KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 7. detsember 201

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. APELLATSIOONKAEBUS

1. Kostja esitas
2. novembril 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt maakohus: - - - kohaldas valesti TsÜS § 143 lg 1 koostoimes PankrS § 101 lg 2, § 102 lg 2 ja 3 ning §-ga 107 jättes kostja aegumise vastuväite arvestamata. Võlausaldajal on nõudele vastu vaieldes ja menetluses kostjana osaledes samad õigused nagu võlgnikul; jättis kostja ära kuulamata. Maakohtu järeldus, et poolte vahel on sõlmitud tähtajatu laenuleping, on kostjale üllatuslik. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuginenud asjaolule, mille kohta kostjal ei võimaldatud nõuetekohaselt arvamust avaldada; kohaldas valesti PankrS § 42, sest aegunud nõue ei muutu selle alusel uuesti sissenõutavaks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata

§ 656

lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise põhjused on järgmised. 6.
2. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4 ning § 392.

Samuti ei täitnud maakohus selgitamiskohustust (

§ 351

) ega kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendamiskohustust (

§ 436lg-d 1, 3 ja 4).

Need rikkumised on olulised

§ 656lg 1 p-de 1 ja 5 mõttes.

Mitte iga rikkumine eelmenetluses ei osutu niivõrd oluliseks, et toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 3

§ 392lg 1).

Maakohus vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise asjaolusid ei tuvastanud. Eelmenetluse puudulikkus avaldub täiendavalt selles, et maakohus ei lahendanud kostja taotlust

§ 449lg 3 kohase lõppotsuse tegemisest.

6.3. Kostja esitas hagile vastates selge taotluse teha vaheotsus nõude aegumise kohta. Kostja märkis ka, et kui kohus jätab aegumise kohaldamata ja jätkab menetlust, soovib kostja esitada täiendavaid tõendeid hageja nõude alusetuse kohta (tl 40). Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna maakohus

§ 449

lg 3 kohase otsuse tegemise kohta seisukohta ei võtnud ning menetlusosalistega seda ei arutanud, siis tekkis kostjal õigustatud ootus, et maakohus avalikustab

§ 449

lg 3 kohase otsuse, st aegumise kohaldamata jätmise korral teeb vaheotsuse ja jätkab menetlust. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuna tsiviilasja menetleti kirjalikus menetluses, siis tulenevalt

§ 176

lg-st 2 peab maakohus enne kohtuotsuse tegemist andma menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Maakohus teavitas

1. oktoobri 2018 e-kirjaga pooli otsuse avalikult teatavakstegemise ajast (tl 46), kuid menetluskulude nimekirjade esitamiseks tähtaega ei andnud. Ka seetõttu võis kostja endiselt eeldada, et maakohus lahendab ainult aegumise vastuväite. 6.
2. Maakohus jättis määratlemata selge vaidluseseme-ja ulatuse, st tuvastamata vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise asjaolud. Selles osas on vaidlustatud otsus ka ebapiisavalt põhjendatud, mis on

§ 438

lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine ning vastab

§ 656lg 1 p 5 tunnustele.

Laenuleping on kahepoolne leping, mille sõlmimiseks on vajalikud mõlema poole tahteavaldused. Nende esile toomise ja vaidluse korral tõendamise kohustus on hagejal. Vähemal üldjuhul ei piisa mõlema poole tahte tuvastamiseks laenusumma ülekandmise maksekorraldusest, sest sellest ei nähtu laenusaaja tahe. Hagiavaldusest ei selgu, millal kohustus võlgnik hagejale laenu tagastama. Hageja märkis üksnes, et võlgniku pankroti väljakuulutamisel oli hagejal võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue ja võlgnik on andnud korduvaid lubadusi laenu tagastamiseks (tl 19 pöördel). Maakohus tegi

1. augusti 2018 e-kirjas hagejale ettepaneku täpsustada, millal muutus laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks (tl 43). Hageja täpsustas
2. septembri 2018 menetlusdokumendis, et lepingu sõlmimisel laenu tagastamise tähtajas võlgniku makseraskuste tõttu kokku ei lepitud ja suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut. Maakohus ei kujundanud selget seisukohta, kas hageja on hagi alust muutnud. Algsest hagiavaldusest jääb võlgniku tagastamislubadustele tehtud viite tõttu mulje, et hageja tugines laenu tagastamise varasemale tähtpäevale. Nii sai hagiavaldusest aru ka kostja, kes esitas sellest lähtuvalt aegumise vastuväite. Seega võib hageja
3. septembri 2018 menetlusdokumendis sisalduda

§ 376kohane hagi aluse muutmise avaldus.

Kuna maakohus võttis hageja uue faktilise asjaolu vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse, siis nõustub ringkonnakohus kostja kaebuse väitega, et otsus oli kostjale üllatuslik. Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15). Maakohus rikkus

§ 436

lg 3, mille kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Samuti on maakohus rikkunud

§ 436

lg 4 esimeses lauses sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Need rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on

§ 656lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama laenulepingu sõlmimise asjaolud. Lisaks tuleb vastavalt kostja taotlusele võimaldada tal esitada täiendavad tõendid. 4

§ 392

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuna pooled vaidlesid nõude õigusliku aluse üle, siis oli kohtul kohustus selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (

§ 230lg 1).

Ka kirjalikus menetluses peab maakohus järgima

§ 392lg-st 1 tulenevaid eelmenetluse ülesandeid.

Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu

1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti
2. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik). 6.
3. Põhjendatud on ka kaebuse väide selle kohta, et maakohus eitas asjatult kostja õigust tugineda aegumisele. Võlausaldaja võib PankrS § 107 kohaselt taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekul. Nimetatud sättest ja PankrS § 101 lg-st 2, § 103 lg-test 2, 3 tuleneb, et nõudele vastu vaieldes ja kostjana menetluses osaledes on võlausaldajal nõudele vastuväiteid esitades samad õigused, mis võlgnikul, keda esindab haldur (Riigikohtu
4. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-07, p 21). 6.
5. Kuna maakohus ei ole sisuliselt viinud läbi eelmenetlust, siis on otstarbekas saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
6. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Tunnistaja ülekuulamise taotluse peab samuti lahendama maakohus. Kostja taotles kaebusega ringkonnakohtus uue sisulise otsuse tegemist, aga ringkonnakohus ei pea seda eeltoodud kaalutlustel võimalikuks – seega rahuldatakse kaebus osaliselt. 7.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5