← Eesti

1-18-1723/31

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus

  1. detsember 2018 1-18-1723 Juhan Sarv, Mati Kartau ja Aarne Sarjas Aivo Virro (isikukood 36704032735) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine elektroonilise valve kohaldamisega Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)
  2. novembri
  3. a määrus Süüdimõistetu Aivo Virro kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Tartu Maakohtu
  5. märtsi
  6. a otsusega tunnistati Aivo Virro süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 120 lg 1 ja § 404 lg 1 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti tema liitkaristuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati sellest karistusest maha eelvangistuses viibitud aeg ning vangistuse pikkuseks jäi 5 kuud 27 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Tartu Maakohtu
  7. oktoobri
  8. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa võrra ning mõisteti A. Virro liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud 21 päeva vangistust. Süüdimõistetu kannab vangistust alates
  9. märtsist 2018 ja tema karistusaeg lõpeb
  10. novembril
  13. septembril 2018 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid A. Virro tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Vangla ega prokuratuur ei toetanud A. Virro ennetähtaegset vabastamist.
  14. Tartu Maakohus jättis
  15. novembri
  16. a määrusega A. Virro vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata. Maakohus märkis, et vangistus on oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. Mida raskemaid kuritegusid on inimeselt karta, seda väiksem teab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus – ja vastupidi. Tulevaste kuritegude laadi peab prognoosima eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. A. Virro on toime pannud erinevaid vägivallategusid, nagu ähvardamised, kehalised väärkohtlemised, süütamine ja arvutikelmus. Süütamisega põhjustas A. Virro ohu oma abikaasa elule ja tervisele. See tähendab, et A. Virro on valmis panema toime kõige raskemat laadi kuritegusid ehk on suuteline inimest tapma (nt surnuks põletamise teel). See tähendab, et A. Virrot saaks vabastada vaid siis, kui temast lähtuv uute kuritegude oht oleks väga madal. Kohus seda aga ei leia, s.o A. Virro puhul on uute kuritegude oht mõõdukalt suur. A. Virro osas on üks kuritegude riskifaktor – alkohol. See mõnuaine on tinginud tema varasemad kuriteod ja seda silmas pidades saab ennustada, et alkoholi tarvitamise jätkamisel käitub A. Virro varem või hiljem taas kuritegelikult. Kuigi on mitu tegurit, mis annavad alust lootuseks, et süüdimõistetu suudab vabaduses jätkata kainelt, ei teki veendumust, et A. Virro alkoholist hoiduda suudab. Kindel eluase ja töötamine ei hoia A. Virrot eemal alkoholi tarvitamisest ega kuritegude toimepanemisest. Seda on A. Virro aastate kestel tõestanud. Samuti ei saa teha positiivset retsidiivsuprognoosi selle põhjal, et A. Virro on vanglas korralikult käitunud: vanglas ei ole alkohol kättesaadav. A. Virro ennetähtaegse vanglast vabastamise otsustamisel ei puutu kuidagi asjasse ka see, kas tema vanglasse jäämine meeldib tema elukaaslasele P.V. ja kui ei meeldi, siis mis põhjusel. Et prognoosida tuleb uute kuritegude ohtu, ei ole kolmandate isikute huvid kurjategija vabastamise suhtes kuidagi olulised. MÄÄRUSKAEBUS
  17. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu kaitsja Ann Saar, kes palub kohtumääruse tühistada ja A. Virro tingimisi enne tähtaja lõppemist elektroonilise valve kohaldamisega vanglast vabastada. Kaitsja rõhutab, et A. Virro kannab vanglakaristust esmakordselt. Vanglas töötas ta majandustöödel, osales sotsiaalprogrammides „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“ ning ka grupiaruteludes, samuti tegi kinnipeetav iseseisvat tööd. Kaitsja arvates jättis kohus need jõupingutused piisava tähelepanuta. A. Virrol puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Kinnipeetava iseloomustusest kumab läbi, et A. Virro käitumine vangistuses on olnud pigem positiivne. A. Virro sõnul on ta ümber hinnanud oma varasema käitumise ja vabanemisel ei hakka ta tarvitama alkoholi. Süüdimõistetu ilmutas ka valmisolekut ennetähtaegse vabanemise puhul probleemide tekkimise korral psühholoogiliseks või psühhiaatriliseks nõustamiseks. Rõhutamist väärib seegi, et kriminaalhooldaja on A. Virro puhul pidanud võimalikuks miinimumilähedase (2 kuud) elektroonilise valve kohaldamist. Toodud asjaolud annavad aluse arvamuseks, et A. Virro edaspidi suudab võimalike alkoholiga tekkivate probleemidega toime tulla ning väärtegude ja kuritegude toimepanemisest hoiduda. Alkoholist tingitud riske aitab maandada töömotivatsioon. Vabanemisel tekkida võivate probleemide lahendamisel saab A. Virro abi kriminaalhooldajalt. A. Virro on kõikide täiendavate lisakohustuste määramisega nõus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  18. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et A. Virro kaitsja määruskaebus on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg 1 ning § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
  19. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku
  20. või
  21. peatüki sätteid, arvestades
  22. peatükis sätestatud erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku
  23. peatükk ei reguleeri maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku
  24. peatüki
  25. jao sätteid, sh KrMS § 326 (apellatsiooni käiguta ja läbi vaatamata jätmine). KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, 2

(3)kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. aasta määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8) Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid järgides jätta läbi vaatamata ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse.
  3. Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Virro kaitsja määruskaebus tervikuna perspektiivitu ning selles toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
  4. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. aprilli
  6. aasta määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)
  7. Maakohus ei ole KarS § 76 lg-t 4 kohaldades teinud kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks. Kohus on veenvalt selgitanud, miks saaks A. Virrot ennetähtaegselt vanglast vabastada ainult juhul, kui temast lähtuv uute kuritegude toimepanemise oht oleks väga väike, ning miks sellist positiivset prognoosi teha ei saa. Kohtumääruse põhjendused on selged, veenvad ja vastuoludeta. Muuhulgas joonistub ilmekalt välja, et A. Virro uue kuriteo toimepanemise riskiteguriks on alkohol ning see risk on oluline ning aktuaalne ka praegu. Kindlasti ei saa väita, et maakohus ei pööranud piisavat tähelepanu süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise otsustamise seisukohalt olulistele positiivsetele teguritele, nagu kinnipeetava käitumine vanglas ja elutingimused vabaduses. Määruses on välja toodud, et A. Virro on vangistuses käitunud hästi, osalenud sotsiaalprogrammides ja vabaduses on tal kindel elukoht ning võimalus töötada. Selle, miks need asjaolud süüdimõistetu vabastamist kaasa ei too, on maakohus aga samuti veenvalt ära näidanud. Kokkuvõtvalt peab märkima, et kohtumääruse lugejale ei jää kahtlust – maakohus on A. Virro vabastamise küsimust arutades arvestanud kogu asjakohast teavet ega ole ühelegi asjaolule omistanud ilmselgelt ebaõiget kaalu. Tartu Maakohtu
  8. novembri
  9. a põhistustele ringkonnakohtul midagi olulist lisada lihtsalt ei oleks.
  10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus A. Virro kaitsja esitatud määruskaebuse Tartu Maakohtu
  11. novembri
  12. a määruse peale eelmenetluses läbi vaatamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Mati Kartau Aarne Sarjas 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.