantseeritava summa suuruse korraldusega. Vastav kohustus ei tulene Pärsti Pansionaadi ja kaebaja isa vahel sõlmitud hooldamise lepingust, mistõttu on kaebaja väited seonduvalt nimetatud lepinguga asjakohatud. Ka kaebaja isa suhtes ülalpidamiskohustust omavate isikute osalus hoolduskulude kandmisel on kindlaks määratud Viljandi Vallavalitsuse korraldusega. Kaebaja osas on seda tehtud käesolevas kaebuses vaidlustatud
25. märtsi
26. a korraldusega nr 2-3/
27. Kohtu hinnangul on korraldus nr 23/228 õiguspärane ning kaebuses välja toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks.
28. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus A. Randveri kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (

§ 108lg 1, 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5