RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamise viis 5-18-4 18. jaanuar 20

; RT I, 26.02.2015, 3). Planeerimisseaduse neljas peatükk sisaldab riigi eriplaneeringut käsitlevaid norme.

1. EST-FOR Invest OÜ esitas
2. jaanuaril 2017 Rahandusministeeriumile taotluse riigi eriplaneeringu algatamiseks, et rajada puidurafineerimistehas.
3. Riigikogu võttis
4. aprillil 2017 vastu planeerimisseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse, millega täiendas planeerimisseadust § 4 lg-ga 21, § 28 lg 2 p-ga 3 ja § 29 lg 1 p-ga
5. Seadus jõustus
6. mail 2017 (RT I, 04.05.2017, 3).
7. Vabariigi Valitsus algatas
8. mai
9. a korraldusega nr 141 Viljandi ja Tartu maakonnas riigi eriplaneeringu puidurafineerimistehase püstitamiseks ja selle toimimiseks vajaliku taristu rajamiseks ning keskkonnamõju strateegilise hindamise.
10. Tartu linn esitas
11. mail 2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega kohustada Vabariigi Valitsust lõpetama korraldusega nr 141 algatatud riigi eriplaneeringu menetlus või tuvastada selle korralduse õigusvastasus (haldusasi nr 3-18-982). Tartu linn tugines kaebuses muu hulgas

§ 27

lg-te 1, 2 ja 3 ebaõigele tõlgendusele ja kohaldamisele, nõudes Vabariigi Valitsuse antud tõlgenduse õigsuse korral nende sätete põhiseadusvastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. Halduskohus tagastas

1. juuni
2. a määrusega kaebuse läbivaatamatult kaebeõiguse puudumise tõttu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. oktoobri
4. a määrusega Tartu linna määruskaebuse Tallinna Halduskohtu määruse peale 5-18-4 rahuldamata. Tartu linn esitas
5. oktoobril 2018 Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule (haldusasi nr 3-18-982).
6. Tartu Linnavolikogu võttis
7. septembril 2018 vastu otsuse esitada Riigikohtule taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks

§ 4

lg 21 (osas, milles see lubab riigi eriplaneeringu koostamise korraldajal sõlmida lepingu riigi eriplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga riigi eriplaneeringu tellimise ja

§ 4

lg 2 p-s 5 nimetatud mõjude hindamise kulude katmiseks), § 27 lg-d 1, 2 ja 3, § 28 lg 2 p 3 ning § 29 lg 1 p

1. Sama otsusega kiitis volikogu heaks taotluse teksti. Otsuse poolt hääletas kolmkümmend viis linnavolikogu saadikut.
2. Vabariigi Valitsus lõpetas
3. novembri
4. a korraldusega nr 290 riigi eriplaneeringu koostamise puidurafineerimistehase ja selle toimimiseks vajaliku taristu kavandamiseks ning keskkonnamõju strateegilise hindamise ülekaaluka avaliku huvi tõttu

§ 29lg 1 alusel.

Riigikohtu halduskolleegium lõpetas

1. jaanuari
2. a määrusega menetluse asjas nr 3-18-982 HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata. TARTU LINNAVOLIKOGU PÕHJENDUSED
3. Riigi eriplaneeringu regulatsioon riivab põhiseaduse (PS) § 154 lg-st 1 tulenevat kohaliku omavalitsuse üksuste õigust seaduste alusel iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (enesekorraldusõigust).
4. Riigi eriplaneeringuga kavandatavate ehitiste planeerimine on küll riigielu küsimuse lahendamine, kuid selle käigus sekkutakse siiski ka kohaliku elu küsimustesse. Nendeks on konkreetse omavalitsusüksuse ruumiline planeerimine ja laiemas mõttes majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise keskkonna ja looduskeskkonna arengu planeerimine omavalitsusüksuses nt arengukava ja eelarvestrateegia kaudu. Riigi eriplaneeringu regulatsiooniga sekkutakse nii selle omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusse, kelle territooriumile ehitise rajamist kavandatakse, kui ka naabruses asuvate omavalitsusüksuste enesekorraldusõigusesse, kui ehitisest lähtuvad mõjud avalduvad nende territooriumil.
5. Enesekorraldusõiguse riive avaldub eeskätt viiel moel. Esiteks võib riigi eriplaneeringu menetluses kehtestada asukoha eelvaliku vastuvõtmise otsusega planeeringualal ajutise planeerimisja ehituskeelu (

§ 42

). Teiseks määratakse riigi eriplaneeringuga olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht omavalitsusüksuse territooriumile (

§ 27lg 1 ja § 41 lg 2).

Kolmandaks määratakse riigi eriplaneeringuga planeeritava objekti ehitusõigus ja muud tingimused, mis üldjuhul määratakse detailplaneeringuga (

§ 43

lg 1 ja § 126) ning riigi eriplaneering on olulise ruumilise mõjuga objekti ehitusprojekti koostamise alus (

§ 27lg 10).

Neljandaks peatub riigi eriplaneeringu kehtestamisega sellega hõlmatud planeeringuala varem kehtestatud planeeringu või selle osa kehtivus. Riigi eriplaneering asendab varasema planeeringu (

§ 53lg 2).

Viiendaks, omavalitsusüksus, kus avalduvad kavandatud ehitisest lähtuvad mõjud, peab nende mõjudega tegelema (sh negatiivseid mõjusid leevendama) ja varem tehtud arenguplaane vastavalt korrigeerima.

1. Riivet pole omavalitsusüksusel võimalik vältida. Seda põhjusel, et riigi eriplaneeringu algatamises, edasises menetluses ja kehtestamises on omavalitsusüksusel võimalik osaleda vaid arvamuste ja ettepanekute esitamisega, mitte aga siduvaid kooskõlastusi või nõusolekuid andes.
2. Eelnev tähendab, et riigi eriplaneeringuga võib riik määrata omavalitsusüksuse territooriumile või selle vahetusse lähedusse olulise mõjuga ehitise asukoha ja selle ehitusõiguse ka siis, kui see on vastuolus omavalitsusüksuse kehtivate planeerimis- ja arengudokumentidega ning volikogu või 2

§ 27lg 1 esimese lause mõttes.

„Suure riikliku huvi“ tähendust on veelgi keerulisem mõista kiirustades, läbi mõtlemata ja üksikjuhtumit silmas pidades vastu võetud

§ 4lg 21, § 28 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 p 3 valguses.

Need sätted võimaldavad riigi eriplaneeringu koostamise ja mõjude hindamise kulusid kanda ka üksnes erahuvidest lähtuval isikul. Teisisõnu on nendele tuginedes võimalik kavandada olulise ruumilise mõjuga ehitist ka pelgalt erahuvidest ajendatuna. Samas ei ole seaduses lahendusi, mis tagaksid sellises olukorras planeerimismenetluse ja mõjude hindamise objektiivsuse. Samuti pole selge, milline on

§ 27

lg 1 teises lauses toodud valdkondade loetelu mõju selle üle otsustamisele, kas konkreetse ehitise kavandamiseks on võimalik kasutada riigi eriplaneeringut. Jääb selgusetuks, milliste ehitiste kavandamiseks võib kasutada riigi eriplaneeringut

§ 27lg 3 alusel.

14. Enesekorraldusõiguse riive pole ka proportsionaalne, et saavutada seaduse seletuskirjas deklareeritud eesmärki tagada riigi jaoks oluliste ehitiste efektiivne planeerimine ja ehitamine ning avalike huvide kaitstus. 15.

§ 27

lg-d 1, 2 ja 3, mis võimaldavad riigi eriplaneeringu kohaldamisala laiendavalt sisustada, ning

§ 4

lg 21, § 28 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 p 3, mis võimaldavad riigi eriplaneeringu koostamise ja mõjude hindamise kulusid kanda huvitatud isikul, ei ole olemasoleval kujul sobivad saavutamaks seatud eesmärki. Normid, mis võimaldavad koostada riigi eriplaneeringu ka ehitiste kohta, mis ei kuulu kitsalt

§ 27

lg 1 teises lauses loetletud valdkondadesse ja mille toimimise vastu on eelkõige erahuvi, ning mis lisaks võimaldavad ka planeeringu koostamise ja mõjude hindamise kulud katta isikul, kes juhindub erahuvidest, ei aita kaasa sellele, et efektiivselt planeeritaks ja ehitataks ehitisi, mille toimimine on eelkõige oluline kogu riigi üldistes avalikes huvides. 16. Riigi eriplaneeringu normistik pole ka vajalik riigile oluliste ehitiste efektiivseks planeerimiseks. Esiteks oleks sama tõhus, kuid omavalitsusüksusi vähem koormav, kui riigi eriplaneeringut saaks kasutada vaid selliste ehitiste puhul, mille toimimine on riigi jaoks oluline ja mis kuuluvad kitsalt

§ 27lg 1 teises lauses nimetatud valdkondadesse.

Teiseks on samal eesmärgil võimalik kasutada kohaliku omavalitsuse eriplaneeringut (

§-d 95–123). 17. Viimaks pole vaidlusaluste normidega põhjustatud riive mõõdukas. Riigi eriplaneeringuga toimuv sekkumine omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusesse on väga intensiivne. Kuigi põhimõtteliselt on ka eesmärk väga kaalukas, tuleb silmas pidada, et olemasolevad normid võimaldavad riigi eriplaneeringut kasutada, püstitamaks mis tahes valdkonda kuuluvaid olulise ruumilise mõjuga ehitisi, mille toimimine võib olla eeskätt erahuvides. Mõõdukaks ei saa pidada väga intensiivset sekkumist enesekorraldusõigusesse, kui see võib toimuda sisuliselt igasuguse olulise ruumilise mõjuga tegevuse planeerimiseks. Riigi eriplaneeringuga sekkumist enesekorraldusõigusesse võiks mööndustega pidada mõõdupäraseks juhul, kui riigi eriplaneeringuga kavandataks üksnes selliseid ehitisi, mis on vajalikud kogu riigi üldistes huvides ja mille puhul riiklik huvi prevaleerib erahuvi üle. Sellised ehitised on

§ 27lg 1 teises lauses loetletud valdkondadesse kuuluvad ehitised.

18. Mõõdukaks ei muuda riivet ka see, et planeerimisseadus näeb ette omavalitsusüksuste kaasamise menetlusse ja nende arvamuste ärakuulamise erinevates menetlusetappides. Nimelt pole sellised arvamused ja ettepanekud ühelgi juhul otsustajatele siduvad. Mõõdukuse saavutamiseks niivõrd 3

§ 4

lg 21, § 28 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 p 3 ei riiva omavalitsusüksuste enesekorraldusõigust, mistõttu nende põhiseaduspärasust pole vaja hinnata.

§ 4

lg-ga 21 ei anta planeeringust huvitatud eraõiguslikule isikule üle planeeringu koostamist, koostamise tellimist ja erinevate menetlustoimingute tegemist. Riigi eriplaneeringu koostaja ja mõjude hindaja valitakse arendajast sõltumatult riigihankega. Nende tegevust jääb korraldama riik, mitte planeeringust huvitatud isik. Isegi kui

§ 4

lg-s 21, § 28 lg 2 p-s 3 ja § 29 lg 1 p-s 3 peituks taotleja väidetud oht kallutada tulemust huvitatud isikule soodsas suunas, ei puuduta see spetsiifiliselt omavalitsusüksusi. 22.

§ 27lg-d 1, 2 ja 3 riivavad omavalitsusüksuste enesekorraldusõigust.

Neid sätteid ei saa samas pidada õigusselgusetuks.

§ 27

lg-s 1 kasutatud „suur riiklik huvi“ on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel on avar otsustusruum. Asjaolu, et eraõiguslik isik võib olla riigi eriplaneeringust huvitatud, ei välista planeeringu vastu suure riikliku huvi olemasolu ega muuda sellega

§ 27

lg-t 1 õigusselgusetuks.

§ 27

lg 1 teisest lausest ja lg 2 sõnastusest, milles on nimetatud lg 1 teises lauses loetletud valdkondade alla mittemahtuvaid ehitisi, ning seaduse seletuskirjast järeldub, et

§ 27lg 1 teise lause loetelu valdkondadest on avatud.

Ka see, millistele tingimustele peab ehitis vastama, et selle kohta oleks võimalik koostada riigi eriplaneering

§ 27lg 3 alusel, on tõlgendamise teel kindlaks tehtav.

Kuna

§ 27

lg 3 viitab

§ 27

lg-s 1 sätestatud tingimustele üldiselt, tuleb eeldada, et muu ehitise puhul peavad täidetud olema kõik

§ 27lg-s 1 toodud tingimused.

23.

§ 27

lg-test 1, 2 ja 3 tingitud riive on sobiv, vajalik ja mõõdukas, et saavutada eesmärki püstitada olulise ruumilise mõjuga ehitis, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Võttes ühelt poolt arvesse riigi planeerimishuvide kaalukust riigile oluliste ehitiste planeerimisel ja teisalt omavalitsusüksuste enesekorraldusõiguse riivet vähendavaid meetmeid (menetlusse kaasatus ja õigus vaidlustada planeeringu kehtestamise otsus), tuleb pidada

§ 27lg-d 1, 2 ja 3 mõõdukaks.

Õiguskantsler

1. Õiguskantsleri hinnangul on vaidlustatud sätted põhiseaduspärased.
2. Enesekorraldusõigust ei riiva ega saa seetõttu olla põhiseadusega vastuolus

§ 4lg 21, § 28 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 p 3.

Võimalus, et planeeringu menetlemise kulu kannab planeeringust huvitatud isik, kehtib kõigi planeeringuliikide kohta. Ei ole alust väita, et riigi eriplaneeringut mõjutab õigusvastaselt, kui selle menetluskulu kannab planeeringust huvitatud isik. Pelgalt menetluskulu kandmisega planeeringu sisu mõjutada ei saa mh seetõttu, et riigi eriplaneeringu menetluse ja selle keskkonnamõjude hindamise vastu on eeldatavasti kõrgendatud avalikkuse huvi ning kõik huvitatud isikud saavad selles osaleda. Ka enne nende sätete jõustumist võis

§ 4lg 2 p-de 3 ja 6 4

§ 27lg-d 1, 2 ja 3 riivavad omavalitsusüksuste enesekorraldusõigust.

27.

§ 27

lg-d 1, 2 ja 3 ei saa pidada õigusselgusetuks.

§ 27

lg-s 1 kasutatud „suur riiklik huvi“ on määratlemata õigusmõiste, mis annab otsustajale suure kaalutlusruumi. Määratlemata õigusmõiste kasutamine on paratamatu ja ei tähenda iseenesest õigusselgusetust. Selle sisu tuleb avada tõlgendamise teel. Riiklik huvi tuleb esile tuua ja seda tuleb põhjendada iga kord, kui sellele tuginedes algatatakse riigi eriplaneering.

§ 27

lg 1 teist lauset ei saa pidada ebaselgeks üksnes sõna „eelkõige“ kasutamise tõttu. On selge, et see muudab järgneva lause näitlikuks loeteluks. Suur riiklik huvi ei välista erahuvi konkreetse ehitise vastu ega Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobril 2018 asjas nr 3-17-2132 tehtud määruse kohaselt ka seda, et ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Planeerimisseaduse eelnõu seletuskirjast selgub, et

§ 27lg 2 ei sisalda lõplikku loetelu.

Vabariigi Valitsus võib

§ 27

lg-le 3 tuginedes algatada planeeringu ka loetelus nimetamata ehitise püstitamiseks, kui see vastab

§ 27lg 1 tingimustele.

Ka

§ 27

lg 3 alusel algatatud eriplaneeringuga kavandatavast ehitisest võib olla huvitatud eraõiguslik isik. 28. Omavalitsusüksuste enesekorraldusõigusega hõlmatud planeerimispädevuse riive, mille

§ 27

lg-d 1, 2 ja 3 kaasa toovad, on proportsionaalne saavutamaks eesmärki kavandada olulise ruumilise mõjuga ehitisi, mille vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Eriplaneeringu menetlus on kaheldamatult sobiv selle eesmärgi saavutamiseks. Riigi eriplaneering on sel eesmärgil ka vajalik. Alternatiiv algatada eraldi planeeringud mitmes omavalitsusüksuses ei oleks kaasamise ulatust, intensiivsust ja menetluskulu arvestades sama tõhus. Peale selle võib niisugusel juhul ühe omavalitsusüksuse vastuseisu tõttu osutuda planeerimine võimatuks (eriti mitut omavalitsusüksust hõlmavate nn joonehitiste puhul). Mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada, et kuigi riive on intensiivne, on kaalukas ka eesmärk hoolitseda riigi huvide eest tervikuna. Omavalitsusüksusel on võimalus planeerimismenetluses osaleda ja seista nõnda kohalike huvide eest.

§ 27

lg-te 1, 2 ja 3 rakendamine eeldab üksikakti andmist, mida tuleb alati põhjendada. Riigi eriplaneeringu koostamise algatamist peab Vabariigi Valitsus põhjendama nii siis, kui see algatatakse

§ 27

lg-s 2 loetletud ehitiste, aga ka

§ 27lg-s 2 nimetamata ehitiste rajamiseks.

Kuna Riigikogu on

§ 27

lg-s 2 riigi eriplaneeringuga lubatud ehitiste liigid täpsemalt määranud, on sel juhul põhjendamiskoormus mõnevõrra väiksem. Seevastu

§ 27

lg 3 kohta on seaduses üksnes üldised suunised, ja seda põhjalikumalt peab Vabariigi Valitsus talle antud õiguse kasutamist põhjendama. Õiguste kaitseks saab omavalitsusüksus pöörduda ka halduskohtusse. Justiitsminister 29. Justiitsministri arvates on vaidlustatud sätted põhiseadusega kooskõlas. 30.

§ 27lg-d 1, 2 ja 3 ei ole õigusselgusetuse tõttu põhiseadusega vastuolus.

Normitehnilised ebaselgused on võimalik ületada tõlgendamise teel.

§ 27

lg 1 teises lauses toodud valdkondade loetelu tuleb tõlgendada kitsendavalt ehk ammendavana – riigi eriplaneering peab jääma nende raamesse.

§ 27

lg-s 2 toodud loetelu tuleks käsitada

§ 27

lg-s 1 sätestatud valdkondade konkretiseeringuna, st seadusandja on välja toonud ehitised, mis kindlasti vastavad

§ 27

lg-s 1 sätestatud tingimustele.

§ 27lg-s 1 kasutatud määratlemata õigusmõiste „suur riiklik huvi“ kasutamine ei tekita põhiseadusvastast selgusetust. 5

§ 4lg 21, § 28 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 p 3 pole õigusselgusetud.

Riigi eriplaneeringut on võimalik koostada erahuvides, kui need kattuvad suure riikliku huviga. Kui suurt riiklikku huvi eraõigusliku initsiatiivi vastu ei ole, siis riigi eriplaneeringut ei algatata. Lisaks peaks algatatav riigi eriplaneering igal juhul vastama

§ 27

lg 1 tingimustele (selle vastu peab olema suur riiklik huvi ja see peab jääma loetletud valdkondade piiresse). 32. Vaidlustatud sätted on ka sobivad, vajalikud ja mõõdukad, et tagada riigi jaoks oluliste ehitiste efektiivne planeerimine ja ehitamine ning kaitsta avalikke huvisid.

§ 27

lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud riigi eriplaneeringu kehtestamise alused ning piirangud tagavad võimaluse realiseerida üldisi riiklikke huve ja vastavad seega sobivuse kriteeriumile. Ka

§ 4

lg 21, § 28 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 p 3 on sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks. Need sätted loovad võimaluse riiklike huvide kaitseks ja edendamiseks ka olukorras, kus riigil endal selleks raha ei ole.

§ 27

lõiked 1, 2 ja 3 on vajalikud taotletava eesmärgi saavutamiseks, kuna alternatiivsed, vähem piiravad meetmed puuduvad. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringut ei saa käsitleda tõsiseltvõetava alternatiivina. See paneb riiklike huvide kaitse sõltuma kohaliku omavalitsuse valmisolekust algatada eriplaneering ning üldistes riiklikes huvides ehitatav ehitis võib jääda ehitamata ühe kohaliku omavalitsuse vastuseisu tõttu.

§ 4

lg-s 21, § 28 lg 2 p-s 3 ja § 29 lg 1 p-s 3 loodud võimalus lubada huvitatud isikutel kanda riigi eriplaneeringuga seotud kulud vähendab tõenäosust, et riiklikud huvid jäävad raha puudumise tõttu kaitseta. Kulude kandmine riigieelarvest ei oleks samaväärne alternatiivne lahendus. Mõõdukuse aspektist on oluline, et

§ 10

lg-st 1 tulenevalt arvestatakse riigi eriplaneeringu menetlemisel kohalikke huve ja omavalitsusüksuste arvamusi niivõrd, kui on võimalik. Omavalitsusüksustele ei saa anda võimalust takistada riigi eriplaneeringu menetlust näiteks kooskõlastamata jätmise teel, kuna sellisel juhul prevaleeruksid kohalikud huvid põhjendamatult üldiste riiklike huvide üle. Praktikas on võimalik välistada, et riigi eriplaneeringut menetletakse vaid näilikult riiklikest huvidest kantuna, kuigi tegelikult on selle taga vaid erahuvid. 33. Riigi eriplaneering, mis on algatatud üksnes erahuvides ning väljaspool

§ 27

lg-s 1 sätestatud valdkondasid, on võimalik välistada vaidlusaluste sätete põhiseaduskonformse tõlgendamise kaudu. Regulatsiooni väär tõlgendamine ei tähenda, et regulatsioon ise on õigusvastane. Riigihalduse minister 34. Riigihalduse ministri hinnangul pole vaidlustatud sätted põhiseadusega vastuolus. 35.

§ 4

lg 21, § 28 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 p 3 ei riiva omavalitsusüksuste enesekorraldusõigust. Riigi eriplaneering koostatakse riigi huvides. Selle rahastamise sätted ei puuduta kohaliku elu küsimuste iseseisvat lahendamist. 36.

§ 27

lg-d 1, 2 ja 3 riivavad enesekorraldusõigust, kuid see riive on põhiseaduspärane. 37. Need sätted on piisavalt selged ja arusaadavad.

§ 27

lg 1 teises lauses ja lg-s 2 on näitlik loetelu valdkondadest ja ehitistest, mida saab riigi eriplaneeringuga planeerida. Kui Vabariigi Valitsus otsustab koostada riigi eriplaneeringu seaduses otsesõnu nimetamata ehitise püstitamiseks, siis peab ehitis ikkagi vastama

§ 27

lg 1 esimese lause tingimustele ehk sellel peab olema oluline ruumiline mõju ja selle toimimise või asukoha vastu peab esinema suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Vabariigi Valitsus peab nende tingimuste täidetust põhjendama. 38.

§ 27lg-test 1, 2 ja 3 põhjustatud riive on proportsionaalne.

Riigi eriplaneeringu eesmärk on olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Vaidlustatud normid on sobivad selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti on 6

(RT I, 26.02.2015, 3; RT I, 29.06.2018, 38) § 4 „Planeerimisalase tegevuse korraldaja“ lg 21 sätestab: „

§ 27„Riigi eriplaneering ja selle koostamise korraldaja“ lg-d 1, 2 ja 3 sätestavad: „

§ 28„Riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine“ lg 2 p 3 sätestab: „

§ 29„Riigi eriplaneeringu koostamise lõpetamine“ lg 1 p 3 sätestab: „

§ 4

lg 21 riigi eriplaneeringut puudutavas osas ning

§ 27

lg-d 1–3, § 28 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 p 3 nende sätete vastuolu tõttu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega. Kuna PS § 154 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka ja vaidlustatud sätete vastuolu selle tagatisega on taotluses väidetud, on Tartu Linnavolikogu taotlus PSJKS § 7 alusel sisuliselt lubatav (nii alates Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p-d 44 jj).
3. Tartu Linnavolikogu otsustas esitada Riigikohtule taotluse
4. septembri
5. a otsusega. Otsuse poolt hääletas 35 Tartu Linnavolikogu 49 saadikust. Kuna Tartu Linnavolikogu võttis taotluse Riigikohtule vastu koosseisu häälteenamusega ning otsuse eelnõule oli lisatud taotluse lõpptekst, on täidetud ka muud PSJKS § 7 alusel esitatava taotluse lubatavuse tingimused (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 76 ja 81). II
8. Põhiseaduse § 154 lg 1 sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sellest sättest tuleneva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
9. jaanuari
10. a otsus asjas nr 3-4-1-9-06, p 22).
11. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas ruumilist planeerimist, kui see ülesanne ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Planeerimisautonoomia kui kohaliku omavalitsuse üksuse õigus otsustada, kas ja millisel viisil lahendada ruumilise planeerimise küsimusi oma territooriumil, on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest hõlmatud ja kuulub seega PS § 154 lg 1 kaitsealasse.
12. Lisaks on Tartu Linnavolikogu taotluses välja toonud, et kohaliku omavalitsuse üksused teostavad planeerimisvõimu ka laiemas mõttes, integreerides ja koordineerides eri eluvaldkondade arengut. Kolleegium nõustub, et kohaliku omavalitsuse autonoomia hõlmab ka õigust kujundada konkreetse omavalitsusüksuse üldist elukeskkonda kohaliku elu edendamise eesmärgil. Ka KOKS § 2 lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus on omavalitsusüksuse võimuorganite õigus, võime ja kohustus 8

§ 53

lg 2 kohaselt peatub riigi eriplaneeringu kehtestamisega kohaliku omavalitsuse üksuse vastaval alal varem kehtestatud üld-, detail- ja eriplaneering ning riigi eriplaneering asendab täies ulatuses või osaliselt nendes sätestatud lahendused.

§ 41

lg 3 järgi võidakse riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku otsuse vastuvõtmisega kehtestada planeeringualal ajutine planeerimis- ja ehituskeeld. Kolleegium nõustub ka taotleja selle väitega, et eriplaneeringu objekti püstitamisega kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumile kitsendatakse tema üldisemat otsustus- ja valikudiskretsiooni, mis tal on konkreetse omavalitsusüksuse elukeskkonna kujundamisel kohaliku elu edendamise eesmärgil. 53. Tartu Linnavolikogu hinnangul süvendab kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riivet asjaolu, et

§ 4

lg 21 võimaldab riigi eriplaneeringu tellimise ja sellega kaasnevate mõjude hindamise kulud katta eriplaneeringu koostamisest huvitatud isikul, ning sellega seotud

§ 28

lg 2 p-s 3 ja

§ 29

lg 1 p-s 3 sisalduv regulatsioon, mille kohaselt eriplaneeringut ei algatata või selle koostamine lõpetatakse, kui planeeringu koostamise korraldaja eelarves vastavad vahendid puuduvad ning planeeringu koostamisest huvitatud isik eriplaneeringu tellimise ja mõjude hindamise kulusid ei kanna.

1. Kolleegiumi hinnangul ei riiva eelmises punktis nimetatud sätted kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Riigi eriplaneeringu eelduseks olev suur riiklik või rahvusvaheline huvi võib esineda ka siis, kui planeeringu objektiks olev ehitis teenib ühtlasi planeeringu koostamisest huvitatud isiku huve (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. oktoobri
3. a määrus asjas nr 3-17-2132, p 11). Kui selline isik kannab lepingu alusel riigi eriplaneeringu tellimise ja mõjude hindamise kulud, on riigi eriplaneeringu algatamise eelduseks

§ 27lg-tes 1–3 toodud tingimuste täitmine.

Samuti ei saa planeeringu koostamisest huvitatud isik planeeringu korraldaja õiguspärase tegevuse korral rahastamise kaudu mõjutada edasist eriplaneerimismenetlust. 55.

§ 4

lg 21 järgi võib riigi eriplaneeringu koostamise korraldaja (

§ 27

lg 7 kohaselt Rahandusministeerium või Vabariigi Valitsuse otsusel riigikaitse või julgeoleku valdkonna valitsusasutus) riigi eriplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida lepingu vaid eriplaneeringu tellimise ja

§ 4lg 2 p-s 5 nimetatud mõjude hindamise kulude kandmiseks.

Ka juhul, kui kulud kannab nimetatud isik, teeb kõik planeeringu koostamiseks vajalikud toimingud, näiteks hangete korraldamine või planeeringu avalikustamine ja kooskõlastamine riigi eriplaneeringu koostamise korraldaja. 56. Ka ei võimalda

§ 4

lg 21 planeeringu koostamisest huvitatud isikule üle anda

§ 4

lg 2 p-s 5 nimetatud majanduslike, kultuuriliste, sotsiaalsete ja looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamist või tema osalemist nende mõjude väljaselgitamisel. Riigi eriplaneeringu koostamise 9

§ 4

lg 2 p-s 5 nimetatud mõjude hindamisega kaasnevate kulude kandmiseks sõlmida küll lepingu eriplaneeringust huvitatud isikuga, kuid peab mõjusid ise hindama või vajadusel tellima kohast menetlust kasutades eksperdihinnangud. Planeeringulahendust ning selle mõjusid kaalub lõppastmes Vabariigi Valitsus, kes teeb riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku otsuse (

§ 41

lg 1) ning riigi eriplaneeringu vastuvõtmise otsuse (

§ 49

lg 1), kehtestab riigi eriplaneeringu (

§ 53

lg 1) või otsustab selle koostamise lõpetada (

§ 29lg 1).

57. Samadel põhjustel ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ka

§ 28

lg 2 p 3 ega § 29 lg 1 p 3, mis sätestavad, et juhul kui planeeringu koostamise korraldaja eelarves puuduvad vahendid planeeringu koostamise, koostamise tellimise ja mõjude hindamisega kaasnevate kulude kandmiseks ja planeeringu koostamisest huvitatud isik selliseid kulusid ei kanna, siis riigi eriplaneeringut ja strateegiliste mõjude hindamist ei algatata või eriplaneeringu koostamine ja strateegiliste mõjude hindamine lõpetatakse. 58. Kolleegium märgib, et kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ei riiva vaidlustatud

§ 27

lg-d 1–3 eraldivõetuna, vaid koosmõjus sätetega, mis annavad Vabariigi Valitsusele õiguse algatada, koostada ja kehtestada riigi eriplaneering

§ 27

lg-tes 1–3 toodud tingimustel puudutatud kohaliku omavalitsuse üksuse siduva nõusolekuta. Seetõttu kontrollib kolleegium järgnevalt, kas Vabariigi Valitsuse õigus algatada, koostada ja kehtestada riigi eriplaneering

§ 27

lg-tes 1–3 toodud tingimustel sekkub põhiseadusvastaselt kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse. III 59. Kõigepealt kontrollib kolleegium, kas

§ 27lõiked 1–3 on formaalselt põhiseaduspärased.

Kuna kolleegium ei kahtle, et nimetatud sätted on vastu võetud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid järgides, hindab ta üksnes nende vastavust õigusselguse põhimõttele.

1. Õigusselgus tähendab, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt (Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 141). Tartu Linnavolikogu on oma taotluses leidnud, et

§ 27lg-d 1–3 rikuvad seda põhimõtet.

1. Kolleegium kordab, et mis tahes selgusetus ei too kaasa seaduse põhiseadusvastasust iseäranis olukorras, kus kohaliku omavalitsuse volikogu kasutab PSJKS §-st 7 tulenevat võimalust algatada Riigikohtus abstraktne normikontroll – põhiseadusvastase õigusselgusetusega on tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab kohalikul omavalitsusel oma seadusest tulenevaid kohustusi kindlaks teha ning täita (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-23-15, p 98).
4. Eriti kehtib see ruumiplaneeringute kui keeruliste haldusotsuste puhul, mis peavad tasakaalustama suure hulga erinevaid huve ja võtma üksikjuhtumil arvesse palju asjaolusid. Just seetõttu on planeerimisõigusele omased laia diskretsiooniruumiga, määratlemata õigusmõisteid sisaldavad eesmärginormid, mis ei kirjuta ette üht ja ainuõiget lahendit konkreetsete juhtumite jaoks, vaid jätavad eesmärgi saavutamiseks sobivate lahenduste leidmise halduse otsustada (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-23-15, p 99). Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-4-1-19-10, p 40). 10

§ 27

lg-te 1–3 õigusselgust abstraktse normikontrolli menetluses, leiab kolleegium, et ehkki nimetatud sätted pole ei normitehniliselt ega keeleliselt õnnestunud, ei ole need ka sedavõrd selgusetud, et sätteid ei oleks võimalik harilikke tõlgendamismeetodeid rakendades mõistlikul viisil sisustada. See tõdemus ei tähenda, et üksikjuhtudel ei või planeerimisseaduse kohaldamisel esile tulla küsitavused, mis tingivad vajaduse algatada mõnes üksikus kohtuasjas konkreetse normikontrolli menetlus (nii ka viidatud otsus asjas nr 3-4-1-23-15, p 101). Lähemalt käsitleb kolleegium nimetatud sätete sisu otsuse järgmises osas. IV 65. Tartu Linnavolikogu vaidlustatud

§ 27

lg-te 1–3 põhiseaduspärasuse kontrollimine abstraktse normikontrolli menetluses eeldab nende sisustamist. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust riivavaid sätteid tõlgendamata ei ole võimalik hinnata nende sätete kooskõla põhiseadusega. Seda muu hulgas põhjusel, et

§ 27

lg-d 1–3 sisaldavad riigi eriplaneeringu kui kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse enim sekkuva planeerimisliigi eesmärki.

1. Riigi eriplaneering võeti planeeringuliigina kasutusele
2. aastal jõustunud planeerimisseadusega. Selle seaduse eelnõu seletuskiri määratleb riigi eriplaneeringu üldise eesmärgina tagada riigi jaoks oluliste ehitiste efektiivne planeerimine ja ehitamine ning avalike huvide kaitstus (

eelnõu, Riigikogu XII koosseis, 571 SE, seletuskiri, lk 80). Seda eesmärki peegeldab

§ 27

lg 1, mille kohaselt koostatakse riigi eriplaneering eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamiseks, mille toimimise või asukoha valiku vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Eriplaneeringu esemeks olevad objektid on enamjaolt ehitised, mille mõju ei piirne vaid ühe territoriaalse üksusega, vaid ulatub üle kohaliku omavalitsuse üksuste, aga ka maakondade kui territoriaalsete üksuste piiride. 67. Keskne tingimus, millele riigi eriplaneeringu alusel kavandatav ehitis peab vastama, on

§ 27lg 1 esimeses lauses sätestatud suur riiklik või rahvusvaheline huvi.

„Suur riiklik huvi“ ning „suur rahvusvaheline huvi“ on määratlemata õigusmõisted, mille sisustamisel on seaduse kohaldajal otsustusvabadus. Seda, kas konkreetsel juhul kavandatav ehitis sellist huvi teenib, tuleb iga riigi eriplaneeringu puhul põhjendada. Esimeses järjekorras on suure riikliku või rahvusvahelise huvi mõiste sisustamine ja selle olemasolu tuvastamine riigi eriplaneeringut algatava ja menetleva haldusorgani ülesanne. Teises järjekorras saavad kohtud juhtumipõhiselt kontrollida, ega haldusorgan sellise suure huvi sisustamisel ja tuvastamisel eksinud ole. 68. Osaliselt määratlemata õigusmõiste on ka

§ 27

lg 1 esimeses lauses teise tingimusena sätestatud „oluline ruumiline mõju“.

§ 6

p 13 kohaselt on oluline ruumiline mõju selline mõju, millest tingitult muutuvad eelkõige transpordivood, saasteainete hulk, külastajate hulk, visuaalne mõju, lõhn, müra, tooraine või tööjõu vajadus ehitise kavandatavas asukohas senisega võrreldes oluliselt ning mis ulatub suurele territooriumile. 69. Lisaks loetleb

§ 27

lg 1 teine lause need valdkonnad, millesse riigi eriplaneeringu alusel kavandatav ehitis peab kuuluma. Valdkondadena, mille puhul on riigi eriplaneeringu koostamine 11

§ 27lg 1 teises lauses sätestatud loetelu ei sisalda.

Küsimuses, kas sellisel juhul on riigi eriplaneeringu algatamine

§ 27lg 3 alusel võimalik, menetlusosaliste seisukohad lahknevad.

Kolleegium möönab, et ehkki sätte grammatiline tõlgendus näib viitavat loetelu ammendavusele, ei ole seadusandja sellekohane tahe eelnõu menetlemise materjalidest piisavalt selgelt väljaloetav. Enamik menetlusosalistest toetab seisukohta, et

§ 27

lg 1 teises lauses kasutatud „eelkõige“ kehtib nii „maakonnaüleste huvide“ kui ka järgnevalt loetletud valdkondade kohta. Ka kolleegium peab tõenäoliseks, et sõna „eelkõige“ ei ole kahekordselt esitatud vältimaks sõnakordust. 71. Kolleegium leiab aga, et kui riigi eriplaneering koostatakse

§ 27

lg 3 alusel, peab Vabariigi Valitsus juba riigi eriplaneeringu algatamisel põhjendama, milles seisneb suur riiklik või rahvusvaheline huvi konkreetse ehitise püstitamise vastu. Teisisõnu peab

§ 27

lg 3 alusel riigi eriplaneeringu algatamise dokumendist nähtuma, kas ja kuidas vastab konkreetne eriplaneering riigi eriplaneeringu kui riigile oluliste objektide püstitamist tagava instrumendi eesmärgile ehk kas tingimused riigi eriplaneeringu kui kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse suhtes enim mõju avaldava planeerimisliigi rakendamiseks on täidetud. 72. Nagu sätestab

§ 27

lg 3, võib Vabariigi Valitsuse põhjendatud otsuse korral riigi eriplaneeringu koostada ka

§ 27

lg-s 2 nimetamata ehitise püstitamiseks, kui see vastab

§ 27

lg-s 1 väljendatud tingimustele ehk kavandatava ehitise asukoha valikul või toimimisel on suur riiklik või rahvusvaheline huvi ning planeering koostatakse eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks riigikaitse ja julgeoleku, energeetika, gaasi transpordi, jäätmemajanduse, maavarade kaevandamise valdkonnas või eeltoodud huvide väljendamiseks avalikus veekogus ja majandusvööndis (

eelnõu seletuskiri, lk 80). 73. Kolleegium on seisukohal, et juhul kui Vabariigi Valitsus algatab riigi eriplaneeringu

§ 27

lg 3 alusel sellise ehitise püstitamiseks, mis ei sisaldu

§ 27

lg-s 2 esitatud ehitiste loetelus või ei kuulu

§ 27

lg 1 teises lauses sätestatud valdkondade loetellu, tuleb ehitise püstitamist põhjendada ulatuslikumalt kui juhul, kui ehitis kuulub nendesse loeteludesse. Nimelt on riiklik või rahvusvaheline huvi seadusandja enese tehtud kaalumise tulemusel eelduslikult suurem

§ 27

lg-s 2 loetletud ehitiste ning

§ 27lg 1 teises lauses loetletud valdkondade puhul.

74. Nii esitab

§ 27

lg 2 näitliku loetelu ehitistest, mille (ja mille toimimiseks vajalike ehitiste) puhul tuleb riigi eriplaneeringu koostamisel küll igal üksikjuhul ära näidata, et need vastavad

§ 27

lg-s 1 väljendatud tingimustele, kuid mille puhul nende tingimuste täitmist seaduse tasemel eeldatakse. Selle lõike teine funktsioon on kehtestada loetelu objektidest, mille planeerimisel on riigi eriplaneering planeeringuliigina kohustuslik, kui

§ 27lg 1 esimese lause tingimused on täidetud.

75. Kolleegiumi meelest ei saa

§ 27

lg 3 lauseosast „põhjendatud otsuse korral“ teha järeldust, et riigi eriplaneeringu koostamist

§ 27

lg-s 2 nimetatud ehitise püstitamiseks ei pea üldse põhjendama.

§ 27

lg 2 näeb ette, et riigi eriplaneering seal loetletud ehitiste püstitamiseks koostatakse juhul, kui ehitis vastab sama paragrahvi lõikes 1 loetletud tingimustele. Kui tingimustele vastamist ei ole põhjendatud, ei ole riigi eriplaneerimise menetluses tehtud otsuse kontroll efektiivne. 12

§ 27

lg 3 alusel, asendab seadusandja

§ 27eelmistes lõigetes sätestatud eeldusi haldusorgani eriline põhjendamiskohustus.

Kolleegiumi hinnangul tuleb riigi eriplaneeringu algatamist

§ 27

lg 3 alusel põhjendada sõltumata sellest, et planeeringu algatamine ei ole enamasti vaidlustatav. Kuigi Riigikohtu halduskolleegium on menetlustoimingu põhjendamise ulatuse üldjuhul sidunud selle vaidlustamise võimalikkusega (nii alates Riigikohtu halduskolleegiumi 14. jaanuari 2009. a otsusest asjas nr 3-3-1-62-08, p 10), võib

§ 27

lg-st 3 kui erinormist järeldada, et põhjendused tuleb sellisel juhul esitada juba riigi eriplaneeringu koostamise algatamisel. Selline põhjendamine teenib riigi eriplaneeringu algatamise kui olulise mõjuga ja avalikkuse tähelepanu all oleva toimingu puhul ka haldustegevuse läbipaistvuse ja otsuse läbimõelduse eesmärke. Eelöeldu ei tähenda, et kui algatamise otsus piisavalt põhjendusi ei sisalda, aga need on kirjas asukoha eelvaliku või riigi eriplaneeringu kehtestamise otsuses ning nendest saab järeldada, et planeeringuliigi valik oli õiguspärane, on tegu olulise menetlusveaga. Planeeringuliigi valik on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mida saab vaidlustada planeeringu kehtestamise otsuse või asukoha eelvaliku otsuse vaidlustamisel (vt viidatud määrus asjas nr 3-17-2132, p 10). V 77. Järgnevalt kontrollib kolleegium

§ 27

lg-tes 1–3 sisalduva riigi eriplaneeringu kehtestamise aluste ning piirangute materiaalset kooskõla kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega. 78. Planeerimisseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on riigi eriplaneeringu peamine eesmärk tagada riigi jaoks oluliste ehitiste efektiivne planeerimine, täpsemini selliste riiklikku või rahvusvahelist huvi teenivate ehitiste kavandamine ja püstitamine, mille planeerimise ja ehitamise üle otsustamise õiguse andmine kohaliku omavalitsuse üksusele (üksustele) võib tuua kaasa olukorra, kus riiklikult olulise ehitise püstitamine võib selle kavandatava asukoha (või asukohtade) kohaliku omavalitsuse üksuse (üksuste) vastuseisu tõttu olla välistatud (

eelnõu seletuskiri, lk-d 80–82).

1. Kolleegium on seisukohal, et riigi eriplaneeringu kui riigile oluliste objektide püstitamist tagava instrumendi algatamine, koostamine ja kehtestamine on riigielu küsimus, mille reguleerimisel on Riigikogul suur otsustusruum. Seetõttu ning põhjusel, et kohalik omavalitsus ei ole Eesti õiguskorras põhiõiguste kandja, ei tule kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riivamisel riigielu küsimuse lahendamisega järgida proportsionaalsuskontrolli nõudeid (vrd mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89– 91).
4. Riigi eriplaneeringu instituudi lisamisel Eesti õiguskorda on seadusandja oma otsustusruumi kasutanud, määrates

§ 27

lg-tes 1–3 kindlaks need tingimused, mille olemasolul on riigi eriplaneeringu menetlus kui tavapäraste planeeringuliikide suhtes erandlik planeerimismenetlus õigustatud (või planeeringuliigi valiku mõttes kohustuslik). Võimaldades algatada, koostada ja kehtestada riigi eriplaneeringu nende tingimuste täitmise korral ilma puudutatud omavalitsusüksuse (üksuste) siduva nõusolekuta, ei ole seadusandja kolleegiumi hinnangul seda otsustusruumi meelevaldselt kasutanud. Kolleegium põhjendab seda järgnevalt. 81. Riigi eriplaneeringu kasutuselevõtu üks põhjustest oli asjaolu, et mingite ehitiste planeerimise üle otsustamise õiguse andmine omavalitsusüksustele võib kaasa tuua olukorra, kus nende püstitamine on omavalitsusüksuste vastuseisu tõttu välistatud (

eelnõu seletuskiri, lk 81–82). Juhul, kui eriplaneeringu menetlemisel saaks selle objektiks oleva ehitise kavandatava asukoha omavalitsuse üksus planeeringu kehtestamise välistada, võiks riiklikult oluline ehitis jääda üleüldse püstitamata. 13

§ 27

lg-tes 1–3 esitatud kriteeriumitele vastamise põhjendamisele riigi eriplaneeringu algatamisel peab Vabariigi Valitsus kaaluma suurt riiklikku või rahvusvahelist huvi puudutatud kohaliku omavalitsuse üksuse (üksuste) õigustatud huvidega kontrollimist võimaldaval viisil. Vaid sellisel juhul saab eriplaneerimise menetluses tehtavaid otsuseid kontrolliv kohus kindlaks teha, kas Vabariigi Valitsus on oma diskretsiooni õiguspäraselt kasutanud, sh nõuetekohaselt, s.o võimaluse korral arvestanud kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõiguse kui põhiseadusliku tagatisega. Selline kaalumiskohustus tuleneb ka planeerimisseaduse asjakohastest sätetest. 83.

§ 4

lg 2 p 5 järgi on planeerimisalase tegevuse korraldaja ülesandeks planeeringu elluviimisega kaasnevate asjakohaste majanduslike, kultuuriliste, sotsiaalsete ja looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine.

§ 10

lg 1 järgi peab planeerimisalase tegevuse korraldaja, riigi eriplaneeringu puhul Vabariigi Valitsus tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, ning neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele kaaluma.

§ 10

lg 2 kohaselt peab riiklikku huvi väljendav planeering lähtuma riiklikest huvidest, arvestades võimaluse korral kohalikke huve ja vajadusi. 84. Riigi eriplaneeringu menetlus on kaheetapiline ning koosneb

§ 27

lg 9 järgi ehitise asukoha eelvaliku tegemisest ja pärast ehitisele asukoha leidmist detailse lahenduse koostamisest.

§ 30

lg 2 näeb ette, et riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku tegemisel tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta ning et kui riigi eriplaneeringu koostamiseks on esitatud mitu samasisulist taotlust, kaalutakse eelvaliku tegemisel ka esitatud taotlustes toodud võimalikke asukohti. Kohustus kaaluda riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku tegemisel mitut võimalikku asukohta teenib muu hulgas eesmärki leida kavandatavale ehitisele sobivaim asukoht, arvestades tasakaalustatult nii majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi kui ka looduskeskkonnale avalduvaid mõjusid. 85.

§ 41

lg 1 järgi lõppeb asukoha eelvaliku tegemine eelvaliku otsuse vastuvõtmisega.

§ 41

lg 2 kohaselt kinnitab Vabariigi Valitsus (seaduse tekstis „riigi eriplaneeringu koostamise korraldaja“ ehk

§ 27

lg 7 järgi Rahandusministeerium või Vabariigi Valitsuse otsusel riigikaitse ja julgeoleku valdkonna valitsusasutus, kuid tuginedes „Maavalitsuste tegevuse lõpetamisest tuleneva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu (Riigikogu XIII koosseis, 432 SE) seletuskirjale loeb kolleegium, et mõeldud on Vabariigi Valitsust, kes sama paragrahvi lg 1 kohaselt teeb riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku otsuse) asukoha eelvaliku otsuse vastuvõtmisega, et valitud asukoht on kõige sobivam riigi eriplaneeringuga kavandatava ehitise püstitamiseks ning et ehitise asukoht, püstitamise üldised tingimused, asukoha eelvaliku tegemine, asukoha eelvaliku otsus ja keskkonnamõju strateegilise hindamise esimese etapi aruanne vastavad õigusaktidele ning keskkonnamõju strateegilise hindamise esimese etapi aruandes sisalduv teave on piisav erinevate kaalutud asukohtade vahel valiku tegemiseks. 86. Tartu Linnavolikogu on taotluses esitanud argumendi, et kehtiv riigi eriplaneeringu menetluse koostööd ja kaasamist puudutav regulatsioon võrdsustab puudutatud kohaliku omavalitsuse üksused eriplaneeringu menetluses menetluslike õiguste poolest mis tahes isikutega, kes on avaldanud soovi olla eelvaliku tegemisse kaasatud. Vastuseks märgib kolleegium, et ehkki puudutatud kohaliku omavalitsuse üksuse menetluslik positsioon on sama kui teistel kaasatud isikutel, ei tähenda see, nagu oleks kõigi kaasatud isikute huvid riigi eriplaneerimise menetluses samasuguse kaaluga.

§ 10lg 2 kohaselt peab riiklikku huvi väljendav planeering võimalusel kohalikke huve ja vajadusi 14

§ 27

lg 9 järgi ehitise asukoha eelvaliku tegemisest ja pärast ehitisele asukoha leidmist detailse lahenduse koostamisest (vt lähemalt viidatud määrus asjas nr 3-17-2132, p-d 12–13). Kolleegium on seisukohal, et lisaks riigi eriplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisele

§ 54

alusel võimaldab HKMS § 44 lg 5 vaidlustada ka riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku otsust kui riigi eriplaneeringu kehtestamisele eelnevat eelhaldusakti. 88. Kokkuvõtlikult leiab kolleegium, et seadusandja ei ole Vabariigi Valitsuse kaalumisruumi piiritlemisel

§ 27

lg-tes 1–3 oma otsustusruumi kõnealuse riigielu küsimuse lahendamisel meelevaldselt kasutanud. Iga konkreetse riigi eriplaneeringuga kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigusesse sekkumise õiguspärasuse tagavad

§ 27

lg-tes 1–3 sätestatud tingimuste täitmise põhjendamise nõue (otsuse p-d 71–76), suure riikliku või rahvusvahelise huvi kohalike huvidega kaalumise kohustus (otsuse p-d 82–85), puudutatud kohaliku omavalitsuse üksuste kaasamine erinevates menetlusetappides (otsuse p 86) ning Vabariigi Valitsuse eriplaneeringu menetluses vastu võetud kaalutlusotsuste kohtulik kontroll (otsuse p-d 67, 82 ja 87). Vabariigi Valitsuse õigus algatada, koostada ja kehtestada riigi eriplaneering

§ 27

lg-tes 1–3 toodud tingimustel ei sekku põhiseadusvastaselt kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse. Priit Pikamäe, Saale Laos, Viive Ligi, Nele Parrest, Malle Seppik 15