KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. august 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-9499 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§-s 226 ettenähtud kriminaalasja materjalid Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Ülejäänud osas tagastati kohtutoimikud Lääne Ringkonnaprokuratuurile. Pärnu Maakohtu

1. mai 2018 otsusega tunnistati Joosep Lapin süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1, 3, § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust osaliselt 22.06.
2. a Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistusega, s.o 2 aasta võrra ning liitkaristuseks mõisteti 6 aastat vangistust. Liitkaristusest arvati maha 22.06.2017.a. Pärnu Maakohtu otsuse järgi osaliselt ärakantud karistus, s.o 7 kuud ja 7 päeva vangistust ning karistuseks loeti 5 aastat 4 kuud ja 23 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka 2 päeva eelvangistust (10.-11.10.2015) ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvati alates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 180, § 175 alusel mõisteti J.

Lapinilt välja menetluskuludena ekspertiisi (akt nr 15E-AN1176, nr 17E-GE1260, 15E-GE1391) tegemise kulud kokku 803,45 eurot. Süüdistatava valitud kaitsja kulud 4080 eurot jäeti J. Lapini kanda. Vaidlustatud Pärnu Maakohtu 25.05.2018 otsusega mõisteti J. Lapin süüdi selles, et tema koos J. Sõrmuse ja R. Modega valdas alates 09.10.

1. a kella 21.48-st, 09.10.2015 ajavahemikul kell 21.42 kuni 21.48 XXX,Tallinn, asuva XXX juures olevas metsatukas J. Sõrmuse omandatud 987 tervet ecstasy tabletti ja tableti tükke kogukaaluga 280,15 grammi, mis sisaldasid puhta ainena 99,03 grammi narkootilist 2 ainet metüleendioksümetamfetamiin (MDMA) ning 16 grammi valget värvi pulbrilist ainet, mis sisaldas puhta ainena 4,35 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mille Jüri Sõrmus viis 09.10.
2. a kella 21.48 paiku Rasmus Mode juhitavasse sõiduautosse Renault Trafic registreerimismärgiga XXXXXX, mis oli pargitud XXX, Tallinn, asuva XXX parkimisplatsile. J. Lapin, koos J.Sõrmuse ja R. Modega, valdas teadlikult narkootilisi aineid kuni 10.10.2015.a kella 00.01 kuni Pärnumaal Sauga vallas XXX külas XXX juures viskas J. Lapin politsei poolt sõiduki kinnipidamise ajal autost välja musta värvi riidest soki, mille sees oli wc-paberisse mässituna ja kolme erinevasse minigrip kilekotti pakituna kokku 16 grammi valget värvi pulbrilist ainet, milles puhta ainena 4,35 grammi narkootilist ainet amfetamiini ning kaks kummikinnast, mis olid täidetud tablettidega, kogukaaluga 280,15 grammi (987 tervet ecstasy tabletti ja tableti tükke), mis sisaldasid puhta ainena 99,03 grammi narkootilist ainet metüleendioksümetamfetamiin (MDMA). Narkootiline aine amfetamiin ja metüleendioksümetamfetamiin (MDMA) kuuluvad vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3’1 lg 1 ja sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisa 1 alusel narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. NPALS § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. NPALS § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. 99,03 grammist metüleendioksümetamfetamiinist (MDMA-st) piisanuks narkojoobe tekitamiseks 707 inimesele. 4,35 grammist amfetamiinist piisanuks narkojoobe tekitamiseks 33 inimesele. Seega käitles J. Lapin narkootilisi aineid suures koguses. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil (

§ 338p 3).

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või kriminaalasja tagastamist maakohtule teises kohtukoosseisus arutamiseks. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja J. Lapini õigeksmõistmist.

1. aprilli
2. a istungil tegi Jüri Sõrmuse kaitsja kriminaalasja teist korda arutavale kohtunik A. Tammeniidule ettepaneku asjas taanduda, kuna A. Tammeniit täitis samas asjas varasemalt eeluurimiskohtuniku ülesandeid. Nimelt andis ta
3. oktoobri
4. a määrusega nr KM102/2015 jälitustoiminguteks loa. Kaitsja J. Sõrmus viitas toona, et Harju Maakohtu esimees rahuldas kohtunik L. Pohlaku taandamistaotluse olukorras, kus L. Pohlak oli andnud eeluurimiskohtunikuna jälitustoiminguteks loa. Sellega tagati kohtupidamise erapooletus ning aus ja õiglane kohtupidamine. Kohtunik A. Tammeniit aga pidas enda taandamistaotluse esitamist põhjendamatuks. Kaitsja viitab Riigikohtu praktikale (3-1-1-63-16, p 20.1), milles on selgitatud, et kuna õigusemõistmine mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima aus, on

§ 49lg 1 p-s 5 kasutatud ühendit 3 "ei saa olla".

Selline sõnakasutus viitab Riigikohtu hinnangul, et kohtunik peab taanduma ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. Kaitsja leiab, et tegemist on rikkumisega

§ 339

lg 1 p 12 mõttes, ehk olukorraga, mil kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

§ 341

lg-st 1 tulenevalt kuulub maakohtu otsus vältimatult tühistamisele ringkonnakohtu poolt ja kriminaalasi tuleb saata maakohtule tagasi uueks arutamiseks. Samas on Riigikohus leidnud, et kohtuniku taandumata jäämine on käsitatav olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob endaga

§ 341

lg 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uueks arutamiseks saatmise (vt RKKKo 3-1-1-123-05, p 17). Pärnu Maakohtu

1. juuni
2. a otsus tuleb üksnes eelmärgitud põhjusel tühistada ning kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

274-2 lg 1 kohaselt kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku §-s 205-2 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Üldjuhul tuleb

§ 274

-2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 274

-2 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, vaid edasise rikkumise ärahoidmisele (vt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-63-13 ja 3-1-1-14-14). Kuna kaitsja sedastas eelnevalt rikkumise, mis tingiks kriminaalasja maakohtule tagasisaatmise, siis esineb alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaitsja rõhutab, et jõustunud lõpplahendini jõudmine pole viibinud mitte riigi tegevusetuse tõttu, vaid põhjusel, et maakohus on juba kaks korda seda kriminaalasja arutades teinud lubamatuid vigu. Kohtuvõimu vead ei tohi õigusriigis tekitada olukorda, kus kohtu all olev isik peab korduva õigusemõistmise n-ö praaki taluma ning seeläbi pikemaks ajaks ebakindlasse olukorda jääma. Vastasel korral on tasakaal kohtu võimuvolituste ja vastutuse ning kohtu all oleva isiku suhtes tõhusalt ja kõrgendatud hoolikusest kantud kohtumenetluse vahel rikutud. Riik peab tagama kohtusüsteemi efektiivse toimimise. Seega, kui Pärnu Maakohtu 18. juuni 2018. a otsus tuleks eelmärgitud põhjusel tühistada ning kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus saata, palub kaitsja kriminaalmenetluse J. Lapini suhtes

§ 274_2 lg 1 alusel lõpetada.

Määruskaebusele on lisatud süüdistatava vastav nõusolek. Juhul, kui ringkonnakohus ei peaks kriminaalmenetlust J. Lapini suhtes

§ 274

_2 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega lõpetama, siis palub kaitsja ringkonnakohtul Pärnu Maakohtu

1. juuni
2. a otsuse ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte rikkumise tõttu tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Maakohus järeldas õigesti, et on leidnud tuvastamist, et sõiduautos kõrvalt, mida juhtis R. Mode ning kus viibisid ka J. Sõrmus ja J. Lapin, leiti suures koguses narkootilist 4 ainet, mille käitlemiseks nimetatud isikutel õigus puudus. Tõsi, maakohus on jätnud tähelepanuta, et selles autos viibis ka KV. Kaitsja nõustub maakohtuga selleski, et JŠ ütlused on usaldusväärsed, kuna haakuvad teiste usaldusväärsete tõenditega kogumis. Süüdistusakti järgi valdas J. Lapin koos J. Sõrmuse ja R. Modega alates 09.10.2015 kella 21.48-st, 09.10.2015 ajavahemikul kell 21.42 kuni 21.48 XXX, Tallinn, asuva XXX juures olevas metsatukas J. Sõrmuse omandatud 987 tervet ecstasy tabletti ja tableti tükke kogukaaluga 280,15 grammi. Süüdistusakti järgi valdas J. Lapin koos J. Sõrmuse ja R. Modega narkootilisi aineid teadlikult kuni 10.10.2015.a kella 00.
3. Prokuratuuril lasub KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse puhul – ehk narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, kui see on toime pandud grupi poolt – kohustus tõendada muuhulgas seda et, kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli oluline. Põhjendamiskohustust peab kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohus leidis, et J. Lapinil on ilmselge motiiv eitada narkootilise aine suures koguses käitlemist, vältimaks kriminaalvastutust KarS 184 lg 2 p 1 järgi. Maakohus leidis ka, et süüdistatav oli teadlik ja valdas J. Sõrmuse omandatud narkootilisi aineid R. Mode juhitud sõidukis ehk käitles narkootilist ainet suures koguses. Edasi märkis kohus, et tõendatud on narkootiliste ainete valdamine J. Lapini poolt täpselt kindlaks tegemata ajal, kuid pärast seda kui J. Sõrmus need omandas ja sõidukisse tõi. Kaitsja juhib tähelepanu, et edasiselt hakkab kohus sisuliselt vaagima hoopis süüdistuse seda osa, mille järgi süüdistatakse J. Lapinit Pärnumaal Sauga vallas XXX külas XXX juures politsei poolt sõiduki kinnipidamise ajal narkootilisi aineid sisaldava musta värvi riidest soki auto aknast väljaviskamises. Seega ei nähtu maakohtu otsusest, millele tuginedes luges maakohus tõendatuks, et J. Lapin valdas koos J. Sõrmuse ja R. Modega alates 09.10.
4. a kella 21.48-st, 09.10.2015 ajavahemikul kell 21.42 kuni 21.48 XXX, Tallinn, asuva XXX juures olevas metsatukas J. Sõrmuse omandatud 987 tervet ecstasy tabletti ja tableti tükke kogukaaluga 280,15 grammi. Süüdistusakti järgi valdas J. Lapin koos J. Sõrmuse ja R. Modega neid narkootilisi aineid teadlikult kuni 10.10.2015.a kella 00.
5. Selliselt eiras maakohus põhimõtet, mille kohaselt peavad kohtu seisukohad olema selged, ammendavad ja vastuoludeta. Seetõttu ei ole maakohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtupraktika kohaselt on tegemist rikkumistega

§ 339lg 2 tähenduses.

Kaitsja lisab, et asjaolust, et varjatud jälgimise käigus tehtud videolt nähtuvad sõidukites väljas olevad KV, J. Lapin ning J. Sõrmus minemas JŠ ja Valeri poole, ei saa järeldada, et J. Lapin oleks JŠ-lt keelatud ained omandanud. Seda enam, et KV-le ei ole süüdistust KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esitatud. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega, mis puudutavad maakohtu seisukohta soki auto aknast väljaviskamises, selle omistamist J. Lapinile ning selle elulise usutavuse aspektist süüküsimuse lahendamist. Maakohus, tuginedes J. Lapini eeltsiteeritud väidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kogutud tõendid ei kinnita J. Lapini poolt keelatud ainetega soki autost välja viskamist, pööras tõendamiskoormise ümber ja luges kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta pole ebaseaduslikult toiminud. Selliselt läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus taas oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

5 Isegi kui maakohtu otsusest nähtuks, millised kogutud tõendid kinnitaksid kohtu hinnangut, et aken oli peaaegu täiesti lahti üksnes seetõttu, et sokk sealt välja visata, siis kohtuotsusest nähtuvalt pole maakohtul ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs. Seetõttu tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, kusjuures kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt RKKKo 3-1-1-12-07). Otseseid tõendeid selle kohta, et auto aken oli lahti üksnes seetõttu, et J. Lapin saaks sealt sokki välja visata – rääkimata sellest, et J. Lapin selle soki auto aknast ka välja viskas – ei ole. Maakohus leidis, et J. Lapini kokkupuutumist narkootilise aine „pakiga“ tõendavad ka ekspertiisiaktid, ning lisas, et 14.12.2017 ekspertiisiakt nr 17E-GE1260 (II kd tl 9-13) ja 05.11.2015 ekspertiisiakt nr 15E-GE1391 (II kd tl 15-24) nähtub, et J. Lapini DNA leiti sokilt ja soki sees olnud WC paberi tükilt. Kaitsja leiab, et kuna praegusel juhul puudub eksperdiarvamuse juures tõenäosusarvutus, siis puudub sellel kehtivat kohtupraktikat arvestades tõenduslik jõud. Prokurör taotles asja arutamise n-ö teisel ringil kriminaalasja materjalide juurde võtmist ka teist ning ühtlasi pärast asja teisel ringil arutamist koostatud ekspertiisakti, täpsemalt

1. detsembri
2. a ekspertiisiakt nr 17E-GE
3. Kõigepealt juhib kaitsja tähelepanu, et eksperdi poolt koostatud tõenäosusarvutusest ei ole võimalik aru saada, millisel arvude skaalal on see antud. Eelduslikult algab skaala numbriga 1 või 10, kuid skaala teist otsa ehk kõige suuremat numbrit sealt ei nähtu. See ei nähtu ka ekspertiisiaktis viidatud tarkvarast ehk tõepärasuhte arvutamise programmist. Jääb arusaamatuks, milline on sisuline tõepära või tõenäosus, et J. Lapini DNA sisaldub esiteks auto kõrvalt leitud mustal sokil (ehk proovilt A155228) ja kolmanda WC paberi tükil (ehk proovil A155231). Ekspertiisiakti järgi on need tõepärad või tõenäosused vastavalt 10_7 (s.o miljon) ja 10_6 (s.o sada tuhat). Võib eeldada, et sellise arvude skaala lõpp või vähemalt lõpuosa ulatub kosmiliste numbriteni, sest näiteks R. Mode osas on hüpoteeside tõepärasuhe saadud koguni 10_
4. Seejuures juhib kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu, et kui näiteks R. Mode osas kasutab ekspert tõenäosuse deklareerimisel fraasi „peamise (kaitsja rõhutus) DNA-profiili saamine“, siis J. Lapini osas üksnes fraasi „DNA-profiili saamine“ (Vt ekspertiisiakti punkti 2 alapunkti 2 võrdluses punktidega 3.2 ja 4.) Seega ei anna ekspertiisiakt selles kriminaalasjas varasemalt koostatud ja esimest korda asja arutamisel esitatud ekspertiisiaktiga võrreldes tõenduslikust jõust midagi olulist juurde. Pigem läks asi segasemaks ja ebakindlamaks. Eelkäsitletud ekspertiisiaktid on küll lubatavad tõendid, kuid tõendusväärtuselt (tõenduslikust jõust) sisuliselt olematud või vähemalt küsitavad. Maakohtu poolt kõnealuste tõendite põhjal J. Lapini süü küsimust jaatades on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Kooskõlas

321 lg 2 p-ga 5 palub kaitsja ringkonnakohtul eelkäsitletud tõendeid (s.o ekspertiisiakte) uurida. Isegi kui oleks usaldusväärselt tõendatud, et J. Lapini DNA jälgi võis sokil ja kolmandal WC paberi tükil esineda, siis ei saa veel automaatselt järeldada, et ta on narkootilist ainet ebaseaduslikult vallanud. Ainult see, et J. Lapin on kõnealust sokki või WC paberi 6 tükki puudutanud, ei ole piisav, et täita narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise objektiivseid ja subjektiivseid süütekoosseisu tunnuseid ning teha sellest tulenevalt isik kaastäideviijaks teos, mis seisneb narkootilise aine valdamises. Süüdimõistev kohtuotsus ei saa rajaneda oletusele (vt RKKKo nr 3-1-1-89-03, p 9) või spekulatsioonile ega tulenevalt

§-dest 7 ja 14 ei saa kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma t õendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo nr 3-1-1-10-11, p 26). Kohtuotsus saab

§ 60

lg 1 kohaselt tugineda asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Kriminaalmenetluses kehtib in dubio pro reo põhimõte (ehk kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks), ja mis pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel. Ehk kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsus nr 1-13-3421 p 3). Kuigi käesolevas kriminaalasjas puudub tõsikindel teave selle kohta, kes selle soki siis ikkagi auto aknast välja viskas, ei saa täielikult välistada, et J. Lapin võis Tallinnast Pärnusse tagasi sõites J. Sõrmuse kõrval istudes soki või WC paberi tükile kogemata pihta minna. Sellist võimalikkust ei saa välistada iseäranis olukorras, kus J. Sõrmuse spordikott oli J. Sõrmuse ja J. Lapini vahel (tagaistme juures) maas, millest ka J. Lapin võttis korduvalt õlut. Kriminaalasjas puudub tõsikindel teave ka selle kohta, millal toimus J. Sõrmuse poolt JŠ-lt saadud keelatud ainete muuhulgas WC paberisse ja musta värvi sokki pakendamine. Kui maakohtu poolt otsuses tsiteeritud JŠ ütlused vastavad tõele, siis on võimalik, et see toimus tagasiteel, ehk Tallinnast Pärnusse sõites. Seda enam, et üldteadaolevalt võtab autoga Tallinnast Pärnusse sõitmine ligikaudu 2 tundi aega, kusjuures kõnealune autosõit Tallinnast Pärnu toimus pimedal ajal, mistõttu oli ka autos pime. Pealegi kuulati autos autoraadiost muusikat (vt
3. aprilli
4. a kohtuistungi protokoll, lk-d 16 ja 17.) Seega, kui maakohtu poolt otsuses tsiteeritud JŠ ütlused vastavad tõele, siis on võimalik seegi, et keelatud ainete pakendamiseks vajalik materjal, sh WC paber, oli J. Sõrmuse poolt eelmainitud spordikotti juba varasemalt varutud, mistõttu võis J. Lapin näiteks kotist korduvalt õlut võttes ka sellele kogemata pihta minna. Kokkuvõtvalt ei saa kohtu järeldust, et J. Lapini DNA olemasolu sokil ja soki sees olnud WC paberi tükil tõendab, et viimasel oli kokkupuude narkootilise aine pakiga ja ta oli selle omandamisest teadlik, pidada õigeks. Maakohtu järeldused tõendamiseseme asjaolude esinemise kohta ei tugine tõendite – täpsemalt eelkõige J. Lapini ja KV ütluste – ammendaval analüüsil. Ka sellest aspektist on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses.

Rääkimata sellest, et maakohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki süüdistatavat süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-48-11, p 15). Lisaks märgib kaitsja, et kohtupraktikas käibiva arusaama kohaselt ainuüksi see, kui keegi saab teada, et autos leidub ainet või esemeid, mille käitlemine on keelatud, ei tähenda, et samasse autosse jäämisega muutub isik igal juhul selle aine kaasvaldajaks. Ei ole tõendatud, et J. Lapin oleks alates

1. oktoobrist
2. a kella 21.48-st kuni
3. oktoobrini
4. a kella 00.01-ni teadnud, et autos, millega ta 7 muuhulgas Tallinnast Pärnusse kaasa sõidab, leidub narkootilist ainet. Vastupidi: kaitsja küsimusele „Kas sa teadsid, et autos, millega sa Tallinnast Pärnusse sõitsid ja võimalik, et ta ka Pärnust Tallinnasse sõitsid, olid narkootikumid?“ ja küsimusele „Kas teadsid et autos, millega sa tol päeval Pärnust Tallinnasse või Tallinnast Pärnusse sõitsid võisid olla narkootikumid?“ vastas J. Lapin eitavalt. Samuti vastas Joosep Lapin eitavalt kaitsja küsimusele „Kui sa oleksid enne Pärnust Tallinnasse sõitmist või vastupidi Tallinnast Pärnusse sõites teadnud, et autosse võidakse panna või autos võivad olla narkootikumid, kas sa siis oleksid autosse istunud?“ (
5. aprilli
6. a kohtuistungi protokoll, lk 10.). Seetõttu ei saa väita, et J. Lapin muutus igal juhul keelatud aine kaasvaldajaks. Samuti tuleb arvestada kohtupraktikas käibiva arusaamaga, et narkootilise aine valdamise kaastäideviimise subsumeerimisel tuleb kontrollida AÕS § 32 kohaselt kaasvalduse olemasolu, mille tunnuseks on mõlema isiku soov seda võimu ühiselt teostada. Pelgalt ruumiline seos pole võimu teostamise tahte sedastamiseks piisav. Puuduvad tõendid, mille põhjal võiks J. Lapini suhtes sellise soovi olemasolu sedastada. Kui eeldada, et sõiduautos oli keelatud aine, siis ruumiline seos selle ainega oli kõigil autos viibinud isikutel – sealhulgas KV-l. Temale ei ole aga mingit süüdistust esitatud. Erimeelsusi ei tohiks olla selles, et
7. oktoobril
8. a ka Tallinnast Pärnu tagasi sõites istus J. Lapin juhi poolt vaadatuna parempoolsel tagaistmel, KV aga juhi kõrval eesistmel. Teisiti öeldes oli ka nendel mõlemal isikul ruumiline seos süüdistusaktis nimetatud ainega olemas (seda muidugi juhul, kui see aine autos tõepoolest oli). Eelnevat kokku võttes J. Lapinile esitatud süüdistuses tõendid puuduvad ja prokuröri poolt esitatu ei tõenda veenvalt ja tõsikindlalt J. Lapini tahtlikku tegevust süüdistuses märgitud tegevuses (sh keelatud ainetega soki auto aknast välja viskamist). Eelneva tõttu tuleb Pärnu Maakohtu
9. juuni
10. a otsus tühistada ja J. Lapin süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista. Kuigi kaitsja eelnevalt märgitu tõttu süüdistaja poolt J. Lapinile küsitud ja maakohtu poolt J. Lapini mõistetud karistuse hindamiseni ei jõudnud, peab kaitsja vajalikuks märkida järgmist. Prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Vastasel korral ei osutuks karistamise aluseks isiku süü, vaid menetlusliigi valik. Selline karistamise alus oleks vastuolus KarS §-s 56 sätestatuga. (Vt RKKKm nr 3-11-96-09, p 9). Praegusel juhul on eelkõige ja kõigepealt prokurör nimetatud põhimõtete vastu eksinud, sest erinevalt J. Lapinist pidas prokurör J. Sõrmusele ja R. Modele võimalikuks tingimusliku karistuse kohaldamist. Kaitsja rõhutab, et eelkõige prokuröri poolt isikule karistuse küsimine ei tohi muutuda õiguslikuks farsiks või manipulatsiooniks ega sõltuda sellest, kas isik mingi konkreetse menetlusliigiga soostub või mitte. Kahetsusväärselt on maakohtu kohtunik A. Tammeniit prokuröri ebaseadusliku tegevusega kaasa läinud. Kaitsja möönab, et prokuröri õiguslik vastutus sellise toimimisviisi juures on meie ühiskonna üldist õiguskultuuri taset arvestades habras ja piiratud, et mitte öelda olematu. Kohtueelses menetluses ja asja esmakordsel arutamisel maakohtus, mille tulemina mõisteti J. Lapin süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks, oli J. Lapini menetluskulu ( kaitsjatasu ) kokku 2400 eurot. Nimetatud summa mõistis maakohus Eesti Vabariigilt J. Lapini kasuks välja. Asja teistkordsel arutamise 8 maakohtus oli J. Lapini kaitsjatasu 1680 eurot. Kuna Tallinna Ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
11. juuli
12. a otsuse tühistamisel sisuliselt prokuröri ja kaitsja apellatsioonides tõstatatud küsimusi ja apellatsioonide väidetel ei peatunud (ehk ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse määrusega, mitte otsusega), siis palub kaitsja ringkonnakohtul kokku mõista Eesti Vabariigilt J. Lapini kasuks välja 4080 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetlustes makstud tasu katteks, milline kanda Pille Mõistlik’u arveldusarvele nr EE
13. Kaitsja palub mõista Eesti Vabariigilt J. Lapini kasuks välja 960 eurot kriminaalasjas valitud kaitsjale apellatsioonimenetlustes makstud tasu katteks, milline kanda Pille Mõistlik’u arveldusarvele nr EE
14. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega
15. juulist 2018 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
16. juulini
17. Oma seisukoha esitasid määratud tähtajaks prokurör H. Aadamsoo. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsuses esitatud järeldused on asjakohased ja tuginevad kohtuistungitel uuritud tõenditele, loogikale ja elulise usutavuse põhimõttele. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Prokurör taotleb jätta maakohtu otsus muutmata. Kohtuniku taandamata jätmise osas leiab prokurör, et kuigi kohtunik A. Tammeniit andis 8.10.2015 määrusega loa salajaseks pealtkuulamiseks, siis nähtub jälitusprotokollist, et kõned ei puuduta J. Lapini tegu. Kolme erineva jälitustoimingu loa alusel koostatud jälitusprotokollist nähtub, et J. Lapin seostub üksnes Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri 25.09.2015 varjatud jälgimise loaga. Süüdistuses on J. Lapinile esitatud etteheide 10.10.2015 aset leidnud kuriteos, mis on kaks päeva hiljem kui kohtunik A. Tammeniit andis jälitusloa, mille alusel koguti teavet J. Sõrmuse tegevuse kohta. J. Lapinile etteheidetav kuritegu polnud veel aset leidnud. Seega ei olnud eeluurimiskohtunikul veel andmeid J. Lapini kuriteo kohta, mistõttu ta ei saanud ka tutvuda J. Lapini põhjendatud kahtluse kohta kogutud tõenditega. Seega on igati põhjendamatu kartus kohtuniku erapoolikuse kohta. Enne kuriteo sündmust väljastatud jälitusluba ei saa olla objektiivseks asjaoluks, mille tõttu satuks ohtu sõltumatu ja õiglane kohtupidamine. Ükski asjaosaline ei ole seadnud kahtluse alla kohtuniku erapooletust kohtuistungil osalemise aegadel. Pelgalt kokkupuude sama kriminaaltoimiku raames kogutud muude üksikute tõenditega, mis ei puuduta J. Lapini põhjendatud kahtlustust, ei ole seaduse ega ka

§ 2p 2 ja 4 kohase kohtupraktika alusel taandumise aluseks.

Seega puudub rikkumine

§ 339

lg 1 p 12 ja

§ 339lg 2 mõttes.

J. Lapini suhtes ei ole rikutud mõistlikku menetlusaega. Tema jaoks algas kriminaalmenetlus kahtlustatavana kinni pidamisega 10.10.

1. 11.10.2015 kohaldati J. Lapinile elukohast lahkumise keeld. 31.10.2016 koostati süüdistusakt J. Sõrmuse, J. Lapini, R. Mode ja JŠ suhtes. Vähem kui 4 kuu pärast, 5.12.2016, andis Pärnu Maakohus J. Lapini koos teistega (J. Sõrmuse, R. Mode ja JŠ) kohtu alla ja määras 9 kriminaalasja arutamisele. 07.07.2017 tegi Pärnu Maakohus otsuse, milline Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 määrusega tühistati ja tagastati Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks. 23.11.2017 määrati asja arutamine ja 25.05.2018 tegi Pärnu Maakohus otsuse. Selleks ajaks oli kinnipidamises möödunud 2 aastat 7 kuud 15 päeva. J. Lapin ei ole olnud vahistatud, kuigi oli kahtlustatavana kinni peetud 2 päeva. J. Lapinit süüdistatakse grupiviisilises esimese astme kuriteos. Seega ei ole vaatamata kuriteo raskusele (raske rahvatervisevastane kuritegu) ja keerukusele (tegemist on oma olemuselt latentse kuriteoga, mida pannakase toime kitsas isikute ringis) kriminaalasja menetlus toimunud põhjendamatult pikalt (vähem kui kolm aastat), mis näitab kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Kriminaalmenetluse käigus ei ole olnud põhjendamatuid venitusi. Apellatsiooni punktis 21.
2. väidab apellant ebaõigesti, et menetluse käigus ei ole kindlaks tehtud J. Lapini poolt narkootilise aine valdamise aega. 09.10.2015 varjatud jälgimise kohta tehtud jälitusprotokollist nähtub koos Tallinnas viibimise aeg, kui J. Sõrmus omandas narkootilise aine ja sõiduk, millega sõideti esmalt Tallinnasse ja siis tagasi Pärnu. Tunnistajate JŠ ütlused narkootilise aine üleandmise kohta J. Sõrmusele. OP ütlused sõiduki kuuluvuse ja kasutaja R. Mode sõiduki kasutamise aja kohta. KV ja J. Lapini ütlused Tallinnast Pärnusse sõitmise aja ja teekonna ning kinnipidamise asjaolude kohta. Kahtlustatava kinnipidamise protokollil näidatud aeg kinnitab kuriteo lõpu aega. Asjakohaselt on maakohus kohtuotsuses leidnud, et J. Lapini kuritegu toimus 09.10.2015 kella 21.48 ja 10.10.2015 kella 00.01 vahelisel ajal Apellatsiooni punktis 21.4., 21.19.- 21.
3. väidab apellant asjakohatult, et narkootilise aine valdamisel puudus J. Lapini oluline teopanus. Maakohus on andnud selles osas oma arusaadava ja jälgitava seisukoha otsuse lehtedel 7-
4. Apellant on kohatult punktides 21.7., 2.
5. ja 21.
6. esitlenud nagu oleks maakohus jätnud analüüsimata J. Lapini ja KV ütlused sõiduauto akna avamise põhjuse osas, mille tulemusena on maakohus, asunud oletama ja spekuleerima, kuidas võisid asjad kohtu arvates olla. Maakohus on kohtuotsuse lehtedel 7-9 analüüsinud arusaadavalt ja jälgitavalt KV ja J. Lapini ütlusi. Kriminaalasjas ei oma olulist tähtsust, kas J. Lapin suitsetas autos või mitte ega sellel, kas siis oli auto aken avatud või mitte, vaid see, et vahetult enne peatumist oli J. Lapini juures olev aken avatud, sest akna avamist talle süüdistuses ette ei heideta, vaid avatud aken on kriminaalasja tehiolu. Apellatsiooni p-des 21.8., 21.9., 21.14., 21.
7. teeb apellant maakohtule alusetu etteheite oletuslike ja spekulatiivsete järelduste kohta selle, et J. Lapin viskas avatud autoaknast välja soki narkootiliste ainetega ja välja on selgitamata, millal toimus narkootilise aine soki sisse pakendamine. Otsuse põhistused annavad arusaadava teadmise tõenditest ja elulise usutavuse põhimõtte kohaldamisest, mille alusel kohus sellele järeldusele jõudis. Apellatsiooni punktis 21.
8. möönab apellant, et pakendamine soki sisse võis toimuda tagasiteel Tallinnast Pärnusse autos tagaistmel, kuid esitab mitte millelegi tugineva hüpoteesi, et pakendamiseks võis J. Sõrmus olla eelnevalt varunud WC-paberit, millega J. Lapin puutus kokku spordikotist õlut võttes. Spordikotis lahtise WC-paberi olemasolu kohta ei ole J. Lapin kohtuistungil ütlusi andnud, seega on tegemist üksnes kaitsetaktikalise hüpoteesiga. Aktiivse kaitse puhul 10 peab kaitse esitama oma väidet kinnitavad tõendid ja aktiivse kaitse väide peab olema kontrollitav. Puuduvad andmed selle kohta, et koos õlledega võis olla spordikotis lahtist WC-paberit, sest läbiotsimise protokollis sellised viited puuduvad. Maakohus ei ole hälbinud Riigikohtu senisest praktikast elulise usutavuse põhimõtte kohaldamisel, sest ütluste hindamisel ei ole elulise usutavuse rakendamine pelgalt kohtu õigus vaid ka kohustus. Maakohus ei rikkunud süütuse presumptsiooni ja ei esine kriminaalmenetlusõiguse rikkumist

§ 339lg 2 mõttes.

Prokurör ei nõustu apellandiga nagu ei oma ekspertiis ilma tõenäosusarvutuseta tõenduslikku jõudu. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendi nr 3-1-129-14 punktile 11.2., mille kohaselt on ekspertiisiakt, milles ekspert annab isiku DNA sisaldumise kohta arvamuse „ei saa välistada“ käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena ja sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. Esimesele DNA-ekspertiisiaktile lisatud alleelitabeliga on ära näidatud J. Lapini profiili esinemise tõenäosus. Lisaks on seda akti täiendava DNAekspertiisiaktis toodud väljaga vastandlike hüpoteeside alusel arvutatud tõenäosus saadud proovi kuulumisest J. Lapinile. Ekspertiisi on teostanud EKEI ekspert ja puudub alus kahelda tema teadmistes ja oskustes. Seda ei väära ka apellandi poolt välja toodud asjaolu, et ta ei ole olnud kaitsja poolt viidatud raamatu kaasautor. Kaitsja ei vaidlusta kumbagi DNA-ekspertiisiakti kui tõendi lubatavust. Sisutu on kaitsja väide, et DNA-ekspertiiside väärtus on küsitav, sest ühtki tõsiseltvõetavat argumenti ekspertiisiaktide küsitavuse kohta apellant esitanud ei ole. Kaitseaktis kaitsja küll taotles omapoolse spetsialisti ülekuulamist, kuid loobus sellest kohtuistungil. Mittemidagiütlev on apellandi arutelu tõepärasuse ja tõenäosusarvutuse skaala üle. Väike märkus: apellant eksib arvude 107 ja 106 nimetamisega, sest tegemist on kümne miljoniga

§ 388p 3 ja § 339 lg 2 sätestatud rikkumisi.

Karistuse osas leiab prokurör, et apellant on vääralt märkinud nagu ei oleks J. Lapini karistus vastavuses teiste grupi liikmete karistustega. J. Lapini karistus oli kõige leebem. Kokkuleppemenetluses J. Sõrmusega KarS § 184 lg 2 p 1 järgi mõistetud 5 aastat vangistust ja R. Modele KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 4 aastat 2 kuud vangistust. Maakohus karistas J. Lapinit KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 4 aasta vangistusega, mis on aasta võrra lühem kui J. Sõrmuse karistus ja kahe kuu võrra lühem kui R. Modele 11 mõistetud karistus. Karistuse tingimuslik mõistmine on seotud karistuse rakendamisega mitte ei ole iseseisev karistus. Erinevalt J. Lapinist ei olnud J. Sõrmus ega R. Mode kriminaalkorras karistatud. Kohtuotsuse tegemise ajal oli J. Lapin kriminaalkorras karistatud ja talle mõisteti liitkaristus. Maakohus on kohaselt hinnanud J. Lapini isikut ja tuginevalt KarS §-le 56 pidanud eripreventiivset mõju avaldavaks reaalse vangistuse. Liitkaristus ei ole võrreldav J. Sõrmusele ja R. Modele mõistetud karistusega, sest sisaldab endas kuritegusid, millega ei ole J. Sõrmus ega R. Mode seotud. Võrreldavad on kõnealuse teo eest mõistetud karistused. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohaga selles, et maakohtu kohtunik Anu Tammeniit ei saanud arutada käesolevat kriminaalasja ja oleks pidanud taanduma, kuna on eeluurimiskohtunikuna samas kriminaalasjas andnud jälitustoiminguteks loa. Esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et seadusandja on eristanud eeluurimiskohtuniku ülesandeid ja sõnaselgelt väljendanud seaduses, millised ülesanded välistavad edasiselt kohtunikuna kriminaalasja lahendamise (v.a kokkuleppe ja käskmenetlus) ja millised mitte. Seaduse kohaselt ei välista jälitustoiminguteks loa andmine eeluurimiskohtunikuna kohtuniku tulevikus kohtumenetluses kriminaalasja arutamist. Kaitsja seisukoha põhjendamine faktiga, et keegi teine kohtunik, kuskil ja kunagi, on samal põhjusel taandanud ennast, ei ole asjakohane. Iseenesest fakt, et mõni teine kohtunik mõnes teises kriminaalasjas ennast sel põhjusel on taandanud, ei ole kohtupraktika ühetaolise kohaldamise seisukohast kindlasti mitte pretsedenti loov.

prg 49 lg 1 p 2 kommentaar selgitab selles osas, et oluline on tähele panna ka eeluurimiskohtuniku poolt mistahes muudeks põhiõigusi riivavateks menetlustoiminguteks (sealhulgas ka jälitustoiminguteks) loa andmine ei ole käsitatav selle kohtuniku jaoks hilisemast kohtumenetluses kataloogilise taandumisalusena. Kuid vaba taandumisalus pole ka siin välistatud. Apellatsioonis leiabki apellant, et kohtunik A. Tammeniit oleks pidanud tunnistama oma erapoolikust ja taanduma, sest kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtuasja erapooletult, kuid mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. Kohtukolleegium nõustub arusaamaga, et õigusemõistmine ei pea üksnes olema, vaid ka näima aus, kuid olukorras, kus seadus on üheselt võimaldanud kohtunikul lahendada edasiselt ka sama kriminaalasja, ei saa kohtunik paljasõnaliselt ja ainuüksi sel põhjusel taanduda ja kahelda oma erapooletuses, sest selline taandumine jätab ka kõrvaltvaatajale mulje, et kohtunik sisuliselt distantseerub õigusemõistmisest konkreetses kriminaalasjas otsitud põhjusel. Kindlasti on teatud juhtudel see olukord ka vastupidine ja ausa ning õiglase kohtumenetluse seisukohast tuleb ka vahel taanduda. Nimelt, kohtukolleegium on veendunud, et olukorras, kus kohtumenetluses on vaidluse esemeks ka jälitustoimingud ja nendeks antud luba, siis ei ole samas kohtunikul, kes jälitustoiminguteks loa andis eetiline hakata vaagima oma varasema tegevuse seaduslikkust ning ilmselgelt on kohtunikul raske tunnistada sellises olukorras enda poolt varasemalt tehtud vigu. Käesoleva kriminaalasja 12 teistkordsel arutamisel ei ole kordagi tõusetunud vaidlust jälitusprotokollide tõendina lubatavuse küsimuses ega kahtlusi jälitustoiminguteks loa andmise seaduslikkuses. Süüdistatava J. Lapini kaitsja ei ole ise ka maakohtus taandamisavaldust esitanud. Seega ei näe kriminaalkolleegium ka selles, et kohtunik A. Tammeniit arutas J. Lapini kriminaalasja ning otsustas tema süüküsimust, kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Apellant rõhutab oma apellatsioonis korduvalt, õigustamaks oma kaitseväiteid, et süüdistatavaga samuti samas autos viibinud KV on kriminaalmenetlusest pääsenud. Kohtukolleegium selgitab, et

§ 154

loetleb andmed, mis tuleb süüdistusaktis märkida ning

§ 312andmed, mis tuleb esitada kohtuotsuse põhiosas.

Nendest sätetest ei tulene, et süüdistusaktis ja kohtuotsuses tuleks põhjendada, miks ei ole süüdi isikud, kellele ei ole süüdistust esitatud.

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista J. Lapini süüd asjaolu, et samas seltskonnas autos viibinud KV ei ole sarnases süüdistuses kriminaalvastutusele võetud. Suure osa apellatsioonist on kaitsja pühendanud nö narkootikumidega täidetud musta soki ja selle auto aknast väljaviskamise ning sokilt leitud süüdistatava J. Lapini DNA teemadele. Kaitsja on seejuures neid tõendeid, millised kohtuotsuse kohaselt kuuluvad tõesti J. Lapinit süüstavate tõendite kogumisse, analüüsinud ühekaupa, eraldivõetuna kogu ülejäänud tõendite kogumist. Apelleerides tegelikult maakohtu poolt tõendite hindamise tulemusena tehtud järeldusi süüdistatava süü ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, on kaitsja klassifitseerinud maakohtu poolsel tõendite hindamisel esitatud tõendite analüüsi hoopis kriminaalmenetlusõiguse normide korduvaks rikkumiseks. Apellandi arvates ei ole maakohtu poolt tehtud järeldused selged, on puudulikud, vastuolulised ja seda pea igas maakohtu poolt tehtud hinnangulises järelduses. Hinnates süüdistatava J. Lapini väidete elulist usutavust soki väljaviskamise ja sellega seoses auto akna avatud oleku osas ning väites, et J. Lapini väited ei ole selles osas eluliselt usutavad, rikkus maakohus kaitsja arvates ka süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest pööras tõendamiskoormise ümber. Oluliselt on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust ka sellega, et kasutas DNA ekspertiisiakte tõendina J. Lapini süü tõendamisel. Otsuses tehtud maakohtu järeldused on sisult maakohtu oletused ja maakohtu spekulatsioon tõendite kogumiga. Oluline menetlusõiguse rikkumine on ka see, et maakohus ei tuginenud süüdistatava J. Lapini ütlustele ega ka tunnistaja KV ammendaval (rasvases kirjas) analüüsil. Kõigile kaitseväidetele ei ole kohus ka vastanud. Kohtukolleegium vastab apellatsioonile alljärgnevalt. 14.12.2017 ekspertiisiakti nr 17E-GE1260 eksperdiarvamuse p-de 3.2 ja 4 kohaselt tõenäosus, et J. Lapini DNA sisaldub sokil ja WC paberi tükil, on esimesel juhul 10_7 ja teisel 10_6 võrreldes sellega, kui bioloogilise materjali allikaks on kolm juhuslikult valitud tundmatut isikut. Eelmärgitud viisil J. Lapini DNA sisaldumise võimalikkust mööndes on ekspert teinud järelduse, mis on käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena ja sellist eksperdiarvamust sisaldav eksperdiakt on tõendina lubatav (RKKKo 3-1-1-29-14, p 11.2). Tõepoolest on Riigikohus leidnud, et ilma tõenäosusarvutuseta on DNA-eksperdi arvamuse tõenduslik jõud üldjuhul olematu 13 (RKKKo 3-1-1-29-14, p 12), kuid apellatsioonist endastki tuleneb, et seda arvutust sisaldab 14.12.2017 ekspertiisiakt. Nimetatud ekspertiisiaktist nähtuvalt oli ekspertiisiülesandeks teha kindlaks tõenäosussuhte arvutus 5.11.2015 ekspertiisiakti nr 15E-GE1391 alusel, ekspertiisiakti kirjeldavas osas on viidatud, kuidas tõepärasuhe arvutati. Seega täiendab viimane ekspertiis selles osas esimest. Kaitsjale on jäänud arusaamatuks eksperdiarvamuses esitatud numbriliste näitajate tähendus ning sisuliselt seetõttu leiab kaitsja, et kõnealused ekspertiisiaktid tõendina kaalu ei oma. Ringkonnakohus kaitsja etteheidetega ei nõustu. 14.12.2017 eksperdiarvamuse pdest 3.2 ja 4 nähtuvalt väljendavad need numbrilised näitajad tõepärasuhet sellest, et mitu korda on arvuliselt tõenäolisem, et kõnealune sokk ja WC paber sisaldavad J. Lapini bioloogilist materjali võrreldes sellega, kui need seda ei sisalda. Kaitsjale on arusaamatu, mis skaalal või kontekstis need tõenäosusarvutused on üleüldse esitatud. Ekspertiisiakti lisa p-s 25 on selgitatud, et tõepärasuhte arvutused viiakse läbi populatsiooni (antud juhul eestlaste) alleelisageduste põhjal. Mis puudutab DNA ekspertiisakti kui süüdistatava J.Lapini süüstavat tõendit, siis selles osas nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et nimetatud tõend süüstab kogumis teiste tõenditega, millistega on tuvastatud kuriteo tehiolud, süüdistatavat J.Lapinit. J.Lapini DNA oli leitud nii sokilt, kui ka selle sees olevalt WC paberi tükilt, mille sisse oli pakendatud narkootiline aine. Maakohtu poolt ekspertiisiaktide pinnal tehtud järeldus, et J.Lapin hoidis käes sokki, mis tähendas, et tema oli isik, kes viskas välja autoaknast soki ja samuti osales narkoaine pakendamisel WC paberisse, on põhjendatud ja kooskõlas kogutud tõenditega ning tuvastatud kuriteo tehioludega. Riigikohus on oma otsuses 31-1-29-14 selgitanud, et DNA-eksperdi arvamuse tõendina kasutamisel tuleb arvestada, et

§ 60

lg 2 kohaselt peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Süüküsimuse lahendamisel saab

§ 60

lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata seega tõend, mis võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tõenda DNA ekspertiisi tulemused mitte ainult eraldivõetult J.Lapini poolt narkoaine pakendamist ja selle edasist kaasvaldamist, vaid see on kooskõlas ka teiste kriminaalasjas kogutud ning maakohtu poolt analüüsitud ja kogumis hinnatud tõenditega. Arvestada tuleb, et J.Lapin sõitis ühes autos J.Sõrmusega, kui viimane läks kohtumisele J.Šagušiniga, kellelt J.Sõrmus omandas narkoaine tablettidena. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuna J.Lapin tuli ka autost välja, siis ta ka nägi konkreetset kohtumist. J. Lapin oli autos, kus oli narkoaine alates kella 21.48, mil auto alustas ärasõitu Tallinnas, XXX XXX juurest ja 2 tunni ning 13 minuti pärast peeti sõiduk, kus oli täpselt sama seltskond, kes alustas sõitu Pärnumaal Sauga vallas XXX külas kinni. Arvestades asjaolu, et sõiduauto, millega veeti narkoainet oli varjatud jälgimise all, et sõiduaeg ühtib sisuliselt ajaga, mis ka Google Mapsi andmetel kulub alguspunktist sihtpunkti jõudmiseks – ca 5-10 minutist ajavahet seletab kohtukolleegiumi arvates asjaolu, et sõideti ettevaatlikult aeglaselt, et mitte sattuda politsei huviorbiiti ja võimalik, et kasutati ka kõrvalisemaid teid – et narkoaine oli pakendatud just sel ajavahemikul, mil sõideti Tallinnast Pärnusse, siis ei saanud ei WC paberile ega ka sokile sattuda kellegi nö kõrvalise isiku DNA. Samuti ei pea kohtukolleegium eluliselt usutavaks, et J.Lapini DNA sattus nii WC paberile, kui ka sokile e kahele objektile juhuslikult e kogemata vastu minnes nagu seda on kaitsja kirjeldanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on eeltoodud asjaolusid arvestades maakohtu seisukoht, et J.Lapin oli temale inkrimineeritud narkokuriteo 14 kaastäideviija, ainuõige. Ta ei olnud pelgalt kaasreisija, vaid oli teadlik narkootilise aine ja selle koguse olemasolust sõidukis kuna isiklikult pakendas seda ning valdas seda ühiselt J.Sõrmuse ja R.Modega. Siinjuures peab kohtukolleegium asjassepuutuvaks Riigikohtu seisukohta, mis on väljendatud otsuses 3-1-1-4-15. Nimelt selgitab Riigikohus, et karistusõigusliku narkootilise aine valdamise puhul on isiku tavapärane ja seadusega kaitstud huvi (PS § 22 lg 3) seda asjaolu eitada. Seega kohalduvad valduse tuvastamisele karistusõiguses siinkohal ka märksa teistsugusemad põhimõtted kui eraõiguses. Nii pole nt faktiline valdus ja sotsiaal-normatiivne valdus sobilikud kriteeriumid süüdistatavale narkootilise aine käitlemise KarS § 184 järgi omistamisel. Narkootilise aine kaastäideviimise omistamisel tuleb lähtuda asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest, hinnates tõendeid kogumis ja süüdistatavate käitumist ka konkludentselt. Kui lisaks ajalis-ruumilisele lähedusele on süüdistatava vastu kaastäideviimise tuvastamiseks ka teisi tõendeid, ei saa neid isiku käitumisele õiguslikku hinnangut andes eirata. MM oli asunud narkootilist ainet proovima, puutunud kokku kõigi narkootilist ainet sisaldanud pudelitega, hoidis kinnipidamise hetkel jätkuvalt ainet enda jalge all ja asus kinnipidamise järel tegu varjama, väites, et tegemist on temale kuuluva alkoholiga. Ta oli ühtlasi teadlik narkootilise aine kogusest, mis ületas kaugelt GHB väikese koguse. Lisaks oli just temale laenatud narkootilise aine käitlemiseks kasutatud sõiduauto. Kõik need tõendid kogumis on aluseks maakohtu õigele järeldusele, et MM käitumine oli suunatud AÕ narkootilise aine ühisele valdamisele, vaatamata sellele, et M. MM-le pole etteheidetav narkootilise aine omandamine. Vaidlust ei ole selles, et J.Lapini, J.Sõrmuse ja R.Mode kaasvalduses olnud narkootiline aine visati välja sõidukist, milles nimetatud isikud viibisid. Vaidlust ei ole ka selles, et väljavisatud narkootiline aine oli pakendatud WC paberisse ja sokki ning mõlemal nimetatud objektil oli leitud ka J.Lapini DNA. Vaieldakse selle üle, kes viskas välja enne politsei saabumist soki koos narkootilise ainega auto aknast. Maakohus on seda küsimust oma otsuses põhjalikult analüüsinud ning arvestades väljavisatud soki asukohta, J.Lapini istekohta sõidukis ja avatud akent, jõudnud järeldusele, et soki väljavisakajaks oli J.Lapin. J.Lapini ja KV ütlusi maakohus ei arvestanud, sest need olid maakohtu hinnangul omavahel vastuolus. Maakohtu järeldus tugineb elulisele usutavusele. Kaitsja leiab, et maakohus, põhjendades oma siseveendumust elulise usutavusega ja leides seejuures, et J.Lapini väited ei ole eluliselt usutavad, rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest pani tõendamiskoormuse J.Lapinile. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohus on rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Olukorras, kus politsei poolt oli fikseeritud, et avatud oli auto aken just J.Lapini kõrvalt ja ka soki asukoht viitas sellele, et sealt oli sokk välja visatud ja kui J.Lapin ise eitab soki väljaviskamist, siis on täiesti loomulik küsimus J.Lapinile, millega viimane seletab siis seda, et aken oli just tema kõrvalt avatud. Seejärel hindab maakohus J.Lapini ütluste usaldusväärsust elulise usutavuse alusel. Tegemist ei ole sellisel juhul tõendamiskoormuse panemist süüdistatavale. Selline kaitseväide on väär. Kohtukolleegium selgitab, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-7405). 15 Mis puudutab aga nö sokiteemat üldse, siis kohtukolleegiumi seisukohalt on sellele asjaolule kaitsja poolt üleliia suurt rõhku omistatud apellatsioonis. Kes konkreetselt viskas välja narkootilise aine autost, ei oma tegelikult tuvastatud tehiolude pinnalt olulist tähtsust. See ei mõjuta J.Lapini süüküsimust ega ka tema käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut. Kohtukolleegiumi arvates istus J.Lapin autos sobival kohal ja tõesti eluliselt on usutav, et tema ka viskas selle narkoainest pungil soki välja. Samas võib eeldada, et narkoainest vabanemine enne politsei saabumist auto juurde oli autos olijate ühine soov. Kindlasti omaks tõenduslikult suuremat rolli subjektiivse süüteokoosseisu tuvastamisel soki väljaviskamine ja ka politsei peatamismärguannetele mitte reageerimine olukorras, kus muu süüstavate tõendite kogum puudub. Tegemist oleks kohtukolleegiumi hinnangul teoga, mis annab kaudset teavet ka subjektiivse külje kohta. Kohtupraktika tunnistab subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuva kriteeriumina ka isiku teoeelset- ja järgset käitumist. Riigikohus on sellist seisukohta toetanud oma mitmetes otsustes. Süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14). Süüdistatava J.Lapini poolt narkootilise aine valdamist grupis on kohtukolleegium käesolevas otsuses juba eelnevalt analüüsinud ning lugenud tõendatuks, et tema DNA leidmine nii sokilt, kui ka soki sees olevalt WC paberi tükilt, millesse oli narkootiline aine pakendatud, on kogumis teiste tõenditega tõendatud. Kui J.Lapin väidab, et tema ei visanud sokki aknast välja e et tema DNA sokil ei ole jäänud sinna mitte soki käes hoidmisest väljaviskamise momendil, siis ei tähenda see muud, kui seda, et see jäi sokile pakendamise käigus. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et J.Lapin on põhjendatult mõistetud süüdi temale esitatud süüdistuses ja apellatsioonis maakohtule etteheidetud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi selles osas tegelikult ei esine. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab

§ 61sisu ja mõte.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus veatult, loogiliselt ja tõendikogumiga kooskõlas olevalt põhjendanud oma järeldusi ning selgesõnaliselt ära näidanud järelduste aluseks olnud faktilised asjaolud. Seejuures on kohtukolleegium seisukohal, et kuna tõendite hindamise üldpõhimõtte kohaselt hinnatakse tõendeid nende kogumis, siis pole ka võimalik üht tõendit tõendikogumist eraldiseisvana hinnata. Selline hindamismeetod ei võimalda objektiivste järelduste tegemist ning viib ebaõigete lõppjäreldusteni. 16 Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Need kaitseseisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonis esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Kaitsja on apellatsioonis taotlenud juhul, kui maakohtu otsus tuleks tühistada ning kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus saata, kriminaalmenetlus Joosep Lapini suhtes

§ 274-2 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega lõpetada.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud maakohtu poolt olulisi kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, millised oleks ainukeseks seaduslikuks aluseks kriminaalasja tagastamise maakohtule, siis on ka kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu sisutu. 17 Mis puudutab apellatsioonis esitatud seisukohti J.Lapinile mõistetud karistuse osas, siis selles osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja heidab prokurörile ja maakohtule ette seda, et J.Lapini karistus on võrreldes J.Sõrmusele ja R.Modele mõistetud karistusega liiga range. Veel enam, kaitsja ei pea paljuks nimetada prokuröri tegevust J.Lapinile konkreetse karistuse taotlemisel ebaseaduslikuks tegevuseks e õiguslikuks farsiks ja manipulatsiooniks (rõhutatult rasvases kirjas), millega on kaasa läinud ka maakohtu kohtunik A.Tammeniit. Kaitsja poolt apellatsiooni kirjapandu tähendab sisuliselt seda, et ta süüdistab prokuröri maakohtuniku kihutamises kuriteole e. teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemisele ja kohtunikku sellise lahendi tegemises. Meie ühiskonna üldisele õiguskultuuri tasemele viidates avaldab kaitsja lootusetust, et nimetatud ametiisikud oma sellise tegevuse eest vastutavad. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja oma sellesisuliste väljaütlemistega ületanud oma kutse-eetika piire ja läinud ilmselgelt vastuollu Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi prg 20 lg-ga 1, mis kohustab advokaati kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Samuti peab advokaat hoiduma kohtu tegevuse ja kohtulahendi ebakohasest kriitikast. J.Sõrmusele ja R.Modele oli kokkuleppemenetluses mõistetud tingimuslik vangistus ja kaitsja viitab sellise erinevuse lubamatusele, millele on väidetavalt tähelepanu juhtinud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-96-

1. Kaitsja viide sellele Riigikohtu otsusele ei seostu kuidagi arutatavas kuriteos süüdiolevatele isikutele mõistetud karistuste individualiseerimisega. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses on jutt ühest ja samast isikust, kellele pakuti kokkuleppemenetluses prokuröri poolt aasta võrra lühemat vangistusmäära, kui seda taotles prokurör hilisemas kohtumenetluses. Käesoleval juhul aga on jutt erinevatele isikutele mõistetud erinevatest karistustest. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-57-10 juhtinud tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata siinjuures võrdlema J.Lapini isikut, tema karistusregistrit ja hiljem tuvastatud kohtuotsuste kogumiga tuvastatud kuritegude arvu ja nende raskust ning selle pinnalt ka süüdistatavate süü suuruse erinevust, kuid rõhutab, et J.Lapinile KarS prg 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus on karistus kahe esimese astme kuriteo toimepanemise eest. Ka kinnitab J.Lapini karistusregister, et tingimuslik karistus ei ole tema suhtes efektiivne ning lootus, et see kuidagi tema käitumist mõjutaks õiguskuulekuse suunas on olematu. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud J.Lapinile vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud üksikkaristust, hiljem tuvastatud kuritegude eest mõistetud liitkaristust ning vangistuse reaalse ärakandmise vajadust. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse kergendada J.Lapinile mõistetud karistust ja nõustub täielikuolt maakohtu seisukohtadega selles osas. Küll peab kohtukolleegium täiendada e täpsustada maakohtu otsust karistuse kandmise aja alguse osas. Maakohus otsustas, et karistuse kandmise aja algust tuleb hakata lugema kohtuotsuse jõustumise päevast. J. Lapini suhtes tõkendit käesolevas kriminaalasjas ei ole 18 kohaldatud. J. Lapin viibib vahi all kriminaalasjas nr
2. Seetõttu maakohus ei pidanud vajalikuks J. Lapini suhtes tõkendi kohaldamist. Kriminaalasi, milles on J.Lapin vahistatud on Pärnu Maakohtu menetluses. Kohtukolleegium nõustub sellega, et kui isiku, kelle suhtes kehtib üks tõkend – vahistamine – puudub igasugune loogiline vajadus teistkordseks vahistamiseks. Samas ei ole välistatud olukord, kus maakohtu otsustus hakata karistust – vangistust – lugema kohtuotsuse jõustumisest, muutub võimatuks. Kui J.Lapin peaks mingisugustel asjaoludel vabanema vahi alt teises kriminaalasjas (kergemaliigiline tõkend, õigeks mõistmine, reaalse vangistusega mitte seotud karistus), siis ei pruugi ta vaidlustatud maakohtu otsuse jõustumise ajal viibida vangistuses ja oleks alusetu vangistuse aja hulka arvata vabaduses viibitud päevi. Sellisel juhul tuleb arvestada vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud vangistust reaalselt karistuse kandmisele asumisest. Menetluskulude e õigusabi kulude osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine. Maakohtule esitatud andmete kohaselt on tasu süüdistatava valitud kaitsjale koos käibemaksuga 4080 eurot. Maakohus märkis, et kuivõrd süüdimõistva kohtuotsuse korral tasub menetluskulud süüdimõistetu, jäävad valitud kaitsjatele makstud tasud süüdimõistetu enda kanda. Kohtueelses menetluses ja asja esmakordsel arutamisel maakohtus, mille tulemina mõisteti J. Lapin süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks, oli J. Lapini menetluskulu (siin ja edaspidi kaitsjatasu tähenduses) kokku 2400 eurot. Nimetatud summa mõistis maakohus Eesti Vabariigilt J. Lapini kasuks välja. Asja teistkordsel arutamisel maakohtus oli J. Lapini kaitsjatasu 1680 eurot. Kaitsja taotleb apellatsioonis kokku mõista Eesti Vabariigilt J. Lapini kasuks välja 4080 eurot kriminaalasjas valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetlustes makstud tasu katteks, milline kanda Pille Mõistlik’u arveldusarvele nr EE
3. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus menetluskulude osas on osaliselt põhjendatud. Kohtukolleegium tunnistab maakohtu seisukohta, et süüdimõistva otsuse korral jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda, kuid ei saa minna mööda ka kohtupraktikas omaks võetud seisukohta, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus e antud kriminaalasja puhul tähendab see seda, et kui J.Lapin oleks esimesel korral maakohtus süüdi mõistetud ja maakohus ei oleks menetlusnorme rikkunud, oleks ta pidanud kandma õigusabi kulud summas 2400 eurot. 1680 eurot maakohtus lepingulise kaitsja tasu oleks sel juhul olemata jäänud. Süüdistatav ei pea kandma neid menetluskulusid, mis on sisuliselt põhjustatud riigi eksimusest. Seega tuleb 1680 eurot süüdistatavale hüvitada. Kuna apellatsioonis on esitatud taotlus see summa kanda tegelikult menetluskulu kandnud isiku arveldusarvele, siis kohtukolleegium selle taotluse ka rahuldab. Apellatsioonimenetluse kuludeks on kaitsja hinnanud kokku 960 eurot, mis moodustub maakohtu otsusega tutvumiseks kulunud ajast 0,5 tundi ja apellatsiooni koostamiseks kulunud ajast 7,5 tundi. Tunnitasu on 120 eurot koos käibemaksuga. Tunnitasu peab kohtukolleegium mõistlikuks. Kuna kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse – süüdistatava kanda jäänud õigusabi kulude osas – ning täpsustab maakohtu 19 otsust karistuse kandmise aja osas, siis vastavalt

§ 185

, mille lõike 1 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik, tuleb mõistlikus suuruses õigusabi kulu üldjuhul süüdistatavale hüvitada. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-58-15). Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas otsuses esitatud seisukohtade kohaselt kaitsja apellatsioon enamuses osas põhjendamatu ja tähelepanu vääris osaliselt vaid kaitsja taotlus maakohtu menetluses õigusabi kulude hüvitamise osas. Kohtukolleegium peab põhjendatuks seega ajakulu, mis kulus maakohtu otsusega tutvumiseks e 0,5 tundi ja apellatsiooni koostamise eest ajakulu 1 tund e kokku 1,5 tundi, mis tunnitasu arvestades teeb mõistlikuks kuluks 180 eurot koos käibemaksuga. Nimetatud summa mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega välja süüdistatava kasuks Eesti Vabariigilt. Kuna apellatsioonis on esitatud taotlus see summa kanda tegelikult menetluskulu kandnud isiku arveldusarvele, siis kohtukolleegium selle taotluse ka rahuldab. Eeltoodu alusel ja juhindudes

prg 337 lg 1 p 2, 4; 340 lg 1 ja 2 p 6 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse J. Lapini suhtes osaliselt maakohtu menetluses lepingulise kaitsja tasu täielikult süüdistatava kanda jätmise osas ja täpsustab maakohtu otsust karistuse kandmise aja osas. /allkirjastatud digitaalselt/ 20