Obsah (7)

§ 5§ 230§ 231§ 162§ 174§ 175§ 218

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 06. juuli 2018, Narva Tsiviilasja number 2-17-16920 K M hagi J N vastu võlgnevus

) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel puudub vaidlus, et: - Kostja on allkirjastanud 18.12.2014 võlakirja, millega tunnistas võlgnevust hageja ees summas 25 564,66 eurot; 18.12.2014 võlakirja puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Poolte vahel on põhiliseks vaidluseks see, kas deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olev laenuleping on täidetud ja kas kostjal on võlgnevus hageja ees. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 alusel on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. 3 Kohtule on esitatud tõendina kostja 18.12.2014 antud võlatunnistus (tlk 4), millest nähtub, et kostja kinnitas hagejalt laenu summas 25 564,66 eurot saamist, intressiga 4% kuus. Kostja tunnistas võlgnevust ning kinnitas, et laen on tagastamata. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1-149-11 p-des 20-21, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Kohus on juhtinud kostja tähelepanu tõendamiskoormusele nii 17.04.2018 kohtunõudes (tlk 27) kui ka kohtuistungil (tlk 45). Kostja on esitanud menetluse käigus erinevaid ja vastuolulisi vastuväiteid, kuid ühtegi neist ei ole tõendanud. Kostja ei ole ka menetluse käigus ühtegi tõendit esitanud. Ka kostja väide, et ta ei saanud 18.12.2014 võlatunnistuse sisust aru ning kirjutas sellele alla ähvarduste mõju alla, ei ole eluliselt usutav. Hageja selgitas, et laen oli kostjale antud juba 2005 aastal ning detsembris 2008 pidi laen olema tagastatud. Kuivõrd kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud, kirjutas kostja võlakirju, tunnistades võlgnevuse olemasolu (tlk 38-40). Kuna üks võlakirjadest on koostatud vene keeles (tlk 38), oli kostja teadlik, milise dokumendiga on tegemist. Kostja puhul on tegemist inimesega, kellel on Jidiline haridus ning kes ilmselt ei allkirjasta dokumente, mille sisust ta teadlik ei ole või aru ei saa. Kostja pidi aru saama ka vähemalt võlakirjas toodud numbritest ning teadvustama, et dokumendile allkirja andmisega kaasneb õiguslik tagajärg. Kuna kostja on andnud võlatunnistusi mitu korda, ei ole ka usutav, et need kõik olid koostatud ähvarduste mõjul. Kostja on alguses väitnud, et pole laenu võtnud, siis aga soovis tunnistaja ütlustega tõendada raha üleandmist hagejale. Kohus on seisukohal, et kostja nimetatud selgitused on vastuolulised ning seega mitteusaldusväärsed. Kostja väited on ka paljasõnalised ning tõendamata. Kuna hageja on esitanud tõendina võlatunnistuse, millest nähtub, et kostja võlgneb hagejale 25 564,66 eurot, kostja ei ole aga ühtegi tõendit võla puudumise kohta esitanud, asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohtul ei ole alust kahelda väljastatud võlatunnistuse ehtsuses. Pooled ei ole ka selle ehtsust vaidlustanud. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt välja võlgnevuse summas 25 564,66 eurot. Menetluskulude jaotus

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.

§ 174

lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 4 Hageja esitas menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 1 000 eurot ja õigusabikulud summas 840 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et käesoleva tsiviilasja hind on 25 564,66 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 25 564,66 eurot tasumisele riigilõiv 1 000 eurot. Hageja on tasunud seega riigilõivu seadusega kooskõlas.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, kes vastas

§ 218lg 1 p 1 nõuetele.

Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas hageja esindaja 2 tundi hagiavalduse koostamiseks (sh nõupidamine kliendiga), 0,5 tundi kostja vastusega tutvumiseks ja 1,5 tundi vastuse koostamiseks, 0,5 tundi istungil osalemiseks ning 2,5 tundi kostja taotlustega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks. Kokku seega 7 tundi, summas 840 eurot (s.o 120 eurot tunnis käibemaksuga). Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud ja oli asjas vajalik ning on eluliselt usutav, et käesoleva asja peale kulutas esindaja kokku 7 tundi. Kohus leiab, et esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Tegemist on õigusabi teenuse eest keskmise hinnaga. Seega leiab kohus, et hageja õigusabikulud summas 840 eurot on vajalikud ja põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista seega menetluskulud kokku summas 1 840 eurot (s.o tasutud riigilõiv summas 1 000 eurot ja õigusabikulud summas 840 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 5