KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. oktoober 201

) § 162 lg 1 alusel. Maakohus pidas põhjendatuks kostja õigusabikulusid 41 t 55 min ulatuses tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja menetluskulu 7 042 eurot (= 41,91 × 140 + 20%). POOLTE SEISUKOHAD

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja leiab, et vaidluse lahendamine sõltub kahe asjaolu tuvastamisest: -
2. märtsil 2014 võttis kostja elamust kaasa sularaha summas 120 000 eurot; - kostja võetud sularaha kuulub hagejale. Hageja leiab, et tema väited nende asjaolude kohta on tõendatud ja tugineb kaebuses järgnevale. 4.
3. Esiteks rikkus maakohus võistleva menetluse põhimõtet ja tegi üllatusliku otsuse. Kostja väitis vaidlusaluse raha omandi kohta lakooniliselt, et see on tema ja hageja seadusliku esindaja ühisvara. Maakohus järeldas sellest, et vaidlusalune sularaha oli hageja seadusliku esindaja ja kostja ühised säästud. Samas ei saa kohus lahendis tugineda poole vande all antud seletuses esitatud uuele faktiväitele, sest sellega on oluliselt piiratud teise poole võimalust enda seisukohti tõendada ja vastaspoole väiteid ümber lükata. Kui kohus oleks andnud hagejale võimaluse kostja uuele väitele vastata, saanuks hageja tõendada, et kostja väide ühiste säästude osas on ebaõige. Nimelt koostas kostja detsembris 2012 hageja seaduslikule esindajale ühisvara jagamise ettepaneku, milles käsitles kõiki tema hinnangul ühisvaraks olevaid varasid. Kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvat sularahakogust ettepanek ei käsitle. Pole eluliselt usutav, et tehes ettepaneku jagada poolte ühisvara, jätaks kostja käsitlemata niivõrd suures ulatuses likviidset vara. Kostja käitumisest nähtub, et ta oli
4. aastal teadlik kodus asuva sularaha kuulumisest hagejale ja kostja kohtus antud seletused on ebaõiged. 4.
5. Teiseks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. Tunnistaja IK ütlused, hageja seadusliku esindaja seletused ja hageja raamatupidamisdokumendid kinnitavad, et elamus asuvas karbis oli hagejale kuuluv sularaha. Seda ei lükka ümber kostja vande all antud ütlused. Muid tõendeid kostja ei esitanud. Kostja ei ole käesoleva menetluse kestel ega ühisvara jagamise vaidluses asunud seisukohale, et ta teenis Suurbritannias 2012–
6. aastal töötades raha, mille ta hoiustas elamus. Kostja vande all antud seletusest ei nähtu ka, millised olid tema sissetulekud, väljaminekud ja säästud. Kostja umbmäärastest ütlustest ei ole võimalik tuvastada säästude tekkimist. Kostja vande all antud seletus läheb vastuollu ka tunnistaja EK avaldatuga. Nii tõi EK esile, et kostja möönis
7. märtsil 2014 toimunud telefonikõnes tunnistajale, et ta võttis elamust 120 000 eurot. Tunnistaja omab tõendusteavet selle kohta, mida ta kostjaga toimunud telefonikõne käigus koges. Olukorras, kus kostja seletustega on vastuolus tema enda koostatud ühisvara jagamise ettepanek, on EK ütlused tõend, mis viitab kostja seletuste ebausaldusväärsusele. 4.
8. Kolmandaks rikkus maakohus oluliselt selgitamiskohustust. Kohus ei juhtinud hageja tähelepanu seadusliku esindaja vastuolulistele ütlustele ega võimaldanud esitada seaduslikule esindajale täiendavaid küsimusi kahtluste kõrvaldamiseks. Hageja seadusliku esindaja ütlused protokolliti vaid osaliselt. Kuivõrd hageja ei teadnud, et kohus peab neid vastuoluliseks, ei osanud ta sellele protokolli parandamise taotluste esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul tähelepanu juhtida. 4

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 8. Juhindudes

§ 442lg-st 5 lahendab ringkonnakohus esmalt hageja taotluse protokolli parandamiseks.

Taotlus jääb rahuldamata, aga lisatakse protokollile.

§ 50

lg 1 esimese lause kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama lõike teise lause p 6 järgi tuleb protokolli kanda menetlusosaliste avaldused ja taotlused ning p 8 järgi ka poolte nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Seadusest ei tulene, et poole selgitused peaks protokollima sõna-sõnalise täpsusega. Kuna hageja taotluse järgi tuleks protokolli üksnes täpsustada, siis puudub alus taotluse rahuldamiseks.

1. Hageja lähtub kaebuses põhjendatult sellest, et vaidluse lahendamisel on keskse tähtsusega kahe asjaolu tuvastamine: esiteks, kas ja kui palju raha võttis kostja elamust (järgnevas p 10); teiseks, kas võetud raha kuulus hagejale (p 11).
2. Maakohus järeldas õigesti, et enam kui kostja omaks võetud summa 32 000 eurot osas ei ole tõendatud, et kostja oleks elamust raha võtnud. Seda järeldust tehes ei rikkunud maakohus menetlusnorme, hindas õigesti tõendeid ega teinud ka üllatuslikku otsust. 10.
3. Kaebuse teise ja kolmanda väite järgi pidanuks maakohus kostja omaksvõtust suurema summa võtmise tuvastama tunnistaja EK ja hageja vande all antud seletuse põhjal. Muid tõendeid hageja kõnealuse väite tõendamiseks maakohtus ka ei esitanud. 10.2.

§ 232

lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

§ 232

lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsusest jälgitav. Maakohtu otsus vastab neile tingimustele. 10.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui tunnistaja ütlus põhineb poole varasemal suulisel avaldusel ja pool ise kohtumenetluses vande all seda ütlust ei kinnita, siis sellises sõnasõna vastu olukorras tulebki kohtul oma siseveendumuse järgi otsustada, kas poole väide on tõendatud. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest ei saa ka üheselt järeldada, et kostja võttis elamust kaasa sularaha. Kuna oma nõude maksmapanemisel on hagejal kanda suurem tõendamiskoormis (vt nt Riigikohtu
2. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13), siis ei saa maakohtule ette heita, et ta ei lugenud hageja väidet 120 000 euro võtmise kohta tõendatuks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha samadest tõenditest teistsugust järeldust. 10.
3. Maakohtu otsus ei saanud raha võtmise ja summa osas olla hagejale üllatuslik, sest pooled on menetluse algusest saadik nende asjaolude üle vaielnud. 5

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

1. Tulenevalt menetlusekulude jaotusest tuleb need kindlaks määrata kostja nimekirja põhjal. 14.
2. Kostja lepingulisel esindajal kulus õigusteenuse osutamiseks ringkonnakohtus kuni kohtuistungini 6 t 50 min ja istung vältas 40 min (2/3 tundi). Esindaja tunnitasu oli 150 eurot (koos käibemaksuga 180 eurot) Kokku taotleb kostja 1 350 euro hüvitamist, sh 1 230 eurot istungieelsed kulud ja 120 eurot ( = 2/3 180-st) istungil osalemise kulu. 14.
3. Ringkonnakohus peab nimekirjas märgitud toiminguid vajalikeks ja põhjendatuks, aga vähendab hüvitatavat ajakulu. Kaebusele vastamiseks oli piisav aeg 4 t, sest kaebus ei sisaldanud uusi väiteid ega asjaolusid võrreldes maakohtus juba arutatuga. Hageja
4. oktoobri 2018 menetlusdokument sisaldas ka menetluskulude nimekirja, mille osas kulusid ei hüvitata, st piisav tutvumise ja istungiks valmistumise aeg on 20 min. Istungi aeg 40 min on tervikuna vajalik ja põhjendatud. Kokku tuleb hagejal hüvitada õigusabikulu 5 t eest. Tasumäärana peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks maakohtus kulude kindlaksmääramisel aluseks võetud tunnitasu 140 eurot (lisandub käibemaks), mida apellatsiooniastmes ei vaidlustatud. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega on ka käibemaks hüvitatav. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulu hüvitis 840 eurot ( = 5 × 140 + 20%). Rahuldamata jääb taotlus 510 euro ( = 1350 – 840) saamiseks. 14.
5. Juhindudes kostja taotlusest ja

§ 177

lg-st 4 märgib ringkonnakohus, et hüvitatavalt menetluskulude summalt tuleb tasuda viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6