lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning teeb selle hindamise tulemusel kohtuotsuse, mida Harju Maakohus on ka käesoleval juhul teinud. 4.3 Sisuliselt on kaitsja vaidlustanud kohtuotsuse osas, kus kohus on analüüsinud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvaid asjaolusid ning toonud välja millisel põhjusel kohtu hinnangul sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle juures olevast fototabelist nähtuv kinnitab, et Honda juhi poolt tagant otsasõit on välistatud. Tegemist ei ole kohtupoolse ekspertiisi teostamisega, vaid tõendi hindamisega ja kohtu arutluskäiguga selle kohta, miks kohtu hinnangul liiklusõnnetuse toimumise fakt ja selle põhjustamine Aleksei Balõberdini poolt leiab peale tunnistaja ütluste kinnitust ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Seega on kohus arutlenud selle üle, et sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab tunnistaja ütlusi ja on tunnistaja ütlustega loogilises seoses. Kohtu arutluskäik on loogiline ja vastab kogutud tõenditele. 4.4 Kaitsja leiab, et sündmuskohal sõiduautos asuvat õllepurki on liigutatud, kuid puudub informatsioon millisel põhjusel seda on liigutatud või kes seda on liigutanud. Nimetatud asjaolu välja selgitamiseks oleks kaitsja saanud taotleda toimingu läbi viinud menetleja üle kuulamist, kuid seda pole tehtud. Samas ei ole kohus kohtuotsuses lugenud süüdistatava joobeseisundis mootorsõiduki juhtimist tõendatuks sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuva õllepurgi põhjal, vaid tuginedes teistele tõenditele ja asjaoludele. Seega süüdistuse põhjendatuse ja tõendatuse seisukohalt ei oma õllepurgi asukoht sõidukis tähtsust. Samas ei ole kaitsja vaidlustanud seda, et konkreetne sündmuskoht, mis on sündmuskoha vaatlusprotokolliga fikseeritud, ei ole tegelikkuses üldse sündmuskoht või et sündmuskohal fikseeritud sõiduautosid sündmuskohal ei olnud või et need asetsesid sündmuskohal teisiti. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Apellant on apellatsioonis viidanud
lg 1 p 7 sättele, kuid apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole, on vaid märgitud, et kohtuotsuses põhjenduste puudumine on käsitletav kriminaalmenetluse normide rikkumisena. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine 4 käsitatav
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes.
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). 5.2 Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu
Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 5.3 Kaitsja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013 otsusele kriminaalasjas nr 31-1-15-10, p 10 on asjakohatu, kuivõrd Riigikohus on selles lahendis selgitanud
lg 1 p 8 sätestatud rikkumist, kuid sellisele kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele apellatsioonis apellant viidanud ei ole ning kolleegium sellist vastuolu ka ei tuvastanud, olenemata sellest, kas apellant maakohtu järeldustega nõustub või mitte. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Aleksei Balõberdin tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Aleksei Balõberdin on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. 6. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha tõendite usaldusväärsuse osas, kuna apellatsioonis toodu kohaselt on maakohus tuginenud kohtuotsuse tegemisel tõenditele, mis ei ole usaldusväärsed. Ka heidab kaitsja maakohtule ette, et maakohus ei ole põhjendanud otsuses tõendite usaldusväärsust, kuigi kaitsja maakohtus tõendite ebausaldusväärsusele osutas. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja ei osutanud sündmuskoha vaatlusprotokollile, millele lisadena fototabelid ja skeem kui ebausaldusväärsetele tõendile (lk 72-77), ka ei ole süüdistatav ega tema kaitsja kahtluse alla seadnud nimetatud tõendite lubatavust. Kaitsja on vaid repliigi korras märkinud, et tal tekib kahtlus, millised dokumendid on õiged ja milline ei ole. Praegusel juhul osutas Aleksei Balõberdini kaitsja konkreetsete tõendite ebausaldusväärsusele alles apellatsioonimenetluses. Jättes maakohtus nimetatud tõenditele kui ebausaldusväärsetele viitamata, pole apellandil alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita otsuse tegemisel nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Seega on asjakohatu apellatsioonis toodu, et maakohus ei ole võtnud otsuses seisukohta kaitsja poolt viidatud tõendite ebausaldusvääruse osas, kuna maakohtus 5 kaitsja sellistele tõenditele üksikasjalikult ei viidanud, siis ei saa maakohtule juba sellest tulenevalt selliseid etteheiteid teha. 6.1 Kaitsja põhjendab tõendi ehk sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisa fototabelite, skeemi ebausaldusväärsust asjaoluga, et ei ole üheselt aru saadavad menetleja käitumise motiivid, mistõttu pole välistatud sündmuskoha muutmine, seega sisuliselt vaidlustab kaitsja tõendi lubatavust. Samas pole apellatsioonis analüüsitud ühtegi teist tõendit, mis selliseks väiteks aluse annab. Kolleegium leiab, et kui kohus heidab menetlustoimingu teinud isikule ette sisuliselt tõendi kunstlikku loomist, siis peab apellant ka ära näitama need muud tõendid, millel selline järeldus tugineb, mida aga apellatsioonis tehtud ei ole. Nõustuda tuleb kaitsjaga, et kaks fotot (foto 31 lk 33, foto 34 lk 34) on omavahel vastuolulised, kuid pelgalt viide kahe foto vastuolulisusele, ei anna alust kahtluseks, et kogu sündmuskoha vaatlus, sellele lisatud ülejäänud fototabelid ja skeem ei vasta tegelikkusele ning ei anna alust kahtluseks menetlustoimingu läbiviinud isiku erapooletuses. Kriminaalasjas on liiklusõnnetuse skeem ja fotod lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitule üksnes täiendavaks liiklusõnnetuse olustiku talletamise mooduseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et arvestades
lg 5 p-s 2 ning §-des 148-151 sätestatut on seadusandja kõnealuste salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises kajastatu vahel, siis lähtudes
lg-s 1 sätestatust on kohus õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii protokolli kui sellele lisatud salvestist ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt (vt 3-1-1-21-09). Kolleegium ei tuvastanud, et protokollis kajastatu ja sellele lisatud fototabelite vahel esineksid vastuolud. Lisaks ei viita kaitsja apellatsioonis konkreetsetele asjaoludele, et just sündmuskoha vaatlusprotokollis ja skeemis kajastatud teavet oleks tahtlikult moonutatud või muul viisil ei vastaks seal kajastatu tõele. Kaitsja ei ole märkinud, et menetlusdokument sisaldaks olulisi puudusi ehk vigu, mis tooks kaasa automaatselt dokumendi ebausaldusväärsuse või lubamatuse. Kriminaalasja materjalid ei võimalda sedastada, et just sündmuskoha vaatlust toimetades ja skeemi koostades tegutses menetleja eesmärgist hälbival viisil, mistõttu on saadud tõendid kriminaalmenetluses lubatavad tõendid. 6.2 Ebaõige on kaitsja seisukoht, et kohtumenetluses ei olnud võimalik kaitsjal seoses sündmuskoha vaatlusprotokolliga küsimusi esitada. Kolleegiumil tuleb märkida, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (vt nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-47-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Kaitsja pole nimetatud taotlust kaitseaktis ega hiljem peale tõendite uurimise lõpetamist täiendavate tõendite kogumiseks esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada, kuivõrd menetleja ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada andmeid menetlustoimingu täpse käigu kohta ja kontrollida protokolli sisu ja selle lisadena esitatud fotode ja skeemi vastavust tegelikkusele, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla, aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. 6 6.3 Kaitsjal oli seega õigus taotleda täiendavate tunnistajate (sündmuskohale saabunud avariipolitsei) ristküsitlemist, kes võiksid anda ütlusi selle kohta mida nähti sündmuskohas või mingit olulist teavet muude asjaolude kohta, et kinnitada kaitse esitatud versiooni või lükata ümber esitatud süüdistusversioon. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu, näiteks tunnistajate ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. 6.4 Kolleegiumil tuleb märkida, et seejuures ei ole keskseks ja otsustavaks tõendiks süü küsimuse lahendamisel kriminaalasjas sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelid ning omavahel vastuolulisele kahele fototabelile on maakohus viidanud vaid osas, milles käsitletud küsimust, kas kindalaekast leitud õllepurk võis olla sama, mis oli eelnevalt tagaistmel, kuid maakohus ei ole neid kahte fototabelit käsitlenud süüdistatava süüd kinnitavate tõenditena. Ülejäänud lisadele ehk fototabelitele, mille vastuolulisust ei ole apellatsioonis käsitletud on maakohus viidanud, lükkamaks ümber süüdistatava osalisi väiteid ning hinnanud antud ütluste usaldusväärsust ja ütluste elulist usutavust ning asunud seisukohale, et süüdistatava Aleksei Balõberdin ütlused osas, milles esinevad vastuolud, ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud
lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning ka siin leidnud, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava Aleksei Balõberdini ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on kaitsja maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. 7. Apellatsioonis taotleb kaitsja õigeksmõistva otsuse tegemist. Kolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (lk 81 pöördel-83 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Aleksei Balõberdin õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele. 7.1 Tulenevalt apellatsiooni sisust on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks ebausaldusväärsed tõendid, muid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Kolleegium leidis eelnevalt, et tegemist ei ole ebausaldusväärsete tõenditega, seejuures ei tooks kaasas ka nimetatud tõendite ebausaldusväärseks tunnistamine automaatselt isiku õigeksmõistmist, kuivõrd kaitsja jätab tähelepanuta, et sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabelite ja skeemiga ei ole ainsaks ega ka kaalukaks tõendiks selle kohta, et süüdistatav Aleksei Balõberdin on pannud toime temale inkrimineeritud kuriteo.
Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Maakohus on tuginenud süüdistatava Aleksei Balõberdini süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o tunnistaja YY ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad tunnistaja YY antud ütlusi, nt asitõendi vaatlusprotokollile. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi tunnistaja YY ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu 7 on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistaja YY ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava Aleksei Balõberdini süü leidnud tõendamist. 7.2 Vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Kriminaalasjas ei ole kaitsja tõstatanud kahtlust, et tunnistaja YY ütlused ei ole usaldusväärsed, siis pole ka kolleegiumil alust maakohtule ette heita tunnistaja poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja ütlused usaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi (lk 36-38), mistõttu kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed. Süüdistatav viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures, samuti viibis kohtuistungil tema kaitsja ning mõlemad on saanud ristküsitleda tunnistajat, samuti oli süüdistataval ja kaitsjal võimalus süüstava tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida. 7.3 Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus asus eksperdi rolli. Maakohus on hinnanud tõendeid ja kaalunud tõendite usaldusväärsust. Maakohtu otsuse leheküljel 3 (lk 82) hindabki maakohus tunnistaja ütlusi ja kaalub süüdistatava väiteid ja tema ütluste usaldusväärsust ning elulist usutavust. Apellant jätab tähelepanuta, et
lg 2 eeldabki tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Käesoleval juhul ongi maakohus selliselt toiminud, mitte ei ole asunud eksperdi rolli. Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 7.4 KarS § 424 objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistaja on konkreetselt näinud süüdistatavat juhtimas (tagurdamas) mootorsõidukit, mis võimaldas maakohtul teha tõsikindlat järeldust kuriteo toimepanemise kohta Aleksei Balõberdini poolt. Nii on tunnistaja kinnitanud, et just süüdistatav tagurdas sõiduautot ning väljus juhiistmelt, mitte keegi teine isik. Seega tunnistaja ütluste pinnalt on võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o Aleksei Balõberdini poolt mootorsõiduki juhtimine ning tunnistaja ütlustest saab teha järelduse, et sõiduauto juht oli just Aleksei Balõberdin, mitte keegi teine isik. Kolleegium nõustub maakohtuga, et just süüdistatav Aleksei Balõberdin oli isikuks, kes juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit, olles joobeseisundis. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistaja ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava Aleksei Balõberdini süü temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 424 järgi leidnud tõendamist. 8. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Apellatsioonis ei ole ka lisakaristust puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka lisakaristuse kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. 8 9.
Apellatsioonimenetluse kulu on Aleksei Balõberdinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Aleksei Balõberdini kaitsja Urmas Simon esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal apellatsiooni koostamiseks kokku 1,0 tundi, s.o 100 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Tibar & Partnerid vandeadvokaadi Urmas Simoni kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 120 eurot.
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Aleksei Balõberdini suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Aleksei Balõberdinilt riigi kasuks välja mõista. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes
novembri 2018 .a otsuse Aleksei Balõberdini suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.