Obsah (17)

§ 654§ 391§ 175§ 692§ 691§ 162§ 235§ 230§ 173§ 163§ 174§ 445§ 177§ 386§ 442§ 388§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2154981 Otsuse kuupäev Tartu, 6. juuni 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

) § 367 alusel hageja kasuks välja mõista ka viivis kahjuhüvitiselt. Samuti tuleb VÕS § 76 lg 1 ja lepingu pde 2.3 ja 2.7 järgi rahuldada hageja leppetrahvi nõue. Lepingu p 2.3 kohaselt hüpoteegiga koormatud vara suhtes üüri-, rendi- ja muude kasutuslepingute sõlmimiseks, kui sellega väheneb hüpoteegiga koormatud vara väärtus või kahjustatakse hüpoteegipidaja huve muul viisil, on vajalik hüpoteegipidaja eelnev nõusolek, v.a juhul, kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena. Lepingu p 2.7 järgi kohustub hüpoteegiga koormatud vara omanik maksma hüpoteegipidajale viimase nõudmisel leppetrahvi 2% tagatava nõude summast juhul, kui jääb täitmata ükskõik milline lepingu ps 2 võetud kohustus. Kostja andis korteriomandid kasutada kolmandale isikule. Kolmanda isiku majandusaasta aruandest nähtub, et äriühingu põhitegevus on korteriomandite rendile andmine. Äriregistri väljavõttest nähtub, et kolmas isik kuulub kostjale. Korteriomandite ilma hageja loata kolmandale isikule rendile andmine väljaspool tavapärast majandus- ja kutsetegevust on hagejat kahjustav tegevus. Hageja taotles, et kohus nõuaks kostjalt välja korteriomandite kohta sõlmitud lepingud, et hageja saaks tõendada lepingute sõlmimisega enda huvide kahjustamist lepingu p 2.3 mõttes. Kostja kohtu korraldust ei täitnud. Kohus on selgitanud kostjale, et sellises olukorras pöördub tõendamiskoormus ümber ning osas, mille kohta kostja ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud, loetakse hageja väited põhjendatuks. Kostja ei tõendanud, et hageja oleks andnud rendilepingute sõlmimiseks oma nõusoleku, samuti ei esitanud kostja rendilepinguid, millest nähtuks, et tegemist ei ole tavapärasest majandus- ja kutsetegevusest väljuva ning hagejat kahjustava rendile andmisega. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv 16 872 eurot 67 senti (843 633 eurot 76 senti * 0,02). 4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. 5. Tallinna Ringkonnakohus tagas 5. detsembri 2016 määrusega hagi täiendavalt ja suurendas hageja kasuks kostja kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi summat 116 942 euro 54 sendini. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud ja täidetud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud

§ 654lg 6 järgi vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus jättis jõusse

1. detsembri
2. a määrusega kohaldatud täiendava hagi tagamise abinõu. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja taotluse ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1267 eurot 28 senti ning menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 4(1 2) 2-15-4981 Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastas maakohus piisavalt kostja vastuväidetele. Kostja ei avalda kaebuses, missugune tõend on tema arvates jäänud hindamata või uurimata. Samuti ei nähtu kaebusest, millisele konkreetsele faktiväitele on maakohus jätnud vastamata. Maakohus käsitles vaidlustatud otsuses kõiki kahju hüvitamise nõude, leppetrahvi nõude ja viivise nõude faktilisi aluseid. Maakohus tuvastas õigesti

§ 391

lg 1 p 1 kohaldamise eeldused ja kohaldas põhjendatult kahju kindlakstegemisel VÕS-i sätteid. Hageja kui krediidiasutus ei pidanud rohkem tõendama asjaolu, et tal oli võimalus korteriomandeid koormavate hüpoteekide summale vastav rahasumma välja laenata perioodil, mil hagi tagamine takistas hüpoteekide realiseerimist. Asjas ei kohaldu Riigikohtu 30. märtsil 2016 tsiviilasjas nr 32115715 tehtud otsuse ps 13 avalik-õiguslikust suhtest võrsunud vaidluse kohta märgitu. Eesti õigus on piisavalt sarnane Saksa sellekohaste õigusnormidega (Bürgerliches Gesetzbuch §d 252 ja 286), st viidatud Saksa kõrgeima kohtu (Bundesgerichtshof, BGH) praktika on rakendatav ka Eesti õiguse tõlgendamisel. BGH praktika kohaselt saab krediidiasutuse (panga) puhul eeldada, et tal oli võimalik kasutada raha väljalaenamiseks ja talle võlgnetavalt rahalt tuleb seega maksta saamata jäänud tulu hüvitist keskmise intressimääraga, millega ta kõnealusel perioodil laenu andis. Seega saaks hageja kahjunõue olla edutu või tuua kaasa hagejale teatava täiendava tõendamiskoormise üksnes erandlikel asjaoludel. Neid erandlikke asjaolusid ei ole esitatud. Seega piisas, et hageja tõi esile hüpoteekide realiseerimisest eeldavalt saadava summa (hüpoteegisumma), keskmise intressimäära ja hagi tagamisega põhjustatud viivituse kestuse. Maakohus lahendas õigesti ka leppetrahvi nõude. Hageja tõendas, et kostja andis korteriomandid kolmanda isiku kasutusse. Nimelt ei oleks võimalik kasutajal omakorda anda korteriomandeid rendile, kui kostja poleks neid enne andnud kasutajale. Maakohus kohustas kostjat esitama korteriomanditega seotud lepingud, kuid kostja seda ei teinud. Sellises olukorras ei pidanud hageja esitama leppetrahvi nõude kohta lisatõendeid. Kui hageja on esitanud tõendeid, mis muudavad tema nõude usutavaks (kasutaja majandusaasta aruanded), ja tõendamist vajav asjaolu on kostja kontrolli all (kostja ja tema ettevõte on võimalike kasutuslepingute pooled), siis pöördub tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber ja kostja peab tõendama, et ta ei ole lepingut rikkunud viisil, mis annab alust leppetrahvi nõuda. Maakohus ei ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175lgt 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud kohaldasid hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamisel valesti VÕS § 127 lgt 4 ja § 128 lgt 4, kui leidsid, et hageja on tõendanud põhjusliku seose tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuli hagejal tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada ning et tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata) ja seega tulu saamata just kostja tegevuse tõttu. Kui hageja suutis kostja tegevusest hoolimata kõiki oma laenukliente teenindada, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust. Kohtud rikkusid leppetrahvi nõude rahuldamisel otsuse põhjendamise kohustust ning ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Kohtud ei hinnanud kostja väidet, et lepingu pst 2.3 tulenevalt oli hageja nõusolek kasutuslepingute sõlmimiseks vajalik ainult juhul, kui kasutuslepingute sõlmimisega 5(1 2) 2-15-4981 vähenes hüpoteegiga koormatud vara väärtus või on kahjustatud hüpoteegipidaja huve muul viisil. Hageja ei tõendanud korteriomandite andmist kolmandate isikute kasutusse ega seda, et hüpoteegipidaja huve on kahjustatud. Ringkonnakohus leidis valesti, et maakohus ei ületanud hageja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire. Maakohus ei hinnanud menetluse keerukust. Õigusabikulud on ülepaisutatud, nende mõistlik, põhjendatud ja vajalik suurus on maksimaalselt 2181 eurot 12 senti.
2. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis
4. jaanuari
5. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused

§ 391lg 1 ja VÕS § 128 lg 4 kohaldamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 1 ja lg 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja kahjuhüvitis 75 393 eurot 12 senti ja viivis kahjuhüvitiselt. Kolleegium teeb selles osas

§ 691p 5 alusel uue otsuse, millega jätab eeltoodud hageja nõude rahuldamata.

Muus osas (osas, milles rahuldati hageja nõue kostja vastu 16 872 euro 67 sendi suuruse leppetrahvi saamiseks) jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 11. Kohtud rahuldasid hageja 75 393 euro 12 sendi suuruse kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõude, leides, et

§ 391

lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud ning hagi tagamise tõttu jäi hagejal märgitud suuruses tulu saamata.

§ 391

lg 1 p 1 järgi peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Kolleegium on hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist sätestanud

§ 162lg 1 (enne 1.

jaanuari 2006 kehtinud seaduse sõnastuses) kohaldamise kohta selgitanud, et lahendis tehtud järeldused kehtivad ka

§ 391lg 1 kohaldamisel koostoimes VÕS-i kahju hüvitamise sätetega.

Kolleegium märkis, et

§ 162

lg 1 on lepinguväliselt ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise alusnorm ning kahju hüvitamise eelduste kindlakstegemiseks tuleb lisaks viidatud sättele juhinduda ka TsK sätetest lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise kohta. Kolleegium osutas ühtlasi kõnealustest normidest tulenevate nõuete erisustele:

§ 162

lg 1 kohaldamisel ei ole vaja täiendavalt tõendada kahju tekitamise õigusvastasust, sest hagi tagamine ongi õigusvastane, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata. Samuti on poolte taotlusel hagi tagamine teadlik ja tahtlik tegevus, mistõttu kahju tekitaja ei saa süü puudumise tõttu vastutusest vabaneda (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3214908, pd 12–13 ja 19). Kolleegium asus viidatud lahendis samuti seisukohale, et hagi tagamise taotluse esitamisega võtab hageja endale riski hüvitada hagi rahuldamata jätmise korral kostjale hagi tagamisest tekkida võiva kahju. Nii peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes üksnes tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, samuti 6(1 2) 2-15-4981 kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Kahju hüvitamise eesmärk on saavutada olukord, mis oleks võimalikult lähedane hüpoteetilisele olukorrale, kui hagi ei oleks tagatud, st nn negatiivse kahju hüvitamine (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3214908, p 13). Samuti on Riigikohus
5. jaanuaril 2011 tsiviilasjas nr 32113310 tehtud määruse ps 17 eeltoodud lahendile viidates märkinud, et tagatud hagi rahuldamata jätmisel peab hageja

§ 391lg 1 järgi hüvitama kostjale hagi tagamisega tekitatud kahju.

1. Kolleegium muudab eeltoodud seisukohti järgmiselt.
2. Kolleegium on viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3214908 asunud seisukohale, et

§ 391lg 1 alusel esitatud nõue on kvalifitseeritav ka VÕS § 1043 järgi.

Kolleegium märkis, et deliktiõiguse mõttes on hagi tagamine õigusvastane, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata. Kolleegium muudab seda seisukohta.

§ 391lg 1 p 1 on kahju hüvitamise erikoosseis.

See tähendab, et

§ 391

lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on selles sättes ammendavalt reguleeritud.

§ 391

lg 1 p 1 ei ole lepingu rikkumisest tulenevat vastutust või seadusest tulenevat vastutust (st VÕS § 115 jj) või deliktiõiguslikku vastutust (st VÕS-i 53. ptk) täpsustav säte.

§ 391

lg 1 p 1 kohaldamine ei tähenda seda, et hageja on toime pannud õigusvastase teo. Samas ei ole välistatud, et hageja vastutab hagi tagamisega kostjale kahju tekitamise eest muul alusel. Näiteks juhul, kui hageja on hagi tagamise taotluse esitamisel tuginenud teadlikult valeandmetele või kui ta on esitanud hagi tagamise taotluse põhjendamiseks võltsitud dokumente, võib tema selline tegevus olla kvalifitseeritav tahtliku heade kommete vastase tegevusena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt selle kohta Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32113216, pd 16–18). 14. Varasemates lahendites (viidatud lahendid tsiviilasjades nr 3214908 ja nr 32113310) on kolleegium leidnud, et kahju tekitajal tuleb

§ 391

lg 1 alusel hüvitada hagi tagamisega tekitatud kahju (s.o VÕS § 128 lg 2 järgi nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu). Ühtlasi asus kolleegium seisukohale, et hagi tagamise taotluse esitamisega võtab hageja endale riski hüvitada hagi rahuldamata jäämisel hagi tagamisest kostjale tekkida võiv kahju. Kolleegium muudab seda seisukohta. Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lgs 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i

1. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kohus kohaldab viidatud sätet ise, kuivõrd hinnangu andmine VÕS § 127 lg 2 järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 32117410, p 11). Kolleegium on selgitanud, et VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumiste negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 32110611, p 12; Riigikohtu
6. septembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3215306, 7(1 2) 2-15-4981 p 13). Kolleegium rõhutab lisaks, et rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. VÕS § 127 lg 2 kohaldub, kui hageja ei ole järginud

§ 391

lg 1 pst 1 tulenevat kohustust hoiduda hagi tagamisega kostja õiguste kahjustamisest.

§ 391

lg 1 p 1 kaitse-eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada sellega, et hagi tagamise otsustab kohus põhjendatud määrusega, arvestades mh sellega, kas hagi on õiguslikult põhjendatud ja kas hagi aluseks olevad asjaolud on

§ 235mõttes põhistatud (Riigikohtu 3.

veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3218316, pd 14–16 ja 18). Seega ei tähenda hagi tagamise taotluse esitamine vääramatult hagi tagamist. Samas ei tohi hagi tagamine tuua hagi tagamist taotleva isiku jaoks kaasa liiga suuri riske juhul, kui kohus küll hagi tagab, kuid jätab hagi rahuldamata. Juhul kui hagi rahuldamata jätmise korral tuleks

§ 391

lg 1 p 1 alusel hüvitada kogu kahju, mis on põhjuslikus seoses hagi tagamisega, riivaks see intensiivselt hagi tagamist taotleva isiku õigust kaitsta oma õigusi kohtus. Hagi tagamist taotleval isikul võib olukorras, kus ta loodab hagi rahuldamisele, olla mõistlik taotleda hagi tagamist, sest vaatamata hagi rahuldamisele võib kohtuotsuse täitmine muutuda võimatuks või olla raskendatud. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi hagi tagamist taotlevat isikut (praeguse menetluse kostjat) oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel (vt põhiseaduse § 15 esimene lause) ülemäära heidutada. Seetõttu leiab kolleegium, et hageja saamata jäänud tulu ei ole VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud

§ 391lg 1 pst 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga.

15. Kuna hageja taotleb

§ 391

lg 1 p 1 alusel kahjuna saamata jäänud tulu hüvitamist, siis ei ole eeltoodust tulenevalt (vt käesoleva otsuse p 14) võimalik tema kahju hüvitamise nõuet rahuldada ka juhul, kui kostja oleks hagejale sellise kahju põhjustanud. Ülaltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja kahjuhüvitis (saamata jäänud tulu) ja viivis kahjuhüvitiselt. 16. Kuigi kolleegium leiab, et

§ 391

lg 1 ei võimalda kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu, peab kolleegium vajalikuks õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil selgitada järgmist. Rahuldades hageja kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõude, osutas ringkonnakohus mh sellele, et kuivõrd praegune vaidlus on tekkinud eraõiguslikust suhtest, ei kohaldu asjas Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsuses (tsiviilasi nr 32115715, p 13) krediidiasutuse suhtes kohaldatud tõendamisstandard, sest Riigikohtu lahend käsitles avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidlust. Otsuse põhjendustest nähtuvalt on ringkonnakohus leidnud, et viidatud tsiviilasjas nr 32115715 on Riigikohus asunud põhjusliku seose tuvastamisel seisukohale, et hageja tõendamisstandard on erinev sõltuvalt sellest, kas vaidlus on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, märkides järgmist. Kolleegium on varem saamata jäänud tulu nõude lahendamise kohta selgitanud, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3215511, p 12). Samuti on kolleegium märkinud, et hagejal kui pangal tuleb saamata jäänud tulu hüvitamiseks tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata) ja seega tulu saamata just kohtutäituri tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel (vt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3212614, p 14). Riigikohtu
7. märtsi
8. a otsuses tsiviilasjas nr 32115715 jäi kolleegium viidatud seisukohtade juurde, märkides, et hagejal kui pangal tulnuks saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks tõendada, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kostjalt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid, ning kui hageja suutis eeltoodust hoolimata 8(1 2) 2-15-4981 teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust (viidatud otsuse p 13). Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegium tsiviilasjas nr 32115715 tehtud lahendis väljendanud seisukohta erinevate tõendamisstandardite kohta olenevalt sellest, millisest õigussuhtest on vaidlus tekkinud. Teistsugust järeldust ei saa teha ka kõnealuse lahendi p 13 kolmanda lõigu mõneti eksitavast sõnastusest, mille rõhuasetused võivad luua eksliku mulje, nagu oleks kolleegium soovinud anda hinnangut ka olukorrale, mis ei olnud kõnealuse vaidluse esemeks. Kolleegium rõhutab, et tsiviilasjas nr 32115715 lahendas Riigikohus selles tsiviilasjas VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses ning ei andnud hinnangut viidatud sätete kohaldamisele eraõiguslikust suhtest tekkinud vaidluses. Kolleegium märgib lisaks, et põhjusliku seose tuvastamisel ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kolleegium ei näe põhjust, miks peaks kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel eraõiguslikus suhtes olema teistsugune kui avalikõiguslikus suhtes.
9. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse etteheidetega, et kohtud rikkusid pooltevahelise lepingu pdest 2.3 ja 2.7 tuleneva hageja 16 872 euro 67 sendi suuruse leppetrahvi nõude rahuldamisel menetlusõiguse norme. Kohtud ei rikkunud kõnealuse nõude lahendamisel otsuse põhjendamise kohustust ning jagasid asjas õigesti tõendamiskoormise. Hagejal tuli leppetrahvi nõude rahuldamiseks tõendada kostja vastutuse aluseks oleva lepingu ps 2.3 märgitud asjaolud, s.o et kostja andis hageja loata vaidlusalused korteriomandid kolmanda isiku kasutusse väljaspool tavapärast majandus- ja kutsetegevust ning et sellega on kahjustatud hageja huve. Hageja esitas tõendid, mis kinnitavad kohtute hinnangul, et kostja on andnud vaidlusalused korteriomandid hageja loata kolmandale isikule rendile ning see on toimunud väljaspool tavapärast majandus- ja kutsetegevust. Tõendamaks eeltooduga hageja huvide kahjustamist, taotles hageja kohtult abi, nõudmaks kostjalt välja tema mõjualas olevad korteriomandite kohta sõlmitud lepingud, mille alusel saaks hinnata hageja huvide kahjustamist. Kostja kohtu korraldust ei täitnud. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja selline käitumine toob kaasa poolte tõendamiskoormise ümberpööramise ning osas, milles kostja ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud, saab lugeda hageja väited põhjendatuks. Kolleegium on selgitanud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (

§ 230

lg 1 esimene lause), on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3218216, p 24; Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 32117312, p 17). Tõendamiskoormise ümberpööramine ei olnud kostjale üllatuslik, maakohus selgitas poolte tõendamiskohustusi ja tõendamiskoormise ümberpööramist
5. mai
6. a istungil (II kd, tl 129 pöördel). Eeltoodut arvestades tuvastasid kohtud õigesti, et hageja on kostja vastutuse aluseks oleva lepingu ps 2.3 märgitud asjaolud tõendanud. Kirjeldatud menetluslikus olukorras ei pidanud hageja esitama leppetrahvi nõude maksmapanekuks lisatõendeid (nagu õigesti märkis ringkonnakohus). 9(1 2) 2-15-4981 Kostja väited kassatsioonkaebuses hageja tõendamiskoormise täitmata jätmise kohta on põhjendamatud, kuivõrd kostja jätab tähelepanuta, et kohtud tuginesid poolte ümberpööratud tõendamiskoormisele, mis oli tingitud kostja enda käitumisest. Istungiprotokollist nähtuvalt on kostja esindaja kohtu järelepärimisele kohtu korralduse täitmata jätmise kohta märkinud, et ta ei oska sellele küsimusele vastata (II kd, tl 129 pöördel).
7. Kolleegium ei nõustu ka kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on valesti nõustunud maakohtus kostjalt välja mõistetud hageja lepingulisele esindajale kulutuste hüvitamisega. Maakohtu järeldus kostjalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta on kooskõlas

§ 175lgga 1, põhinedes hagejale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

Ringkonnakohus on hinnanud, et maakohtu järelduse muutmiseks ei ole alust. Kolleegium märgib lisaks, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 32111514, p 11; Riigikohtu
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3214310, p 19). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud hageja lepingulise esindaja antud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
5. Kuivõrd asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium

§ 173lg 3 esimese lause alusel kindlaks menetluskulude jaotuse.

Hagi rahuldamise määra kindlaksmääramisel võtab kolleegium arvesse hageja põhinõude 92 265 eurot 79 senti ja praeguse lahendi tegemise seisuga (

1. juuni 2018) põhivõlalt 75 393 eurot 12 senti sissenõutavaks muutunud viivise. Viivis põhivõlalt seadusjärgses määras alates
2. aprillist 2015 kuni
3. juunini 2018 on 19 265 eurot 21 senti (st alates
4. aprillist 2015 kuni
5. juunini 2016 määraga 8,05% aastas 457 päeva eest 7598 eurot 90 senti (75 393 eurot 12 senti * 0,0805 / 365 * 457) ja alates
6. juulist 2016 kuni
7. juunini 2018 määraga 8% aastas 706 päeva eest 11 666 eurot 31 senti (75 393 eurot 12 senti * 0,08 / 365 * 706)). Hageja nõue on kokku 111 531 eurot (92 265 eurot 79 senti + 19 265 eurot 21 senti). Hagi rahuldatakse 16 872 euro 67 sendi nõudes ehk hagist rahuldatakse 15,1%. Kolleegium leiab, et põhjendatud on jagada menetluskulud

§ 163

lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja jätta 15,1% menetluskuludest kostja ja 84,9% hageja kanda. 20.

§ 174

lgte 1, 3 ja 5 järgi määrab kolleegium kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. Maakohtus olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 6542 eurot 64 senti (vt ka praeguse otsuse p 18). Kostja peab viidatud menetluskuludest hüvitama 15,1% ehk 987 eurot 94 senti. Ringkonnakohtus olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 1267 eurot 28 senti. Ringkonnakohtu kindlaksmääratud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust kostja ei vaidlustanud. Kostja peab viidatud menetluskuludest hüvitama 15,1% ehk 191 eurot 36 senti. Seega peab kostja hüvitama hagejale maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludena kokku 1179 eurot 30 senti. 21. Menetluskulude kohta kassatsioonimenetluses esitas hageja nimekirja, mille kohaselt vastavad hageja kassatsioonimenetluse kulud arvestusele 7 tunni eest õigusteenuse tunnihinnaga 128 eurot, 10(1 2) 2-15-4981 millele lisandub käibemaks. Seega nõuab hageja kostjalt 1075 euro 20 sendi menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid järgmistest toimingutest: kassatsioonkaebuse analüüs, kassatsioonivastuse koostamine, õiguslik analüüs ja lõpliku seisukoha koostamine. Kostja pidas hageja menetluskulusid ülepaisutatuks, leides, et piisav ajakulu õigusabi osutamise eest on 3 tundi. Kostja leidis samuti, et hageja lepingulise esindaja tunnihind on liiga kõrge. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning seda, et sama esindaja on hagejat esindanud algusest peale, leiab kolleegium, et

§ 175

lg 1 esimese aluse järgi on vajalik ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu 768 eurot (s.o 5 tundi * 128 eurot + 20% käibemaks). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 32111513, p 25). Kolleegiumi hinnangul ei ületa hageja õigusteenuse tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3219213) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (
5. oktoobri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3219313), samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (
7. oktoobri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3219813), 153 eurot ilma käibemaksuta (
9. veebruari
10. a määrus tsiviilasjas nr 32111514, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (
11. aprilli
12. a määrus tsiviilasjas nr 3213417, p 15). Hageja on soovinud kohtult menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmist ja on kinnitanud, et ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Arvestades hagi rahuldamise määra 15,1%, peab kostja hageja kassatsiooniastme kuludest (768 eurot) hüvitama 115 eurot 97 senti.
13. Kokku peab kostja hageja menetluskuludest hüvitama 1295 eurot 27 senti.
14. Maakohtus kandis kostja menetluskulusid 50 eurot (riigilõiv maakohtu
15. aprilli
16. a hagi tagamise määruse peale määruskabuse esitamise eest) (II kd, tl 41). Ringkonnakohtus kandis kostja menetluskulusid 1200 eurot (riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamise eest) (III kd, tl 103). Kostja ei esitanud Riigikohtu määratud tähtajaks kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja. Hageja peab menetluskuludest 1250 eurot hüvitama 84,9% ehk 1061 eurot 25 senti. 24.

§ 445

lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Tasaarvestuse tulemusena mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 234 eurot 2 senti (1295 eurot 27 senti – 1061 eurot 25 senti). 25. Lisaks menetluskuludele tuleb

§ 177

lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. 26.

§ 386

lg 4 järgi tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ning teeb seda üldjuhul ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus.

§ 442

lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas ka menetluse jooksul kohaldatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. 11(1 2) 2-15-4981 Maakohus seadis

1. aprilli
2. a määrusega hageja kasuks kostja kinnisasjale 75 393 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi. Ringkonnakohus suurendas
3. detsembri
4. a määrusega hagi tagamiseks kostja kinnisasjale seatud kohtuliku hüpoteegi summat 116 942 euro 54 sendini, mistõttu on lisaks hageja kahju hüvitamise nõudele hüpoteegiga tagatud ka hageja viivise nõue, leppetrahvi nõue ning eelduslikud menetluskulud (vt

§ 388lg 2 järgi hüpoteegiga tagatava nõude kohta Riigikohtu 27.

jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 32116209, p 12). Kuna hageja nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb

§ 386lg 4 järgi vastavas ulatuse tühistada ka hagi tagamine.

Kolleegium tühistab eeltoodut arvestades kõnealuse hagi tagamise osas, milles hageja kasuks on seatud kohtulik hüpoteek kostja kinnisasjale hüpoteegisummat 17 106 eurot 69 senti ületavas ulatuses (st kohtuliku hüpoteegi summaga tagatakse hageja leppetrahvi nõue 16 872 eurot 67 senti ja menetluskulud 234 eurot 2 senti). 27. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon kostjale

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu Eriarvamus: 2-15-4981/107 12(1 2)