← Eesti

2-18-3298/40

Obsah (11)§ 174§ 116§ 122§ 171§ 135§ 152§ 126§ 143§ 134§ 173§ 140

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-3298 Määruse kuupäev Tartu, 16. jaanuar 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Kohtuasi Narva linna (Narv

) § 134 lg-tele 1-2 ning leidis, et asjas esitatud materjalide kohaselt tuleb algatada hagita menetlus kohtu algatusel vanema hooldusõiguse piiramise otsustamiseks. Rahvastikuregistri andmetel on lapse ema J. A. Isa kohta kanne puudub. Emal on täielik isiku- ja varahooldusõigus lapse suhtes. Lapse registrijärgne elukoht on Maardu linnas, kuid tegelik elukoht Narva linnas. Maakohus viitas TsMS § 198 lg-le 3 ning leidis, et praeguses menetluses on puudutatud isikuteks laps, ema, Narva linn (lapse elukohajärgne eestkosteasutus; TsMS § 532 lg 1, § 552 lg 1) ning kasuema, kelle juures laps elab. Maakohus kontrollis hetkeolukorda, et selgitada välja, kas ema hooldusõigust lapse suhtes on vaja esialgu reguleerida (TsMS § 384 lg 5). Kasuema kinnitas

  1. märtsil 2018 telefoni teel, et laps elab alates
  2. a detsembrist tema juures. Ema helistab, küsib lapse elu kohta, suhtleb lapsega. Ema on kaks korda kandnud kasuemale lapse jaoks 69 eurot. Laps käib lasteaias, kus kasuema töötab õpetajana. Kasuema hinnangul ei vasta lapse arengutase tema eale ja kasuema tegeleb sellega. Kasuema ei saa last enda juurde registreerida. Ema ei ütle, kus ta elab, ja käib Eestis ringi.
  3. Kasuema teatas
  4. märtsi
  5. a seisukohas, et laps elab alates
  6. detsembrist 2017 tema juures Narvas. Ema palus kasuemal ennast aidata ning võtta laps endale. Ema kasvas lastekodus ning elab sotsiaalmajas, kus on raske elada. Laps oli sageli haige ning tal ei olnud võimalik käia lasteaias. Seetõttu ei ole laps kooliks valmis. Ema ei saa aidata last kooliks ette valmistada. Ema on invaliid, kelle töövõimetusmäär on 70%. Ema on tihti haige ning laps viibis sageli ema venna peres. Kasuema palus määrata lapsele hooldus. Laps peab käima lasteaias ja koolis. Laps vajab elamisluba ja häid elamistingimusi. Kasuemal on lapsega hea kontakt, kõrgharidus ning 40-aastane pedagoogilise töö staaž. Kasuema on valmis last aitama. Lapsel on kasuema juures oma tuba, talle meeldib lasteaias ning laps ei ole viimasel ajal olnud haige.
  7. Narva linn leidis, et otstarbekas on piirata ema isikuhooldusõigust lapse viibimiskoha määramise, tervishoiuteenuse osutamise ja haridusküsimuste lahendamise osas ning võtta täielikult ära varahooldusõigus lapse suhtes. Narva linn selgitas, et lapse lasteaia teatel ei ole ema lapse lasteaeda ilmunud ega lapse lasteaiaga suhelnud ning kasuema tegeleb lapse hooldamise ja lapse probleemide lahendamisega. Lapse perearst selgitas, et kasuema palus
  8. jaanuaril 2018 kanda lapse perearsti nimistusse ning laps on tema nimistus alates
  9. veebruarist
  10. Perearsti sõnul pöördub lapse terviseprobleemidega arsti poole kasuema, mitte ema. Ema selgitas
  11. märtsil 2018, et elab Narvas tuttavate juures. Narva linn selgitas emaga telefoni teel suheldes välja, et ema elab Maardu linnas ega kavatse enam Narvas elada. Seega 2

(9)2-18-3298 ei ole Narva linnal võimalik ema suhtes abimeetmeid rakendada. Ema kinnitas Narva linnale
  1. märtsi
  2. a telefonivestluses, et elab Maardu sotsiaalmajas, ei tööta ega õpi. Ema selgitas, et ei saa lapse kasvatamisega hakkama oma tervisliku seisundi (on psühhiaatri juures arvel, saab ravi, tõsise tervisehäire tõttu on peavalud) ja ebasobivate sotsiaalmaja elamistingimuste (ei soodusta lapse arenguvajadust) tõttu. Ema teatas telefoni teel Narva linnale, et on nõus, et tema õigusi lapse isikuhooldusõiguse ja varahooldusõiguse suhtes piiratakse. Ema teatel esitas ta Maardu linnale vastava avalduse. Narva linn leidis kogutud informatsiooni põhjal, et ema ei tegele lapse kasvatamisega ega kavatse ka edaspidi teostada hooldusõigust oma lapse suhtes. Ema on hoidnud pikka aega kõrvale oma vanema kohustuste täitmisest lapse kasvatamisel ja ülalpidamisel ega ole hoolitsenud tema arengu ja terviseseisundi eest. Vanema kohustuste täitmata jätmise tõttu esinesid puudujäägid lapse kasvatuses ja hariduses. Ema ei saa täita oma vanema hooldusõigusest tulenevaid kohustusi lapse vastu ega kasvata last ise. Lapsele tuleb määrata eestkostja. Kasuema on sobiv eestkostja kandidaat (täidetud on

§-s 174 sätestatud nõuded, sobivad isikuomadused ja võimed) ja kasuema saab määrata lapse eestkostjaks. Kasuema elutingimused, varaline seis ja psühholoogiline kliima on lapsele soodsaks elu- ja kasvukeskkonnaks. 5. Lapse esindaja tuvastas, et laps elab juba neli kuud kasuemaga Narvas. Kasuema töötab lasteaias õpetajana, tema töötasu on ca 800 eurot kuus. Kasuema võttis lapse enda juurde ema palvel. Ema sõnul ei saa ta tervislikel põhjustel tegeleda lapse kasvatamise ja hooldamisega ning kasuema on nende jaoks ainuke lähedane inimene. Esindaja märkis, et laps ei olnud varem lasteaias õppimiseks valmis, nüüd on laps lasteaiaga kohanenud. Ema helistab lapsele umbes kord nädalas. Laps kutsub kasuema emaks ning kasuema on nõus olema lapse eestkostja. Laps avaldas, et talle meeldib kasuemaga elada ja kasuema on tema ema. Laps ei tea, kes Jelena tema jaoks on, varem elas onu juures. Kasuema vastab

§ 174

lg-tes 1–3 sätestatud eestkostja tingimustele, tema isikuomadused ja varaline seisund võimaldavad täita eestkostja kohustusi. Kasuema suhted lapsega ning kasuema rahvuslik, kultuuriline ja keeleline päritolu võimaldavad määrata ta lapsele eestkostjaks. Lapse esindaja hinnangul puudub lapsele eestkostja määramiseks seaduslik alus. Ei olnud alust piirata, peatada või ära võtta emalt lapse hooldusõigust, sest ema andis vabatahtlikult lapse kasuema perekonda. Ema tegeles lapse kasvatamisega ja korraldas seda ning andis ise lapse kasuperekonda kasvatamiseks. Seega suutis ema teostada hooldusõigust. Tegemist on kasuperega ning esitatust lähtudes on võimalik kasuemale üle anda otsustusõigus lapse suhtes.

  1. Ema nõustus maakohtu istungil Narva linna seisukohaga. Ema kinnitas, et tal on terviseprobleemid. Ema selgitas, et varem sai ta lapse kasvatamisega hakkama, kuid praegu enam ei saa. Ema kinnitas, et ta ise andis lapse kasuemale kasvatada.
  2. Viru Maakohus määras
  3. mai
  4. a määrusega lapse üle eestkoste (p 1) ja kasuema lapsele erieestkostjaks kuni ema vanemaõiguste taastamiseni lapse suhtes, kuid mitte kauemaks kui lapse täisealiseks saamiseni (p 2). Kasuemal on ainuotsustusõigus lapse isiku- ja varahooldusasjades. Isikuhooldusõigus hõlmab õigust ja kohustust last kasvatada, otsustada lapse hariduse ja tervisega seotud asju, lapse järele valvata ja tema elu- ja viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest hoolitseda. Varahooldusõigus hõlmab lapse vara valitsemist ning lapsele kuuluvate nõuete sissenõudmist (p 3). Maakohus jättis ema, kasuema ja Narva linna menetluskulud nende endi kanda ja lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud riigi kanda (p 4). Maakohtu määrus hakkas kehtima ja kuulus täitmisele viivitamata alates selle kättetoimetamisest kasuemale (p 5). Maakohus viitas

§ 116

lg-le 2, § 124 lg-le 1, §-le 127, § 134 lg-tele 1 ja 3, § 135 lg-le 2, § 136 lg-le 1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: rahvastikuregistri andmetel on ema lapse vanem ning 3

(9)2-18-3298 isa kohta kanne puudub; laps elab teises perekonnas ema nõusolekul; ema ei ohusta lapse tervist, heaolu ega õigusi. Ema hooldusõiguse piiramine ei olnud põhjendatud ning puudus alus määrata lapsele eestkostja. Maakohus viitas

§ 122lg-tele 1–3 ning leidis, et tegemist on kasuperekonnaga (last hooldava isikuga).

Ema andis ise lapse hooldamisele teise perekonda. Laps elab emast eraldi kasuema perekonnas üle viie kuu ja kasuema hoolitseb lapse eest. Nii ema, lapse esindaja kui ka Narva linn leidsid, et lapse huvides on senise elukorralduse jätkumine ehk lapse elamine kasuema juures. Maakohus leidis, et lapse hooldusõigus tuleb täielikult üle anda teda hooldavale kasuemale, kes on üle antud õiguste ulatuses lapse erieestkosteõiguslik kasuvanem. Erieestkostja perekond, kus last tegelikult kasvatatakse ja kuhu ei kuulu lapse vanem, on lapse kasupere. Erieestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja.

  1. Kasuema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Narva linn, ema ning kasuema leidsid, et lapse huvides on ema õiguste osaline piiramine lapse suhtes ning õiguste osaline üleandmine kasuemale kui eestkostjale. Kasuema leidis, et maakohus kahjustas kasuema ja lapse huve, kuna määras kasuema lapse erieestkostjaks, mitte eestkostjaks. Sellega võttis maakohus kasuemalt õiguse saada lapsele eestkostetava lapse toetust. Toetuse maksmise eesmärgiks on perekonna materiaalne toetamine ning see on määratud perekonna heaolu kindlustamiseks.
  2. Narva linn palus kasuema määruskaebuse rahuldada ning piirata ema isikuhooldusõigust lapse viibimiskoha määramise, tervishoiuteenuse osutamise ja haridusküsimuste osas ja võtta emalt ära varahooldusõigus lapse suhtes ning määrata kasuema lapse eestkostjaks kuni lapse täisealiseks saamiseni.
  3. Lapse esindaja ei nõustunud määruskaebusega ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  4. Tartu Ringkonnakohus jättis
  5. augusti
  6. a määrusega kasuema määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, kuid täpsustas maakohtu määruse resolutsiooni emale kuuluva lapse hooldusõiguse ulatuse aspektist. Ringkonnakohus luges maakohtu määruse resolutsiooni tervikuna sõnastatuks järgmiselt: Anda kasuemale üle ainuotsustusõigus lapse isiku- ja varahooldusasjades. Isikuhooldusõigus hõlmab õigust ja kohustust last kasvatada, otsustada lapse hariduse ja tervisega seotud asju, lapse järele valvata ja tema elu- ja viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest hoolitseda. Varahooldusõigus hõlmab lapse vara valitsemist ning eestkostetavale kuuluvate nõuete sissenõudmist. Nimetatud küsimustes ei kehti ema hooldusõigus lapse suhtes. Üleantud õiguste osas on kasuemal erieestkostja õigused ja kohustused kuni vanemaõiguste taastamiseni, kuid mitte kauemaks kui lapse täisealiseks saamiseni. Jätta Narva linna, ema ja kasuema menetluskulud nende endi kanda. Lapse esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud jätta riigi kanda. Määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele viivitamata alates selle kättetoimetamisest kasuemale. Määrus teha teatavaks puudutatud isikutele ning saata pärast jõustumist Narva linnakantseleile hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Ringkonnakohus jättis Narva linna, ema ja kasuema ringkonnakohtu menetluskulud nende endi kanda. Lapse esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud jättis ringkonnakohus riigi kanda. Ringkonnakohus viitas TsMS § 477 lg-le 5 ning leidis, et arvestada tuleb perekonnaasja hagita menetluse eripära, kus peamiseks otsustuskriteeriumiks on lapse huvid.

§ 171

lg 1 järgi määratakse lapsele eestkostja vaid juhul, kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Ringkonnakohtu arvates puudus alus võtta emalt 4

(9)2-18-3298 täielikult ära hooldusõigus lapse suhtes

§ 135järgi.

Isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine

§ 135

alusel annab

§ 152lg 5 järgi võimaluse lapse ilma vanemate nõusolekuta lapsendamiseks.

Lisaks on hooldusõiguse täielik äravõtmine erakorraline abinõu, mis praegu ei olnud põhjendatud. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ehk abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 15). Praegu ei esitatud asjaolusid, mis lubaks eeldada, et ema kahjustaks lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu viisil, mis annaks aluse vanemaõiguste täielikuks äravõtmiseks. Narva linn ja kasuema põhjendasid ema hooldusõiguse piiramise vajadust väidetega, et laps on alates
  3. detsembrist 2017 kasvanud kasuema peres, ema juures elades oli laps sageli haige ning ema ise andis lapse kasuemale hooldada ja kasvatada. Kuigi ema ei osale iga päev lapse elus, helistab ta kord nädalas kasuemale ja seega teab lapse käekäigust. Ema soovis temalt lapse hooldusõiguse täielikku äravõtmist kasuema kasuks. Ringkonnakohus viitas

§ 122

lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et otsustusõiguse üleandmisega hooldusõiguse küsimustes

§ 122

lg 2 järgi on kasuemale tagatud erieestkostja õigused ning tal on võimalik lapse huve kaitsta ja last esindada. Lapse isa kohta sünniaktis kanne puudub. Asja materjalidest ja ema ning kasuema väidetest ei saa järeldada, et ema ohustaks otseselt lapse heaolu nii, et tuleks katkestada õiguslikud sidemed lapse ja ema vahel. Kasuema vastab

§ 122

lg-s 3 kasuperekonna kohta sätestatule (kasuema ei ole lapse vanem ega lapse vanemaga abielus olev isik ning laps on elanud alates 30. detsembrist 2017 kasuema juures ja on täielikult kasuema kasvatada).

§ 122lg 2 eeldab otsustusõiguse üleandmisel ka last hooldavate isikute taotlust.

Ema esitas

  1. veebruaril 2018 avalduse määrata lapsele eestkostjaks kasuema (I kd, tl 33). Kasuema avaldas
  2. märtsil 2018 soovi saada lapse hooldajaks, sest laps elab alates
  3. detsembrist 2017 ema soovil kasuema juures ja kasuema hoolitseb iga päev lapse eest.

§ 122

lg 2 võimaldab vanemate hooldusõiguse küsimusi anda üle pikemat aega last kasuperes kasvatavatele isikutele. Viidatud säte peaks tagama, et kasuperel on võimalik last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning lapse igapäevaelu küsimusi efektiivselt lahendada. Otsustusõiguse saab lapse vanematele tagasi anda üksnes kohtu lahendiga. Lapse vanematel säilib aga

§ 126

lg-s 1 sätestatud lapse väljanõudmise õigus igaühelt, kes last vastu tema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, ning lapsega suhtlemise õigus

§ 143järgi.

Seega saab vanem osa võtta lapse arengust. Kohus peab otsustusõiguse üleandmisel lähtuma lapse huvidest. Üleantav õigus peaks olema piiratud lapse vanema taotlusega otsustusõiguse üleandmiseks ning hõlmama igapäevaelu küsimusi, mille otsustamine on lapse jaoks olulise tähendusega.

§ 122

lg 2 järgi ei ole välistatud kogu isiku- ja varahooldusega seotud otsustusõiguse üleandmine. Laps elab 2017. a lõpust kasuema juures ning viimane tunneb lapse vajadusi ja võimeid. Kuna laps elab kasuema juures ja last puudutavaid otsuseid teeb kasuema, on lapse huvides ja põhjendatud anda kasuemale üle otsustusõigus kogu lapse hooldusõiguse valdkonnas (lapse isiku ja vara hooldusõigusega seotud küsimustes, sh küsimustes, mis puudutavad lapse tervishoidu, haridust, huvialasid ja igapäevaelu korraldamist). Nimetatud küsimustes ei ole emal pärast otsustusõiguse kasuemale üleandmist lapse suhtes hooldusõigust (

§ 122lg 1).

Praegu ei esine asjaolusid, mis tingiksid emalt lapse suhtes hooldusõiguse täielikult äravõtmise ning lapsele eestkostja määramise. Eestkostja määramise aluseks ei saa olla riiklike toetuste maksmine last hooldavale isikule. Olukorras, kus on täidetud ka varahooldusõiguse teostamise suhtes otsustusõiguse üleandmise eeldused ja puuduvad andmed, et vanem kahjustaks lapse heaolu, ei ole lapsele eestkostja määramine põhjendatud. Eestkostja määramine olukorras, kus hooldusõiguse äravõtmise eeldused on täitmata, võib viia eestkoste instituudi kuritarvitamiseni, et saada määruskaebuses nimetatud rahalist hüve (eestkostetava lapse toetus). Ringkonnakohus märkis, et kui lapse ema on kasuemaga erineval 5

(9)2-18-3298 arvamusel küsimustes, kus otsustusõigus on kasuemale üle antud, otsustab küsimuse kohus ema avalduse alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 12. Kasuema esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja teha uue määruse, millega määrata kasuema lapse eestkostjaks. Kasuema palub määrata ennast lapse eestkostjaks, mitte erieestkostjaks. Kohtul tuleb lähtuda lapse huvidest ning lapse huvides on mh tema varalise olukorra kaitse. Olukorras, kus kasuema on lapse erieestkostja, ei saa ta taotleda riigilt eestkostjale ettenähtud toetusi. Kohtud kohaldasid valesti

§ 122

. Kohtud leidsid, et lapse heaolu ei ole ohus ning seetõttu tuleb lapsele määrata erieestkostja. Ema nõustus, et laps peab elama kasuema juures. Seega ta nõustus, et ei saa lapsega hakkama ega tema eest hoolitseda, kuna tal on mitmeid probleeme. Seega pidi kohus ema õigusi lapse suhtes piirama ja määrama lapsele eestkostja. Kasuema ei nõustu, et lapsele eestkostja määramine ei ole põhjendatud ja see võib kahjustada eestkoste instituuti (eestkostja saab eestkostetava lapse toetuse). Vastupidi, eestkostjal tekib suurem võimalus last kasvatada. Riigikohus peab selgitama, millistel tingimustel tuleb määrata lapsele eestkostja ja millistel erieestkostja. Kohtupraktikast ei tulene kriteeriume nende juhtumite eristamiseks.

  1. Lapse esindaja vaidles kasuema määruskaebusele vastu. Lapse esindaja ei kahtle, et kasuema kasutab nii lapsele kui ka eestkostjale mõeldud toetusi lapse huvides. Lapse üle ei ole võimalik seada eestkostet ilma emalt vanemaõiguste äravõtmiseta. Praegu ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid emalt vanemaõigused ära võtta. Perehüvitiste seaduse § 20 ei määratle, mis on eestkoste ja kas eestkostetavaks on ka laps, keda hooldatakse kasuperekonnas ja kellele on määratud erieestkostja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Alama astme kohtud tuvastasid, et laps elab kasuema juures ema nõusolekul. Kohtud leidsid, et ema andis lapse

§ 122

mõttes hooldamisele kasuema perekonda, otsustusõiguse üleandmine hooldusõiguse küsimustes

§ 122

lg 2 järgi annab kasuemale erieestkostja õigused ning tal on võimalik lapse huve kaitsta ja last esindada. Ringkonnakohus rikkus kolleegiumi hinnangul menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, kui leidis, et täidetud on

§ 122

lg-s 2 sätestatud eeldused lapse hoolduse asjades otsustusõiguse üleandmiseks kasuemale kui last hooldavale isikule. 15.1

§ 122

lg 2 esimese lause järgi, kui vanemad annavad lapse pikemaks ajaks kasuperekonna hooldada, võib kohus lapse hoolduse asjades vanemate või last hooldava isiku taotlusel anda otsustusõiguse üle last hooldavale isikule. Seega saab viidatud sätte järgi menetluse algatada üksnes vanema või last hooldava isiku taotluse alusel. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kui tegemist on kohtumenetlusega, mida kohus algatab üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2), st tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel, määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes (Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29). 6

(9)2-18-3298 Maakohus algatas omal algatusel hagita menetluse ema hooldusõiguse piiramise otsustamiseks (

§ 134

) ja lapsele eestkostja määramiseks (

§ 173lg 1).

Kohtud leidsid vääralt, et praegu oli esitatud vanema või last hooldava isiku taotlus anda

§ 122lg 2 esimese lause mõttes otsustusõigus üle last hooldavale isikule.

Ringkonnakohus luges ekslikult taotluseks

§ 122lg 2 mõttes ema 19.

veebruaril 2018 esitatud avalduse määrata lapsele eestkostjaks kasuema. Ema ei taotlenud nimetatud avalduses, et kohus annaks kasuemale üle otsustusõiguse hooldusõiguse küsimustes, kuna ta andis lapse

§ 122mõttes pikemaks ajaks kasuema perekonna hooldada.

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte ning olukorras, kus vanema taotlused jäävad kohtule ebaselgeks, peab kohus paluma vanemal ebaselgused kõrvaldada (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5; Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 20.4). Praeguses asjas ei ole kohtud seda teinud. 15.2 Kuigi

§ 122

lg 2 teise lause sõnastusest tuleneb üksnes, et last hooldava isiku taotluse puhul on õiguste üleandmiseks vaja vanema(te) nõusolekut, leiab kolleegium, et sätte eesmärki arvestades on ka olukorras, kus taotluse esitab vanem, õiguste üleandmiseks vaja last hooldava isiku nõusolekut. Kolleegium selgitab, et lapse

§ 122

mõttes pikemaks ajaks kasuperekonda hooldada andmine eeldab selleks vanema ja last hooldava isiku vastavat kokkulepet ning kohus saab

§ 122

lg 2 mõttes lapse hoolduse asjades otsustusõiguse üle anda üksnes vanema(te) ja last hooldava isiku nõusolekul. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kasuema andis õiguste üleandmiseks vajaliku nõusoleku, kui avaldas

  1. märtsil 2018 soovi saada lapse hooldajaks, sest laps elab alates
  2. detsembrist 2017 ema soovil kasuema juures ja kasuema hoolitseb iga päev lapse eest. Ema ega kasuema ei ole praegu väitnud, et nad leppisid kokku, et ema annab

§ 122mõttes lapse pikemaks ajaks kasuema perekonna hooldada.

Seda ei nähtu kolleegiumi hinnangul ka tuvastatud asjaoludest. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kasuema määruskaebuse väited, mille kohaselt kasuema soovis saada lapse eestkostjaks, kuna ema hooldusõigust lapse suhtes on lapse huve arvestades nii Narva linna, kasuema kui ka ema hinnangul vaja piirata. Kohtud jätsid tähelepanuta, et maakohtu istungil selgitas ema, et sai varem lapse kasvatamisega hakkama, kuid praegu enam ei saa. Ema kinnitas, et tal on terviseprobleemid. 15.3 Ringkonnakohus leidis, et eestkostja määramine olukorras, kus hooldusõiguse äravõtmise eeldused on täitmata, võib viia eestkoste instituudi kuritarvitamiseni, et saada eestkostetava lapse toetust. Kolleegiumi hinnangul ei tuvastanud kohtud asjaolusid, mis sellisele kuritarvitusele viitaksid. 16. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole sisuliselt hinnanud, kas tuvastatud asjaoludel tuleks rakendada abinõusid, kuna lapse heaolu on ohus.

§ 134

lg 1 järgi, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh

§ 134

lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid.

§ 134

lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata.

§ 135

lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. 16.1 Kohtud leidsid, et tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et ema ohustaks otseselt lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu nii, et tuleks katkestada õiguslikud sidemed lapse ja ema vahel ning vanemaõigused emalt ära võtta. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei hinnanud avaldaja ja kasuema 7

(9)2-18-3298 väidet, et ema hooldusõigust tuleb piirata, kuna laps elab
  1. detsembrist 2017 kasuema juures ning ema andis lapse kasuemale hooldada ja kasvatada, koosmõjus ema maakohtu istungil antud selgitustega, et ta sai varem lapse kasvatamisega hakkama, kuid praegu enam ei saa. Ema kinnitas, et tal on terviseprobleemid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas ja milliseid vanema õigusi piiravaid abinõusid tuleb nii lapse huve kui ka vanema õigusi arvestades lapse heaolu tagamiseks rakendada. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada ning vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede (Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36;
  4. septembri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14;
  6. mai
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14;
  8. detsembri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 15). Kolleegium jääb nimetatud seisukohtade juurde. 16.
  10. Kolleegium leiab, et mh tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas ema on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama ning tema hooldusõigus lapse suhtes tuleks

§ 140

lg 1 järgi peatada.

§ 140

lg-te 1 ja 2 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama, ning taastab selle, kui peatamise alus on ära langenud. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et vanema hooldusõiguse peatamise tulemusena säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid

§ 140lg 3 järgi ei või vanem hooldusõiguse peatumise ajal seda teostada.

Kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab

§ 140

lg 1 mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Hooldusõiguse peatamiseks annab

§ 140

lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral hooldusõigust teostada (Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19;
  3. detsembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16;
  5. novembri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14). Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et hooldusõiguse peatamine on

§ 140

mõtte kohaselt ajutine meede, mille eesmärgiks on tagada lapse õiguse ja huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada (Riigikohtu 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16). Kolleegium selgitab, et ka vanema hooldusõiguse peatamise korral tuleb lapsele määrata

§ 171

lg 1 alusel eestkostja, kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele (Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19).
  3. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada. 8

(9)2-18-3298
  1. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja Deniss Matvejev esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub lapsele Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OSAÜHINGULE NARVA ESIMENE ADVOKAADIBÜROO mõista riigieelarvest välja koos km-ga 240 eurot (4 tundi × 50 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: määruskaebusega tutvumine 0,5 tundi; eestkosteasutuse vastusega tutvumine 0,5 tundi; õigusliku olukorra analüüs ja kirjaliku seisukoha koostamine 2,5 tundi; Riigikohtu lõpplahendiga tutvumine 0,5 tundi. Kolleegium leiab, et lapse esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg 2 alusel rahuldada osaliselt. Kolleegiumi hinnangul on lapse esindaja tasu põhjendatud ja vajalik 3,5 tunni ulatuses (määruskaebuse ja eestkosteasutuse vastusega tutvumine ning õigusliku analüüsi ja kirjaliku seisukoha koostamine). Seega määrab kolleegium kassatsiooniastmes lapse esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks km-ga 210 eurot (175 eurot × 1,2). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
  4. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Henn Jõks Ants Kull Jaak Luik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.