Obsah (6)

§ 5§ 6§ 2§ 31§ 7§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 24. mai 2018, Tartu 3-15-1691 Haldusasi M

d sätestavad, et piirkondliku ülevaatuse saab läbi viia siis, kui on hinnata vähemalt kolm noorhobust, kuid mitmes piirkondlikus jõudluskatses osales vähem kui kolm noorhobust. Samuti on jõudluskontrolli kordade järgi kohustuslikuks tunnuseks, mida tori tõugu hobuste ja trakeenide puhul hinnatakse, hüpe, kuid mitmel jõudluskatsel ei ole galoppi ja hüpet kontrollitud. Lisaks on jõudluskontrolli kordades sätestatud, et jõudlustunnuste geneetilist hindamist ja indeksite arvutamist piirab hobuste väike arvukus ja puudub metoodika, kuid sellegipoolest oli kolmel jõudluskatsel toimunud ka geneetilise väärtuse määramine.

1. Pärast seda, kui MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts vaie oli PRIA
2. mai
3. a vaideotsusega rahuldamata jäetud, esitas ta kaebuse PRIA
4. aprilli
5. a otsuse tühistamiseks osas, milles jäeti taotlus rahuldamata. Samuti paluti tühistada vaideotsus ning kohustada kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Kohtumenetluses täiendas kaebaja kaebust tuvastada VTA
6. märtsi
7. a kontrolliakti punktide 4-6 õigusvastasus ja kohustada VTA kontrollitoimingute uueks teostamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole selgitatud, millised konkreetsed hobused ei vasta toetuse saamise nõuetele. Kaebaja ei nõustunud VTA seisukohaga, et hobuste hindamiskontrolli ei saa

ldada, kui kontrollis osaleb vähem kui kolm hobust.

1. Tartu Halduskohtu
2. veebruari
3. a otsusega rahuldati kaebus järgmistel põhjendustel. 3.
4. Maaelu ja põllumajandusturu

ldamise seaduse (MPKS) § 11 lg 1 alusel on põllumajandusministri poolt kehtestatud

1. jaanuari
2. a määrus nr 6 „Põllumajandusloomade aretustoetuse saamiseks esitatavad nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ (Kord) § 2 järgi on toetust õigus taotleda põllumajandusloomade aretuse seaduse alusel tunnustatud aretusühingul ja jõudluskontrolli läbiviijal.

§ 5

lg 21 järgi makstakse hobuslaste jõudluskontrolli läbiviimise eest toetust üksnes ühe jõudluskatse kohta taotluse esitamisele eelnenud aasta jooksul Eestis läbi viidud jõudluskatsel osalenud nende 2–6aastaste hobuslaste arvu järgi, kelle jõudluskatse andmed on kantud Veterinaar- ja Toiduameti poolt antud tegevusloaga aretusühingu peetavasse elektroonilisse tõuraamatusse. Seega oli kaebajal õigus taotleda toetust ühe jõudluskatse eest 2-6 aastaste hobuslaste jõuduskontrolli läbiviimisel Eestis ning jõudluskatse andmed pidid olema kantud elektroonilisse tõuraamatusse. 3.2.

§ 6

lg 1 järgi vaatab PRIA taotluse läbi ja kontrollib koostöös VTA-ga esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust. Seega ei saa PRIA minna mööda VTA poolt tuvastatud asjaoludest. 3.

1. Kaebaja juhatus on
2. oktoobril 2012 kinnitanud dokumendi „Eesti raskeveo tõugu hobuste jõudluskontroll“ ja selle lisana „Eesti raskeveo tõugu hobuste hindamise juhendi“. Viimases on sätestatud, et piirkondliku ülevaatuse saab

ldada siis, kui on hinnata vähemalt kolm noorhobust. Sama regulatsioon on sätestatud

1. detsembri
2. a otsusega kinnitatud „Tori tõugu hobuste jõudluskontrolli“ lisas
3. 3.
4. VTA on seisukohal, et kui jõudluskontrolli raames

ldatud piirkondlikel ülevaatustel ei osale vähemalt kolme hobust, siis ei ole tegemist nõuetekohaselt kogutud jõudlusandmetega. Kohus leidis, et selline tõlgendus ei ole õige. Kohus leidis, et kirjeldatud normidest ei tulene kohustusi ega keelde ning sättes sisalduva sõna „saab“ sünonüümiks on pigem sõna „võib“, mistõttu ei olnud keelatud hinnata hobuseid ülevaatusel, kus osales vähem kui kolm noorhobust. Arusaadav on kaebaja selgitus, et hobusekasvatajate väiksemate kulutuste huvides on mõistlik jõuda hindamisega võimalikult erinevatesse piirkondadesse. Seetõttu on VTA tuvastanud kontrollakti p-s 4 asjaolud õigusvastaselt. 3.5. Nii tori tõugu kui trakeeni tõugu hobuste jõudluskontrolli läbiviimise juhendites on ette nähtud galopi ja hüppe hindamine. Vaatamata sellele, et VTA hinnangul on kaebaja eksinud hobuslaste hindamise

vastu, ei saa see kaasa tuua aretustoetuse tingimustele mittevastavust, kui kaebaja on õigustatult andmed hobuste kohta tõuraamatusse kandnud. 2 3.

1. Kohus ei nõustunud käsitlusega, et jõudlustkontrollide läbiviimise kordadest tuleneb, et hobuste väikese arvukuse ja metoodika puudumise tõttu geneetilist hindamist ei teostata. See ei vasta aretustoetuse eesmärgile, kui toetust vähendatakse põhjusel, et geneetiline hindamine viidi läbi vaatamata sellele, et metoodika puudub. 3.
2. Kaebaja kuulati küll VTA poolt ära, kuid lõplikus haldusaktis puudub põhjendus, miks määratakse toetust osaliselt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
3. VTA apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus järgmistel põhjendustel rahuldamata jätta. 4.
4. Asjassepuutuvates hobuste hindamise kordades sisalduv säte, mille kohaselt piirkondliku ülevaatuse saab

ldada, kui on hinnata vähemalt kolm noorhobust, saab tõlgendada vaid nii, et piirkondliku ülevaatuse

ldamise tingimuseks on, et hindamisel on vähemalt kolm looma. Grammatiline tõlgendus osutab sellele, et kui hinnata on vähem kui kolm looma, siis piirkondlikku ülevaatust

ldada ei saa. 4.

1. See tõlgendus jääb samaks ka siis, kui asendada sätte tekstis kasutatud sõna „saab“ kohtu poolt viidatud sõnaga „võib“. 4.
2. Kohus on väitnud, et regulatsiooni tõlgendati valesti, kuid ei ole selgitanud, milline oleks õige tõlgendus. Teistsuguse tõlgenduse

l puuduks sellel regulatsioonil igasugune mõte. 4.

1. Otsusest ei selgu kohtu tõlgenduse teleoloogiline eesmärk. Kaebaja tõlgendus on kooskõlas teleoloogilise meetodiga, sest jõudluskontrolliga kogutakse regulaarselt andmeid analüüsiks ja järelduste tegemiseks, mistõttu üksikult esitatud hobuste andmete kogumist ei saa lugeda vastavaks jõudluskontrolli põhimõtetele ja aretustoetuse eesmärkidele. Üksikult ja erinevates piirkondades kogutud andmed ei ole võrreldavad ja ei anna sisendit geneetilise väärtuse hindamiseks. Vähemalt kolme looma osalemise nõue samal jõudluskatsel on oluline jõudlusandmete kvaliteedi tagamiseks. Katsel hinnatakse ka selliseid tunnuseid nagu üldmulje, tüüp ja teised mittemõõdetavad tunnused, mida on võimalik paremini hinnata võrdluses teiste loomadega. 4.
2. Asjakohatu on halduskohtu seisukoht, et talle on arusaadav kaebaja seletus, et hobusekasvatajate väiksemate kulutuste huvides on mõistlik ja asjakohane jõuda võimalikult erinevatesse piirkondadesse. Kulude kokkuhoid ei ole jõudluskontrolli eesmärk. 4.
3. Kuna 22 hobust on osalenud katsel, mis ei vasta kehtivale

le, sest seal ei osalenud nõutavat minimaalset arvu ehk kolme noorhobust, ei saa neid arvesse võtta. 4.

1. Põhjendatud pole järeldus, et hobuste hindamise juhendi nõuete rikkumine (sh galopi ja hüppe hindamata jätmine ning geneetilise hindamise läbiviimine ilma vastava metoodika olemasoluta) ei saa välistada toetuse maksmist, sest hobused on tõuraamatusse kantud.
2. MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.
3. Hobuste hindamise juhendid on vastu võetud kaebaja poolt ja kaebaja peaks olema regulatsiooni esmane tõlgendaja. Kaebaja on selgitanud, et sõnu „saab

ldada“ omab kaebaja jaoks organisatsioonilist, mitte imperatiivselt keelavat tähendust. Hobuste transport, järelevalve ja hooldus on kulukad tegevused ning selle vältimiseks on kaebaja tulnud hobuseomanikele vastu vastavalt võimalustele. 5.

1. VTA on kontrollinud samu asjaolusid ka
2. ja
3. aastal ja siis selliseid etteheiteid ei tehtud. VTA on ise seda korda tunnustanud. 5.
4. Täiesti väär on apellandi seisukoht, et toimuma peab võrdlus. See ei kajastu põllumajandusloomade aretuse seaduses (PõLAS). Võrdlus on kohane meede konkurssidel, kus toimub järjestamine, kuid jõudluskatsel ei toimu järjestamisi. Seal fikseeritakse individuaalselt iga tõulooma aretustöö jaoks vajaliku tunnuse väärtus. Geneetiline hindamine toimub 3 jõudluskontrollis andmete variatsioonstatistilisel analüüsil ega sõltu jõudluskatsel osalenud hobuste arvust.
5. PRIA esitas asjas vastuapellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohtu
6. mai
7. a määrusega tagastas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
9. Vaidlus asjas käib hobuslaste jõudluskontrolli läbiviimiseks (

§ 2ja § 3 p 2) ettenähtud aretustoetuse maksmise üle. Põ

LAS § 19 lg 1 järgi on jõudluskontroll põllumajanduslooma jõudlus- ja põlvnemisandmete regulaarne kogumine, registreerimine, töötlemine, säilitamine ja analüüsimine tema geneetilise väärtuse hindamiseks. Kõnealust toetust määratakse

§ 31

järgi kindlates ühikumäärades ühe looma kohta.

§ 6

lg 1 sätestab, et toetusetaotluse lahendamisel kontrollib PRIA koostöös VTA-ga esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust toetuse saamiseks kehtestatud nõuetele. Kaebajale määratud toetust vähendati

§ 7

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui toetuse saamiseks esitatud põllumajandusloomade arv ja tegelik põllumajandusloomade arv on erinevad, siis vähendatakse toetust vastavalt § 7 lg-s 1 sätestatule. Vastustajate seisukohtade järgi ei olnud osad jõudluskontrollid osade loomade suhtes toimunud nõuetekohasel viisil ning seetõttu tuli toetust

§ 7lg 1 alusel vähendada.

1. Iseenesest saab nõustuda seisukohaga, et jõudluskontrolli läbiviimise eest toetuse saamiseks peab jõudluskontroll hobuste suhtes olema läbi viidud nõuetekohaselt. Tekkida ei tohiks olukorda, kus jõudluskontrolli sildi all sisulist jõudluskontrolli tegelikult ei tehta. Sellisel juhul ei täidaks aretustoetus enda eesmärki. Käesolevas asjas on jõudluskontrollid ning nende lisad, sh hobuste hindamise juhendid kehtestatud kaebaja enda poolt ning tunnustatud VTA poolt (vt nt tl 57-88, kd I). VTA on leidnud jõudluskontrolli läbiviimise rikkumisi kolmes aspektis. Rikkumised on kajastatud VTA
2. märtsi
3. a kontrollakti p-des 4-6 ning vastustajate hinnangul ei ole seetõttu jõudluskontroll nende hobuste osas viidud läbi nõuetekohaselt ning neid hobuseid tuleb arvesse võtta toetuse vähendamisel

§ 7lg 1 järgi.

Need etteheited on järgmised - esiteks, et osadel jõudluskatsetel ei olnud nõutaval arvul hobuseid; teiseks, et osadel jõudluskatsetel ei sooritanud hobused hüpet ja galoppi; kolmandaks, et osadel jõudluskatsetel teostati ka geneetilise väärtuse määramist (tl 25p26). Ringkonnakohus käsitleb alljärgnevalt neid kolme etteheidet ükshaaval (osad I-III) ning seejärel formuleerib oma lõppseisukohad (osa IV). I 10. Viidatud kaebaja poolt kehtestatud hobuste hindamise juhendid sisaldavad kolme erineva tõu puhul sarnast regulatsiooni: „Hobuste arv ülevaatusel ei ole piiratud. Piirkondliku ülevaatuse saab

ldada, kui on hinnata vähemalt kolm noorhobust.“ (tl 59p, 66, 75). VTA on mõistnud seda regulatsiooni selliselt, et kui ülevaatusel osales vähem kui kolm hobust, siis ei vasta need jõudluskatsed kehtivale jõudluskontrolli

le ja järelikult ei saa neil osalenud hobuste osas toetust määrata.

1. Iseenesest on kõnealust regulatsiooni võimalik tõepoolest selliselt mõista. Kaebaja on küll sellisele tõlgendusele vastu vaielnud, ent samas ei ole ta esitanud kohtumenetluses eriti selgeid 4 seisukohti, kuidas tuleks seda normi teistmoodi tõlgendada ning mis sellisel juhul sätte mõte ning eesmärk täpsemalt on. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohtu poolt valitud tõlgendusviis, mille järgi sõna „saab“ tuleb tõlgendada sõnana „võib“, ei vii tegelikult teistsuguse tulemuseni, sest ka siis jääb selle sätte mõte samaks. Seega selleks, et kohus saaks vastustaja poolt normile antud tõlgenduse välistada, peaks leiduma muu tõlgendus, mis annab sättele mõistliku sisu. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et kohus ei saa isiku jaoks ebasobivat normi lihtsalt kõrvale jätta, kui isik seda soovib.
2. Ringkonnakohtu istungil asus kaebaja siiski seisukohale, et kõnealust normi tuleks tõlgendada selliselt, et see ei ole üldse suunatud selle reguleerimisele, millal on lubatud või võimalik ülevaatust

ldada, vaid hoopis sellele, millal saab hobuse omanik taotleda ülevaatuse

ldamist – hobuse omanik või omanikud saavad ülevaatuse

ldamist taotleda siis, kui olemas on vähemalt kolm hobust, keda hinnata (vt ringkonnakohtu istungi protokolli). Kui hindamiseks on vähem hobuseid kui kolm, siis ei ole hobuste omanikul õigust ülevaatuse

ldamist nõuda. Seega on selle normi sisuks hobuste omanike subjektiivse nõudeõiguse reguleerimine, mitte aga selle reguleerimine, millal on õiguspärane ülevaatust läbi viia. Lähtudes normi sellisest tõlgendusest ei ole vastavaid ülevaatusi, kus osales vähem kui kolm hobust, alust pidada õigusvastasteks. See, et kaebaja tuli omanikele vastu ja

ldas ülevaatusi ka neil juhtudel, kui esindatud oli vähem kui kolm hobust, ei saa muuta kuidagi õigusvastaseks ülevaatust ennast.

1. VTA on enda poolt valitud normi tõlgendust - miks on vajalik vähemalt kolme hobuse olemasolu ülevaatusel – põhjendanud sellega, et hobuste hindamisel on vajalik nende võrdlemine. Samas on kaebaja järjekindlalt eitanud seda, et ülevaatusel on vajalik hobuste omavaheline võrdlemine (vt nt vastust apellatsioonkaebusele, tl 114, kd II; samuti ringkonnakohtu istungi protokolli). Kaebaja on selgitanud, et pikaajalise kogemusega hindajad ei vaja võrdluseks teisi hobuseid ning et ülevaatusel ei toimu võistlust, kus jagatakse hobused paremusjärjestusse. Ringkonnakohtu jaoks on selles küsimuses usutavam kaebaja kui reaalselt hindamisi ja jõudluskontrolli läbi viiva isiku seisukoht, mitte VTA seisukoht, kes ise sellist tegevust läbi ei vii. Kaebaja poolt esitatud selgituste põhjal ei näe ringkonnakohus alust kahelda selgitustes, et tegelikult ei ole hobuste vahetu võrdlemine vajalik. Seda kinnitab kaudselt ka asjaolu, et kõnealune regulatsioon – et vajalik on kolme hobuse olemasolu – ei ole esindatud kõigi hobusetõugude puhul. Nt trakeeni tõugu hobuste puhul sellist nõuet ei ole (tl 83). Ringkonnakohtu istungil kinnitas kaebaja lisaks, et käesolevaks ajaks on sellest regulatsioonist loobutud ka mõne teise tõu puhul (vt ringkonnakohtu istungi protokolli). See kinnitab, et tegelikult ei saa omistada sellele regulatsioonile niisugust tähendust, nagu on omistanud VTA.
2. VTA on põhjendanud oma seisukohta, miks tema arvates hobuseid ülevaatustel ikkagi võrreldakse, lisaks veel hobuste hindamise juhendites oleva regulatsiooniga, mille järgi toimub hindamistulemuste arvestamisel auhindade jagamine (kõrgem auhind, I auhind, II auhind jne, vt nt tl 75, kd I). Selle selgituseks ütlesid kaebaja esindajad ringkonnakohtu istungil (vt ringkonnakohtu istungi protokolli), et auhindu piirkondlikel ülevaatustel ei jagata, ning et auhindu jagatakse alles finaalülevaatusel, mis on Eestis toimuv üleriigiline jõudluskontroll (vt nt tl 63, kd I). Ka see selgitus on ringkonnakohtu jaoks usutav.
3. Ringkonnakohus möönab, et ülal esitatud tõlgendusega vaidlusalusele normile nõustusid ringkonnakohtu istungil kaebaja esindajad alles pärast mõningast arutlust kohtuga. Sellel võis olla erinevaid põhjuseid. Oluline on aga see, et lõppkokkuvõttes kaebajad sellise tõlgendusega nõustusid, mistõttu saab VTA poolt normile antud tõlgenduse kõrvale jätta. 5
4. Seega ei saa alla kolme hobusega toimunud ülevaatusi pidada mittenõuetekohaselt toimunud ülevaatusteks. Jõudluskontroll tuleb ka nende hobuste osas lugeda läbiviiduks ning need hobused toetusõiguslikuks. II
5. Samuti on VTA lugenud mittenõuetekohaseks jõudluskontrollid, kus tori tõugu hobuste ja trakeenide jõudluskontrollidel ei hinnatud hüpet ja galoppi. Tõepoolest sätestavad nende tõugude hobuste hindamise juhendid, et hinnatavate tunnuste hulgas on muuhulgas galopp ja hüpe (tl 75, 83, kd I). Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks halduskohtu otsusest väljaloetav ning ka kaebaja poolt esitatud lähenemine, justkui oleks hoolimata hüppe ja galopi hindamata jätmisest oluline hoopis see, et andmed hobuste kohta on tõuraamatusse kantud. Seda põhjusel, et

§ 3

lg-st 1 tuleneb, et toetust antakse jõudluskontrolli läbiviimiseks, mitte andmete tõuraamatusse kandmiseks. Asjaolu, et

§ 5

lg 21 nimetab ühe toetuse maksmise tingimusena ka selle, et jõudluskatse andmed oleks kantud elektroonilisse tõuraamatusse, on siinkohal asjassepuutumatu. See norm ei reguleeri toetuse maksmise aluseid, vaid üksnes täpsustab selle maksmise tingimusi. Jõudluskontrolli eest toetuse maksmisel on keskse tähtsusega siiski see, et jõudluskontroll oleks läbi viidud. Mittenõuetekohaselt läbi viidud jõudluskontrolli ei asenda see, kui selle jõudluskontrolli andmed on kantud tõuraamatusse. 18. Sellegipoolest peab ka ringkonnakohus põhjendamatuks VTA seisukohta, et neil juhtudel, mil hüpet ja galoppi ei hinnatud, ei saa jõudluskontrolli läbiviimise eest toetust maksta. Siin tuleb arvesse võtta toetuse maksmise eesmärke ühelt poolt ning teiselt poolt kaebaja poolt kehtestatud hobuste hindamiste juhendite kvaliteeti teiselt poolt. Kaebaja poolt koostatud jõudluskontrolli

d (tl 57 – 88, kd I) ei pruugi olla kõigis küsimustes kõige üksikasjalikumad ning probleemide läbikirjutamise detailsus ei pruugi olla kõige paremini tasakaalus. Käesoleval juhul on juhendites jäänud reguleerimata see, kas hindamisele kuuluvate 7-8 tunnuse puhul (tl 75 ja 83, kd I) on hindamise läbiviimiseks vajalik hinnata kõiki neid tunnuseid või on lubatav mingil põhjusel mõni tunnus hindamata jätta, ent sellegipoolest jõudluskontroll läbiviiduks lugeda. Kaebaja on selgitanud, miks on neil juhtudel jäetud hüpe hindamata – hobuse jalgade seisu tõttu (hinnatud 5,5 p-ga), puudusid vahendid hüpete

ldamiseks, maapind oli külmunud jne (tl 121p-122, kd I). Ringkonnakohtu arvates on neid põhjendusi arvestades piisavalt ilmne, et mõnikord ei ole võimalik kõiki tunnuseid objektiivsetel põhjustel hinnata, ent teisalt on kaebaja teinud ära kõik selleks, et hindamine läbi viia. Vastavalt on tal õigus

§ 31

järgi makstavaks toetuseks, sest kaebaja on hindamiseks vajalikud kulutused teinud (nt sõitnud hindajatega kohale ning teinud muud vajalikud ettevalmistused) ning suur osa andmeid hobuste kohta on kogutud. Näiteks võib ette kujutada olukorda, kus vahetult enne planeeritud hindamist tabab hobust vigastus, mis ei lase tal kõiki sooritusi (nt galopp, hüpe, traav) riskivabalt teha. Samas võib see asjaolu selguda alles siis, kui hindajad on juba kohale jõudnud. Arvestades selliste situatsioonide elulist usutavust, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud asuda kaebaja kehtestatud tori ja trakeeni tõugu hobuste hindamise kordade tõlgendamisel selles küsimuses seisukohale, et need regulatsioonid ei nõua tegelikult seda, et alati peavad olema hinnatud kõik tunnused, ning samuti on regulatsioonis lünk küsimuses, millal ning millises ulatuses on lubatav mõni tunnus hindamata jätta, kuid lugeda ülevaatus siiski sooritatuks. Sellise lünga ületamiseks puudub ringkonnakohtu arvates kohane võrreldav õigusakt. Seetõttu tuleb lähtuda õiguse analoogiast üldiselt. Ringkonnakohtu arvates ei ole haldusõiguse üldpõhimõtetega vastuolus see, kui olukorras, kus objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik hobust panna sooritama hüpet või jooksma galoppi, kuid muid andmeid on võimalik koguda, siis loetakse hobuse ülevaatus siiski sooritatuks. On ilmne, et ebamõistlik oleks sundida 6 nt vigast hobust hüppama ja riskida vigastuse süvenemisega. Teisalt oleks ebamõistlik lugeda jõudluskontroll vaid üheainsa tunnuse hindamise võimatuse pärast mittesooritatuks, kui kõiki teisi tunnuseid on võimalik hinnata ning nagu ülal märgitud, on kaebaja kõik vajaliku hindamise läbiviimiseks juba teinud. Ringkonnakohus möönab, et tekkida võib küsimus, kas selline lähenemine ei või viia selleni, et nii loetakse lubatavaks aina rohkemate tunnuste hindamata jätmine. Samas nähtub aga viidatud tunnustest, et vaid osa neist nõuavad füüsilist sooritust ning sooritused on erineva raskusastmega (samm, traav, galopp, hüpe, vt nt tl 75, kd I). Seega võib see küsimus kerkida vaid nende tunnuste puhul, mistõttu ei saa ringkonnakohtu esitatud tõlgendus viia tunnuste hindamise täielikult tähtsusetuks muutumiseni. Selle tõlgenduse juures arvestab ringkonnakohus ka kaebaja kui pikaajaliselt selles valdkonnas tegutsenud isiku poolt välja kujundatud tava. Kui kaebaja on väljendanud oma käitumisega seisukohta, et vaid üht füüsilist sooritust nõudva tunnuse (hüpe) hindamata jätmine ei kahjusta jõudluskontrolli eesmärkide saavutamist (eeskätt oluliste andmete kogumist) ning see on varem ka VTA poolt aktsepteeritud, ei näe ringkonnakohus põhjust sellist tava kahtluse alla seada. 19. Seetõttu ei saa lugeda ka hüppe või galopi hindamata jätmist selliseks veaks, mis annaks aluse lugeda jõudluskontroll mittenõuetekohaseks ja seega toetuse määramist välistavaks. IV 20. Viimasena heideti kaebajale ette seda, et ta teostas mõnel juhul geneetilise väärtuse määramist hoolimata sellest, et vastavates jõudluskontrolli kordades oli märgitud, et jõudlustunnuste geneetilist hindamist piirab hobuste väike arvukus ja puudub geneetilise hindamise metoodika. See etteheide on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja taotles toetust jõudluskontrolli läbiviimise eest (vt ringkonnakohtu istungi protokolli) ning muus osas oli jõudluskontroll neil juhtudel läbi viidud nõuetekohaselt. Asjaolu, et lisaks muidu nõuetekohasele jõudluskontrollile oli kaebaja viinud läbi ka geneetilise väärtuse määramise, mis ei pruugi olla vastavate jõudluskontrolli kordade järgi nõutav, ei muuda kuidagi olematuks muus osas õiguspäraselt läbi viidud jõudluskontrolli. Kuskilt ei tulene, et jõudluskontrolli muudab mittenõuetekohaseks see, kui lisaks tehakse veel mingi toiming, mis jõudluskontrolli

st otsesõnu ei tulene. Nagu öeldud – kaebaja ei taotlenud eraldi toetust selle väidetavalt mittelubatava geneetilise väärtuse hindamise eest (

§ 3lg 1 p 2), vaid üksnes jõudluskontrolli läbiviimise eest.

Ning kõik jõudluskontrolli läbiviimiseks vajalikud toimingud olid tehtud. Seega on õigusvastane kaebajat nende loomade osas toetusest ilma jätta.

1. Järelikult on kontrollakt ka p-i 6 osas õigusvastane. V
2. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonkaebus põhjendamatu ning selle rahuldamiseks ei ole alust.
3. Ebaselge on halduskohtu seisukoht küsimuses, kas kontrollakt on menetlustoiming või eelhaldusakt. Sellest oleneb selle haldustegevuse suhtes kasutatava õiguskaitsevahendi liik. VTA kontrollakti tähendust ei ole käesoleva vaidluse kontekstis põhjalikumalt reguleeritud. Vaid

§ 6

lg 1 sätestab, et PRIA vaatab taotluse läbi ja kontrollib koostöös VTA-ga esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust. Sellise regulatsiooni puhul pole ringkonnakohtu arvates põhjendatud 7 kontrollakti käsitlemine eelhaldusaktina, sest kuskilt ei tulene, et VTA peaks välja andma eelhaldusakti haldusmenetluse seaduse § 52 lg 1 p 2 tähenduses. Eelhaldusaktiks kvalifitseerimine eeldaks õigustloovas aktis selgemat regulatsiooni, millest tuleneb, et haldusorgan peab tegema õiguslikult siduva otsustuse. Seetõttu on põhjendatud käesoleval juhul lugeda kontrollakt menetlustoiminguks. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et kaebaja on saavutanud efektiivse õiguskaitse ka praeguse lahenduse

l, kus ta on

ga vaidlustanud nii PRIA otsust kui VTA kontrollakti. See tähendab, et kaebaja esitatud õiguskaitsevahendid on asjakohased (kontrollakti õigusvastasuse tuvastamise nõue ning uueks kontrolliks kohustamise nõue).

1. Seoses kaebaja poolt kehtestatud juhenditega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vaidlusi aitaks ära hoida see, kui kaebaja kehtestaks juhendid üheselt arusaadavamal kujul. Sealjuures tasuks hoiduda liiga üksikasjalike või muude selliste normide kehtestamisest, mille järgi tegelikus elus vajadust ei ole. Kuid olulised küsimused vajaksid neis juhendites lahendamist. Ka käesoleva vaidluse oleks aidanud ära hoida see, kui vastavad regulatsioonid oleksid kvaliteetsemad.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, on kaebajal halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 järgi õigus menetluskulude hüvitamisele. Kaebaja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse õigusabikulu 360 eurot väljamõistmiseks. See taotlus kuulub rahuldamisele. PRIA-lt ja VTA-lt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kummaltki 180 eurot (kokku 360 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ 8