Obsah (7)

§ 404§ 402§ 34§ 1§ 403§ 408§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-

§ 404lg 1 ja § 408 lg 1 alusel.

Kui pooled soovisid kirjalike võlatunnistustega anda suulistele laenulepingutele kirjalikku vormi ehk neid kinnitada TsÜS § 84 lg 3 mõttes, peavad ka võlatunnistused vastama tarbijakrediidilepingu nõuetele. Nimelt peavad võlatunnistuses sisalduma

§ 404lg-s 2 nimetatud andmed, sh krediidi kulukuse määr.

Praegusel juhul seda võlatunnistustes ei ole. Kuna kõiki andmeid võlatunnistustes ei ole märgitud, tuleb kohtul hinnata, kas tarbija on tegelikult raha saanud suuliste lepingute alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja I on saanud raha võlatunnistustes alusel, v.a

1. detsembri 2014 ja
2. detsembri 2011 võlatunnituste alusel. Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel on sõlmitud tarbijakrediidilepingud, mis olid vormipuuduse ja samuti vajalike andmete puudumise tõttu tühised, kuid kuna kostja I on raha saanud ja seda ka kasutanud, tuleb lugeda lepinguid kehtivaks. Pooled muutsid lepinguid kehtivateks nende kinnitamisega kirjalike võlakirjade ja lisakokkulepetega, millest on nähtav poolte selge soov kokku leppida laenude andmise ja intresside tasumise kohustuses. Esitatud võlatunnistustega on tuvastatud, et kostja I on hagejal saanud laenu summas 29 920 eurot 88 senti. Kostjad ei tunnista raha saamist
3. detsembri 2014 ja
4. detsembri 2011 võlakirjade alusel. Kuna kohus on tuvastanud, et laenulepingud ei olnud tühised, pidi kostja I tasuma saadud laenusummadelt ka intressi. Maakohus märkis, et intressi makstakse kuni lepingu lõppemiseni, alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest on võimalik nõuda viivist. Hageja ei ole viivise nõuet esitanud. Maakohus arvestas, et kostja I pidi tasuma intresse summas 6956 eurot 15 senti. Kokku on kostja võlgnevus 41 677 eurot 3 senti (sh 4800 eurot, mille saamisele kostja I vastu vaidles). Kostja esitatud tõenditest selgub, et kostjad on hagejale tasunud kokku 47 435 eurot 4 senti, seega rohkem, kui poolte vahel oli kokku lepitud. Kuigi raha kättesaamise kviitungitel on kirjas, et hagejale maksti protsente, ei vasta see kohtu hinnangul tegelikkusele. Arvestusest nähtub, millises intresside summas on pooled tegelikkuses kokku leppinud. Seega ei saanud kostja I olla intresside võlgnevust summas 47 435 eurot. Eelneva tõttu ei ole kostjal I kohustust hageja ees. Ka viimase võlatunnistusega ei saa hageja tekitada uut kohustust. Kuna kostja I on tagastanud hagejale raha rohkem, kui ta oleks pidanud, ei analüüsinud maakohus seda, kas 4800 eurot olid kostjale I üle antud või mitte. Maakohus selgitas, et käendus on põhikohustusega aktsessoorne. Kuna maakohus tuvastas, et kostja I on oma kohustused täitnud, ei saa hagejal tekkida nõudeid kostja II kui käendaja vastu ka siis, kui käendusleping on kehtiv. Maakohus ei pidanud vajalikuks analüüsida käenduslepingu kehtivust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud hageja ja kostjate vahel sõlmitud lepinguid majandustegevuse raames sõlmitud lepingutena. Kostjad väitsid, et laenulepingud olid sõlmitud hageja majandustegevuses. Hageja väitis vastupidist. TsMS § 230 lg-t 1 ja kujunenud kohtupraktikat arvestades on võimalik järeldada, et nn negatiivsete asjaolude esinemisel peab vastaspool esitama tõendid, mis lükkavad ümber negatiivse asjaolu. Teises asjas tehtud otsus ei tähenda, et selles tuvastatud asjaolusid on võimalik lugeda tõendiks praeguses asjas. 4 Kostjad ei tõendanud, et hageja andis laenu majandustegevuse raames. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-66-
6. Hageja on seisukohal, et kostjale I laenu andmine ei toimunud majandustegevuse raames. Hageja andis laenu aastate kestel osade kaupa erinevates summades. See ei ole majandustegevuses tavaline. Lisalaenu andmine ei toimu majandustegevuses korduvalt. Hageja kasutas laenu andmiseks AS-ilt Sampo Pank saadud laenu. Kostja I ei saanud laenu enda äritegevuseks ja pöördus hageja poole. Kostjad oli laenu andmise hetkel OÜ Nelista osanikud. Saadud laen kasutati äriühingu huvides. Kostja I ei esitanud ühtegi seletust, millisel eesmärgil ta laenu palus. Laenusumma ületab tavalises tarbimises kasutatavaid summasid. Kostjal puudub igasugune vara, sh kinnistu, mille soetamiseks võivad olla kasutatud hagejalt saadud laenu summa. Kinnistusraamatu ja äriregistri väljavõtetest nähtub, et kostjad tegelesid laenu andmise ajal äritegevusega, see oli edutu ja sellega seoses tekkis kostjatel oht kaotada korter. Laenu saamise ajal kustutasid kostjad võlgnevused ja võõrandasid korteri selliselt, et säilitada eluaegselt korteri kasutusõigust. Hageja viitas
7. detsembri 2017 menetlusdokumendis, et igasugune kostja viide lepingu tühisusest on aegunud. Hageja viitab TsÜS § 98 lg-le 1 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-22-
8. Kostjad olid kohustatud esitama avalduse tehingu tühiseks tunnistamiseks. Avalduse esitamise tähtaeg möödus
9. juulil 2010 (TsÜS § 99 lg 2). Avaldus oli esitatud alles
10. märtsi 2018 kohtuistungil.
11. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
13. mai 2018 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele.
14. Eelkõige on poolte vahel vaidlust selles, kas hageja on andnud kostjale I laenu tegutsedes oma majandus- või kutsetegevuses ja, kas kostja I on laenu võttes olnud tarbija. Juhul, kui hageja on laenu andes tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses ja kostja I on laenu võttes olnud tarbija, siis on tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402

mõttes.

§ 402

kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja andis kostjale I korduvalt laenu suuliste laenulepingute alusel majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Enne 13. juunit 2014 kehtinud

§ 34

järgi (s.o ajal, mil laenu anti) oli tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Alates 13. juunist 2014 kehtiva

§ 1

lg 6 redaktsiooni järgi on ettevõtja võlaõigusseaduse tähenduses isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

1. Riigikohus märkis tsiviilasja nr 3-2-1-66-14 otsuse p-s 16, „/…/et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata 5 selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium.“ Maakohus on, lähtudes Riigikohtu seisukohast, hinnanud hageja tegevust laenuandjana eelnimetatud kriteeriumide põhjal ja õigesti asunud seisukohale, et hageja vastab majandus- ja kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on vastavale järeldusele jõudmisel õigesti hinnanud hageja poolt ka teistele isikutele (k.a kostja I) korduvat laenu andmist suurtes summades pikema perioodi jooksul ning arvestanud intressimäära suurust kui tasu laenu kasutamise eest , s.o maakohus on muuhulgas hinnanud majandustegevuse tunnusena tegutsemise kestvust ja hageja kui laenuandja kavatsust kasumit teenida.
2. Õige on ka maakohtu seisukoht, et kostja I võttis laenu tarbijana ja laenuvõtmine ei olnud seotud tema majandus- ega kutsetegevusega ning hageja vastupidine seisukoht on alusetu. Hageja väitel tegelesid kostjad laenu võtmise ajal äritegevusega, kuid see oli edutu ja sellega seoses tekkis kostjatel oht kaotada korter ning laenuga kustutasid kostjad võlgnevuse ja võõrandasid korteri selliselt, et neil säilis eluaegselt korteri kasutusõigust. Iseenesest see, et kostja I tegutses laenu võtmise ajal ettevõtlusega, ei anna alust asuda seisukohale, et ta kasutas saadud laenu ettevõtluses. Pigem nähtub hageja poolt esitatud asjaolust, mille kohaselt kostjad kasutasid laenu võlgnevuse tasumiseks, et säilitada korteriomand, see, et kostja I tegutses laenu võttes tarbijana (s.o ta kasutas laenu oma isiklikes huvides ning laenu võtmine ei seondunud tema majandus- ja kutsetegevusega).

§ 403

lg 2 järgi kohaldatakse tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut ka füüsilise isiku poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul kasutusse võetav krediit ei ületa 50 000 eurole vastavat summat. Seega tulenevalt

§ 403

lg-s 2 sätestatust isegi kui kostja I füüsilise isikuna kasutaski mingi osa laenust ettevõtluseks, on siiski tegemist tarbijakrediidilepinguga. Lähtudes eeltoodust kuna hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, siis saab tema ja kostja 1 kui tarbija vahel sõlmitud laenulepinguid pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud nõuded.

1. Hageja väitel on kostja viide lepingu tühisusele aegunud, sest kostjad pidid esitama avalduse tehingu tühiseks tunnistamiseks, kuid nad tegid seda alles 20.03.2018 kohtuistungil, s.o hilinenult (TsÜS § 98 lg 1). Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et seadusest tulenevalt võib tehing olla tühine (TsÜS § 84 jj) või tühistatav (TsÜS § 90 jj). Antud juhul on maakohus tuvastanud suuliste laenulepingute tühisuse ning selleks ei olnud vaja kostjate avaldust.
2. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt on hageja andnud kostjale I korduvalt laenu suuliste laenulepingute alusel, millede kohta on vormistatud kirjalikud võlakirjad ja lisakokkulepped. Tarbijakrediidilepingu vorminõude kehtestab

§ 404

lg 1 ja selle kohaselt pidi tarbijakrediidilepingus tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis.

§ 408

lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud

§ 404lõikes 1 sätestatud vorminõue.

6 Tulenevalt

§ 404

lg-st 1 ja § 408 lg-st 1 on suulised laenulepingud hageja ja kostja I vahel vorminõude järgimata jätmise tõttu tühised. Samas näeb TsÜS § 84 lg 3 ette tühise tehingu kinnitamise võimaluse ja TsÜS § 84 lg 4 esimene lause sätestab, et tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Seega on tehingu kinnitamisega võimalik tehingu tühisust tingiv vormipuudus kõrvaldada ning seetõttu on maakohus õigesti analüüsinud, kas poolte eesmärk oli anda võlatunnistustega varasematele suulistele laenulepingutele kirjalik vorm. 12. Kui pooled soovisid võlatunnistustega anda kirjalikku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peavad ka võlatunnistused vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kuna võlatunnistused ei sisalda kõiki

§ 404

lg-s sätestatud andmeid (mh ei ole märgitud krediidi kulukuse määra), siis tuleb hinnata seda, kas

§ 408

lg 2 kohaselt muutusid krediidilepingud (vaatamata

§ 404

lg-s 2 viidatud kõigi andmete puudumisele) siiski kehtivateks.

§ 408

lg 2 kohaselt

§ 404

lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kostja I on saanud hagejalt võlatunnistustes märgitud summades laenu (v.a 31.12.2014 (tl 6) ja 27.12.2011 (tl 10) võlakirjad, milledes märgitud summade reaalset saamist kostja I eitab) ning seega on muutunud krediidilepingud

§ 408lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks.

13. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse

§ 408

lg 4 järgi intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (

§ 113lg 1).

Hageja on nõudnud kostjalt I võlgnetavalt laenusummalt intressi tasumist, kuid ei ole nõudnud viivist ning seetõttu on maakohus arvestanud vaid tasumisele kuuluva intressi suurust. Maakohus on tuvastanud, et arvestades ka kostja I poolt vaidlustatud laenusummat 4800 eurot, on kostja I võlgnevus koos intressiga kokku 41 677 eurot 3 senti (sh intress 6956 eurot 15 senti). Apellatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud väiteid seoses maakohtu poolt tuvastatud laenu kogusummaga ja intresside suurusega ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli nimetatud summade õigsust. Maakohtu poolt tuvastatu kohaselt on kostja I tasunud hagejale 47 435 eurot 4 senti, s.o rohkem, kui põhivõlg ja intress kokku, seega on kostja I laenukohustuse hageja ees täitnud ning hagejal ei ole ka nõuet kostja II kui käendaja vastu. Seetõttu puudub vajadus hinnata hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingute kehtivust. 14. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisega jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson