← Eesti

3-18-2100/14

Obsah (6)§ 152§ 45§ 104§ 108§ 109§ 168

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2018. a, Tallinn Haldusasja number 3-18-2100 Haldusasi RRLektus AS kaebus Tarbijakaitseameti 31.10.20

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kui need asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetab kohus menetluse kaebust menetlusse võtmata. Kaebajad on pidanud menetluse lõpetamist järelevalvemenetluse lõpetamise järgselt võimalikuks ning vastustaja ei ole menetluse lõpetamisele vastu vaielnud. Kaebajad ei ole taotlenud õigusvastasuse tuvastamise eesmärgil menetluse jätkamist või kaebuse muutmist. 7. Kohus ei ole käesolevas asjas kaebust menetlusse võtnud. Kohus lahendas RRLektus AS esialgse õiguskaitse taotluse ning küsis seejärel vastustajalt seisukohta Philip Morris Eesti OÜ esialgse õiguskaitse taotluse kohta. Samas määruses möönis kohus mõningaid probleeme Philip Morris Eesti OÜ nõuetega, mida kohus pidas võimalikuks täpsustada alles pärast vastustajalt asjaolude kohta vastuse saamist. Enne, kui on võimalik menetluse lõpetamine, tuleb kohtul välja selgitada, milliseid nõudeid oleks kohtul olnud võimalik menetlusse võtta. Toodud alusel ei ole näiteks võimalik lõpetada menetlust tuvastamisnõude korral. Kui kaebajatel puudub kaebeõigus, tuleb kohtul selles osas kaebus hoopis tagastada. Kohus ei nõustu vastustajaga, et vastustaja 22.10.2018 ja 31.10.2018 nõudekirjad ei ole käsitletavad ettekirjutustena ja seega haldusaktidena. Nimetatud kirjadega nõutakse kaebajatelt teavet ehk seatakse neile teabe andmise kohustus. Seega on kiri suunatud isikutele kohustuste tekitamisele, vastates seega HMS § 51 lg 1 nõuetele. Tutvudes mõlemate nõudekirjadega on neis märgitud nii faktiline alus, õiguslik alus, kaebajale seatav kohustus kui ka sunnirahahoiatus. Puudu on üksnes pealkirjana „Ettekirjutus“ ja vaidlustamisviide. Sealjuures ei pea haldusakt olema pealkirjastatud ning vaidlustamisviite olemasolu on vormiline puudus, mis ei välista haldusakti kehtimist. Kuna dokumendis sisaldub sunniraha hoiatus, on ka ATSS § 8 lg 1 mõttes tegemist ettekirjutuse ehk haldusaktiga. Kohus ei pea mõttestatuks menetlust, kus esmalt edastatakse isikule nõudekiri ning seejärel tehakse täitmata jätmise korral sama sisuga ettekirjutus. Kohus märgib samuti, et ettekirjutuses ei ole võimalik ennetavalt kindlaks määrata sunniraha suurust, sest sunniraha suurus peab olema rikutud kohustusega proportsionaalne, arvestades nt kas ettekirjutus on täitmata osaliselt või tervikuna, kas täitmata jätmine on tingitud tahtlusest või hooletusest jne. Seadus sätestab üksnes sunniraha ülemmäära (ATSS § 10 lg 2). 3

(6)ATSS § 8 lg 1 kohaselt ei lõppe ettekirjutuse kehtivus ka selle tähtaegsel täitmata jätmisel, sest vastasel juhul ei oleks § 8 lg 3 p 1 alusel sunnivahendi rakendamine kunagi võimalik, sest kuni tähtaja saabumiseni ei ole sunnivahendi rakendamine lubatav, pärast tähtpäeva saabumist kaotab ettekirjutus aga kehtivuse. Selline tõlgendus ei võimalda sunnivahendeid rakendada. Kaebajatel on kaebeõigus ka juhul, kui käsitleda nõudekirju KorS mõttes menetlustoimingutena (kohaldades neile samas ATSS-s sätestatud ettekirjutuse ja kehtivuse kontseptsioone), sest need mõjutavad isiku õiguseid menetluse lõpptulemusest sõltumata. Kuna nõudekirjas on tehtud sunniraha hoiatus, on selle alusel vastustajal õigus järelevalvemenetluse jätkudes sunniraha rakendada. Sunniraha rakendamise küsimus on sõltumatu järelevalvemenetluse tulemusest ja seega oleks kaebajatel ka selles osas kaebeõigus

§ 45lg 3 alusel.

  1. Tuvastamisnõude osas leiab kohus, et see on hõlmatud kaebaja nõudega lõpetada järelevalvemenetlus, sest selleks, et kohustada vastustajat järelevalvemenetlust lõpetama, peab kohus tuvastama, et järelevalvemenetluse edasine läbiviimine on õigusvastane. Kaebajad ei ole pärast kohtu 09.11.2018 määrust ega ka menetluse lõpetamise avalduses jäänud tuvastamisnõude juurde preventiivsel huvil.
  2. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Philip Morris Eesti OÜ on saavutanud oma kaebuse eesmärgi – järelevalvemenetluse lõpetamise

§ 152lg 1 p 4 mõttes, sest nimelt seda ongi Tarbijakaitseamet 15.11.2018 teinud.

Kohus leiab, et järelevalvemenetluse lõpetamisega on konkludentselt lõppenud ka nõudekirjade kehtivus, sest isikul puudub kohustus täita järelevalvemenetluses sama menetluse tulemuse saavutamisele suunatud kohustusi (anda teavet, mitte takistada ametnike tööd jne) pärast järelevalvemenetluse lõppu. Seega on kaebajad saavutanud ka nõudekirjade osas oma eesmärgi. Kohus märgib, et olukorras, kus järelevalvemenetlus on lõppenud, ei ole ka võimalik nõudekirjade täitmata jätmise osas rakendada sunnivahendeid, sest sunnivahendi eesmärgiks saab olla üksnes järelevalvemenetluses ettekirjutuse täitmiseks suunamine. Sunnivahend ATSS mõttes ei ole karistuslik meede. 10. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastamisnõude järelevalvemenetluse lõpetamise nõudega hõlmatuks ning lõpetab selle ja tühistamisnõuete osas haldusasja menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Kuna asjas on lahendamata Philip Morris Eesti OÜ esialgse õiguskaitse taotlus, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata. 11.

§ 104

lg 5 p 4 alusel tagastab kohus kaebustelt tasutud riigilõivud.

§ 104

lg 5 p 3 alusel koostoimes RLS § 15 lg 1 p-ga 5 tagastab kohus ka Philip Morris Eesti OÜ esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu, kuna kohus jätab taotluse läbi vaatamata. RRLektus AS esialgse õiguskaitse taotluse on sisuliselt lahendatud ja sellelt tasutava riigilõivu väljamõistmise küsimuse lahendab kohus edaspidi. 12.

§ 108

lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Normis ei ole sätestatud erisust juhuks, kui kohus lõpetab menetluse enne kaebuse menetlusse võtmist. Nagu ka kohus eelnevalt on sedastanud, eeldatakse, et haldusmenetluses kaebaja soovitud tulemuseni jõudmine on tingitud kaebusest ning vastupidist peab tõendama vastustaja. Kohus leiab, et kaebuse esitamise (08.11.2018) ja järelevalvemenetluse lõpetamise (15.11.2018) vahel on tugev ajaline seos. Sealjuures on järelevalvemenetlus lõpetatud samal kuupäeval, kui oli vastustajal esialgse õiguskaitse taotluse ja kaebuse kohta esmaste seisukohtade esitamise tähtaeg. 4

(6)Menetluse lõpetamise otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks teinud muid toiminguid või saanud asja lahendamiseks olulist teavet pärast kummaltki kaebajalt seisukoha küsimist. Ka vastustaja ei ole selliste toimingute tegemist oma seisukohtades välja toonud. Kuigi vastustaja on rõhutanud, et võimalus lõpetada järelevalvemenetlus tulenes reklaamide eemaldamisest, ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks teabe selle kohta saanud pärast kaebajatele nõudekirjade koostamist. Kuigi haldusmenetluste läbiviimise otstarbekus on üksnes haldusorgani hinnata, on kohtu hinnangul üllatav, et olukorras, kus vastustaja hinnangul esineb väidetav korduvate rikkumiste risk ning reklaamija teeb kauplejatega koostööd ka haldusorganile vastamise ja trahvide hüvitamise osas, otsustab haldusorgan järelevalvemenetlusest üldse loobuda. Pigem võiks selline olukord kallutada haldusorganit järelevalvemenetlust jätkama. Kohus märgib siinkohal teadmiseks ka kaebajatele, et vastustaja ei pea vaikimisi eeldama, et isik soovib tugineda enese mittesüüstamise privileegile, sest vastasel juhul ei oleks üldse võimalik isikutelt mingit teavet küsida. Enese mittesüüstamise privileegile tuginemiseks tuleb isikul siiski formaalselt teabe nõudmise korraldus täita, vastates selleks kirjalikult või ilmudes haldusorgani ruumidesse, kuid selgituste sisuks on ütluste andmisest keeldumine. Ainult isik ise teab, kas tema poolt antav teave võib teda süüstada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole tõendanud, et kaebuste kohtuväline rahuldamine ei olnud tingitud kaebuste esitamisest. Seega peab vastustaja kandma kaebajate menetluskulud. 13.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud.

Kaebajad on taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 9303 eurot ilma käibemaksuta. Kuigi haldusasjades on riigikohtu praktika kohaselt menetluskulud väljamõistetavad koos käibemaksuga, ei saa kohus taotletavat summat ise suurendada, vaid võimalik on üksnes selle vähendamine, kui nõutav summa ei ole põhjendatud. Kaebajad on taotlenud menetluskulude väljamõistmist solidaarselt kaebajate kasuks. TsÜS § 73 lg 1 sätestab, et isikud on solidaarvõlausaldajad siis, kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist. Kohtumenetluses menetluskulude kandmine, kindlaks määramine ja väljamõistmine ei ole oma olemuselt kohustus, mille täitmist tervikuna endale saaks nõuda iga kaebaja eraldi. Selline olukord võiks tulla kõne alla üksnes siis, kui kaebajateks oleksid näiteks abikaasad, kuid mitte erinevad äriühingud.

§ 109

lg 6 küll sätestab, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need kulud muud isik, kuid see norm ei väära lg-s 11 sätestatut, et kulud on väljamõistetavad üksnes juhul, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Kohus ei saa välja mõista menetluskulusid, mille osas kaebajal, s.o RRLektus AS-il menetluskulude kandmise kohustus puudub. Kohtule ei ole esitatud andmeid ning ka esitatud arvetest ei nähtu, et kaebajad oleksid advokaadibüroo ees solidaarvõlgnikud. Kohtule esitatud arvetest nähtub, et esindajakulude kandmise kohustus on tekkinud üksnes Philip Morris Eesti OÜ-le. Kaebajad on taotlenud ka seda, et kohus kohustaks vastustajat tasuma menetluskuludelt kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist. Sellise kohustuse seadmine ei tugine seadusel, sest

sellise kohustuse seadmise võimalust ette ei näe. Sellise võimaluse näeb ette TsMS § 177 lg 4, kuid puudub viitenorm, mis sätestaks sama normi kohaldamist halduskohtumenetluses. Kuigi kohtupraktikas on mõningatel juhtudel analoogia korras kohaldatud TsMSi normistikku

i ilmselge lünga korral, ei ole kohtu hinnangul seda võimalik teha mõne menetlusosalise kahjuks. Liiatigi oleks kaebajate taotletu vastuolus

§ 168

lg-s 11 sätestatuga, mille kohaselt tuleb rahasumma väljamõistmist puudutavas osas kohtuotsus täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates, välja arvatud juhul, kui otsus kuulub viivitamata täitmisele või otsus näeb ette teistsuguse tähtaja. Vastustaja suhtes oleks ebaõiglane seada kohustus tasuda viivist aja eest, mil tal on võima5

(6)lik kohtuotsust vabatahtlikult täita. Kuna puudub õiguslik alus viivise maksmise kohustuse seadmiseks, jätab kohus taotluse rahuldamata.
  1. Kuna RRLektus AS esialgse õiguskaitse taotluselt tasutava riigilõivu on tasunud riigile advokaadibüroo ning arve nr 182683 alusel on selles osas tasumise kohustus tekkinud Philip Morris Eesti OÜ-l, tuleb riigilõiv selles osas Tarbijakaitseametilt kaebaja kasuks välja mõista.
  2. Kohus leiab, et esindajakulud ei ole suures osas põhjendatud ega vajalikud. Esiteks on väljamõistetavad üksnes kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses tekkinud esindajakulud. Nagu nähtub arvest nr 182612 ja sellele lisatud aruandest, ei ole tekkinud kulud ajaliselt ega ka toimingu sisu kaudu seostatavad kohtumenetluse või vähemalt kaebuse koostamisega. Ainuüksi asjaolu, et haldusmenetluse igas etapis võidakse analüüsida, kas ja millal on otstarbekas kohtusse pöörduda, ei muuda vastavat analüüsikulu kohtumenetluses esindaja kuluks. Seetõttu jätab kohus arvel nr 182612 näidatud kulud vastustajalt välja mõistmata. Sarnaselt leiab kohus arve 182683 aruande alusel, et vastustajalt ei ole põhjendatud kohtumenetluse kuludena välja mõista esindajate tehtud toimingute eest ajavahemikul 01.-05.11.
  3. Sellest tulenevalt väheneb ainuüksi seetõttu hüvitatavate tundide arv 71,1 tunnilt 25,5 tunni võrra 45,6-le tunnile. Teiseks ei pea kohus põhjendatuks, et kui kaebajatel on mitu esindajat (aruande kohaselt 5), mõista välja esindajate omavaheliste aruteludes tekkinud menetluskulusid vastavalt advokaatide arvule mitmekordselt. Isikul võib olla mitu esindajat, kuid põhjendatud ei ole samade tegevuste dubleerimine erinevate esindajate poolt. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et aruandes on toiminguid, mis ei seostu käesoleva kohtumenetlusega – nt kirjavahetus kliendiga seoses kliendilepinguga, volikirja koostamine ja muudatused kliendilepingusse, büroosisene arutelu (väärteomenetlus). Samuti on kohtupraktikas leitud, et hüvitatavad ei ole menetluskulude nimekirja koostamise ja esitamisega seotud esindajakulud. Kohus ei pea põhjendatuks, et alates 06.11.2018 on aruande kohaselt kulunud kaebuste koostamiseks 24,6 tundi, arvestades esmalt juba kaebuste mahtu (6 lk ja 8 lk koos esialgse õiguskaitse taotlustega) ning ka teisalt küsimuse vähest keerukust. Kuna aruannetest nähtub, et esindajad olid jooksvalt asjaoludega juba haldusmenetluse jooksul kursis, puudus eraldi vajadus end asjaoludega kurssi viia. Ka alates 15.11.2018 on osad toimingud seotud haldusmenetlusega (toimikuga tutvumine, järelevalvemenetluse lõpetamise kirjaga tutvumine) ajaperioodil, kus kaebajal ei olnud ühegi kohtunõude või määruse täitmise kohustust. Kokkuvõttes, kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et põhjendatud ja vajalikeks kulutusteks tuleb asja keerukust, menetluse pikkust ja tehtud menetlustoiminguid (kaebused, liitmise taotlus, taotlus menetluse lõpetamise kohta) arvestades lugeda 12 tundi, sh kaebuse koostamiseks ligikaudu 8 tundi. Seega mõistab kohus Philip Morris Eesti OÜ kasuks välja esindajakulu 1560 eurot (12x130 eurot, käibemaksu lisamata), millele lisandub RRLektus AS esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv; kokku seega 1575 eurot. Menetlusosaliste muud menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.