← Eesti

2-16-16833/101

Obsah (9)§ 657§ 651§ 456§ 654§ 457§ 442§ 445§ 171§ 177

Tsiviilasi nr 2-16-16833 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 30. nov

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta elatise väljamõistmise suuruse osas muutmata.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks. 13.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioonis rahuldatud elatise nõude suurus. Seega on maakohtu otsus vastavalt

§ 456

lg-le 4 ülejäänud osas, st abielu lahutamise ning lapse ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ainuhooldusõiguse lapse emale üleandmise osas, jõustunud. 14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on elatise nõude rahuldanud õigesti. Kolleegium nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

  1. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (PKS § 102 lg 2). Apellatsioonkaebuses on üldsõnaliselt väidetud, et vastavalt Hollandi õiguskorraga kehtestatud normidele peaks kostja, lähtudes oma sissetulekust, maksma lapse ülalpidamiseks 25 eurot kuus.
  2. Kolleegium märgib, et
  3. detsembri 2008 Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 4/2009 (kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes) artikli 15 kohaselt määratakse ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatav õigus kindlaks vastavalt ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatava õiguse
  4. novembri
  5. aasta Haagi protokollile liikmesriikides, kelle suhtes see õigusakt on siduv. Nõukogu
  6. novembri 2009 otsuse, mis käsitleb ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitleva
  7. novembri
  8. aasta Haagi protokolli sõlmimist Euroopa Ühenduse poolt, lisas oleva ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitleva protokolli artikkel 3 sätestab, et kui käesolevast protokollist ei tulene teisiti, kohaldatakse ülalpidamiskohustuste suhtes õigustatud isiku peamiseks elukohaks oleva riigi õigust. Õigustatud isikuks on käesoleval juhul hageja, kelle elukoha riigiks on Eesti. Seega on maakohus ülalpidamisnõude lahendamisel kohaldanud õigustatult Eesti materiaalõigust ehk perekonnaseadust. Ringkonnakohus leiab, et PKS § 102 lg 2 tähenduses ei saa elatise suuruse vähendamise aluseks olla asjaolu, et Hollandi õiguses eksisteerib väidetavalt elatise väljamõistmisel elatise määra osas mingi 4

(6)Tsiviilasi nr 2-16-16833 ülalpidamiskohuslase sissetulekust lähtuv piirang. Seega on maakohus pidanud õigesti kostja põhjendusi elatise vähendamiseks ebapiisavaks. Ringkonnakohtul puudub alus teistsugusele otsustusele jõudmiseks. Muid põhjendusi elatise vähendamiseks kostja esile toonud ei ole, kuigi maakohus on juhtinud sellele 07.11.2017 kostjale saadetud kirjas tähelepanu (tl 142, I kd). Seega ei ole praegusel juhul alust mõista kostjalt välja miinimumist väiksemat elatist.
  1. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt eelviidatud Nõukogu määruse nr 4/2009, mis reguleerib muuhulgas kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist ülalpidamiskohustuste küsimustes, artiklile 42 ei kuulu ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus mitte ühelgi juhul sisulisele läbivaatamisele teises liikmesriigis, kus taotletakse selle tunnustamist, täidetavaks tunnistamist või täitmist. Seetõttu on põhjendamatud kostja väited, justkui hakataks käesoleva vaidluse lõpplahendi tunnustamisel ja täitmisel tema elukohariigis asja sisuliselt uuesti läbi vaatama. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et kostja viidatud
  2. novembri 2003 Nõukogu määrust nr 2201/2003 sama määruse artikkel 1 punkti 3 lõike e kohaselt ülalpidamiskohustuste suhtes ei kohaldata.
  3. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse resolutiivosas esitatud taotlus, milles kostja palub maakohtu otsuse põhjendavast osast eemaldada ilmselt hageja seadusliku esindaja subjektiivsed ja paljasõnalised negatiivsed väärtushinnangud kostja suhtes ning muuta tuvastatud asjaolu, mis ajahetkest on abikaasade vahel abielulised suhted lõppenud.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt RKTKm 07.06.2017, nr 3-2-1-51-17, p 15 esimene lõik; RKTKo 31.10.2007, nr 3-2-1-88-07, p 14; RKTKo 07.04.2009, nr 3-2-1-17-09, p 16; RKTKo 13.04.2016, nr 32-1-181-15, p 58). Eelnev tähendab, et ringkonnakohtul ei ole õigust muuta ega täiendada maakohtu otsust osas, mille resolutsiooni peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud. Kostja viidatud väärtushinnangud ning väidetavalt ebaõigesti tuvastatud asjaolud seonduvad abielu lahutamise ning lapse ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ainuhooldusõiguse lapse emale üleandmise nõuetega, mida kostja vaidlustanud ei ole. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, et vastavate väärtushinnangute ja tuvastatud asjaolude vaidlustamisega taotleks kostja maakohtust erineva otsustuse tegemist abielu lahutamise ja/või lapse ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ainuhooldusõiguse lapse emale üleandmise nõuete osas. Kuivõrd kostja nõustub abielu lahutamise ning lapse ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ainuhooldusõiguse lapse emale üleandmise nõuete osas maakohtu otsuse resolutsiooniga, siis ei ole kolleegiumi arvates alust järeldada, et kohus oleks kostja suhtes erapoolik olnud. Nõustuda ei saa väitega, et kostja ei ole saanud esitada hageja seadusliku esindaja väidetavalt subjektiivsete ja negatiivsete paljasõnaliste väärtushinnangute kohta kostja suhtes omapoolseid seisukohti, sest ei osalenud kohtuistungitel. Kohtutoimikust nähtub, et kostja silmas peetud väited on kõik esitatud kirjalikes dokumentides, mis on kostjale ja tema esindajale kätte toimetatud. Lisaks võttis kostja esindaja osa kohtuistungist. Seega on 5

(6)Tsiviilasi nr 2-16-16833 kostjal olnud võimalus esitada vaidlustatud väärtushinnangute ja tuvastatud asjaolude osas oma seisukoht. 19.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. 08.09.2017 määrusega rahuldas maakohus hageja hagi tagamise avalduse, kohustades kostjat täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust tasudes hagejale alates määruse kättesaamisest kuni käesoleva tsiviilasja menetluse lõpuni igakuiselt elatist poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses. Vastavalt

§ 445

lg-le 2, kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus on 05.06.2018 kohtuotsuse resolutsiooni punktis 9 määranud, et otsus elatise väljamõistmise osas kuulub viivitamata täitmisele. Seega tuleb 08.09.2017 määrusega määratud hagi tagamise abinõu tühistada, kuna see ei ole lahendi täitmise tagamiseks vajalik. 20. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta täies ulatuses

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja kulud, mis tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt

§ 177lg 1 p-le 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.