← Eesti

2-15-2810/74

Obsah (6)§ 659§ 654§ 174§ 175§ 178§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 4. detsember 2018, Tallinn Tsiviilasja number Vaidlusta

) § 175 lgtele 1 ja 3, § 174 lgle 10 ja § 177 lgle 2 ning Riigikohtu praktikale.

  1. Esmalt määras maakohus kindlaks kostjate põhjendatud menetluskulud. Kuna kostja II kaasati menetlusse
  2. aprillil 2016, siis enne seda kuupäeva tehtud toimingutega kaasnev menetluskulu on käsitletav üksnes kostja I menetluskuluna. Peale viidatud kuupäeva kuni Riigikohtu
  3. detsembri 2017 otsuseni tuleb lähtuda sellest, et kostjate menetluskuludest pool on kostja II menetluskulu, sest kostjate põhimõttelised vastuväited ja positsioonid olid menetluses sarnased. Maakohus lähtus kuni
  4. detsembrini 2017 kostjatele osutatud õigusabi osas tunnihinnast 105 eurot ja peale seda tunnihinnast 120 eurot, mis vandeadvokaadi puhul on mõistlik ja põhjendatud hind ning on kooskõlas tsiviilasja mahu ja keerukusega. Maakohus analüüsis iga kostjate esitatud arvet põhjalikult ja leidis, et kostja I menetluskulud kokku on põhjendatud 22 417,11 euro ulatuses ja kostja II menetluskulud on kokku põhjendatud 6 833,79 euro ulatuses. Kostja I kinnitas, et ta pole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Kostja II palus menetluskulud hüvitada käibemaksuta. Kuna kostja I menetluskulud jäid võrdsetes osades hagejate kanda, tuleb kummaltki hagejalt kostja I kasuks välja mõista 11 208,56 eurot (≈ 22 417,11 ÷ 2).
  5. Hagejate põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramisel leidis maakohus, et mitme esindaja kasutamine hagejate poolt ei olnud põhjendatud. Tsiviilasi oli küll mahult suur, ent vaidlus ei olnud õiguslikult niivõrd keerukas, et põhjendatud oleks hüvitada kulutused mitmele lepingulisele esindajale. Seetõttu on hagejate iga menetlustoimingu osas põhjendatud vaid ühe lepingulise esindaja ajakulu. Eeltoodust tulenevalt rakendas maakohus hagejatele osutatud õigusabi osas tunnihinda 140 ja 145 eurot. Tunnihind 160 eurot rakendamisele ei kuulu, sest vandeadvokaat Martin Tamme ei olnud üheski menetluse etapis hagejate peamine esindaja. Maakohus analüüsis iga hagejate esitatud arvet ja menetluskulu nimekirja põhjalikult ja leidis, et hagejate menetluskulu on põhjendatud kokku 39 153,87 euro ulatuses. Hagejad palusid menetluskulud hüvitada käibemaksuta. Ringkonnakohus jättis seni jaotamata menetluskulud kõikides kohtuastmetes 26,2% ulatuses hagejate kanda ning 73,8% ulatuses kostja II kanda ning hagejad vastutavad kostja II menetluskulude eest võrdsetes osades. Seega tuleb kummalgi hagejal kostjale II hüvitada menetluskuluna 895,23 eurot (≈ 6 833,79 ÷ 2 × 26,2%). Kostjal II tuleb hagejatele ühiselt hüvitada menetluskuluna 28 895,56 eurot (≈ 39 153,87 × 73,8%). Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt II välja mõista hagejate kasuks ühiselt 27 105,10 eurot (= 28 895,56 - 895,23 - 895,23). Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
  6. Hagejad esitasid vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles paluvad määruse tühistada osas, milles maakohus kummaltki hagejalt mõistis välja 11 208,56 eurot ja viivise ning tasaarvestas hagejate ja 4

(7)kostja II vastastikused menetluskulude nõuded ning selle tulemusena mõistis välja kostjalt II hagejate kasuks ühiselt menetluskulu 27 105,10 eurot ja viivise. Hagejad paluvad uue määrusega mõista kostjalt II hagejate kasuks ühiselt välja menetluskulud 114 793,15 euro ulatuses ja tasaarvestada need kostja II menetluskulude hüvitamise nõudega. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks omistas maakohus ebaõigesti suurema osa kostjate menetluskuludest kostjale I. Maakohus jättis tähelepanuta, et kulusid on kandnud vaid kostja II ning kostjad taotlesid menetluskulude väljamõistmist kostja II kasuks. Põhjendatud ei ole seada kulude jaotus sõltuvusse sellest, mis hetkel kostja II menetlusse kaasati. Kostja II oli algusest peale seotud ehituslepingu täitmisega ja seega kohtuvaidlusega. Samuti ei muutunud kostja II kaasamisega menetlusse midagi, sest kostja II ei esitanud kostjast I erinevaid seisukohti. Lisaks ei tohi menetluskulusid mõista välja koos käibemaksuga olukorras, kus tegelikkuses on kulusid kandnud kostja II, kes on käibemaksukohustuslane. Kostja II nimele olid väljastatud ka arved. Kostjad ei ole ka tõendanud, et kostja I oleks kostja II kantud kulusid kuidagi hüvitanud või teinud muu vastusoorituse. Seetõttu tuleb kostjate menetluskulud summeerida ning jätta hagejate kanda 26,2% vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Teiseks oli kahe esindaja kasutamine hagejate poolt põhjendatud kohtuasja keerukusega. Asi oli mahukas, õiguslikult keerukas ja asjas tõusetus suur hulk menetluslikke küsimusi. 10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjatele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Kostja II vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 6. novembril 2018 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning

§ 654lg 6 ja § 659 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

  1. Vastuseks järgmist. määruskaebusele märgib ringkonnakohus
  2. Kolleegium ei nõustu hagejate seisukohaga, et kostjate menetluskulusid tuleb pidada kostja II menetluskuludeks. Ennekõike puudutab see kostjate lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Samuti ei nõustu kolleegium, et kostjad on menetluskulude väljamõistmist taotlenud üksnes kostja II kasuks. Käesolevas asjas toimus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus

§ 174lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse jõustumist.

Kostjad on 20. septembril 2018 esitanud menetluskulude nimekirja juurde täpsustuse, milles selgitatakse mõlema kostja poolt kantud hüvitatavate menetluskulude suurust ning taotletakse hagejatelt kostja I menetluskulude 29 385,33 euro väljamõistmist. 5

(7)Maakohus lähtus õigesti kostjate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel sellest, millal kostja I koos kostjaga II menetluses osales. Kolleegium leiab, et menetluskulusid ei saa tekkida isikule, kes ei ole asjas menetlusosaline. Kuivõrd kostja II kaasati menetlusse
  1. aprillil 2016 ja kostja I osas jõustus kohtulahend
  2. detsembril 2017, siis selle perioodi osas (
  3. aprillist 2016 kuni
  4. detsembrini 2017) on põhjendatud jagada kostjate menetluskulud võrdsetes osades pooleks.
  5. Menetlusosalise õigus nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ja väljamõistmist teiselt menetlusosaliselt tuleneb

§ 174lg-st 1.

Menetluskulude jaotus määrab, kas menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud (

§ 175lg 1).

Mitme isiku ühise esindamise korral tuleb kindlaks teha, millises ulatuses saab õigusabikulu lugeda kulude hüvitamist taotleva menetlusosalise põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Õigusabikulu väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus (vt Riigikohtu 3. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Esitatud arved on piisavad õigusabikulu tasumise kohustuse tõendamiseks. Seejuures ei oma tähtsust, kas kulud on esitatud arvete alusel ka tegelikult tasutud või kes need tasus (

§ 174

lg 4).

§ 174

lg 9 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Ka kohtupraktikas on leitud, et menetluskulude hüvitamist ei välista asjaolu, et õigusabiteenuse arved on esitatud kolmandale isikule (vt Riigikohtu

  1. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16, p 13). Kostjate ühine esindaja on selgitanud, et kostjate vahelise kokkuleppe alusel kandis kostja I menetluskulud kostja II. Sellise kokkuleppe olemasolu on usutav, sest kostja II kuulub kostjale I. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on maakohus õigesti hagejate menetluskulude tasumise kohustust kostjale I jaatanud ja kulud talle välja mõistnud.
  2. Kuivõrd kostja I kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, on maakohus õigesti

§ 174lg 10 alusel kostja I menetluskulud kindlaks määranud käibemaksuga.

16. Ringkonnakohus leiab, et hagejate etteheited maakohtu ebaõigetest lähtekohtadest puudutavad menetluskulude jaotust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa muuta menetluskulude jaotust, sest seda saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

Riigikohtu

  1. detsembri 2017 otsusega määrati menetluskulude jaotus kostja I suhtes, jättes kostja I menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. aprilli 2018 otsusega jaotati seni jaotamata menetluskulud ja menetluskulud jäeti 26,2% ulatuses hagejate kanda ning 73,8% ulatuses kostja II kanda. Maakohus on põhjendatult lähtunud põhimenetluses kindlaksmääratud menetluskulude jaotusest ja kostjate menetluskulud rahaliselt eraldi kindlaks määranud.
  3. Hagejate teisele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamata jätmise osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist ei olnud keerulise kohtuvaidlusega, vaid tavapärase töövõtulepingust tuleneva võla ja viivise nõudega. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses ega 6

(7)määruskaebuses ei toonud hagejad esile asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et vaidlus oli teistest sellist liiki asjadest keskmisest keerukam, mis tingiks mitme esindaja kulutuste hüvitamise vajaduse. Ainuüksi toimiku köidete arv ja maakohtu otsuse pikkus taoliseks järelduseks alust ei anna. Seetõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et mitme esindaja töö hüvitamisele ei kuulu. 18. Eeltoodust tulenevalt ei ületanud maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175lg-t 1.

Maakohtu järeldus vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb menetlusosalistele osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetlusosaliste õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. 19.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 20. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.