KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14. detsember 20

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei tee ise sisulist lahendit.

1. Hagejad ei vaidlustanud maakohtu otsust hagi tagamise tühistamise osas. Seda ilmselt põhjusel, et vahetult otsuse tegemise järel jõustus Riigikohtu
2. novembri 2018 määrusega ringkonnakohtu varasem määrus hagi tagamise tühistamise kohta. Kuigi maakohus otsustas hagi tagamise tühistamise olukorras, kus ringkonnakohtu määrus polnud veel jõustunud, siis on praeguseks menetluslik olukord muutunud ja puudub mõistlik põhjus jätta maakohtu otsus hagi tagamise tühistamise osas kehtima, sest sama tulemus on niigi juba saavutatud. Seetõttu tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse tervikuna.
3. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise tingivad eelkõige järgmised rikkumised: - maakohus lähtus ekslikult kohtu määratud suhtluskorrast ja jättis tuvastamata laste tegeliku viibimise kummagi vanema juures; asjatult suurt kaalu suhtluskorrale omistades jäid maakohtu menetluses välja selgitamata laste vajadused ja tavaline elulaad; maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust ega kohtuistungit; poolte taotlused on lahendamata; vaidlustatud otsus on olulises osas põhjendamata ja kohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav.
4. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398.

Samuti ei järginud maakohus kohtuistungi läbiviimisel selleks seaduses ette nähtud korda (

§-d 399–401 ja § 243 lg 2) ega täitnud selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised

§ 656lg 1 p 1 mõttes.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 10. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge vaidluseseme ja -ulatuse (

§ 392lg 1).

Maakohtu

1. septembri 2018 istungi protokollist nähtub, et kohus püüdis suunata pooli aktsepteerima suhtluskorrast tulenevat kulude jaotust vahekorras 50:50, aga sisuliselt vaidlesid kõik pooled sellele vastu. Kohus ei käsitlenud küsimust, milline on laste tegelik viibimisaeg kummagi vanema juures ja kuidas mõjutab see kulude kandmist, samuti ei arutatud laste vajadusi ja elulaadi tervikuna. Kuigi hagejad väitsid, et varem kostja maksmis elatist ja kostja kinnitas seda ka
2. septembri 2018 istungil, siis ei arutanud kohus küsimust, kas elatise maksmise aluseks oli vanemate kokkulepe. 4

§ 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. Poolte menetlusdokumentidest ei selgu käesoleval juhul eelkõige laste vajaduste osas piisavalt, millist väidet nad soovivad millise tõendiga tõendada. Samuti jääb 18. septembri 2018 istungi protokollist arusaamatuks, kas pooled vaidlesid vanemate varaliste võimaluste ja sellest sõltuva ülalpidamiskohustuse jaotuse üle või mitte. Sellises olukorras pidi maakohus esmalt selgitama välja iga tõendi seose poole konkreetse väitega ja seejärel taotlused lahendama.

§ 238

lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab tõenditega seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise määrus peab

§ 238lg 4 kohaselt olema põhjendatud.

Järelikult tuli maakohtul teha poolte esitatud tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu

1. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu
2. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4115, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (

§ 230

lg 1 esimene lause).

§ 399p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid.

Järelikult saab kohus otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on

§ 238lg 1 järgi vastu võtnud.

Tõendite uurimine kohtuistungil toimub

§-s 243 sätestatud reegleid järgides. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

1. juuni
2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 kolmas lõik). Kui maakohus ka otsustas
3. septembri 2018 istungil jätkata asja arutamist poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, siis tulnuks ka selle raames läbi viia samad toimingud. Maakohus ei kujundanud üldse mingit seisukohta hagejate
4. oktoobri 2018 täiendavate dokumentaalsete tõendite osas. Kostja vaidles nende vastuvõtmisele
5. novembri 2018 seisukohas hilinemise tõttu vastu. Kuna vaidlustatud otsuses maakohus ühelegi tõendile ei viita, siis ei ole ka kaudselt võimalik aru saada, milline oli maakohtu otsustus poolte taotluste osas. Jättes otsuses tõendid hindamata ja poolte väited käsitlemata rikkus maakohus lisaks

§ 436lg-d 1 ja 2, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8.

Ringkonnakohus nõustub kaebuse väitega, et vaidlustatud otsusest ei ole võimalik aru saada, milliseid lastele tehtud kulutusi pidas kohus vajalikuks ja kuidas kujunes kummagi lapse vajaduseks peetud summa 1 000 eurot. Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete omavahX sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (

§ 688lg-d 3–5).

Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi. Maakohus rikkus mh

§ 392

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu

1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti
2. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja
3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). 5

§ 400

lg 5 järgi pärast seletuste ärakuulamist võtta lühidalt kokku seletustes esitatu ja arutada menetlusosalistega seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, mida ei ole tehtud. Kohtuistung hagimenetluses tuleb läbi viia ja

§ 50

järgi ka protokollida viisil, mis võimaldab nii menetlusosaliselt kui ka asja hiljem läbi vaataval teisel kohtul hoomata menetluse käiku ja eristada seaduses selgelt ette nähtud menetlusetappe – peamiselt eelmenetlust, asja sisulist arutamist ja kohtuvaidlusi. Ilma sellekohase liigenduseta võib jääda osalisele arusaamatuks, millised on tema õigused ja menetluslikud võimalused nt esitada veel taotlusi, uusi asjaolusid ja põhjendusi.

§ 656

lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõte hõlmab ka seda, et poolel peab olema reaalne võimalus mõista kohtumenetluse (sh kohtuistungi) käiku ja saada aru oma õigustest konkreetses menetlusfaasis.

§ 55

esimese lause kohaselt saab mh kohtuistungi menetlusreeglite rikkumist tõendada üksnes protokollile tuginedes. Seetõttu on oluline, et protokoll kajastaks menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist – nii nagu selle näeb ette

§ 50lg 1.

Käesoleval juhul ei kajasta kohtuistungi protokoll, et kohus oleks läbi viinud ühegi eelmenetluse toimingu ja uurinud ühtegi tõendit.

1. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu
2. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. 13.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6