ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
) § 152 lg 1 punktist 4 ja sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kohus lõpetab haldusasja menetluse, kui vastustaja on vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistanud, välja arvatud juhul, kui menetluse jätkamine haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Antud juhul on vastustaja vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistanud ja kaebaja on seeläbi kaebusega taotletud eesmärgi saavutanud. Kaebaja esindaja teatas kohtule 11. detsembri 2018 e-kirjaga, et kaebaja nõustub menetluse lõpetamisega. Seega tuleb haldusasja menetlus lõpetada. 3.
lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Kaebaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt välja 594 euro suurune õigusabikulu ja 15 euro suurune riigilõiv. Õigusabikulu tõendamiseks on kaebaja esitanud OÜ Themis Õigusbüroo poolt OÜ-le Nordisk Grupp esitatud arve ning selle tasumist tõendava maksekorralduse. Riigilõivu tasumine nähtub e-riigikassa andmekogust. Riigilõiv tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista, ent esitatud tõendite pinnalt ei ole õigusabikulu välja mõistetav. Alates 1. jaanuarist 2018 kehtib
lg 11, mille kohaselt on menetlusosalise esindajate ja nõustajate kulud välja mõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Ühelt poolt tähendab see seda, et tõendatud ei pea enam olema see, et kulud on reaalselt kantud (nt õigusabi osutaja arve on tasutud), teiselt poolt aga seda, et õigusabikulude välja mõistmiseks peab olema tõendatud, et just menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Kaebaja poolt viidatud
lõikes 5 on sätestatud, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. See säte kehtib endiselt, ent puudutab justnimelt seda, kes on menetluskulud reaalselt kandnud (ehk kes on kuluarved tasunud), mitte aga seda, kellel on tekkinud nende kandmise kohustus.
lõikele 5 tuginedes ei saa menetluskulusid kaebaja kasuks välja mõista, kui pole tõendatud, et menetluskulude kandmise kohustus tekkis kaebajal. Antud juhul nähtub taotlusele lisatud tõenditest, et õigusabi osutaja on arve esitanud OÜ-le Nordisk Grupp. Pole ühtki tõendit, mis viitaks sellele, et kulu kandmise kohustus on tekkinud H.U.l. Varasemas kohtupraktikas (nt. Riigikohtu otsused kohtuasjades 3-3-1-35-13 ja 33-1-47-12) on asutud seisukohale, et muu isiku poolt kantud õigusabikulu on kaebaja kasuks välja mõistetav, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud ning on tuvastatud või vähemalt veenvalt usutav, et kaebajal on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. See kohtupraktika ei puuduta küll mitte õigusabikulu kandmise kohustust, vaid selle kulu reaalset kandmist, ent seda enam peab
lg 11 tähenduses õigusabikulu kandmise kohustus olema tõendatud kuludokumendiga, millest nähtub konkreetse menetlusosalise kohustus teatud kulu kanda. Antud juhul ei selgu Õigusbüroo Themis
lõikes 8 on sätestatud, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. See, kummal poolel kolmas isik kohtumenetluses osaleb, sõltub tema tegelikust menetluslikust positsioonist. Käesoleval juhul oli vaidlustatud haldusakti näol tegu kolmanda isiku jaoks soodustava haldusaktiga ning esmalt vaidles OÜ Elektrilevi kaebusele vastu. Seega osales ta menetluses vastustaja poolel. Asjaolu, et OÜ Elektrilevi hiljem nõustus vastustaja õigeksvõtuga, ei muuda seda.
lg 6 alusel ei saa vastustajalt mõista välja menetluskulusid kolmanda isiku kasuks, kes osales menetluses vastustaja poolel. Seega jäävad OÜ Elektrilevi kulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.