Obsah (5)

§ 162§ 657§ 171§ 174§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2018, Tallinn Tsiviilasja numbe

§ 162lg 1 alusel jättis maakohus kostjate menetluskulud hageja kanda.

Arvestades antud tsiviilasja keerukust ja mahukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, samuti asjas peetud istungite arvu ja nende kestust, leidis kohus, et kostjate kulud õigusabile 1623,60 eurot (12,30 tunni eest) on olnud menetluses põhjendatud ja vajalikud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 08.01.2018 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
2. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kuidas hageja kasutas vett või millal oli antud välja veeja kanalisatsioonitorustike süsteemile kasutusluba. Hagejale jääb ebaselgeks maakohtu järeldus sellest, et hagejal ei ole kostjate vastu nõudeõigust. Hagejal on kostjate vastu kahju hüvitamise nõue. Seadus ei keela kohustuste üleandmist ja nõuete loovutamist koos või 4 eraldi. Hagejale jääb arusaamatuks, miks 14.07.2011 teatis ei tõenda Vensen AS-i nõude AS-ile ELVESO loovutamist. AS-l ELVESO oli õigus saada veega liitumistasu nii 08.02.2005 sõlmitud liitumislepingu kui ka seaduse alusel. Nõude loovutamiseks VÕS §164 alusel piisab 14.07.2011 teatisest. Võlgnik on aga antud olukorras muutunud vastavalt 24.10.2005 sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe p-le. 8, mille kohaselt kinnistu omandiõiguse üleminekul ostjatelt kolmandale isikule jääb kokkuleppe jõusse ka uue omaniku suhtes. AS ELVESO õigusest nõuda veega liitumistasu seaduse alusel esitas hageja oma seisukohad 12.10.
3. Maakohus on jätnud need tähelepanuta. AS-il ELVESO oli õigus nõuda veega liitumistasu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 6 lg 1 ja 10 alusel.
4. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja tasus liitumistasu vabatahtlikult. Hageja selgitas, et juhul, kui ta ei oleks liitumistasu maksnud, oleks vee-ettevõtja lõpetanud hagejale teenuste osutamise. Tasu maksmise kohustus tekkis vastavalt 24.10.2005 sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe p-le
5. Võlgnikuks antud õigussuhtes on kõigepealt elamu XXX igakordne omanik, mitte aga kostjad isiklikult.
6. Maakohus ei ole hinnanud, kas kostjad on hagejale kahju põhjustanud. Maakohus ei hinnanud, kas kostjatel oli kohustus teavitada hagejat liitumistasu maksmise kohustuse olemasolust, ega analüüsinud, kas kostjad varjasid lepingu sõlmimisel hageja ees olulist infot ning kas on olemas seos kostjate tegevuse ja tekitatud kahju vahel.
7. Maakohtu seisukoht aegumise suhtes ei ole õige. Käesoleval juhul kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg, kuna kostjad varjasid hageja eest müügilepingu sõlmimisel olulist infot. Vastus apellatsioonkaebusele
8. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 08.02.2015 liitumislepingust ega 24.10.2005 kokkuleppest ei tulenenud hagejale liitumistasu tasumise kohustust. 08.02.2005 liitumislepingu sõlmisid Vensen AS arendajana ja FF kinnistu omanikuna. 24.10.2005 sõlmisid AS Vensen, FF ja kostjad kokkuleppe, millega FF andis kostjatele üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused. Ühtlasi andis Vensen AS selleks oma nõusoleku. Kuigi kostjad ei ole 24.10.2005 kokkulepet allkirjastanud, ei ole nad vaidlustanud, et nad on selle lepingu pooleks. Hageja ei ole kummagi lepingu pool, mistõttu ei saa nendest lepingutest tulla temale ka kohustusi. 24.10.2005 kokkuleppe punktis 8 on küll märgitud, et kinnistu omandiõiguse üleminekul ostjatelt kolmandale isikule jääb käesolev kokkulepe jõusse ka kolmanda isiku suhtes. Kostjad ja Vensen AS ei saa aga omavahel otsustada võlaõigusliku lepingu üleminekut kolmandale isikule, mistõttu ei tulene ka selle lepingupunkti kaudu hagejale liitumistasu maksmise kohustust. VÕS § 179 lg 1 järgi võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja ja kostjate vahel ei ole sõlmitud lepingut, mille kohaselt liitumislepingust tulenevad kohustused on üle läinud hagejale. 5
2. 14.07.2011 kirjaga on Vensen AS ja AS ELVESO teatanud, et AS-ile ELVESO on üle antud kõik ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumislepingud (I kd tl 79). Lepingu ülemineku kohta ei ole kohtule esitatud VÕS § 179 lg 1 sätestatud kostjate nõusolekut, mis on lepingu ülemineku eelduseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nimetatud kiri ei tõenda, et Vensen AS on loovutanud liitumislepingust tuleneva nõude AS-ile ELVESO. Sellest kirjast ei saa tuletada nõudeõiguse loovutamist.
3. 11.01.2017 on AS ELVESO ning hageja ja KK sõlminud võlgnevuse ajatamise kokkuleppe, millega hageja ning KK võtsid kohustuse tasuda 08.02.2005.a liitumislepingust tuleneva võlgnevuse jäägi 2599,78 eurot (I kd tl 45).
4. Kuna 08.02.2005 liitumislepingust tulenevaid kohustusi ei antud hagejale üle, vaid need jäid kostjatele, siis ei olnud hagejal kohustust liitumislepingu võlgnevust tasuda. Lisaks on tõendamata, et AS-il ELVESO oli õigus nõuda 08.02.2005 liitumislepingu alusel tasu maksmist. Kolleegiumi hinnangul ei tulenenud hagejale liitumistasu maksmise kohustust ka seadusest. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse § 6 lg 1 järgi on kohaliku omavalitsuse volikogu määratud vee-ettevõtjal õigus võtta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitujalt põhjendatud liitumistasu, arvestades käesolevas seaduses sätestatut. Käesoleval juhul on liitumislepingu järgse tasu maksmise kohustuse endale võtnud kostjad, mistõttu ei olnud hagejal selle tasumise kohustust. Asjaolu, et kostjad ei olnud oma kohustust täitnud, ei tähenda, et kohustus oleks hagejale üle läinud. Lisaks ei võeta ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse § 6 lg 11 järgi kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni ümberehitamise või kinnistu omaniku vahetumise korral kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanikult või valdajalt liitumistasu, kui liitumistingimuste muutmine ei põhjusta vee-ettevõtjale lisakulutusi.
5. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hageja makstud raha kostjatelt tagasi nõuda käsundita asjaajamise sätete alusel. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt eeldab käsundita asjaajamine tahet tegutseda teise isiku kasuks. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole tegemist käsundita asjaajamisega, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Hageja on apellatsioonkaebuses asunud seisukohale, et AS-il ELVESO oli õigus nõuda temalt liitumistasu 08.02.2005 liitumislepingu ja 24.10.2005 kokkuleppe, aga ka ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse alusel. Seega puudus hagejal tahe täita teise isiku kohustust. Samuti on tõendamata, et kostjatel oli kohustus AS ELVESO ees. Lisaks, kuna hageja võttis endale 11.01.2017 võlgnevuse ajatamise kokkuleppega kohustuse tasuda võlgnevus summas 2599,78 eurot, siis täitis hageja selle summa tasumisega 11.01.2017 kokkuleppest tulenevat omaenda kohustust.
6. Hagejal ei ole kostjate vastu nõuet ka alusetu rikastumise sätete järgi. VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Nagu eelnevalt märgitud, täitis hageja 2599,78 euro tasumisega 11.01.2017 kokkuleppest tulenevat omaenda kohustust. Samuti on tõendamata, et kostjatel oli kohustus AS ELVESO ees. Erialakirjanduses on selgitatud, et VÕS § 78 lg 1 eeldab kolmanda isiku tahet täita teise isiku kohustus. See tähendab, et ekslikult ei saa teise isiku kohustust lõpetada. Kuna oma oletatava kohustuse täitmiseks tehtava soorituse korral teine isik ei rikastu kolmanda isiku 6 arvel, siis ei kohaldata sellisel juhul ka VÕS § 1041 (vt T. Tampuu. Lepinguvälised võlasuhted, 2012, lk 103). Eelpool on ringkonnakohus asunud seisukohale, et hagejal puudus tahe täita kostjate kohustust, mistõttu VÕS § 1041 ei kohalduks ka seetõttu.
7. Poolte vahel 18.06.2012 sõlmitud müügilepingu p-s 1.4.6 on kostjad kinnitanud, et müüja on tasunud kõik lepingu eseme kasutamisega seotud maksed. Ringkonnakohus leiab, et kuna 08.02.2015 liitumislepingust, 24.10.2005 kokkuleppest ega seadusest ei tulenenud hagejale liitumistasu tasumise kohustust, siis ei saa sellise kinnituse andmist pidada müügilepingu rikkumiseks. Aga ka juhul, kui müügilepingu p-s 1.4.6 sisalduvat kinnitust saaks käsitleda müügilepingu rikkumisena ja kui hagejal oleks sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõudeõigus, siis oleks see aegunud. VÕS § 227 järgi algab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg asja üleandmisest ostjale. Kinnistu anti üle 22.06.2012 üleandmise-vastuvõtmise aktiga. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 15.03.2017, s.o peale aegumistähtaja möödumist. Käesoleval juhul ei kohalduks ka TsÜS § 146 lg-s 4 tahtlikult kohustuse rikkumise puhuks sätestatud 10aastane aegumistähtaeg. Riigikohus on 16.09.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 (p 11) selgitanud, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui müügilepingu p-s 1.4.6 sisalduvat kinnitust saaks käsitleda müügilepingu rikkumisena, siis ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostjate käitumine oleks tahtlikult heade kommete vastane.
8. Eeltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Menetluskulude jaotus
9. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Samuti ei ole põhjust maakohtu otsust muuta menetluskulude kindlaksmääramise osas. Maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud.
10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Arvestades, et maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 3).

31. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindajal kulunud apellatsioonkaebuse analüüsile ja vastuse koostamisele 3h, istungiks ettevalmistamisele 1h ning istungil osalemisele 0,3h. Kostja esindaja tunnitasu on 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostjad kinnitavad, et nad ei ole käibemaksukohustuslased. 32.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on kostjate menetluskulud ringkonnakohtus 4,3h põhjendatud. Esindaja tunnitasu ei ületa keskmist turuhinda. Eeltoodule tuginedes tuleb hagejalt kostjatele solidaarselt ringkonnakohtu menetluskulude katteks välja mõista 567,60 eurot (käibemaksuga). 7 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 8