Obsah (7)

§ 9§ 5§ 32§ 41§ 42§ 71§ 73

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-11285 Kohtukoosseis Julia Katškovska

§-de 71, 73 ning Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi Lisa 1 alusel rahuldati XXX esitatud tsiviilhagi ning mõisteti M. Leaselt Eesti Vabariigi kasuks 24 912 eurot. M. Leas mõisteti süüdi selles, et tema, olles kutseline kalur ja omades kalapüügiluba nr KI150004, Kalapüügiseaduse (

) § 5 alusel nõutavat kutselist püügiõigust 6-le nakkevõrgule, püüdis

1. novembril
2. a kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal tähistamata ja seadusega lubatust väiksema võrgusilmaga (võrgusilma suurus 49 mm kuni 62 mm) järgmiselt: Liivi lahes Manija ja Tõstamaa vahelisel merealal 27 tähistamata ja seadusega lubatust väiksema võrgusilmaga nakkevõrguga 740 ahvenat, Liivi lahel koordinaatidel N58°14.383’ E24°04.012’ ja N58°14.187’ E24°04.639’ 8 tähistamata ja seadusega lubatust väiksema võrgusilmaga nakkevõrguga 511 ahvenat, tekitades sellega keskkonnakahju kokku 8176 eurot. Liivi lahel koordinaatidel N58°12.303’ E24°04.805’ ja N58°12.554’ E24°05.120’ 10 tähistamata ja seadusega lubatust väiksema võrgusilmaga nakkevõrguga 306 ahvenat, tekitades sellega keskkonnakahju kokku 4896 eurot. Kokku püüdis M. Leas 1557 kala, tekitades sellega keskkonnale kahju 24 912 eurot. 30 nakkevõrku koos kaladega oli M. Leas püügilt eemaldanud ja ladustanud tema 2 kasutuses oleva sõiduauto Mitsubishi L200 registreerimisnumbriga XXXXXX haagisesse. 18 nakkevõrku olid kontrollimise hetkel püügile pandud. M. Leasele on Eesti Kalurite Liidu poolt väljastatud Rannakalur II kutsetunnistus nr 020139, mis eeldab kalapüügiseaduse ja selle alamaktide tundmist. Seega pidi M. Leas teadma, et

§ 9

lg 1 alusel kehtestatud kalapüügieeskirja § 26 lg 2 kohaselt on keelatud kasutada kala püügil nakkevõrke väiksema silmasuurusega kui 70 mm ja püügil olevate nakkevõrkude jadad peavad olema tähistatud avaveepoolses otsas kahe ühele vardale ülestikku asetatud lipuga, teises otsas ühe lipuga.

§ 5sätestab, et kala püütakse kalapüügiõiguse alusel.

Sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest eristatakse õnge-, harrastus- ja kutselist püügiõigust. Igaüks tohib kasutada nimetatud püügiõigusi, kui ta on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Sama seaduse § 31 kohaselt on kutselise kalapüügi vahenditeks õngejadad, nakkepüünised, lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised.

§ 32

lg 1 sätestab, et õiguse kutseliseks kalapüügiks annab kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba.

§ 9

lg 1 alusel kehtestatud kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 järgi on nakkevõrk üheks nakkepüünise liigiks.

§ 41

lg 1 aga sätestab, et kalapüügiluba annab õiguse kalapüügiks kutselise kalapüügi vahendiga merel kuni 20 meetri samasügavusjooneni.

§ 42

lg 7 kohaselt kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahend, püügiaeg ja kalapüügi koht.

§ 9

lg 1 alusel kehtestatud kalapüügieeskirja § 26 lg 2 alusel on keelatud kasutada nõukogu määruse (EÜ) nr 2187/2005 III lisas nimetamata kalaliikide püügil nakkevõrke väiksema silmasuurusega kui 70 mm, välja arvatud meritindi- ja räimepüügil, kus võrgusilm peab olema 24-40 mm. Kalapüügieeskirjade § 14 lg 1 kohaselt peavad sisemeres seisevpüünised ja nende jadad olema tähistatud avaveepoolses otsas kahe ühele vardale ülestikku asetatud lipuga, teises otsas ühe lipuga. Lähtudes Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 67 kinnitatud kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määradest, tekitas M. Leas oma tegevusega keskkonnakahju kokku 24 912 eurot. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et M. Leas on talle süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud.
3. augustil 2018 koostas Pärnu Maakohus
4. juuni 2018 otsuse juurde motiivid, mis on apelleeritud osas kokkuvõtlikult järgmised. Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kaitsja väited võrgu silmasuuruse mõõtmise nõuete rikkumisest. Kaitsja on viidanud, et nakkevõrkude võrgusilma suuruse mõõtmisel tuleb juhinduda Euroopa Ühenduse komisjoni
5. juuni 2008.a määrusega nr 517/2008 kehtestatud regulatsioonist. Maakohus tõdes, et Euroopa Komisjon on võrkude silmasuuruse ja võrguniidi jämeduse määramise osas võtnud vastu määruseid ning tegemist on tervikuna siduvate ja kõikides riikides vahetult kohalduvate määrustega. EÜ määruse 2187/2005 artikkel 11 sätestab, et silmasuuruse ja võrguniidi jämeduse määramisel kohaldatakse komisjoni
6. jaanuar
7. a määrust (EÜ) nr 129/2003, millega sätestatakse kalavõrkude silmasuuruse ja võrguniidi jämeduse määramise üksikasjalikud eeskirjad. Määrus (EÜ) 129/2003 on komisjoni määruse (EÜ) nr 517/2008 artikliga 23 tunnistatud kehtetuks ning sama artikli kohaselt viiteid määrusele (EÜ) nr 129/2003 tõlgendatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt IX lisas esitatud vastavustabelile. Samas komisjoni määrusega (EÜ) 517/2008 kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 üksikasjalikud rakenduseeskirjad kalavõrkude silmasuuruse ja võrguniidi jämeduse kindlaksmääramiseks ning nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 kohaldamisalaks, nagu märkis kohtuvaidluses ka kannatanu esindaja, on Põhjameri ja Atlandi ookean, mitte 3 Läänemeri, täpsemalt alarajoon 28-1 EÜ 2187/2005 mõistes. Seega ei kohaldu komisjoni määrus (EÜ) nr 517/
8. Järgnevalt tuvastas maakohus, et nakkevõrkude silmasuuruse mõõtmised teostas selleks pädev isik Mõõteseaduse § 5 lg 1 tähenduses, s.o AK. AK selgitas kohtuistungil, et mõõtmised teostas ta selleks kalibreeritud mõõtekiiluga. Võrgulina silmasuuruse mõõtmist reguleerib Kalapüügieeskirja § 17 lg 1, mis sätestab, et püügivahendi silmasuurust mõõdetakse kulumiskindlast materjalist valmistatud 2 mm paksuse mõõtekiiluga, mis on 1 cm kaldega 8 cm pikkuse kohta kummalgi serval ja millele on kantud mõõteskaala. Kalapüügieeskirja § 17 lg 2 kirjeldab täpsemalt, et mõõtekiil tuleb suruda märja võrguvõi noodalina silma. Mõõdetakse 20 silma ühes reas piki lina mitte lähemal kui 10 silma või 50 cm küljeõmblusele (pinele, selisele) ja silmasuuruseks loetakse mõõtmistulemuste aritmeetiline keskmine. Kalapüügieeskirja § 17 lg 2 kirjeldatud mõõtmistehnika on täpsemalt lahti kirjutatud Keskkonnainspektsiooni peadirektori
9. augusti 2015.a käskkirjaga nr 1-3/56 kinnitatud Keskkonnainspektsiooni mõõtemetoodikad keskkonnajärelevalvel tehtavatel mõõtmistel, III Mõõtemetoodikad kalajärelevalves p
10. Kalapüügivahendite silmasuuruse mõõtmine.
11. novembri 2015.a asitõendi vaatlusprotokollis on igakordselt kirjeldatud nakkevõrkude silmasuuruse mõõtmise protseduuri läbiviimist, samuti seda, kuidas proovitakse võrgusilma mõõtmiseks kasutada võrgusilmade mõõtmise riista OMG09070537, kuid võrguniidid purunevad. Vaatlusprotokollile on lisatud tabel 1 nakkevõrkude võrgusilma suuruse määramise kohta (kd I, tl 94-101), kus on igakordselt fikseeritud mõõtmistulemus vastavalt vaatlusprotokolli käiku kajastavas protokolli osas kirjeldatud metoodikale: mõõdetakse 20 silma ühes reas piki lina mitte lähemal kui 10 silma või 50 cm küljeõmblusele (pinele, selisele) ja silmasuuruseks loetakse mõõtetulemuste aritmeetiline keskmine, millele liidetakse mõõtemääramatus 2 mm. Maakohus tõdes, et protokollis on ekslikult viidatud nagu oleks mõõtekiil taadeldud, kuigi tegelikkuses, nagu nähtub ka vaatlusprotokollile lisatud mõõtekiilu kalibreerimistunnistusest, on tegemist kalibreeritud mõõtekiiluga. Tegemist ei ole aga maakohtu hinnangul eksimusega, mis mõjutaks mõõtmise jälgitavust ja mõõtmistulemuste usaldusväärsust. Maakohus leidis, et on tõendatud KarS § 361 lg 1 koosseisulise tagajärjena keskkonnale olulise kahju tekitamine.
12. novembri 2015.a asitõendi vaatlusprotokolli lisade kala loendamise aktide nr 1-3 kohaselt leiti vabatahtlikult üle antud nakkevõrkudest kokku 740 ahvenat, kaheksast nakkevõrgust koosnevast jadast leiti kokku 511 ahvenat ning kümnest nakkevõrgust koosnevast jadast leiti kokku 306 ahvenat ehk koondina 1557 ahvenat. Kalapüüginõuete rikkumisega tekitatud kahju ulatuse kindlakstegemisel on oluliseks ka kalapüüginõuete rikkumise tõsidus.

§ 71

lg 1 p 1 sätestab, et kutselisel kalapüügil, sõltumata sellest, kas kalalaeva kasutatakse, loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõikes 1 nimetatud rikkumisi. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikkel 42 viitab omakorda sama määruse artiklile 3, milles loetletud kriteeriumitele vastavat tegevust käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. Sama määruse artikkel 3 p 1e kohaselt peetakse kalalaeva ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügiga tegelevaks, kui tõestust on leidnud, et laev on püügipiirkonnas kehtivaid kaitse- ja majandusmeetmeid eirates kasutanud keelatud või nõuetele mittevastavaid müügivahendeid. M. Lease poolt 16. novembril 2015.a ahvena püügil kasutatud püügivahendid – nakkevõrgud mille võrgusilma suurus oli väiksem kui 70 mm – on keelatud. Kalavarudele tekitatud kahju hindamisel, kui toime on pandud

§-le 71 4 lg 1 p 1 vastav tõsine kalapüüginõuete rikkumine, lähtutakse

§ 73

lg 6 sätestatud korrast, mille kohaselt sellisel juhul on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr.

§ 73

lg 3 kohaselt kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud

§ 73

lõikes 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi või veetaime ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse

1. juuli 2015.a määruse Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi lisa 1 kohaselt on ahvena püügi puhul kahju hüvitamise määr isendi kohta 3,2 eurot. Tuvastatud on 1557 ahvena püük kalapüügi nõudeid tõsiselt rikkudes, mistõttu tuleb kahju suuruse välja arvestamisel iga isendi puhul kahju hüvitamise määr 3,2 eurot korrutada viiega. Ehk aritmeetiliselt: 3,2 eurot x 5 x 1557 isendit ja selliselt on M. Lease poolt keskkonnale tekitatud kahju suuruseks kokku 24 912 eurot. Keskkonnainspektsioon on
2. novembril 2015.a koostanud kalavarudele ja veetaimedel tekitatud kahju arvutamise aktid (kd I, tl 140-142), milliste kohaselt on samuti M. Lease poolt keskkonnale tekitatud kahjuks kokku 4896 eurot + 11840 eurot + 8176 eurot = 24 912 eurot. KarS § 121 p 1, 2 kohaselt kui süüteokoosseisu tunnusena on sätestatud varalise kahju tekitamine või süüteo ulatus on määratav rahaliselt, siis oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot ning suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot. M. Lease poolt kalapüügi nõudeid rikkudes ahvena püügiga tekitatud kahju liigitub KarS § 12 1 p 1 kohaselt oluliseks kahjuks, millega on täidetud ka KarS § 361 lg 1 objektiivne tunnus keskkonnale olulise kahju tekitamine. Tsiviilhagi rahuldamise osas märkis maakohus, et Keskkonnainspektsioon on õigustatud

§ 73

lg-st 7 tulenevalt nõudma sisse kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitise. Maakohus märkis, et kuna keskkonnale kahju tekitamise suurus on KarS § 316 lg 1 koosseisu osa, on keskkonnale tekitatud kahju suuruse põhjalik analüüs esitatud otsuse eelnevas osas. M. Leasele on ette heidetud kokku 1557 ahvena püüdmist kalapüüginõudeid rikkudes, millega tekitas keskkonnale kahju summas 24 912 eurot.

1. novembri 2015.a kiiresti rikneva asitõendi suhtes rakendatava meetme määruse (kd I, tl 186) alusel on samal päeval mh M. Lease poolt
2. novembri 2015.a püütud 1557 ahvenat hävitatud röövlindude söödakohta viimise teel, mille kohta on koostatud ka kiiresti rikneva asitõendi hävitamise akt (kd I, tl 187). Menetluskulude osas mõistis maakohus M. Leaselt välja sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Ühtlasi leidis maakohus, et süüdistuses nimetatud M. Lease poolt kasutatud 45 lubatust väiksema võrgusilmaga nakkevõrku kujutavad endast kuriteo toimepanemise vahendeid ning kuuluvad seetõttu konfiskeerimisele KarS § 83 lg 1 alusel. APELLATSIOON JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava M. Lease kaitsja advokaat A. Simson, kes taotleb otsuse tühistamist ja M. Lease õigeksmõistmist. Ühtlasi taotleb kaitsja jätta konfiskeerimine kohaldamata, tsiviilhagi rahuldamata ning sundraha M. Leaselt välja mõistmata. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist 5 KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses mõistliku aja möödumisega. Maa- ja ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud palub kaitsja hüvitada Eesti Vabariigil. Kaitsja hinnangul ei kasutatud nakkevõrkude silmasuuruste mõõtmisel ettenähtud mõõtevahendit ning rikuti kehtivaid mõõtetegevuse nõudeid. Kalapüügieeskirja § 26 lõikes 2 on kehtestatud võrgusilmade suurused konkreetse numbrilise näitajaga. Tulenevalt Riigikohtu praktikast peab sel juhul olema toimunud mõõteseaduse (MõõteS) nõuetele vastav mõõtmine (RKKK 3-1-1-36-10 p 10). MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtemetoodikat ei ole järgitud, ei ole mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Sel juhul langeb ära alus heita isikule ette kalapüügieeskirja nõuete rikkumisega keskkonnale olulise kahju tekitamist. Võrgusilma suuruse mõõtemetoodika on reguleeritud Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Ühenduste Komisjoni
3. juuni 2008 määrusega nr 517/2008/EÜ on kehtestatud rakenduseeskirjad kalavõrkude silmasuuruse ja võrguniidi jämeduse kindlaksmääramiseks. Euroopa Liidu määrused on otsekohalduvad. Määrusest ilmneb, et kiiluga mõõtmine ei ole nõuetekohane ning on vastuolus Euroopa Liidu määrusega kehtestatud nõuetega. Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2187/2005/EÜ artiklis 11 on toodud reegel, mille kohaselt kohaldatakse võrgusilma suuruse mõõtmisel komisjoni määrust nr 129/2003/EÜ. Määruse nr 517/2008/EÜ artikli 23 lõikest 2 tulenevalt tuleb viiteid määrusele nr 129/2003/EÜ tõlgendada kui viiteid määrusele nr 517/2008/EÜ. Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2187/2005/EÜ artiklist 11 tulenevalt tuleb võrgusilma suuruse mõõtmisel alates määruse nr 129/2003/EÜ kehtetuks tunnistamisest ja määruse nr 517/2008/EÜ kehtestamisest kohaldada määruses nr 517/2008/EÜ märgitud tingimusi. Seega ilmneb määruse nr 517/2008/EÜ sisust, et lisaks selle pealkirjas viidatud määruse nr 850/98 EÜ rakendamisele reguleerib see ka määruse nr 129/2003/EÜ kehtetuks tunnistamist, samuti määruse nr 2187/2005/EÜ järgi toimuva kalapüügi nõuete kontrollimisel kasutatavaid seadmeid. Õigusnormide süstemaatilise tõlgendamise tulemusena järeldub, et määruse nr 2187/2005/EÜ artiklis 11 on viidatud määrusele nr 517/2008/EÜ. Nimetatud määruse preambuli p-st 6 ilmneb, et määrus nr 129/2003/ EÜ tunnistatakse kehtetuks ühenduse õigusaktide selguse huvides. Maakohus on sisuliselt asunud seisukohale, et Euroopa Liit on loobunud Läänemerel kalapüüginõuete järgimise kontrolli osas õigusaktide väljaandmisest. Lisaks sellele, et see on vastuolus määruse nr 517/2008/EÜ preambuliga, muudab selline tõlgendus ka määruse artikli 23 lõike 2 tühja sisuga normiks. Kohtupraktikas on omaks võetud põhimõte, et õigusnormile ei ole lubatud anda tõlgendamise teel tühja sisu. Maakohus omistas oma otsuses Euroopa Liidu määruse nr 517/2008/EÜ artiklile 23 tühja sisu. Viidatud normi alusel kuulub kohaldamisele määrus nr 517/2008/EÜ, millest tuleneb elektroonilise mõõtevahendi kasutamise kohustus. Euroopa Liidu õigus ei luba teostada mõõtmist kiiluga. Läänemerel toimuva kalapüügi korral tuleb kohaldada Euroopa Liidu õigust, s.o määrusega nr 517/2008/EÜ kehtestatud elektroonilise mõõtevahendi kasutamise nõuet. Nii näeb ette määruse 517/2008/EÜ artikli 23 lõige
4. Kuivõrd sellist seadet ei kasutatud, ei ole mõõtetulemus kooskõlas mõõteseadusega kehtestatud nõuetega ning saadud mõõtetulemuse jälgitavus ei ole tõendatud. Seetõttu tuleb M. Leas KarS § 361 lõike 1 järgi õigeks mõista. 6 Lisaks leiab kaitsja, et M. Leas ei ole tekitanud keskkonnale suurt kahju nagu näeb ette KarS § 361 lg
5. Kaitsja hinnangul eksis maakohus suure kahju tunnuse sisustamisel kalapüügiseaduse (

) mõtte vastu. Kaitsja leiab, et kahju tulnuks tuvastada ahvenate massi, mitte arvu järgi. Maakohus sisustas suurt kahju

§ 73lg 3 alusel kehtestatud Valitsuse 19.

juuni 2015 määruse nr 67 alusel.

§ 73

lõige 3 sätestab, et kahju hüvitamise määrad peavad sõltuma kalaliigi ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast. Viidatud Valitsuse määruse § 2 lg-s 1 kehtestatud metoodika kohaselt võetakse üldreeglina arvesse isendite arvu. Samas on

§ 73

lõike 3 kohaselt Vabariigi Valitsusel määrust kehtestades õigus lähtuda üksnes kolmes kriteeriumist: ohustatus, kaitsestaatus ja kümnekordne turuhind. Valitsuse määruses on võetud kriteeriumiks aga see, kas isendeid on võimalik või otstarbekas kokku lugeda. Ahvena ühel isendil ei saa olla turuhinda, turuhind saab olla kalal vaid massi kohta. Määruses toodud arvestusviis ühe isendi kohta pole kooskõlas seaduse mõttega, kuivõrd ahvenate puhul pole tegemist ohustatud ega kaitsestaatusega kalaliigiga. Isendi kaupa arvestades saab keskkonnale põhjustatud kahju suurus lähtuda vaid argumendist, et iga konkreetne isend on liigi säilitamiseks vajalik. Olukorras, kus on tegemist mitteohustatud või mittekaitsealuse liigiga, saab asjakohaseks keskkonnakahju arvutamise kriteeriumiks seetõttu olla püütud kalade mass. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Ahvena turuhinda ei arvestata ahvena tükkides. Seega saab ahvenate puhul lähtuda vaid keskmisest turuhinnast. Süüdistuses nimetatud M. Lease poolt kahjustatud kalu pole kaalutud. Seetõttu pole asjakohaselt tuvastatav ka põhjustatud keskkonnakahju suur ulatus KarS § 361 lõike 1 tähenduses Alternatiivset taotlust, s.o lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, põhistab apellant sellega, et kohtueelses menetluses esines pikk passiivsusperiood. Kriminaalmenetlust alustati

1. a-l, misjärel teostati mõningad menetlustoimingud. Seejärel peatus menetlus pooleteiseks aastaks, mil toiminguid ei tehtud. Riigikohus on osutanud, et kahtlustatava õigusele, et tema kriminaalasja menetletaks mõistliku aja jooksul, vastab menetleja kohustus astuda ka kohtueelses menetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (RKKKo 3-1-2-213 p 11.1). EIK on märkinud, et isegi keerukamate kohtuasjade puhul ei saa pikemaid menetleja põhjendamatu tegevusetuse perioode pidada õigustatuks (EIKo Adiletta vs Itaalia, p 17). Käesolev kriminaalasi on enda mahult väike, normaalne aeg selle kohtueelses menetluses uurimiseks oleks kaks, maksimaalselt neli kuud. Menetluse algusest on möödumas kolm aastat ning kohtulahendini pole veel jõutud. Kriminaalasi seisis pikka aega prokuratuuris, kui sellega keegi ei tegelenud. Kujunenud olukorras pidanuks prokuratuur astuma kõikvõimalikke samme kohtueelse menetluse kiireks läbiviimiseks. Samas on M. Leasele etteheidetav kuritegu võrdlemisi kerge II astme kuritegu. Karistusena on ette nähtud rahaline karistus ning seadusandja ei ole ette näinud ka vangistuse alammäära. Maksimaalne vangistus on kolm aastat vangistust. Tuleb nentida, et KarS-is pole palju kuriteokoosseise, mis näeksid ette kergema karistuse. Lisaks, kuna KarS § 361 näeb ette võrdlemisi kerge karistuse ning püütud kalade kogus ei olnud suur (1557 ahvenat), võib väita, et avalik huvi M. Leasele etteheidetava kuriteo edasiseks menetlemiseks on väike. Samuti märgib kaitsja, et M. Leas on teinud endast kõik oleneva, et kriminaalasja menetlus lõppeks kiiresti. Ta on ilmunud alati menetleja kutse peale, ei ole käitunud obstruktsionistlikult või esitanud selgelt põhjendamatuid taotluseid (vrd nt RKKKo 3-1-1-43-10 p 40). Erinevalt prokuratuurist ei saa kaitsjale ja süüdistatavale teha etteheiteid seoses menetluse 7 mõistliku ajaga. Mõistliku menetlusaja rikkumist ei kompenseeriks ka KrMS § 306 lg 1 p-s 6 nimetatud võimalus karistuse kergendamiseks. Maakohtu otsusega M. Leasele mõistetud karistus on niigi kerge. 1700 euro suurusest rahalise karistuse vähendamine isegi nullini ei kompenseeriks mõistliku menetlusaja ületamist. M. Leas oli pikkade aastate jooksul enda tuleviku osas ebakindel. Sellest annab tunnistust asjaolu, et prokuratuur taotles kohtuvaidluses M. Leasele pikaajalist reaalset vanglakaristust. Kuigi M. Leas pole olnud vahi all, näitab nimetatud asjaolu, mis on menetluses M. Lease jaoks olnud kaalul. Eriti põhjendamatu on see, et peaaegu kahe aasta jooksul ei teostatud prokuratuuris ühtegi menetlustoimingut. Sellest võib järeldada, et prokuratuuril puudus huvi kriminaalasja menetlemiseks. M. Leas nõustus kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 2742 lg 1 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri 2018 määrusega määrati apellatsioon läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
3. septembrini
5. septembril 2018 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus ringkonnaprokurör Merry Tiituse kirjalikud seisukohad, milles ta leiab, et Pärnu Maakohtu
6. juuni 2018 otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnaprokurör taotleb jätta maakohtu otsus KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata. Ringkonnaprokuröri hinnangul on maakohus arusaadavalt ja piisavalt põhistanud oma seisukohta mõõtetegevuse seaduslikkuse osas. Ringkonnaprokurör nõustub maakohtu seisukohaga, et ahvenapüügile Läänemeres ei ole kohaldatav Euroopa Liidu Nõukogu määrus 2187/2005 ning seega ei kohaldu ka komisjoni määrus nr 517/
7. Kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo toimepanemise ajal kehtinud kalapüügieeskirja § 17 lg 1 ja 2 kohaselt mõõdetakse püügivahendite silmasuurust kulumiskindlast materjalist valmistatud 2 mm paksuse mõõtekiiluga, mis surutakse märja võrgu- või noodalina silma. Uuritud tõendite pinnalt tehti esmased nakkevõrkude silmasuuruste mõõtmised sündmuskohal, üksikasjalikum mõõtmine nähtub
8. novembri 2015 asitõendi vaatlusprotokollist ja selle lisadest. Viimasest nähtuvalt määrati nakkevõrgujada võrgusilma suurus kalibreeritud kulumiskindlast materjalist valdmistatud 2 mm paksuse mõõtekiiluga, mis suruti märja võrgulina silma ning ssaadi vaatlusprotokollis fikseeritud võrgulina silmasuurused. Mõõtmiste tulemusena saadi M. Lease võrgulinade silmasuuruseks 49-62 mm. Vastavalt mõõteseaduse § 5 lg-le 1 on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud. Asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olev kalibreerimistunnistus nr ATLL15/0160 kinnitab, et mõõtekiil on kalibreeritud
9. jaanuaril
10. Mõõtmist teostas selleks pädev isik, s.o AK. Lisaks ei nõustu ringkonnaprokurör kaitsjaga selles, et keskkonnale tekitatud kahju arvutamisel on võetud ekslikult arvesse kalade arv, mitte nende kaal. Ringkonnaprokurör viitab, et Kalapüügiseaduse § 73 lg-st 3 tulenevalt kehtestab kalavarudele tekitatud kahju hüvitamisemäärad Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 19.06.
11. a määrusega nr 67 kehtestatud „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi“ § 2 lg 1 kohaselt arvutatakse kalavarudele tekitatud kahju suurus

§ 73

lg- s 1 nimetatudjuhul ja lisas 1 või

§ 73

lg 5 nimetatud kahju hüvitamise määrade järgi vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole 8 võimalik või mõistlik määrata. Seadusandja on eelistanud kahju hüvitamise suuruse arvutamisel kalade isendite arvu aluseks võtmist. Juhul, kui kalade ülelugemine ei ole võimalik või mõistlik, siis võetakse aluseks kalade kaal. M. Leasele heidetakse ette 1557 ahvena ebaseaduslikku püüdmist, mistõttu seni levinud praktika kohaselt on selline arv kalu tavapäraselt loendatud ning isendite arvu alusel keskkonnale tekitatud kahju arvutatud. Ringkonnaprokuröri hinnangul ei ole kriminaalasjas möödunud mõistlikku menetlusaega. M. Leasele heidetakse ette küll teise astme kuriteo toimepanemist, kuid tuleb möönda, et tegu on spetsiifilise kuriteoliigiga, mille puhul ei saa eeldada sama kiiret menetluse läbiviimist kui näiteks varguse, omastamise vms kuriteo puhul.

1. septembril 2018 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus M. Lease avaldus, milles ta teatab, et nõustub kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 274 2 lg 1 alusel. Samal kuupäeval registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus kannatanu, s.o XXX, kirjalikud seisukohad, kes palub jätta maakohtu otsus kui seaduslik ja põhjendatud muutmata. Apellandi väide, et Liivi lahes ahvenapüügil tuleb kohaldada Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2187/2005 artiklist 11 tulenevalt määrust nr 517/2008 on alusetu ja vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidest nähtuvaga. Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 850/98 kohaldumisalaks Põhjameri ja Atlandi ookean, mis tähendab, et määruse nr 517/2008 kohaldumisalaks on määruse nr 850/98 mõttes Põhjameri ja Atlandi ookean. Maakohtu seisukohad selles on õiged. Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2187/2005 kohaldumisalaks on Läänemeri ja võrgusilma nõuete osas on kohaldumisala piiritletud ainult selle määruse III lisas toodud sihtliikidega. Antud sihtliikide hulka ei kuulu, nagu ka maakohus on otsuse lk-l 7 välja toonud, ahven. Maakohus on õigesti leidnud, et ahvenapüügil Läänemeres ei kohaldu Euroopa Liidu Nõukogu määrus nr 2187/2005 ega seda akti rakendav määrus nr 517/
2. Võrgusilmade mõõtmised on teinud pädev mõõtja, järgides kehtivat mõõtemetoodikat ja kasutades nõuetekohaselt kalibreeritud mõõtevahendit. Seega on mõõtetulemuste jälgitavus MõõteS § 5 lg 1 kohaselt tõendatud ja M. Leasele süüdistuses etteheidetav tegu tõendatud. Apellandi väide, et kahju arvestamisel tulnuks lähtuda kala massist ja mitte isendite arvust, sest mitteohustatud ahvena ühel isendil ei saa olla turuhind, on alusetu ja vastuolus kalapüügiseaduses ja selle alusel vastuvõetud Vabariigi Valitsuse määruses nr 67 „ Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ (edaspidi Määrus nr 67) sätestatuga.

§ 73

lg 3 kohaselt kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi või veetaime ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega nr 67. Määruse nr 67 § 2 lg 1 kohaselt kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju suurus arvutatakse kalapüügiseaduse § 73 lõikes 1 nimetatud juhul ja lisas 1 või kalapüügiseaduse § 73 lõikes 5 nimetatud kahju hüvitamise määrade järgi vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. Apellandi väide, et

§ 73

lg 3 kohaselt tuleb kahju arvestamisel kas isendite kaupa või kilogrammi 9 kaupa lähtuda kalaliigi ohustatusest, kaitsestaatusest või turuhinnast on ebaselge ja vastuolus antud lõikest tulenevaga. Nimetatud kriteeriume tuleb kasutada kahjumäära kindlaksmääramisel ja mitte kahju arvestamise meetodi valiku alusena. Vabariigi Valitsus on neid kriteeriume arvestades kehtestanud Määruse nr 67 lisas 1 kahjumäära ahvena puhul 3,2 eurot isendi kohta ja 7,5 eurot kilogrammi kohta. See, kas kahju arvestamisel tuleb lähtuda isendite arvust või kaalust on sätestatud Määruse nr 67 § 2 lg-is 1, mille kohaselt on meetodi valiku aluseks isendite arvu määramise võimalikkus või mõistlikkus. Arvu määramise võimalikkus ja mõistlikus on määratlemata õigusmõisted. Võttes arvesse süüdistuses nimetatud ahvenate suurust ja nende kogust oli objektiivselt võimalik ja mõistlik neid isendi kaupa loetleda. Kaalupõhine kahju arvestamine tuleks kõne alla olukordades, kus objektiivselt oleks võimalik aga on ebamõistlik isendeid loetleda, nt mitme tonni kilu või räime puhul. Seega on keskkonnale tekitatud kahju arvestus toimunud vastavalt kalapüügiseaduses ja selle alusel vastuvõetud Määruses nr 67 toodud metoodikale ning kahju suuruse arvestamisel on lähtutud korrektsetest kahjumääradest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Süüdistatava kaitsja on esitanud apellatsioonis sisuliselt kaks väidet, mille alusel taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja M. Lease õigeksmõistmist. Esiteks leiab kaitsja, et M. Leasele esitatud süüdistus lubatust väiksema silmaga nakkevõrkude kasutamises ahvenate püügiks ei ole tõendatud, kuna kriminaalmenetluses on rikutud M. Lease poolt kasutatud nakkevõrkude võrgusilmade mõõtmisel kehtiva mõõtemetoodika nõudeid. Nimelt tuleneb kaitsja hinnangul Euroopa Liidu õigusest – s.o Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 517/2008/EÜ preambuli p-st 6 ja artiklist 23 lg 2, Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 2187/2005/EÜ artiklist 11 –, et nakkevõrkude võrgusilma mõõtmine on Euroopa Liidus lubatav üksnes vastava elektroonilise mõõteriistaga, mitte mõõtekiiluga, millega teostati võrgusilmade mõõtmine arutatavas kriminaalasjas. Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile liiklusasjas (3-1-1-36-10 p 10), leiab kaitsja, et mõõtetegevuse jälgitavus ei ole mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes tõendatud ning see tingib M. Lease õigeksmõistmise. Ringkonnakohus apellandi eeltoodud käsitlusega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi keskkonnasüütegusid puudutavas praktikas on leitud, et Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p-st 2 tulenevalt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud, kui riik tugineb mõõtetulemusele selleks, et tõendada mõne avalik-õigusliku normi rikkumist, mille tõttu tehakse isikut koormav ettekirjutus, kohaldatakse (väärteo-)karistust või piiratakse eriõigust, sõltumata, millise menetluse raames mõõtmine on tehtud (RKKKo 3-1-1-67-14, p 57). Sealsamas on Riigikohus selgitanud, et MõõteS § 5 lg 2 p 2 kehtib ka siis, kui riik tugineb mõõtetulemusele selleks, et tõendada vastava keskkonna-alase eriseaduse sätete alusel esitatud keskkonnakahju-hüvitise nõude olemasolu või ulatust (p 60). M. Leasele heidetakse süüdistuse kohaselt ette Kalapüügieeskirja § 26 lg 2, § 14 lg 1 rikkumist. Keskkonnainspektsiooni õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb

§ 73

lgst 6, nõude ulatuse aluseks on

§ 73lg-d 1, 3 ja 6.

Ringkonnakohtu hinnangul on 10 maakohus lugenud õigesti tõendatuks, et mõõtetulemus on arutatavas kriminaalasjas jälgitav. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Maakohus on tuvastanud ning apellatsioonis ei ole seda vaidlustatud, et mõõtmise teostas pädev mõõtja AK, kelle poolt kasutatud vastav mõõtekiil oli kalibreeritud. Samasisulise seisukoha nagu apellatsioonis, s.o mõõtmised tulnuks teostada elektroonilise mõõteriistaga, mitte mõõtekiiluga, esitas kaitsja maakohtus ning kohtukolleegiumi hinnangul on esimese astme kohus sellele kaitseväitele vastamisel viidanud asjakohastele Euroopa Liidu õigusaktidele ning tõlgendanud õigesti nende sisu. Maakohus leidis kaitsja viidatud Euroopa Liidu õigusakte analüüsides, et elektroonilise mõõteseadme kasutamine on kohustuslik Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 märgitud veekogudel, kuhu Läänemeri ei kuulu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on näidanud piisava põhjalikkusega ära, miks ei kehti arutataval juhul võrgusilmade suuruste mõõtmisel määrustest nr 517/2008 ja nr 2187/2005 tulenevad eeskirjad teostada mõõtmisi elektroonilise mõõteriistaga. Olenemata asjaolust, et Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 lg 2 järgi on Euroopa Liidu määrused tervikuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides (vt nt RKHK 3-3-1-77-14, p 12), ei tulene kaitsja viidatud määrustest, et need kehtestaksid vastava mõõteriista kasutamise kohustuse Läänemerel või täpsemalt Liivi lahes, mis on süüdistuse kohaselt kuriteo toimepanemise kohaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning märgib täpsustavalt, et kõnealustest määrustest tulenevate eeskirjade puhul tuleb tähelepanu pöörata, mis veekogude ja kalaliikide suhtes need kehtivad. Apellandi käsitlus nagu kehtivad vastavad eeskirjad kõikides liikmesriikides, olenemata veekogust või kalaliigist, on vastuolus apellatsioonis viidatud määruste sisuga. Apellatsioonis viidatud määruse nr 517/2008 preambuli p 6 toonitab vajadust Euroopa Liidu õigusaktide selguse huvides tunnistada määrus nr 129/2003 kehtetuks ja asendada määrusega nr 517/

1. Sama määruse artikkel 23 lg 2 kujutab endast preambuli p-s 6 sõnastatud eesmärgi rakendusnormi ehk sellega tunnistati määrus nr 129/2003 kehtetuks. Järgnevalt kaitsja viidatud määruse nr 2187/2005 artikkel 11 sätestab koosmõjul määruse nr 517/2008 eelviidatud sätetega, et kalavõrkude silmasuuruse ja võrguniidi jämeduse määramine toimub määruses nr 517/2008 kehtestatud eeskirjade alusel. Määruse nr 2187/2005 art 1 kohaselt kohaldatakse määrust selle lisas 1 osutatud geograafilistes piirkondades, kus on nimetatud ka Liivi lahte hõlmav alarajoon 28-
2. Vaatamata määruse territoriaalsele kohaldatavusele, ei saa tähelepanuta jätta, nagu ka prokuröri ja kannatanu kirjalikes seisukohtades on õigesti viidatud, et määruse nr 2187/2005 sätestab eeskirjad selle lisades 2 ja 3 määratletud sihtliikidele. Nii reguleerib määrus selle lisade kohaselt küll näiteks kilu, heeringa, lesta, tursa, lõhe jt kalaliikide püüginõudeid, kuid mitte ahvena oma, mille ebaseaduslikus püügis M. Least süüdistatakse. Seega ei kohaldu kaitsja viidatud määruse nr 2187/2005 nõuded süüdistuses märgitud kalaliigi suhtes. Mis puudutab konkreetselt elektroonilise mõõteriista kasutamise kohustust, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et süüdistuses märgitud Liivi lahest püütud kalade osas see ei kehti. Määruse nr 517/2008 p-s 3 on sõnastatud vajadus kehtestada uue mõõteriista kasutamise kohustus liikmesriikides. Samas sätestab nimetatud määruse artikkel 1 üheseltmõistetavalt, et määruse nõuded, sh elektroonilise mõõteriista kasutamise kohustus, kehtestatakse määruse nr 850/98 rakendamiseks. Määrus nr 11 517/2008 ei nimeta veekogusid, mille suhtes määrust kohaldatakse. Ringkonnakohus märgib, et määruse 850/98 art 1 kohaselt kohaldatakse määruses toodud nõudeid selle artiklis 2 nimetatud veekogudel, kokku 8 piirkonnas. Need on määratletud sama määruse artiklis 2 geograafiliste koordinaatide, geograafiliste nimetuste ning ICES-i ja CECAF-i rajoonide (s.o Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu ja Ida-Atlandi keskosa kalanduskomitee määratletud piirkonnad, määruse art 2 lg 2) alusel. ICES-i alarajoone Läänemerel kajastab näiteks Kalapüügieeskirja lisa
3. Liivi lahe piirkond kuulub ICESi alarajooni 28-
4. Nimetatud alarajoon aga ei kuulu määruse nr 850/98 artiklis 2 sätestatud piirkondade alla. Seega Euroopa Liidu määrustest tulenevad eeskirjad süüdistuses märgitud asjaolude tuvastamist ei puuduta. Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohtule apellandi väidete põhjal tuvastatav, et M. Lease kasutatud nakkevõrkude võrgusilmade mõõtmine käesolevas kriminaalmenetluses mõõtekiiluga olnuks lubamatu. Mõõtmise ajal
5. novembril 2016 kehtinud Kalapüügieeskirja § 17 lg 1 (kehtiva eeskirja § 18 lg 1) sätestas, et püügivahendi silmasuurust mõõdetakse mõõtekiiluga. Seega apellatsiooni vastavad väited maakohtu otsuse tühistamist kaasa ei too. Teiseks leiab kaitsja, et M. Leasele esitatud süüdistuse puhul on tõendamata suur kahju keskkonnale. See väide on ebatäpne. M. Leasele on esitatud süüdistus KarS § 361 lg 1 järgi, mille koosseisupäraseks tagajärjeks ei ole suur, vaid oluline kahju keskkonnale. Süüdistuse kohaselt püüdis M. Leas ebaseaduslikult 1557 ahvenat, millega tekitas Kalapüügiseaduse (

) § 73 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määruses nr 67 kehtestatud arvestusmäärade kohaselt keskkonnakahju kokku 24 912 eurot. Maakohus on eelnimetatud süüdistuse asjaolud tuvastanud ning kvalifitseerinud M. Lease tekitatud kahju õigesti KarS § 121 p-s 1 sätestatud olulise kahjuna (4000 eurot), mitte selle sätte p-s 2 sätestatud suure kahjuna (40 000 eurot). Apellatsiooni järgnevad etteheited kahju tõendatuse osas tuginevad sellele, et M. Lease poolt ebaseadusliku kalapüügiga tekitatud kahju tuvastamisel tulnuks võtta aluseks kahjustatud ahvenate kaal, mitte nende arv. Valitsuse määruse nr 67 kehtestatud kahju tuvastamise kriteeriumid, mis võimaldavad laia levikuga ahvena puhul võtta kahjuhüvitise määra aluseks isendite arvu, on kaitsja hinnangul vastuolus Kalapüügiseaduse (

) keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Kohtukolleegium märgib, et oluline kahju keskkonnale on KarS-is määratlemata õigusmõiste, n-ö blanketne koosseisutunnus, mis kuulub sisustamisele nagu teisedki KarS-i blanketsed süüteokoosseisud – vastavate eriseaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide alusel. Kehtivas õiguses tulenevad kaladele tekitatud kahju ulatuse määratlemise kriteeriumid

§-st 73 ja selle normi alusel vastu võetud Valitsuse määrusest nr 67 (Vabariigi Valitsuse

1. juuli 2015.a määrus nr 67 Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm; RT I, 26.06.2015, 11). Nimetatud määruse § 2 lg 1 kohaselt arvutatakse kalavarudele tekitatud kahju vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. Määruse lisas 1 on esitatud kahju hüvitamise määrad erinevate kalaliikide puhul nii isendite arvu kui kaalu alusel. Määruse § 2 lg-st 1 tulenevalt on kahju tuvastamisel esmaseks arvestusviisiks tõepoolest isendite arv, alles seejärel, kui isendite arvu pole võimalik määratleda või see on ebamõistlik, nende kaal. Apellatsioonis pole iseenesest väidetud ning teo tehiolusid arvestades pole alust väita, et M. Lease püütud kalade loendamine oli tegelikult võimatu või ebamõistlik. Ringkonnakohus nõustub prokuröri 12 ja kannatanu kirjalikes seisukohtades märgituga, et määruse § 2 lg 1 mõtte kohaselt on isendite arvu üleslugemine võimatu või ebamõistlik eelkõige märkimisväärselt suure koguse (tonnides) püütud väikesemõõduliste kalade puhul. Asjaolu, et määruse § 2 lgs 1 nimetatud põhimõte on kaitsja hinnangul vastuolus kõrgema õigusaktiga, s.o kalapüügiseadusega, ei võimalda kohtul jätta kõrvale selle põhimõtte aluseks olevat õigusnormi. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt PS § 152 lg-st 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-st 1, on kohtul võimalik jätta seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (vt RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Kaitsja ei ole taotlenud põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist, et kontrollida määruses kehtestatud kaladele tekitatud kahju ulatuse tuvastamise korra vastavust põhiseaduse mõnele sättele. Ringkonnakohtul ei teki kahtlusi määruse põhiseaduspärasuses. Süüdistuses on seega tuginetud olulise kahju sisustamisel kehtivas õiguses sätestatud alustele ning maakohus on õigesti nendest tulenevalt kahju ulatuse tuvastanud. Seega apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamist ega M. Lease õigeksmõistmist kaasa ei too. Apellatsiooni alternatiivsele taotlusele lõpetada kriminaalasjas menetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega KarS § 2742 alusel vastab kohtukolleegium eitavalt, märkides järgmist. Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise motiivil lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (RKKK 3-1-1-4-17, p 37). Ringkonnakohus leiab, et menetlus KarS § 361 lg 1 järgi ei ole olnud ebamõistlikult pikk. Esmalt tuleb määratleda, mis ajahetkest hakkas kulgema mõistlik aeg arutatavas kriminaalasjas (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 586 jj). Viidatud lahendis väljendatud Riigikohtu selgituste kohaselt teenib õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul esmajoones eesmärki vältida, et süüdistatav jääks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda (p 593), mistõttu on menetluse sellisest toimest alust rääkida alates hetkest, mil riigi toimetatav menetlus hakkab isikut vahetult mõjutama, millest omakorda saab rääkida nt isiku ülekuulamisest kahtlustatavana (p 587). Seejuures on otsuses selgitatud, et pelgalt kriminaalasja alustamine kui selline isiku seisundit eelmainitud tähenduses oluliselt ei mõjuta (p 588). Võttes aluseks prokuröri poolt esitatud seisukohtade lisaks oleva kriminaalmenetlusregistri väljavõtte kohtueelse menetluse käigu kohta, kriminaaltoimiku materjalidest nähtuva, leiab kriminaalkolleegium, et mõistliku menetlusaja kulgemise alguspunktina tuleb määratleda
2. november 2015, mil teostati läbiotsimine M. Lease elukohas. Mõistliku menetlusaja algusest tänaseni, s.o teise astme kohtu lahendini, on kulgenud veidi alla 3 aasta, mida ei saa pidada ajaliselt ebamõistlikuks ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestades. Ringkonnakohus tõdeb prokuröri esitatud menetlustoimingute nimekirja alusel, et krimnaalasja kohtueelses menetluses esines menetlejal väheaktiivseid perioode ja mõningaid seisakuid. Samas märgib ringkonnakohus, et kohtueelne menetlus on arutataval juhul tulenevalt menetletava kuriteo spetsiifikast aeganõudvam kui kohtupraktikas tavapärasemate teise astme, nt n-ö masskuritegude 13 puhul (varavastased, liiklus-, vägivallakuriteod). Seda just tulenevalt keskkonnasüütegude valdkonna spetsiifikast, karistusõigusnormi blanketsusest, vajadusest orienteeruda keskkonnaseadusandluses. Seetõttu, kuigi menetlustoimingute nimekirjast kulus menetlejal märksa rohkem aega otsustamaks, mis osas on põhjendatud menetluse lõpetamine, kas on vajalik koguda täiendavad tõendeid, on see vähemalt osaliselt põhjendatav menetletava kuriteo spetsiifilisusega. Menetlustoimingute nimekirjast nähtuvad kohtueelse menetluse väheaktiivsuse/passiivsuse perioodid ei ole kokkuvõttes sellised, mis tingiksid menetletava kuriteo puhul mõistliku menetlusaja ületamise. Ringkonnakohus mainib lisaks, et esimeses kohtuastmes kaitsja mõistliku menetlusaja möödumise vastuväidet esitanud ei ole. Järelikult tuleb lugeda, et mõistlik menetlusaeg hakkas kulgema alates 2015 novembri keskpaigast ja seda ei ole tänaseks ületatud. Mis puudutab kohtueelses menetluses esinenud mõningaid seisakuid, siis leiab ringkonnakohus, et arvestades eelviidatud Riigikohtu lahendist 3-1-1-4-17 tulenevaid juhiseid, tasakaalustab kohtueelse menetluse seisakutest tulenevat mõistliku menetlusaja võimalikku riivet piisavalt M. Leasele mõistetud leebe karistus. Kokkuvõtvalt asub kriminaalkolleegium seega seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole sedastatav selline mõistliku menetlusaja riive, mis tingiks KrMS §-s 2742 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise. Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi sisulist vastuväidet maakohtu poolt mõistetud ja maakohtu poolt motiveeritud karistusmäärale e, miks peaks mõistetud karistus olema kergem maakohtu poolt juba niigi alla sanktsiooni keskmäära mõistetud rahalise karistuse. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse kergendada maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust. Kohtul ei lasu kohustust ise vastavasisulisi põhjendusi välja mõelda, et neid siis ise ka ümber lükata. Eelmärgitu kehtib ka apellatsioonide taotluste kohta, mis puudutab konfiskeerimise kohaldamist ja tsiviilhagi rahuldamist. Taotlus jätta M. Lease poolt kuriteo toimepanemisel kasutatud kalavõrgud konfiskeerimata tugines sellele, et M. Leas mõistetakse apellatsioonis esitatud argumentidel õigeks. Samale argumentatsioonile tugines apellatsiooni taotlus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse M. Lease süüdimõistmises muutmata, jäävad apellatsiooni taotlused tsiviilhagi ja konfiskeerimise tühistamise osas seega rahuldamata. Küll aga on ringkonnakohtule tuvastatavad liitkaristuse mõistmise osas maakohtu otsuses mõningad ebatäpsused, mistõttu peab kohtukolleegium vajalikuks apellatsioonide piiridest väljuvalt märkida järgmist. M. Leas pani uue kuriteo toime Pärnu Maakohtu
3. juuli 2015 otsusega KarS § 73 lgte 1,3 alusel määratud 5-aastasel katseajal. Maakohus mõistis M. Leasele KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks rahalise karistuse ning jättis eelmise kohtuotsusega mõistetud tingimisi vangistuse täitmisele pööramata. KarS § 73 lg 5 sätestab tõepoolest, et kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Samas aga on maakohtul jäänud tähelepanuta KarS § 73 lg 5 teine lause. Nimelt sätestab see, et kohus võib sellisel juhul jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Tallinna Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas selgitanud, et rahalise karistuse mõistmine isikutele, kes on katseajal pannud toime uue tahtliku 14 kuriteo ei tähenda automaatselt reaalsest vangistusest pääsemist, vaid seda, et tuleb ära kanda eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalne vangistus ja ka uue kuriteo eest mõistetav rahaline karistus (vt KarS § 74 lg-ga 6 seoses Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2016 otsus nr 1-16-4287). Kohtukolleegium, jäädes oma varasema praktika juurde samas küsimuses, leiab, et KarS § 73 lg 5 sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik vangistus, selgitatakse kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Antud asjas esinebki ülalmainitud ringkonnakohtu lahendis toodud olukord, kus vangistusega karistatud ning katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepannud isikule mõistetakse uue kuriteo eest rahaline karistus. Ent vaidlustatavas otsuses puudub mis iganes põhjendus selle kohta, miks kaldus kohus KarS § 73 lg-s 5 sätestatud üldreeglist ning jättis eelmise kohtuotsusega M. Leasele mõistetud vangistuse täitmisele pööramata. Eelmärgitud minetus ei ole aga toonud kaasa põhjendamatut ja ebaseaduslikku kohtuotsust, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramine M. Lease varasemat karistatust ja uue kuriteo liiki arvestades tema suhtes eripreventiivselt vajalik. M. Least on karistatud vabadusevastase (KarS § 137 lg 1) ja alaealise vastu (KarS § 178 lg 1) toime pandud kuritegude eest. Uus kuritegu, milles M. Leas on süüdi mõistetud, on keskkonnakuritegu, s.o varasematega võrreldes eriliigiline. Seega võib väita, et eelmise kohtuotsusega mõistetud tingimisi vangistuse karistusähvardus on siiani omanud mõju hoida M. Least jätkamast sarnaste kuritegude toimepanemist, milles ta on varem süüdi mõistetud. Ühtlasi väärib seejuures arvestamist, et M. Leasele määrati
5. juuli 2015 otsusega seaduses ette nähtud maksimaalne katseaeg (5 aastat), mis hakkas kulgema otsuse kuulutamisest (KarS § 78 p 1). M. Leasele määratud katseaeg jätkub veel pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist, kestes märkimisväärse aja, s.o vähemalt poolteist aastat. Lisaks leiab ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljuvalt, et maakohtu otsuse resolutsiooni teine ja kolmas lause on sõnastatud ebaõnnestunult ning vajab ringkonnakohtu otsusega täpsustamist. Maakohtu otsuse resolutsiooni teisest lausest nähtuvalt on maakohus „suurendanud“ mõistetud rahalist karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata vangistuse võrra. Kohtukolleegium selgitab, et liitmine või ühega teise „suurendamine“ ei ole eriliigiliste karistuste puhul kehtiva õiguse kohaselt võimalik. Juhul kui on tegemist eriliigiliste põhikaristustega, tuleb lugeda KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud juhtumil mitme kohtuotsuse järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused tulenevad KarS § 64 lg-test 2 ja 4 (vt RKKKo 3-1-1-31-06, p 8). Viimases kohtuotsuses tuleb sel juhul obligatoorselt ära näidata, millise varasema kohtuotsusega mõistetud karistustega karistuste liidu moodustavad (RKKK 3-1-1-31-06, p 8; 3-1-1-1-13, p 23.1). Seega täpsustab ringkonnakohus oma otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni teist lauset. 15 Apellatsioonis taotleb kaitsja maa- ja ringkonnakohtus tekkinud menetluskulude, s.o sundraha ja valitud kaitsja tasude, hüvitamist riigi poolt. Alust maakohtus tekkinud menetluskulude osas maakohtu otsuse tühistamiseks ei esine, kuna maakohus mõistis õigesti M. Lease suhtes süüdimõistvat otsust tehes temalt vastavad menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel välja. Seetõttu jääb apellatsiooni taotlus maakohtus tekkinud menetluskulude osas otsuse tühistamiseks ja kaitsjal maakohtus tekkinud kulude hüvitamiseks riigilt rahuldamata. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonimenetluse kulud juhul, kui tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 tehtud lahend, riik. Ringkonnakohus teeb lahendi KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel, täpsustades maakohtu otsust, mistõttu tuleb selgitada riigi poolt hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud. Valitud kaitsja vandeadvokaat A. Simson esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasu hüvitamiseks summas 1200 eurot koos käibemaksuga, mis moodustub maakohtu otsusega tutvumisele ja Euroopa Liidu õigusaktide analüüsile kulunud 1 tunnist, kliendiga nõupidamisele kulunud 1 tunnist ja apellatsiooni koostamisele kulunud 6 tunnist. Tunnitasu on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Tunnitasu peab kohtukolleegium mõistlikuks. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 3-1-1-58-15, p 14). Apellatsiooni taotlused jäävad valdavalt rahuldamata, välja arvatud apellatsioonimenetluse kulusid puudutav taotlus. Selle taotluse rahuldamise aluseks ei ole aga apellatsiooni väited. Apellatsioonis on olulises osas korratud maakohtus esitatud teese. Seega on apellatsioon enamuses osas põhjendamatu. Kohtukolleegium märgib, et arvestades apellatsiooni sisu ja apellatsioonimenetluse tulemust, on põhjendatud kaitsetegevuse ajakuluks apellatsioonimenetluses 3 tundi. Tunnitasu arvestades teeb see mõistlikuks kuluks 375 eurot, millele lisandub 75 eurot käibemaksu. Seega mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja kokku 450 eurot. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni M. Leasele mõistetud liitkaristuse osas ja rahuldab apellatsiooni osaliselt apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskude osas. /allkirjastatud digitaalselt/ 16