KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2018. a, Tartu Tsiviilasja number 2-15

) § 14 alusel hagi kostjate ühisomandisse kuuluva XXX kinnistu jagamiseks, et kohtutäitur saaks pöörata sissenõude kinnisasjas kostjale I kuuluvale osale. Hageja nõue ei ole aegunud, sest

ei sätesta, mille alusel tuvastatakse, et nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus.

§ 14

lg 2 kohase hagi esitamiseks antud tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne 14.08.2015, kui XXX kinnistu tagasi võideti ja kostja I kinnistusraamatusse kanti. 2. Kostja I vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi

§-de 187 ja 190 järgi, mille eelduseks oli asjaolu, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ebaõige on hageja seisukoht, et 2 täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks seni, kuni sissenõudja ei ole kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, sh vara tagasivõitmist. Kohtutäitur ei pidanud hagejat spetsiaalselt täitemenetluse ebaõnnestumisest teavitama. 3. Kostja II vaidles hagile vastu, leides, et nõue on aegunud, ja taotles aegumise kohta vaheotsuse tegemist. MENETLUS MAAKOHTUS 4. Maakohus jättis 05.04.2016 vaheotsusega kostjate aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata ja jätkas menetlust. Maakohus märkis, et ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on

§ 14

lg 2 kohaselt üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Maakohus leidis, et

§ 14

lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne kinnistu tagasivõitmist ja kostja I kinnistusraamatusse kandmist 14.08.2015, sest enne ei kuulunud abikaasadele vara, millele hageja soovis sissenõuet pöörata. Ühisvara jagamise nõude aegumine ei saanud alata seega varem kui 15.08.2015 tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lgst 1 lähtudes. Asjaolu, et hageja teadis, et XXX kinnistu hakkab pärast tagasivõitmist kuuluma poolte ühisvarasse, ei toonud kõiki asjaolusid arvestades kaasa hageja kohustust esitada

1. aastal ka ühisvara jagamise hagi. Maakohus leidis, et
2. aastal ei olnud alust lugeda kostja I vastu algatatud täitemenetlust ebaõnnestunuks. Ebaõige on kostjate seisukoht, et ühisvara jagamise nõude aegumine algas
3. a juulis või tagasivõitmise hagi esitamisel 04.08.
4. Arvestades täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemise regulatsiooni ja pikka aegumistähtaega, mis võib ulatuda kahekümne aastani, ei ole põhjendatud lugeda ühisvara jagamise nõuet aegunuks juba kuu pärast täitemenetluse algatamist. Ebaõige on ka kostjate seisukoht, et nii tagasivõitmise (

§-d 187 ja 190) kui ka ühisvara jagamise hagi eeldus on täitemenetluse ebaõnnestumine. Ühisvara jagamise hagi esitamine eeldab, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud ja abikaasadel on ühisvara. Tagasivõitmise hagi esitamise eeldus ei ole aga täitemenetluse ebaõnnestumine, vaid see, et nõuet ei ole täielikult rahuldatud või sissenõude pööramine ei vii nõude täieliku rahuldamiseni (

§ 187lg 1).

Asjaolu, et tagasivõitmise hagi esitamise ajaks oli hagejale teada, et kostjal I ei ole registervara ja kostja I pensionist saab kinni pidada iga kuu 32 eurot, ei saa lugeda piisavaks, et leida, et täitemenetlus oli ebaõnnestunud. Täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks senikaua, kuni sissenõudja ei ole veel kasutanud kõiki seadusega talle ettenähtud õigusi, milleks võib muu hulgas olla ka võlgniku vara tagasivõitmine. Täitemenetluse saab lugeda ebaõnnestunuks ühisvara jagamise hagi esitamise seisuga 05.11.

1. Hageja võla jääk oli 01.09.2015 seisuga 19 455,03 eurot, ta sai kostjalt I iga kuu 99,26 eurot, kostja I majandusliku seisu paranemine ei olnud tõenäoline. Hageja nõue oleks 01.03.2011 kulgema hakanud kümneaastase tähtaja lõpuks rahuldamata ligi 10 000 euro ehk 50% ulatuses. Arvestades täitemenetluse kestust ja nõude jääki, saab 05.11.2015 lugeda täitemenetluse ebaõnnestunuks ja hagejal oli alus esitada ühisvara jagamise nõue. VARASEM MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
2. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse maakohtu vaheotsuse peale, millega maakohus jättis aegumise kohaldamata ja jätkas menetlust. Kostja II esitas kirjalikud seisukohad (II kd, tl 16–20). 3 Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja I kanda.
3. Tartu Ringkonnakohus jättis 27.03.2017 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu vaheotsuse muutmata, kuid muutis otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohus märkis, et asjakohased ei ole kostjate väited selle kohta, et tagasivõitmise hagiga koos oleks pidanud hageja esitama ka ühisvara jagamise nõude kostjate vastu, sest tagasivõitmise hagi rahuldamise kohtuotsus on jõustunud ning tagasivõitmise hagi esitamiseks õigusliku huvi tuvastamise küsimust seega ei kerki. Üldjuhul on mõistlik esitada tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, kuid kohus ei selgitanud tagasivõitmise hagi lahendamisel hagi esitamise eesmärki ja selle rahuldamise tagajärgi. Ainuüksi varasema hagi esitamine ei saa olla alus, et lugeda vara jagamise nõue aegunuks. Vara jagamise nõude esitamine ei ole samas ka tagasivõitmise nõude esitamise eeldus. Kostjatel on õigus ja võimalus teha pärast vara tagasivõitmise hagi rahuldamist toimingud, mis lubavad ühisvaraks loetud vara osale sissenõude pöörata. Tagasivõitmise nõude üks eeldus on, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole kaasa toonud nõude täielikku rahuldamist, kuid

§ 187

lg 2 ja

§ 14lg 2 eeldused ei ole identsed.

MENETLUS RIIGIKOHTUS 7. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus ja kohaldada aegumist, sest nii

§ 187

lg 2 mõttes tagasivõitmise hagi esitamise kui ka

§ 14

lg 2 mõttes ühisvara jagamise hagi esitamise eeldus on täitemenetluse ebaõnnestumine. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. 8. Riigikohus rahuldas 22.11.2017 otsusega kostja I kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt võib sissenõudjal puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. Samas võib sissenõudjal olla õigustatud huvi ühisvarasse vara tagasivõitmiseks, ilma et ta oleks esitanud ühisvara jagamise hagi, siis, kui tal on täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et sissenõudjal oleks olnud täitedokument mõlema abikaasa vastu või et võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks. Samuti pole tuvastatud muid asjaolusid, mis annaksid hagejale õiguse nõuda oma nõude täitmist ühisvara arvel. Seega saab sissenõudja õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks jaatada üldjuhul vaid siis, kui sissenõudja on sellega koos esitanud ka ühisvara jagamise nõude. Ekslik on seisukoht, et hageja ei pidanud ühisvarasse tagasivõitmise nõuet ja ühisvara jagamise nõuet koos esitama. Sellest, et sissenõudja peaks üldjuhul ühisvarasse tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõude koos esitama, ei tulene siiski, et

§ 14

lg-s 2 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg algab alati hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast.

§ 190

on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul

§-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest

§ 190

järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel (vt Riigikohtu 20.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2). 4 Kui tagasivõitmise hagi esitati seetõttu, et täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud, hakkab ka

§ 14

lg 2 ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. Eristada tuleb

§ 187lõikes 2 sätestatud kaht alternatiivi.

Lisaks

§ 187

lg-s 2 sätestatud eeldusele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist, võimaldab teine alternatiiv esitada tagasivõitmise nõude ka siis, kui on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude aluseks on asjaolu, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei hakka sissenõudja ühisvara jagamise nõue aeguma hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. Käesoleval juhul tuleb välja selgitada, kas sissenõudja esitas tagasivõitmise hagi, tuginedes

§ 187

lg 2 esimesele või teisele alternatiivile, ehk kas sissenõudja esitas tagasivõitmise hagi seetõttu, et täitemenetlus oli võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud, või tugines sissenõudja

§ 187

lg 2 teisele alternatiivile ja leidis, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus. Kui varasemas kohtuasjas tuvastati, et ühisvarasse tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud lähtudes sellest, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, hakkas

§ 14

lg-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. Kui aga sissenõudja tugines abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades

§ 187

lg 2 teises alternatiivis sätestatud võimalusele, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei pruukinud ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg hakata kulgema hiljemalt tagasivõitmise nõude esitamisest. Sellisel juhul tuleb tuvastada, millal täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus, ja arvestada aegumistähtaja algust alates sellest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab maakohtu
2. aprilli
3. a vaheotsuse, millega kohus jättis rahuldamata kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks ning määras jätkata tsiviilasjas nr 2-15-
4. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega kohaldab aegumist Transpoint International (EST) AS-i hagile J.K. ja H.K. vastu ühisvara jagamiseks. Ühisvara jagamise nõude aegumise tõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Käesolev otsus on lõppotsus TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause tähenduses.
5. Vastavalt Riigikohtu
6. novembri
7. a otsusele käesolevas tsiviilasjas tuleb ringkonnakohtul välja selgitada, kas sissenõudja (hageja) esitas tsiviilasjas nr 2-10-37416 kostjate vastu ühisvara jagamise tagasivõitmise hagi tuginedes

§ 187

lg 2 esimesele või teisele alternatiivile, s.o kas sissenõudja leidis, et täitemenetlus oli võlgniku lahusvara arvel juba ebaõnnestunud, või leidis sissenõudja, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus. Asja uuel läbivaatamisel vaidlesid pooled eeskätt selle üle, kas on alust asuda seisukohale, et tsiviilasjas nr 2-10-37416 menetlemisel tugines hageja (sissenõudja) hagi alusena

§ 187

lg 2 teisele alternatiivile, s.o asjaolule, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgnik J.K. lahusvarale ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus. Mõlemad pooled nõustusid, et juhul kui ühisvara jagamise tagasivõitmise hagi oleks esitatud

§ 187

lg 2 esimese alternatiivi alusel (s.o tuginedes sellele, et täitemenetlus oli võlgniku lahusvara arvel selleks ajaks juba ebaõnnestunud), siis oleks praeguses asjas esitatud hagi pöördumatult aegunud. 5

1. Ringkonnakohus leiab, et aluseks tuleb võtta tsiviilasja nr 2-10-37416 menetlemisel esitatud dokumendid ja neis väljendatud hageja (sissenõudja) seisukohad. 11.
2. Transpoint International (EST) AS-i poolt 04.08.
3. a esitatud hagiavalduses märkis hageja, et tsiviilasjast nr 2-09-61056 tulenev nõudeõigus kostja I vastu oli muutunud hagi esitamise seisuga sissenõutavaks ning hageja alustas võlgnevuse saamiseks täitemenetlust. Täitemenetluse käigus selgus, et kostja I ainsaks sissetulekuks oli pension 5500 krooni (351,50 eurot) kuus; arvestada tuli ka kostjal I ülalpeetava olemasolu, millega seoses igakuiseks võimalikuks laekumiseks hagejale võlgnevuse katteks olnuks ca 32 eurot. Hageja märkis hagiavalduses, et kostjal I vara puudumise tõttu ei ole kaasnenud hageja nõude rahuldamist täitemenetluses. Materiaalõigusliku alusena on hageja seejuures viidanud nii

§ 187lõike 2 esimesele kui ka teisele alternatiivile.

Normi subsumeerimisel on hageja samuti tuginenud mõlemale alternatiivile, neid sisuliselt eristamata: „[…] sissenõude pööramisega J.K. varale ei ole kaasnenud Transpoint International (EST) AS-i nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.“ 11.

1. 26.11.
2. a menetlusdokumendis tsiviilasjas nr 2-10-37416 kordas hageja hagiavalduses väljendatud seisukohti: „Kostja I vara puudumise tõttu ei ole kaasnenud hageja nõude rahuldamist täitemenetluses […]. Võimaliku asjaõiguslepingu sõlmimise tagajärjel muutus kostja I maksejõuetuks […].“ Hageja oli seisukohal, et asjaõiguslepinguga loovutas kostja I oma ainsa vara (kinnisasja XXX ), mille arvel oleks olnud võimalik hageja nõuet rahuldada. Ka 20.05.
3. a menetlusdokumendis väljendas hageja seisukohta, et abieluvaralepinguga loobus J.K. olulisel määral oma varast ning seeläbi kahjustas hageja huvisid, mistõttu „ei ole hagejal õnnestunud saada mõistliku tähtaja jooksul oma nõude rahuldamist sundtäitmise käigus.“ 11.
4. Tsiviilasjas nr 2-10-37416 peetud kohtuistungil 26.08.2013 kordas hageja samuti juba varem avaldatud seisukohti, märkides, et kostja I täidab nõuet vaid 500 krooni (ca 32 euro) ulatuses kuus, mis arvestades võlasummat ei ole piisav ega mõistlik. Võlgnik loobus abieluvaralepinguga ainsast varast (kinnistu), mille arvel oleks saanud hageja nõuet täita. Võlgniku väljaminekud ületasid sissetulekuid. Hageja leidis ka, et abieluvaralepingut sõlmides muutus J.K. maksejõuetuks ja ta ei saanud oma varasemaid kohustusi täita. 11.
5. Ka samas tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebuses on hageja esile toonud, et kostjal I puudus vara, millele sissenõude pööramisel saanuks hageja nõue rahuldatud. Kostja I osalused äriühingutes ei taganud hageja nõude rahuldamist. 12.02.2009.a abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise kokkuleppe sõlmimisel tegi kostja I tehingu, mis halvendas tema varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutus võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada. Samuti rõhutas hageja, et
6. a seisuga oli kostja I sisuliselt maksejõuetu, kuivõrd arvestades sissetulekutest maha kohustused krediidiasutuste ja liisinguandja ees jäi kostjale iseenda ja oma ülalpeetava ülalpidamiskuludeks kokku vaid 1317,60 krooni (84 eurot) kogu aasta peale. Arvestades hageja nõude suurust kostja I vastu ning kostja I panga väljavõttel kajastuvaid igakuiseid sissetulekuid ning väljaminekuid, oli kostja I sissetulek ilmselgelt ebapiisav, et hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt täita.
7. Ringkonnakohus on seisukohal, et tsiviilasja nr 2-10-37416 menetlemisel ei ole hageja

§ 187lõike 2 sätestatud alternatiive selgelt eristanud.

Normi tsiteerides on hageja välja toonud mõlemad alternatiivid. Sisuliselt on hageja aga tuginenud eeskätt asjaoludele, mis ringkonnakohtu hinnangul viitavad sellele, et sissenõudja oli tsiviilasjas nr 2-10-37416 kohtusse pöördumisel jõudnud arusaamisele, et täitemenetlus kostja I J.K. suhtes oli algusest peale ilmselgelt vähese perspektiivikusega. Arvestada tuleb muuhulgas asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi esitamise ajaks oli täitemenetlus kestnud vaid mõned kuud. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 21.05.

1. a 6 määrus tsiviilasjas nr 2-09-61056, millega kinnitati sissenõudja ja võlgniku vaheline kompromiss. Samas asjas tegi Harju Maakohus 17.06.2010 täiendava määruse. Täiteasjas nr 18972010/935 toimunud laekumiste väljavõttest nähtub, et kostjalt I on toimunud laekumised alates augustist
2. Ka hagiavaldus tsiviilasjas nr 2-10-37416 on aga dateeritud juba 04.08.
3. a. Hageja põhjenduste kohaselt selgus juba täitemenetluse algfaasis, et kostjal I puudub arvestatav lahusvara, ainsaks väärtuslikumaks varaks, mille arvel olnuks hageja nõuet võimalik täita, oli XXX kinnistu, mille suhtes esitatigi tsiviilasjas nr 2-10-37416 ühisvara osalise jagamise tagasivõitmise hagi.
4. Hageja väljendas seega tsiviilasja nr 2-10-37416 menetluses läbivalt seisukohta, et olemasolevate vahendite arvel on hageja nõude rahuldamine kostja I poolt ebatõenäoline ning on alust arvata, et täitemenetluse jätkamine nende vahendite arvel ei vii nõude rahuldamiseni. Tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi esitamisega väljendas hageja soovi taastada 12.02.2009.a ühisvara osalisel jagamise kokkuleppe eelne olukord, kus XXX kinnistu kuulus abikaasade ühisvara hulka. Hageja väljendas erinevates menetlusdokumentides ka seisukohta, et XXX kinnistu arvel oleks hageja nõuet võimalik jätkuvalt täita (nii asus hageja käesolevas tsiviilasjas hagi esitades seisukohale, et kinnistu turuväärtus oli 200 000 eurot, millest kostjale I pidanuks kuuluma 100 000 eurot). Seega on aga ringkonnakohtu hinnangul hageja väljendanud oma seisukohta täitemenetluse perspektiivikuse osas tinglikuna selliselt, et olemasoleva lahusvara arvel ei olnud hageja nõude rahuldamine tõenäoline ega võimalik, kuid kinnisasja ühisvara hulka tagasivõitmise tulemusel suurenenuks vara hulk, millele hageja saanuks oma sissenõuet pöörata. Hageja seisukohad on sõnastatud selliselt, nagu ei oleks täitemenetlus küll veel täiesti ebaõnnestunud, kuid täitmisel oleva nõude rahuldamise eeldusena oli vajalik ühisvarasse kuuluma pidanud kinnisasja tagasivõitmine.
5. Ringkonnakohus nõustub kostja I seisukohaga, et tagasivõitmise hagi ajendite hindamisel ei saa arvestada eeldusega, et tagasivõidetava ühisvara arvel on tulevikus samuti võimalik hageja nõuet täita ja täitemenetlust jätkata. Õige on kostja I seisukoht, et tagasivõitmise hagi rahuldamisega ja kinnistu lugemisega kostjate ühisvara hulka, samuti kinnistusraamatusse sellekohase kande tegemisega, ei muutunud kostja I (võlgniku) lahusvara seis, millele hageja kui sissenõudja sai täiteasjas nr 18972010/935 oma sissenõuet pöörata. Selles osas nõustub ringkonnakohus ka kostja I seisukohaga, et hageja jättis kasutamata talle kättesaadavad olnud kohased õiguskaitsevahendid – esitada üheaegselt nii ühisvarasse tagasivõitmise kui ka ühisvara jagamise hagi. Takistused selleks puudusid. Asjakohased ei ole hageja väited, nagu saanuks ta esitada ühisvara jagamise hagi alles alates tagasivõitmise asjas kohtuotsuse jõustumisest ja kostja 1 kinnistusraamatusse omanikuna kandmisest. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et sisuliselt tugines sissenõudja juba abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades siiski

§ 187

lg 2 esimesele alternatiivile, leides, et võlgniku olemasoleva lahusvara arvel oli täitemenetlus sisuliselt ebaõnnestunud. Sellest lähtudes oli ühisvara jagamise hagi (tsiviilasi nr 2-15-16664) 05.11.2015. a seisuga aegunud, kuna möödunud oli üheaastane aegumistähtaeg (

§ 14

lg 2), aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest (04.08.

1. a).
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks käsitleda alternatiivselt ka seisukohta, et hageja tugines tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi esitamisel eeldusele, et täitemenetlus ei olnud veel lõplikult nurjunud, vaid sissenõudja oli seisukohal, et asjaolusid arvestades ei vii täitemenetluse jätkamine ilmselt ka tulevikus nõude rahuldamiseni. 7 Asja materjalide kohaselt on täitemenetlust läbi viidud alates
3. aasta augustist, on toimunud regulaarsed, kuid väikesemahulised laekumised. Täitemenetluse algusest kuni
4. a lõpuni laekus võlgnikult kokku 160 eurot, millest osa arvestati täitekuludeks.
5. a vältel tasus võlgnik läbivalt 31,96 eurot kuus, esines ühekordne suurem makse summas 1698 eurot otse sissenõudjale. Edaspidi jätkusid laekumised 31,96 eurot kuus kuni
6. aasta aprillini, millest alates suurenesid laekumised 99,26 euroni kuus. Võlgnevuse algsumma (21 227,70 eurot) vähenes
7. aasta lõpu seisuga 17 066,43 euroni, s.o enam kui 5 aasta vältel vaid 4 161,28 euro võrra. Täitemenetluse käigus ei ole teadaolevalt toimunud mingeid olulisi muudatusi, mida saaks lugeda konkreetseks nn murdepunktiks, millest alates pidi koheselt olema ilmne, et täitemenetlus on ebaõnnestunud. Täitmine on pidevalt ja regulaarselt jätkunud väikestes summades. Ringkonnakohus on seisukohal, et väikeste summade pidev laekumine (sh kuni käesoleva ajani) ei tähenda siiski, nagu ei saaks ühisvara jagamise nõue aeguda seni, kuni täitemenetlus veel mingilgi kujul kestab. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et täitemenetluse nurjunuks tunnistamine eeldab seda, et teostatud oleksid kõik selles täitemenetluses kättesaadavad toimingud ja abinõud sissenõudja nõude rahuldamiseks. Nõustuda ei saa aga hageja seisukohaga, mille kohaselt üheks täitemenetlust toetavaks abinõuks tuleks lugeda ka eraldi ühisvara jagamise tagasivõitmise hagi esitamist ja menetlemist, mille tulemusena tekiks võlgnikule täiendavat vara (vt selle kohta eelpool p 14).
8. Sissenõudjal on võimalus ja ka kohustus täitemenetluse kulgemist jälgida ning kavandada sellest lähtudes oma edasist tegevust. Seejuures saab arvestada seda, kui suur osa nõudest saaks täitemenetluse senise tempo jätkudes rahuldatud enne täitedokumendiga tunnustatud nõude aegumist (TsÜS § 157, § 159). Alates
9. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt on jõustunud kohtulahendist, samuti kohtulikust kokkuleppest vm täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Täitedokumendiks oli praegusel juhul 21.05.
10. a kohtumäärus. Vastavalt Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-116-13, p 13) tuleb tõlgendada VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes selliselt, et enne
11. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas
12. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Praegusel juhul algas täitemenetlus
13. a augustis. See tõi kaasa aegumise katkemise ja uuesti algamise (TsÜS § 159 lg 1); kuid lähtudes eeltoodust hakkas
14. märtsist 2011 veel kord kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg. Seega aeguks hageja nõue tervikuna
15. märtsiks
16. a. Nagu eelpool märgitud, laekus esimese 5 aasta vältel võlgnikult nõude katteks 4 161,28 eurot ehk ca 19 % nõudest. Ühe aasta keskmiseks laekumiseks oli seega ca 830 eurot. Võrreldes võla kogusuurusega (21 227,70 eurot) on tegemist väga väikese summaga ning senise täitmistempo juures kulunuks võlgnikul kohustuse täitmiseks ca 25 aastat. Ringkonnakohus leiab, et sissenõudjale (hagejale) pidi ka

§ 187

lg 2 teisele alternatiivile tuginemise korral hiljemalt aasta möödudes täitemenetluse algusest olema selge, et senises tempos täitemenetlus jätkumine ei vii nõude rahuldamiseni ning et puudusid täiendavad väljavaated niisuguste täitemenetluslike abinõude rakendamiseks, mis oleksid võimaldanud nõuet suuremas ulatuses ja tõhusamalt täita. Täitemenetluse esimese aasta kestel tasus võlgnik igakuiselt 500 krooni ehk 31,96 eurot. Kolleegiumi arvates on üks aasta piisava pikkusega aeg, mille vältel hinnata täitemenetluse eduväljavaateid. Lugedes täitemenetluse ebaõnnestunuks ühe aasta möödudes, mille kestel ei ilmnenud võlgnikul muu vara olemasolu (v.a ühisvara tagasivõitmise üle peetud vaidlus), hakkas abikaasade ühisvara jagamise hagi aegumistähtaeg (

§ 14lg 2) kulgema alates septembrist 2011.

a ja möödus septembris

1. a. 8 Seega oli hagi esitamise ajaks 05.11.
2. a aegumistähtaeg möödunud. Sellest lähtudes tuleb võlausaldaja hagi kostjate ühisvara jagamiseks jätta käesoleval juhul rahuldamata ka juhul, kui lugeda, et tsiviilasjas nr 2-10-37416 tugines hageja

§ 187lg 2 teisele alternatiivile. 17. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb Ts

MS § 162 lg 1 alusel jätta asjas kantud menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses hageja kanda. Kuna maakohus ei ole käesolevas asjas menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määranud, siis määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4). Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/