4-13-1801 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04.09.2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-1801 Kohtukoosseis eesistuja Sten Lind , liikmed Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi XX väärteoasi KarS § 262 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.05.2013 otsus Kaebuse esitaja XX (ik: XXXXXXXXXX) Istungil osalenud isikud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri esindaja vanemkomissar Oleg Klok RESOLUTSIOON
- Tühistada Harju Maakohtu 30.05.2013 otsus KarS § 262 järgi kvalifitseeritud nelja väärteoepisoodi eest KarS § 63 lg 3 alusel eraldi karistuste mõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista XX-le KarS § 262 järgi üks karistus, milleks on 18 päeva aresti.
- Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Menetlusalune isik saab kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
- XX-le koostati 12.03.2013 neli väärteoprotokolli selle kohta, et ta kuulas öörahu ajal Tallinnas XXX korteris X kuulas valjult muusikat, nii et see kostis naaberkorterisse ja trepikotta ja häiris naabreid. Nimetatud väärteod pani XX väärteoprotokollide andmetel toime järgmistel aegadel: väärteoprotokolli nr AB1304367 kohaselt 24.11.2011 kell 23:00; 1 väärteoprotokolli nr AB1304366 kohaselt 26.08.2012 kell 00:00; väärteoprotokolli nr AB1304365 kohaselt 02.09.2012 kell 02:00; väärteoprotokolli nr AB1304364 kohaselt 11.11.2012 kell 02:
- Kõigis väärteoprotokollides on märgitud, et oma tegevusega rikkus XX Tallinna Linnavolikogu 25.08.
- a määruse nr 43 „Tallinna linna avaliku korra eeskiri ja avaliku koosoleku korraldamise nõuded“§ 3 p 2 nõudeid.
- Leides, et menetlusalust isikut tuleb karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel väärteoasja Harju Maakohtule arutamiseks. Maakohtu seisukoht
- Harju Maakohus mõistis 30.05.2013 otsusega XX süüdi KarS § 262 järgi ja karistas teda KarS § 63 lg 3 alusel 24.11.2011 episoodi eest 3 päeva pikkuse arestiga, 26.08.2012 episoodi eest 4 päeva pikkuse arestiga, 02.09.2012 episoodi eest 5 päeva pikkuse arestiga ja 11.11.2012 episoodi eest 6 päeva pikkuse arestiga, kokku seega 18 päeva pikkuse arestiga. Kohtuotsuse kohaselt kuulus arest täitmisele pööramisele viivitamatult peale XX suhtes kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX kohaldatud tõkendi muutmist või tühistamist või kriminaalasjas mõistetava võimaliku karistuse ärakandmist. Apellatsioon
- Harju Maakohtu otsuse peale esitas XX apellatsiooni, milles vaidlustab kohtuotsust nii enda süüditunnistamise kui ka karistamise osas. Apellant märgib, et 24.11.2011 episoodis koostati väärteoprotokoll nr AB1304367 kell 23.00, seega pidi väljakutse politseile toimuma enne kella 23.00 ehk enne öörahu. Protokolli koostamiseks puudus järelikult põhjus, kuna rikkumine toimus enne öörahu. 12.03.2013 koostatud protokollides nr AB1304366, AB1304365 ja AB1304364 puuduvad piisavad ütlused, et XX oleks öörahu rikkunud, seda ei ole tunnistajad kohtus piisavalt tunnistanud. Selgusetuks jäi, miks kohus mõistis nende episoodide eest aresti, kuna põhjalikku arutelu kohtus ei toimunud. Kohtus ei olnud arutlusel protokollid nr AB1304366, AB1304365 ja AB1304364, vaid keskenduti enam protokollile AB1304367 kuna viimase kohta oli kõige rohkem tunnistajaid ja ütlusi. Kohtuistungil osalenud politseinik väitis, et paaril korral oli väljakutse õigustatud, kuid teistel kordadel ei olnud muusikat kosta nii, et oleks väljakutse põhjendatud. Kohus võiks arvestada asjaolu, et ühe episoodi puhul oli tegemist sellega, et XX unustas poodi minnes võtmed korterisse. Korterist väljudes jäi muusika mängima, arvestades seda, et pood asub „5 min kaugusel“ korterist ning XX plaanis koheselt tagasi korterisse minna. Korteri ukse taha jõudes märkas ta, et võtmed on tuppa ununenud ja lähimad korteri võtmed olid vanematel, kes elasid 25 km kaugusel. Edasi-tagasi sõitmisega läks aega vähemalt kaks tundi, kuna oli vaja muretseda transport. Samuti ei ole kohus kindlaks teinud, kas see, kes öörahu rikkus, oli XX või tema elukaaslane, kuna kaebaja ütles kohtus, et nendel kordadel ei pruukinud just tema kodus olla. See, kes öörahu rikkus, võis olla XX elukaaslane. Apellant vaidlustab kohtuotsust temale karistuseks kohaldatud aresti määra osas, leides, et episoodide eest mõistetud aresti päevad ei vasta protokollide ja intsidentide sisule. Ta märgib, et näiteks 24.11.2011 episoodi eest mõisteti kõige lühem arest – 3 päeva, kuigi ütlusi ja tunnistajaid oli sellel kõige rohkem. Ülejäänud kolmes episoodis, millel aga kindlaid ütlusi ja tõendeid polnud, mõisteti arestipäevi aga rohkem kui 24.11.2011 episoodi eest. Apellant palub kohtul kaaluda aresti ositi kandmise võimaldamist. Ta märgib, et vabaduses on tal olemas kindel töökoht, kus ta peaks peale vabanemist kohe tööle asuma. Samuti soovib apellant teada, kas aresti päevi oleks võimalik asendada üldkasuliku töö tundidega. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus leiab, et apellandi etteheide, justkui oleks maakohus väärteoasja arutamisel keskendunud vaid ühele episoodile, mille kohta oli rohkem tunnistajaid, on alusetu. On selge, et kui ühes episoodis on rohkem tõendeid, võtab nende tõendite uurimine kohtuistungil rohkem aega kui teise episoodi tõendite uurimine. Samas ei oma see, kui palju mingis episoodis tõendeid on, tähtsust. Väärteomenetluses kehtib VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt kriminaalmenetluse põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab oma siseveendumuse alusel kõiki tõendeid kogumis (KrMS § 61 lg-d 1 ja 2). Ei väärteo- ega kriminaalmenetluse seadustik ei keela süüditunnistava otsuse tegemist isegi ühele ainsale tõendile tuginedes. Oluline on see, milline on olemasoleva tõendi sisu. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kõigi nelja episoodi puhul XX süüd tõendavad tõendid olemas. Lisaks YY avaldustele on kõigi nelja episoodi kohta olemas tunnistajate ütlused. 24.11.2011 episoodi kohta on andnud tunnistajana ütlusi korteris Y elav YY ja väljakutse peale kohal käinud politseiametnik VV. YY andis ütlusi selle kohta, et nad kutsusid valju muusika tõttu politsei, kellele aga selle korteri ust, kus muusika mängis, ei avatud. Küll pandi vahepeal muusika kinni, siis aga jälle lülitati sisse. Seda, et muusika kostus XX kasutatavast korterist nii valjult, et võis häirida teistes korterites viibivaid inimesi, kinnitas oma ütlustes VV, kelle väitel oli koguni väljas olles kuulda, et
- korruse korteris mängib muusika. Samuti andis VV ütlusi selle kohta, et kui nad koputasid selle korteri uksele, kust muusika kostis, pandi muusika vaiksemaks, ust aga ei avatud. Seega on VV ütlused ka ses osas YY ütlustega kooskõlas. Mis puutub sellesse, et YY sõnul pandi vahepeal muusika kinni, VV sõnul aga vaiksemaks, siis see ei ole selline vastuolu, mis muudaks ütlused ebausaldusväärseks. YY ütlustest võib järeldada seda, et vahepeal muusika nende korterisse ei kostnud ja neil oli võimalik magada. See ei tähenda aga tingimata, et muusika täielikult kinni pandi. Asjaolu, et väärteoprotokollis on väärteo toimepanemise ajaks märgitud 23:00, ei tähenda, et väärtegu pole toime pandud. Esiteks näebki Tallinna Linnavolikogu 25.08.2005 määrus number 43 „Tallinna linna avaliku korra eeskiri ja avaliku koosoleku korraldamise nõuded“ ette, et öörahu algusajaks on 23:00 (§ 3 p 2). Teiseks märgib ringkonnakohus seda, et täielikult välistatud ei ole valju muusikaga teiste isikute rahu häirimise eest karistamine ka siis, kui see on toime pandud enne avaliku korra eeskirjaga kehtestatud öörahu. KarS § 262 näeb ette vastutuse „avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest“. Osundatud tekstist ei nähtu, et KarS § 262 oleks blanketne norm, s.o näeks ette vastutuse mõne teise õigusaktiga kehtestatud nõuete rikkumise eest (seda, et tegemist ei ole blanketse normiga, on leidnud ka Riigikohus – vt Riigikohtu 04.12.
- a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-07 p 8). Selle poolest erineb KarS § 262 enne karistusseadustikku kehtinud haldusõiguserikkumiste seadustiku §-st 142, mis nägi ette vastutuse avaliku korra eeskirja rikkumise eest. Seega, kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 363 annab kohalikule omavalitsusele avaliku korra eeskirja kehtestamise õiguse, ei ole välistatud isiku 3 karistamine avaliku korra rikkumise eest ka eeskirjas sätestamata juhtudel. Tõsi küll, viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt peab KarS § 262 sõnastuse abstraktsusest tuleneva õiguskindluse põhimõtte rikkumise vältimiseks sellisel juhul olema aga tegemist „teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt“. Ringkonnakohtu hinnangul on pikemajaline väga valjult muusika mängimine käsitatav sellise rikkumisena, seda enam, et KarS § 262 nimetab koosseisupärase teona eraldi teiste isikute rahu rikkumist, teiste isikute rahu rikkuva tegevuse tüüpiliseks näiteks võibki pidada lärmamist või muud müra tekitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.09.
- a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-102-03 p 9). 26.08.2012 episoodi kohta on maakohtus ütlusi andnud küll ainult YY, kuid tema ütlused on kooskõlas tema esitatud avaldusega. Nimelt andis YY ütlusi, et muusika mängis valjult väga kaua. Avaldusest nähtub, et muusika mängis valjult alates umbes kella 14:00-st. Avalduse ajaks on märgitud 23:00 ja väärteoprotokolli kohaselt teo toimepanemise ajaks 00:
- Seega mängis muusika valjult tunde. Ka nähtub nii ütlustest kui avaldusest, et YY saatis XX-le valju muusika kohta sms-i, kuid sellele vastust ei saanud. 02.09.2012 episoodi kohta on andnud ütlusi väljakutse peale kohal käinud PP, kelle sõnul oli mitu korrust allapoole „tümpsu“ kuulda. Kuigi PP ei osanud maakohtus ütlusi andes nimetada kuupäevi, mil käis väljakutse peale XXX tänaval, nähtub tema ettekandest, et sündmus, millest ta rääkis, toimus 02.09.
- a. 11.11.2012 episoodi kohta andsid ütlusi nii YY, BB, kui ka samas majas elanud KK ja politseiametnik AA. KK sõnul oli millalgi
- a lõpus-
- a alguses pärast kella 24:00 kosta väga valju muusikat, mis segas tal eksamiteks õppimist. Sarnaselt YY-le ja BB-le andis KK ütlusi, et eriti häirisid kostvad bassid. Tema sõnul kostis muusika sel päeval valjemalt kui tavaliselt ning trepikotta kostis muusika veel tugevamini kui tema korterisse. BB sõnul hakkas tal sel korral kostvast mürast nii halb, et talle kutsuti kiirabi (tunnistaja on küll ekslikult nimetanud kuupäevaks 11.11.2011). BB-le 11.11.
- a kiirabi kutsumist kinnitavad ka kiirabikaart ja tunnistaja AA ütlused. Viimane andis ütlusi selle kohta, et sel päeval oli neile kaks väljakutset. Esimene väljakutse oli umbes kell 24:00 ja teine 02:00 või 02:30 paiku. Esimesel korral kuulsid nad valju muusikat ja hääli. Koputamise peale ust ei avatud, kuid muusika keerati vaiksemaks. Kui teisel korral kohale jõudsid, nägid, et tuli ka kiirabi. Keegi ka seekord ust ei avanud ega pannud ka muusikat vaiksemaks. Politseiametnik kinnitas, et muusika oli selline, et segas öörahu, tema hinnangul takistas nii vali muusika magama jäämist. Seega on kõigi nelja episoodi kohta olemas tõendid, et muusika mängis valjult ning seda pikema aja vältel ning ka keset ööd. Kuna neljast episoodist kolme puhul on politseiametnikud kinnitanud, et ka nende hinnangul oli XX kasutuses olevast korterist kostuv muusika nii vali, et võis häirida teiste sama maja korterite elanikke, ei ole alust arvata, et YY reageeriks üle või oleks XX suhtes kiuslik, mistõttu on usutavad ka YY ütlused 26.08.
- a episoodi kohta. Mis puutub XX apellatsioonis märgitusse, et 30.05.
- a toimunud istungil ütlusi andnud politseiametnik (PP) väitis, et paaril korral oli väljakutse õigustatud, teistel kordadel ei olnud muusikat kosta nii, et väljakutse oleks olnud põhjendatud, siis nii politseiametnike kui J. ja BB ütlustest nähtuvalt oli valjult kostva muusika probleem pidev ja 4 ka politsei kutsuti rohkematel kordadel kui need neli, mille kohta on koostatud väärteoprotokollid. Neljast käesoleva menetluse esemeks olevast episoodist on PP andnud ütlusi 02.09.
- a episoodi kohta ja, nagu eespool refereeritud, pidas sel korral väljakutset põhjendatuks.
- XX väitis apellatsioonis, et ühel korral jättis ta poodi minnes muusika mängima ning unustas võtmed korterisse, nende äratoomisele kulus vähemalt kaks tundi aega. Seoses sellega tuleb esiteks märkida seda, et XX ei ole apellatsioonis ega maakohtu istungil täpsustanud, mis episoodi see väide puudutab. See, et koju jäänud võtmete pärast ei õnnestu poest tagasi tulles koju pääseda, ei ole just igapäevaselt ette tulev sündmus (ka XX ei ole väitnud, et tal midagi taolist tihti juhtuks), mistõttu ei ole usutav, et inimene ei suudaks hiljem umbkaudugi nimetada aega, millal see juhtus. Käesoleval juhul on erinevate väärteo episoodide vahel piisavalt suured vahed, et kui üldjoontes suuta meenutada, millal võtmed koju jäid, oleks võimalik siduda see sündmus konkreetse väärteoepisoodiga. Kuna XX sõnul pidi ta teiste võtmete järel käima oma vanemate juures, oleks ta eeldatavasti saanud ka oma vanematelt järele küsida, millal see juhtus. Ka tuleb nentida, et XX maakohtus antud ütluste ja apellatsiooni väidete vahel on olulised erinevused. Kui apellatsiooni kohaselt läks võtmete ära toomiseks umbkaudu kaks tundi, siis maakohtus andis XX ütlusi: „Tagasi me ei tulnud.“ Kui see peab paika, siis jättis XX lihtsalt kogu ööks muusika korteris valjult mängima. Kuna nii J. ja BB aga ka XX ütluste kohaselt oli nende vahel korduvalt olnud juttu sellest, et XX kasutatavast korterist kostev vali muusika häirib naabreid, siis tähendab see, et XX teadis ise, et tema korterist kostev muusika häirib naabreid. Lõpuks tuleb märkida, et kui ka XX oli ise kodust ära, ei muuda see asjaolu, et ta hilisõhtul poodi minnes jättis muusika nii valjult mängima, et see häiris naabreid.
- Seoses XX väitega, et öörahu võis rikkuda hoopis tema elukaaslane, nendib ringkonnakohus, et see väide on üldsõnaline ja kontrollimatu. XX ei ole väärteoprotokollides nimetatud neljast kuupäevast ühegi kohta konkreetselt väitnud, et teda ei olnud sel ööl kodus. 02.09.
- a episoodi kohta on politseiametnik PP andnud ütlusi selle kohta, et vestles XXga. J. ja BB sõnul oli valju muusika probleem pidev ja nemad suhtlesid ses küsimuses XX-ga. XX ise leidis maakohtus, et 1-2 juhul võis ta tõesti valjult muusikat kuulata. Ka vastas XX jaatavalt kohtuvälise menetleja esindaja küsimusele, kas varasemad karistused KarS § 262 järgi on ka seotud valju muusikaga. See kõik näitab, et XX-l on kombeks muusikat valjult kuulata ja ei ole mingit alust arvata, et öörahu rikkus keegi teine. 8.1 XX on vaidlustanud erinevate episoodide eest mõistetud areste. Seoses sellega märgib ringkonnakohus, et erinevate episoodide eest eraldi areste mõistes on kohus kohaldanud valesti KarS § 63 lg-t
- Nimetatud sätte kohaselt määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi siis, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule. Käesoleval juhul vastavad kõik väärteod samale väärteokoosseisule. Sama süüteo korduva toimepanemise eest karistuse mõistmist KarS § 63 ega ükski teine karistusseadustiku säte eraldi ei reguleeri. Kuna olukorrad, mida karistusseadustik loeb mitme süüteo toimepanemiseks, nimetab ammendavalt KarS § 63, tuleb korduvuse puhul lähtuda ühe süüteo eest karistuse mõistmise regulatsioonist (KarS § 62), mille kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Seega määratakse või 5 mõistetakse samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest üks põhikaristus, lähtudes eriosa normis sätestatud sanktsioonist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.01.
- a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-106-04 p 9). Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti XX-le iga episoodi eest eraldi karistus, ja teha uus otsus, mõistes XX-le KarS § 262 järgi ühe karistuse. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohtu poolt mõistetud arestipäevade summa – 18 päeva aresti – on toimepandud tegusid arvestades kohane karistus. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et käesoleva menetluse esemeks on neli episoodi. Kohtukolleegiumi jaoks on süüd suurendav asjaolu seegi, et rikkumisi jätkati hoolimata naabrite (nt sms-i teel saadetud) palvetest ja isegi politseiametnike kaasamisest. Nagu maakohus on otsuses märkinud, leidis XX erinevaid põhjendusi oma käitumise õigustamiseks. Ka arvestab kohtukolleegium, et XX on ka varem korduvalt KarS § 262 järgi karistatud. 8.2 Ringkonnakohus ei näe alust KarS § 66 lg 1 alusel aresti ositi kandmise võimaldamiseks. Kuna seadus ei näe ette, et arest tuleb reeglina kanda ositi, on KarS § 66 lg 1 erand ja seega peavad selles nimetatud perekondlikud, tööalased või tervislikku seisundit puudutavaid asjaolud olema erandlikud. Nendest asjaoludest tulenevalt peab aresti tervikuna kandmine seadma süüdlase raskesse olukorda. Ühtegi sellist asjaolu apellatsioonis välja toodud ei ole. Ainuüksi töökoha olemasolu ei ole piisav argument. 8.3 Aresti asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel eeldab mingite kas toimepandud tegu või süüdlase isikut n.ö tavalisest positiivsemalt iseloomustavate asjaolude esinemist, mida apellatsioonis välja toodud ei ole ja mida kohtukolleegium ka ise leidnud ei ole.
- Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 2 ja § 151 lg 1 p 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse episoodide eest eraldi karituste mõistmise osas. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Sten Lind Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 6