KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-53904 Tsiviilasi XX

) § 116 lg-st 2, § 124 lg-st 1, §-st 127, § 134 lg-test 1, 3 ja 4, § 135 lg-st 2; § 136 lg-st 1 ning §-st

1. Isa ei suuda täita hooldusõigust laste viibimiskoha (sh elukoha) määramise otsustamisel kõigi laste osas. Muude abinõude rakendamine ei ole võimalik, kuna isa ei tee koostööd lastekaitsespetsialistidega ega avalda kohtule oma elukoha andmeid. Isa hooldusõigust tuleb piirata kõigi laste viibimiskoha otsustamisel ja see on laste endi huvides. 11.1 Isa elukoht ei ole kohtule teada. Kui kohtusse saabus ema avaldus, siis ei olnud isale võimalik menetlusdokumente aasta jooksul kätte toimetada. Sügisel
2. aastal teatas isa oma elukoha, kuid
3. aastal ei olnud isale võimalik ekspertiisimäärust sel aadressil kätte toimetada ja kohus palus teatada isal oma tegeliku elukoha. Isa oma tegelikku elukohta kohtule ei avaldanud. Seega pole selge, kus lapsed isa juures elama hakkaksid ja kas tal on laste kasvatamiseks üldse olemas vastavad tingimused. 11.2 Kuna isa keeldus maakohtu määratud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisist, ei ole tõendatud, et isa on võimeline vastutustundlikult laste hooldusõigust teostama. 11.3 Ka
4. ja
5. mai 2018 kohtuistungil veendus maakohus, et isa käitumine on ebastabiilne. Isa käitus teiste menetlusosaliste suhtes lugupidamatult, kasutas ütluste andmisel ebatsensuurseid sõnu, ärritus kui kellegi arvamus või seisukohad ja küsimused talle ei meeldinud, ei allunud kohtuniku korraldustele, püüdis rääkida kõvasti teiste menetlusosalistele jutu vahele. Vanemate ühine hooldusõiguse teostamine laste suhtes on raskendatud, kuna isa avaldas kohtuistungil selgelt, et ta ei tee mitte ühtegi kompromissi emaga. 11.4 Poegade ja vanema tütre ärakuulamisest nähtub, et lapsed soovivad isaga suhelda ja ka tema juures elada. Laste (v.a noorem tütar) ja isa suhted on head. Isa on lubanud lastele elukohta, kus igal lapsel on oma tuba, aga isal kindel elukoht ca 2 aastat üldse puudub ja tema elukoht ning elamistingimused ei ole teada kohtule, eestkosteasutusele ega ka lastele. Ainuüksi isa lubadused ei saa olla aluseks laste viibimiskoha hooldusõiguse otsustamisel määravad ja neid ei saa arvestada. Noorema tütre avaldatu kohaselt mõjutab isa teda telefoni teel avaldama kohtule, et ta soovib koos isaga elada. Eestkosteasutuse esindaja avaldas
6. mai 2018 kohtuistungil, et käesoleva 6

§ 137

lg 2, mis keelab ühise hooldusõiguse lõpetamise, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu. Kohtule on avaldanud kõik lapsed (v.a noorem tütar), et soovivad isa juures elada. Kohtumenetluse ajal ei ole isa käitunud laste suhtes vägivaldselt või halvasti, kuid ta ei teosta hooldusõigust laste viibimiskoha otsustamisel vastutustundlikult ja laste huvidest lähtuvalt. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuste kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuste tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Vastavalt LasteKS § 21 lg-le 3 võib lapse arvamuse jätta arvestamata kui lapse huvid on lapse arvamusest erinevad. Laste huvides on, et neil oleks kindel elukoht ja kohased elamistingimused. Samuti, et nad saaksid koolikohustust täita ja kodus õppetöid teha. Isa ei ole võimeline nimetatut tagama. Kui kohus menetluse ajal määras isale lastega suhtlemise korra, siis isa ei taganud laste kojujõudmist selleks ajaks, et lapsed jõuaksid järgmiseks päevaks koolitöid teha ja kohus pidi esialgset õiguskaitset muutma ning kitsendama isa ja laste suhtluskorda, määrates suhtlemise laupäeval, ja määrama kindlaks kellaaja, millal isa peab tagama laste kojujõudmise. Lapsed on kogu kohtumenetluse aja elanud ema juures, kus neil on olemas vajalikud elamistingimused, tüdrukutel oma tuba ja poistel oma tuba. Ema on laste eest hoolitsenud, neid kasvatanud ja neid ülal pidanud. Pärnu Linnavalitsus on laste elamistingimusi kontrollinud. Lapsed on kohtule viimasel ärakuulamisel avaldanud, et emaga suhted on head. 11.6 Ülejäänud osas isa isikuhooldusõiguse piiramine või täielik äravõtmine laste suhtes ei ole põhjendatud arvestades laste vanust ja laste (v.a noorem tütar) head läbisaamist isaga. Isa seisukoht seoses laste koolis käimisega on muutunud võrreldes avalduse kohtule esitamise ajaga. Isa ei takista laste koolis käimist ja vanematel pole probleeme laste hariduse küsimuste otsustamisel. Samuti on isa vajadusel teostanud laste hooldusõigust laste tervise küsimustes ja kohtumenetluse ajal ei ole tekkinud probleeme laste tervise küsimuste otsustamisel. Pojad ja vanem tütar on avaldanud soovi, et isa otsustaks nendega seotud asju. 11.7 Pärnu Maakohtu 22. veebruari 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-15909 mõisteti isalt välja elatis 150 eurot igale lapsele kuus ja elatise võlg kokku on 2 601,67 eurot. Kohtuotsus jõustus 7. veebruaril 2018. Isa ei ole tasunud väljamõistetud elatist vabatahtliku maksetähtaja jooksul, isa pangakontod arestiti, kuid arestimise tulemusena laekumised puuduvad. Seega isa laste ülalpidamiseks kohtuotsusega väljamõistetud elatist ei tasu. Isa väited vahetu laste ülalpidamise kohta ei ole põhjendatud. Lapsed ei ela alaliselt isa juures ja vahetuks ülalpidamiseks ei saa pidada seda, et isa ostab lastele vahel mõne eseme või viib lapsed mõnikord sööma. Samuti ei tõenda isa esitatud ostutšekid, et kulutused on tehtud laste tarbeks. Isa avaldas 16. mai 2018 kohtuistungil, et ta ei maksa elatist enne, kui teab, et see läheb laste tarbeks. Samuti avaldas isa, et tal ei ole sissetulekut. Kuivõrd isa rikub pikaajaliselt laste ülalpidamiskohustust, on põhjendatud temalt varahooldusõiguse äravõtmine. 7

§ 137lg-le 1 ja § 137 lg 2 p-le 1 ei ole põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBUSED Isa esitas

1. juunil 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada resolutsiooni p-de 4, 5 ja 6 osas ning jätta määrusest välja põhjendava osa p
2. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks ei olnud maakohtul alust

§ 134lg 3 alusel isa isikuhooldusõigust laste suhtes piirata.

Kohus ei ole välja toonud milline oht ähvardas/ähvardab lapsi isa poolt vastavas osas isikuhooldusõiguse omamise tõttu. Isa on aktsepteerinud, et lapsed elavad ema juures. Samuti tuvastas maakohus, et isa ja laste suhted ei ole halvad. Asjaolu, et isa esitas kohtusse avaldused osade laste osas hooldusõiguse viibimiskoha määramise osas talle üleandmiseks, ei ole hooldusõiguse kuritarvitamine või mingisugune oht laste suhtes isa poolt. Isegi kui laste viibimiskoha osas oleks vanematel eriarvamused, saaks see olla üksnes ühise hooldusõiguse lõpetamise aluseks, mitte aga isikuhooldusõiguse piiramise või äravõtmise aluseks. Teiseks ei ole maakohus näidanud, kuidas on tuvastatud isa poolt

§ 134lg-s 1 kirjeldatud oht laste vara suhtes.

Isa valduses ei ole olnud laste vara, mida ta oleks ohustanud või oleks saanud ohustada. Seega ei ole isa olnud laste vara hooldaja ega ole laste vara muul viisil ohustanud ning seega ei saa

§ 136lg 1 ega § 134 lg 1 alusel eeldada, et ta on laste vara ohustanud.

Kuna isa lastega koos ei ela ja puuduvad alused ka muudel asjaoludel hooldusõiguse täielikuks piiramiseks, siis

§ 135antud asjas ei kohaldu.

Kolmandaks ei ole maakohus noorema tütre suhtes ühise isikuhooldusõiguse lõpetamist ja ainuhooldusõiguse emale üleandmisest põhjendanud ega tõendatud asjaoludele rajanud. Väär on maakohtu seisukoht, et noorem tütar ei soovinud menetluse jooksul isaga suhelda. Noorem tütar on isaga suhelnud ja kohtumised on läinud hästi. Kohtumisi on olnud vähem, kui teiste lastega, sest ema on pidevalt püüdnud tütre ja isa kohtumisi ära hoida. Põhjendamatu ja asjakohatu on maakohtu seisukoht, et isa suhtes on noorem tütar kartlik, mis on tingitud isa käitumist Rootsis vanemate kooselu ajal ja ka avalduse kohtule esitamise ajal ning enne seda. Selle kohtu seisukoha lükkab ümber asjaolu, et noorem tütar oli pere Eestisse tuleku ajal vähem kui 2-aastane ning Rootsis elatud ajast ta vaevalt midagi mäletab. Neljandaks on määruse põhjendava osa p 22 asjakohatu, kohtu põhjendamiskohustust rikkuv, segadust tekitav ja eksitav ning tuleb määrusest välja jätta. Selles on maakohus lihtsalt loetlenud ja tsiteerinud ema esitatud tõendeid. Kohus on seeläbi püüdnud tekitada mulje, et ema poolt nende tõendite kaudu esitatud väited ongi tõendatud, kuid jätnud isa vastuväited tähelepanuta. Ema esitatud tõendite näol on enamasti tegemist kas siis tema ühepoolsete kirjadega või dokumentidega või tema ühepoolsete ütluste alusel koostatud dokumentide/arvamustega. Maakohus ei ole isa seisukohti arvestanud. Samuti esitasid pojad ja vanem tütar 2. juulil 2018 igaüks ise eraldi määruskaebused, milles paluvad tühistada maakohtu määruse osas, millega piirati isa isikuhooldusõigust ja võeti isalt ära varahooldusõigus nende suhtes. 8

§ 134lg-s 1 kirjeldatud oht laste vara suhtes.

Isa ei riku laste ülalpidamise kohustust ja on alati ostnud lastele vajalikke asju ega ole mingil muul viisil ohustanud nende vara. Lisaks esitasid pojad ja vanem tütar ise

1. juulil 2018 menetlusdokumendid pealkirjaga „Täiendavad asjaolud määruskaebuses“, milles kirjeldasid hiljutisi sündmusi. MENETLUSE EDASINE KÄIK Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja määras tähtajad vastamiseks. Ema ja eestkosteasutus vaidlesid määruskaebustele vastu. Laste esindaja vaidles isa määruskaebusele vastu ning leidis, et vanema poja ja vanema tütre määruskaebused on maakohus õigesti võtnud menetlusse, kuna neil on iseseisev kaebeõigus. Samas ei pidanud laste esindaja kaebusi põhjendatuteks. Keskmise ja noorema poja määruskaebused on maakohus ekslikult menetlusse võtnud, kuna tulenevalt nende vanusest puudub neil iseseisev kaebeõigus ja esindaja ei toeta nende kaebuste esitamist. Isa toetas laste määruskaebusi. Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
2. septembril
3. Isa esitas
4. septembril 2018 ringkonnakohtule määruskaebuse õiguslike väidete täienduse, milles leiab, et ema avaldus tuleks jätta läbi vaatamata perspektiivituse tõttu. Kohtute infosüsteemist nähtub, et samal päeval esitas isa esindaja maakohtule taotluse lahendada tema
5. mai 2018 taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas ema avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks vanema poja ja vanema tütre viibimiskoha määramise osas, kõikide laste suhtes varahooldusõiguse lõpetamiseks ning ühise hooldusõiguse (välja arvatud viibimiskoha määramise osas) lõpetamiseks noorema tütre suhtes. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega jätab ema avalduse selles osas rahuldamata. Vaidlustatud määrus on jõustunud osas, milles lõpetati menetlus ema avalduses lähenemiskeelu kohaldamiseks ja isa avalduses lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ning jäeti rahuldamata isa avaldused laste (v.a noorem tütar) ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja nende viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse saamiseks. Vaidluse all on isa hooldusõiguse piiramine laste viibimiskoha määramise osas, vanemate ühise varahooldusõiguse lõpetamine laste suhtes ning vanemate ühise hooldusõiguse (v.a viibimiskoha määramise osas) lõpetamine noorema tütre suhtes. Pojad ja vanem tütar esitasid
6. juulil 2018 määruskaebuste täiendused, millega soovisid tuua esile uusi asjaolusid. Määruskaebust ei saa sisuliselt muuta ega täiendada pärast kaebetähtaja möödumist. Kuna kõnealused dokumendid on esitatud määruskaebuse esitamiseks ette nähtud 15-päevast tähtaega rikkudes, siis ei saa ringkonnakohus nendega arvestada. Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse täiendused peale käesoleva määruse jõustumist, aga jätab toimikusse nende ärakirjad. Isa esitas
7. septembril 2018 määruskaebuse täienduse, milles palub jätta ema avaldus perspektiivituse tõttu läbi vaatamata. Kuna taotluse menetlemine põhjustaks asja lahendamise viibimist (täiendus tuleks kõigile menetlusosalistele kätte toimetada ja küsida nende seisukohti) ja isa ei toonud esile mõjuvat põhjust täienduse hilinenult esitamiseks, siis jääb see TsMS § 331 9

§ 134alusel.

Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise kohtuasjas selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus

§ 134

lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 32-1-159-15, p 29). Kuna käesolevas asjas puuduvad asjaolud, mis viitaks laste heaolu ohustamisele, on hooldusõiguse küsimuses võimalik õiguslik alus

§ 137

. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel vanema poja ja vanema tütre viibimiskoha määramise osas ei peaks arvestama laste seisukohti. Vanemate ühise hooldusõiguse täielikul või osalisel lõpetamisel on

järgi oluline selgitada välja vähemalt 14-aastase lapse seisukoht.

§ 137

lg 2 p 1 kohaselt on vähemalt 14-aastasel lapsel sisuline kaasarääkimisõigus ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale üleandmise küsimuses. Kohus ei rahulda ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu. Vaidlustatud määruse tegemise ajal olid vanem poeg ja vanem tütar vanemad kui 14-aastased ja nad mõlemad vaidlesid hooldusõiguse emale üleandmise vastu. Kohtumenetlus on käesolevas asjas kestnud mitmeid aastaid ja maakohus on lapsed korduvalt ära kuulanud, seega ei ole alust kahelda, et vanem poeg ja vanem tütar on mõistnud, mida toob kaasa vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine nende viibimiskoha määramise osas. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul täidetud eeldused vanemate hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks vanema poja ja vanema tütre osas. Selles osas tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja jätta ema avaldus rahuldamata. Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (vt 7. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 21). Määruskaebustes ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et keskmise poja, noorema poja ja noorema tütre viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse üleandmine emale ei oleks laste huvides. Maakohus võttis põhjendatult arvesse ema pühendumist laste eest hoolitsemisele ja seda, et isa ei soovi emaga laste kasvatamise osas koostööd teha ning ei käitu vastutustundlikult ega laste huvidest lähtuvalt. Samuti arvestas maakohus, et erinevalt ema stabiilsest elukorraldusest ei ole isa elukorraldus stabiilne. Isa avaldas, et tal puudub püsiv sissetulek. Lisaks puuduvad andmed isa elukoha kohta ja kas isal on laste kasvatamiseks olemas vastavad tingimused. 10

§ 134

lg 1 järgi, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh

§ 134

lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid.

§ 134

lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata.

§ 135

lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu

1. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Kohtu kohaldatavad abinõud peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (vt Riigikohtu
2. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14). Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht last ähvardab, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanemal napib vahendeid pere ülalpidamiseks (vt Riigikohtu
3. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14;
4. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). Vastavate põhjenduste puudumine vaidlustatud määruses on kaalutlusõiguse teostamise oluline rikkumine. Kuigi

§ 136

lg 1 järgi eeldatakse ülalpidamiskohustuse rikkumise korral, et lapse vara on ohustatud, siis ei ole ainult see piisav vanema varahooldusõiguse piiramiseks. Maakohus ei tuvastanud, et isa oleks teadlikult halvendanud oma majanduslikku olukorda, et mitte täita laste ülalpidamiskohustust. Samuti ei ole tuvastatud, et lastel oleks vara, mille käsutamise võimalus on isal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõendite põhjal tuvastatav, et isa kuritarvitab hooldusõigust ja ohustab sellega laste vara. Seetõttu tuleb ema avaldus jätta rahuldamata ka isalt laste varahooldusõiguse äravõtmise osas. Samuti puuduvad vaidlustatud määruses põhjendused, miks on eelkõige noorema tütre, aga ka vanemate huve silmas pidades, õige vanemate ühine hooldusõigus tema suhtes lõpetada ja anda ainuhooldusõigus üle emale. Maakohus märkis üldsõnaliselt, et noorem tütar ei soovi isaga suhelda ja tema osas isa reaalselt isikuhooldusõigust ei teosta, tütar soovib elada koos emaga ja et ema otsustaks temaga seotud asju. Maakohus ei kontrollinud

§ 137

lg 2 p 2 eeldust ega hinnanud lg-s 3 sätestatud kriteeriumite alusel kummagi vanema võimekust, valmisolekut ja pühendumist nooremat tütart kasvatada. Maakohus ei põhjendanud, mis kriteeriumi alusel on õigustatud isa hooldusõiguse lõpetamine lapse suhtes. Vaidlustatud määrusest nähtub, et isa seisukohad on kohtumenetluse ajal muutunud ja ta ei takista lastel koolis käimist. Samuti on isa vajadusel teostanud hooldusõigust laste tervise küsimustes. Vanematel ei ole probleeme hariduse ja tervise küsimuste otsustamisel. Seega ei sea vanemate ühine hooldusõigusohtu ohtu noorema tütre heaolu ega arengut ja puudub alus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tema suhtes (v.a viibimiskoha määramise osas). 11