lg-te 1 ja 2 alusel laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et 5 rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
lg 1 järgi krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Hageja esitatud võlatunnistustest nähtub, et hageja andis kostjale 1 raha (laenu) intressi tasumise kohustusega ning kostja 1 omakorda kohustus raha (laenu) kokkulepitud tähtajaks tagastama. Selline suhe vastab laenulepingu tunnustele ja vastab poolte tahtele, kohtu arvates, sõlmida laenuleping. Kohus leiab, et menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud, et raha andmine võiks vastata muude lepingute tunnustele (nt kinkele, millele ei järgne kohustust raha tagastamiseks) kui laenulepingule. Kostjad ei ole ka vaielnud asjaolule, et raha tuleb tagastada ning kostjad on tuginenud sellele, et poolte vahel on sõlmitud suuline laenuleping. Kohus leiab, et poolte vahel olid sõlmitud suulised laenulepingud. Kostja on seda ka kogu menetluse kestel väitnud ning hageja ei ole vastupidist tõendanud ega kohtule kirjalikke lepinguid esitanud. Järgnevalt analüüsib kohus, kas tegemist on tarbijakrediidilepingutega.
lg-te 4 ja 5 kohaselt seadusest võib tuleneda, et lepingule või muule võlasuhtele kohaldatakse erireegleid juhul, kui lepingu või võlasuhte pooleks on tarbija või ettevõtja. Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.
lg 1 alusel tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.
lg-s 2 on sätestatud andmed, mis peavad olema tarbija tahteavalduses selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud.
lg-te 1-4 alusel tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Käesoleva seaduse §-s 405 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-66-14, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Seega tuleb kohtul asja lahendamisel hageja tegevust laenuandjana eelnimetatud kriteeriumide põhjal hinnata. Kui hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, saab 6 tema ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepinguid pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud nõuded. Tarbijakrediidilepingu vorminõude puhul märkis Riigikohus samas lahendis, et vorminõudeid kehtestab
lg 1, mille kohaselt peab tarbijakrediidilepingus olema tarbija avaldus kohustuste võtmiseks kirjalikus vormis.
ÜS § 84 lg 3 ette tühise tehingu kinnitamise võimaluse ja TsÜS § 84 lg 4 esimene lause sätestab, et tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Seega on tehingu kinnitamisega võimalik tehingu tühisust tingiv vormipuudus kõrvaldada. Kohtul tuleb seega hinnata, kas poolte eesmärk oli võlatunnistustega anda varasemalt sõlmitud suulistele laenulepingutele kirjalik vorm. Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. Riigikohus märkis, et
lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni
§-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr).
lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata
lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kostjad on tuginenud sellele, et hageja tegutses laenu andmisel majandustegevuses. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitasid kostjad ka teistes kohtuasjades tehtud kohtuotsused (tlk 48-57). Kohus leiab, et nimetatud kohtuotsused tõendavad, et hagejal oli mitu „klienti“, kellele ta on laenu andnud, samuti ka seda, et laenusummad olid suured ning paljudel inimestel ei pruugi selliseid summasid olla ka headele tuttavatele või sugulastele andmiseks. Hulgaliselt laenude andmine intresside tasumise kohustusega viitab sellele, et hageja eesmärgiks oli tasu saamine raha andmise eest. Arvestades ka intresside määra suurust, on tegemist suure tasuga, mida ei saa pidada lihtsalt tänuks raha kasutamise eest. Sealjuures leiab kohus, et ei ole oluline, kas hagejal oli ka samal ajal muu tuluallikas või kas hageja on samal ajal kusagil mujal töötanud. Inimesel võib olla mitu töökohta või tuluallikat, hageja töötamine mujal ei välista seega laenu andmist majandustegevuses. Kuigi hageja ja kostja 1 olid tuttavad, ei välista ka see iseenesest hageja tegutsemist majandustegevuses. Hageja esitatud võlatunnistustega on tõendatud, et hageja andis kostjale 1 laenu korduvalt ning intressi tasumise kohustusega. Kõrged intressimäärad viitavad selgelt hageja soovile laenude pealt raha teenida. Kohtu arvates, ei ole eluliselt usutav, et hageja andis kostjale 1 laenu nö sõbralikest suhetest tulenevalt korduvalt aastate jooksul saamata sealjuures raha tagasi. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolud viitavad sellele, et vaatamata kostja 1 poolt väidetavalt laenu tagastamata jätmisele oli hagejal soov intresside näol raha teenida ja võimalikult suurt kasumist saada, mitte aga kostjat 1 raskes olukorras aidata. Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud, millistel eesmärkidel võttis kostja 1 hagejalt laenu ning kas ta kasutas seda isiklikeks otstarveteks või ettevõtluse jaoks nagu väitis istungil hageja (tlk 102 pöördel). Hageja väidete kohaselt võttis kostja 1 laenu korteri aresti alt vabastamiseks, võlgnevuse tasumiseks ja mh ka ettevõtte jaoks (tlk 102 pöördel). Kohus leiab, et laenud võtmine ka ettevõtluse jaoks ei muuda automaatselt laenuvõtja seisundit. Nimelt käesoleva menetluse raames ei olnud tõendatud, et kostja 1 võttis laenu majandustegevuses. Isegi kui eeldada, et kostja 1 võttis hagejalt laenu mh ettevõtte arendamiseks ei tähenda, et kostja 1 ei tegutsenud tarbijana. Tarbija võib laenu võtta erinevatel eesmärkidel, oluline on, et laenu võtmise hetkel ei tegutsenud ta majandustegevuses. Kohus leiab, et hinnates kogumis esitatud tõendeid ja hageja tegevust laenude andmisel, tuleb asuda seisukohale, et hageja tegutses laenude andmisel majandustegevuses ning kostja 1 puhul oli tegemist tarbijaga. Seega oli hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud suuline tarbijakrediidileping, mis 7 vormipuuduse (kirjaliku vormi puudumise) tõttu osutus tühiseks
ÜS) § 84 lg 3 alusel kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). Mitmepoolse tehingu korral peavad tehingut kinnitama kõik tehingupooled.
lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Poolte vahel sõlmitud laenulepingud olid kinnitatud kirjalike võlatunnistuste ja lisakokkulepetega (tlk 5-23, 25-26). Kui pooled soovisid kirjalike võlatunnistustega anda suulistele laenulepingutele kirjalikku vormi ehk neid kinnitada TsÜS § 84 lg 3 mõttes, peavad ka võlatunnistused vastama tarbijakrediidilepingu nõuetele. Nimelt peavad võlatunnistustes sisalduma
Seda aga antud juhul võlatunnistustes ei olnud. Kuna kõiki andmeid võlatunnistustes ei olnud, tuleb kohtul hinnata, kas tarbija on tegelikult raha saanud suuliste lepingute alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja 1 on saanud raha võlatunnistuste alusel, va 31.12.2014 (tlk 6) ja 27.12.2011 (tlk 10) võlakirjade alusel. Kostja 1 teatas kohtule, et ta on saanud hagejalt raha summas kokku 29 920,88 eurot. Kohus leiab, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud tarbijakrediidilepinguid olid kinnitatud poolte vahel 31.12.2014 sõlmitud lisakokkuleppega (tlk 5). Nimetatud kokkuleppega kinnitas kostja 1, et võlgnevuse kogusumma on 35 913,38 eurot. Kostja 1 on kinnitanud ka 05.01.2017 võlakirjaga (tlk 8) suuliseid laenulepinguid, kostja 1 tunnistas võlga summas 35 892.74 eurot ning intresside võlgnevust summas 2 494,50 eurot. Lisaks võlatunnistustele on pooled korduvalt sõlminud ka lisakokkuleppeid. Selline poolte käitumine viitab poolte soovile suuliseid laenulepinguid kinnitada ning vaidlust ei ole, et kostja 1 on raha vähemalt summas 29 920,88 eurot ka faktiliselt kätte saanud ning seda kasutanud.
lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et kostja 1 ei teadnud intresside tasumise kohustusest ega soovinud neid maksta, kuna intresside kokkulepe on tühine. Nimelt kostja 1 poolt 27.10.2009 antud võlatunnistuses (tlk 14) on kostja 1 tunnistanud just intresside võlgnevust summas 18 640 EEK ning täpsustas, et nimetatud summat tasutakse esimeses järjekorras võlgnevuse tasumise korral. Kostja 1 on korduvalt tunnistanud intresside võlgnevust: - 27.10.2009 võlakirjas (tlk 14) summas 18 640 EEK; Lisakokkuleppes (tlk 9) seisuga 01.01.2013 summas 33 525 eurot (koos põhivõlaga); Lisakokkuleppes (tlk 13) seisuga 01.01.2011 summas 31 125,32 eurot (koos põhivõlaga); Lisakokkuleppes (tlk 5) seisuga 01.01.2015 summas 35 913,38 eurot (koos põhivõlaga). Kuna kostja 1 on hagejale raha tagastanud aastate jooksul osade kaupa, siis ei ole ka eluliselt usutav, et tema võlgnevus kahe aasta jooksul vähenes vaid 2 000 euro võrra ning et kostja 1 ei teadnud, et ta ei maksnud ega pidanudki intressi maksma. 8 Samuti tugineb kostja 1 ise asjaolule, et ta on tegutsenud tarbijana ja hageja tegutses majandustegevuses. Seega pidi kostja 1 vähemalt oletama, et isik, kes tegeleb laenude andmisega majandustegevuses, ei tee seda tasuta. Eelpool toodud põhjendustel leiab kohus, et hageja ja kostja 1 vahel on sõlminud tarbijakrediididlepingud, mis olid vormipuuduse ja samuti vajalike andmete puudumise tõttu tühised, kuid kuna kostja 1 on raha saanud ja seda ka kasutanud, tuleb lugeda lepinguid kehtivateks. Pooled muutsid lepinguid kehtivateks ka nende kinnitamisega kirjalike võlakirjade ja lisakokkulepetega, millest on nähtav poolte selge soov kokku leppida laenude andmise ja intresside tasumise kohustuses. Esitatud võlatunnistustega on tuvastamist leidnud, et kostja 1 on hagejalt saanud laenu summas kokku 305 000 + 52 000 + 35 000 + 15 000 + 27 960 + 33 200 = 468 169 EEK ehk 29 920,88 eurot. Kostjad ei tunnista raha saamist 31.12.2014 ja 27.12.2011 võlakirjade alusel (tlk 6 ja 10), mille kohaselt on kostja 1 väidetavalt saanud veel 4 800 eurot. Kuna kohus on tuvastanud, et laenulepingud ei olnud tühised, pidi kostja 1 tasuma saadud laenusummadelt ka intressi.
lg 3 alusel fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana. Kohus märgib, et intressi makstakse kuni lepingu lõppemiseni, alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest on võimalik nõuda viivist. Hageja ei ole aga viivise nõuet esitanud. Seega arvestab kohus ainult maksmisele kuuluvaid intresse: - Laenud summas 33 200 EEK ja 27 960 EEK on antud intressideta (tlk 11, 12); Laenult summas 15 000 EEK on intress 2% kuus alates 27.08.2009 kuni 04.05.2010 (tlk 15), s.o summas 2 475,62 EEK; Laenult summas 35 000 EEK on intress 2,5% kuus alates 06.05.2008 kuni 05.05.2009 (tlk 16), s.o summas 10 481,14 EEK; Laenult summas 52 000 EEK on intress 1% kuus alates 27.08.2009 kuni 04.05.2010 (tlk 18), s.o summas 4 291,07 krooni; Laenult summas 55 000 EEK on intress 2,5% kuus alates 28.11.2007 kuni 27.11.2008 (tlk 21), s.o summas 16 504,20 EEK; Laenult summas 250 000 EEK on intress 2,5% kuus alates 28.07.2007 kuni 27.07.2008 (tlk 23), s.o summas 75 088,14 EEK. Seega pidi kostja 1 tasuma kokku intresse summas 108 840,17 EEK ehk 6 956,15 eurot. Kokku kostja 1 võlgnevus koos intressidega on seega 41 677,03 eurot (s.h 4800 eurot, mille saamisele vaidleb kostja 1 vastu). Kostjad on esitanud kohtule tehtud maksete kohta tõendeid (tlk 58-86), millest selgub, et kostjad on hagejale tasunud kokku 47 435,04 eurot, seega rohkem kui poolte vahel oli kokku lepitud. Kuigi raha kättesaamise kviitungitel on kirjas, et hageja sai kätte protsente, ei vasta see kohtu hinnangul tegelikkusele. Eespool toodud arvestusest nähtub, millises intresside summas on pooled tegelikkuses kokku leppinud. Seega ei saanud ka kostjal 1 olla intresside võlgnevust summas 47 435 eurot. Hageja ei ole kunagi menetluse käigus tuginenud viiviste väljamõistmise vajadusele 9 ega viivise nõuet esitanud. Kohus selgitab, et kuna väljastatud võlatunnistuste puhul on tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega, siis võlgnik vabaneb kohustusest, kui ta tõendab, et kohustust ei ole olemas või see on lõppenud. Kohus on arvestanud laenu summat ja intresse, nende kogusumma on väiksem kostja 1 poolt hagejale tagasimakstud summast. Seega kostjal 1 ei ole kohustust hageja ees, s.t et ka viimase võlakirjaga ei saa hageja tekitada uut kohustust. Kuna kostja 1 on tagastanud hagejale raha kokku rohkem kui ta oleks pidanud, ei analüüsi kohus, kas 4 800 eurot olid kostjale 1 tegelikkuses üle antud või mitte. Kohus märgib samas, et kostja 1 poolt hagejale tagastatud summa katab ka väidetavat võlgnevust summas 4 800 eurot. Neil põhjustel leiab kohus, et hagi on alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Kostjad on menetluse käigus korduvalt rõhutanud, et võlatunnistused olid kirjutatud kostja poolt hageja etteütlemiste järgi. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei ole tõendamist leidnud ega oma ka käesolevas asjas tähtsust. Kostjad ei ole tuginenud sellele, et võlatunnistused on tühised põhjusel, et hageja on nt kostjaid petnud või et kostjad olid eksimuses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, ei pea kohus vajalikuks nimetatud kostjate väidet täpsemalt analüüsida. Hagiavaldus on esitatud ka kostja 2 kui käendaja vastu ning hagiavalduses on hageja palunud välja mõista võlgnevuse ja intressid solidaarselt ka kostjalt 2. Seega peab kohus analüüsima, kas hagejal on nõudeid kostja 2 vastu ning kas need kuuluksid rahuldamisele.
lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik. Kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks peavad olema täidetud
lg-s 2 ja § 144 lg-s 2 sätestatud nõuded ehk käendaja peab olema võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-66-14, et üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada. Selleks tuleb kohtul hinnata, kas hageja ja kostjate allkirjastatud võlatunnistused väljendasid hageja ja kostja 2 ühist tahet, et kostja 2 käendab hageja ees kostja 1 kohustust tagastada võlatunnistustes märgitud summad. Kui kirjalikus võlatunnistuses sisaldus selline kokkulepe, on käenduskohustuse kehtivuseks vajalik vorminõue täidetud. Poolte tahet tuleb seejuures tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi.
lg-te 1 ja 2 alusel kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohus selgitab, et käendus on põhikohustusega aktsessoorne, s.t sõltub mh sellest, kas põhikohustus on olemas või mitte. Kui põhikohustust ei ole, siis on käendusleping sisutu, kuna võlausaldaja ei saa käendusele tuginedes käendaja vastu nõudeid esitada. Samuti peab võlausaldaja käendaja vastu nõude esitamiseks tõendama nn käendusjuhtumi saabumist. See tähendab, et võlausaldaja peab tõendama, et põhivõlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Kuna kohus on käesoleva asja raames tuvastanud, et kostja 1 on täitnud võlatunnistustest tulenevad kohustused, ei saa hagejal tekkida nõudeid kostja 2 kui käendaja vastu ka siis, kui käendusleping on kehtiv. Neil 10 põhjustel ei pea kohus vajalikuks analüüsida, kas hageja ja kostja 2 vahel on sõlmitud kehtiv käendusleping või mitte. Kuna ka kehtiva lepingu puhul on kostja 2 vastutus välistatud. Eeltoodu alusel tuleb hagi jätta rahuldamata ka kostja 2 vastu esitatud nõude osas. Kohus jätab hagi seega täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.