Obsah (7)
§ 168§ 162§ 163§ 164§ 173§ 4§ 177Tsiviilasi nr 2-16-5792 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 19.12.2018.a, Tallinn Tsiviilasj
§ 168
lg 4 mõttes, kui hageja loobus nõudest lugeda N OÜ dividenditulu poolte ühisvaraks. Samuti leidis kostja, et hageja peab kandma menetluskulud
§ 162
lg 4 alusel, sest vaidlus käis peamiselt vara üle, mis oli hageja lahusvara, ning menetluskulude kostja kanda jätmine sellisel juhul on ebaõiglane. Samuti leiab kostja, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda
§ 163
lg 2 alusel, sest kostja maakohtus väljapakutud kompromissettepanek, millest hageja keeldus, on sisuliselt realiseerunud. Vastustaja seisukoht 8. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Maakohus leidis õigesti, et CCC kinnistu on poolte ühisvara, kuna see omandati ühisvara (dividenditulu) arvel. PKS1995 § 14 lg 1 alusel muutus dividenditulu poolte ühisvaraks, kui see laekus kostja arvelduskontole. Samuti ei ole dividenditulu poolte lahusvara PKS1995 § 15 lg 1 alusel. Maakohus ei teinud üllatusotsust, kui leidis, et dividenditulu muutus poolte ühisvaraks kostja arvelduskontole laekumisega. Dividenditulu kuulumine poolte lahus- või ühisvara koosseisu on õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu ülesanne. Kohus ei tuginenud asjaoludele, mille kohta ei saanud pooled arvamust esitada. Lisaks avaldas hageja, et PKS1995 alusel vara kuulumise tuvastamisel poolte ühisvara koosseisu ei oma tähendust see, kas vara omandati lahus- või ühisvara arvelt. Seega pole tähtis, kas dividenditulu muutus ühisvaraks dividenditulu laekumisega kostja arvelduskontole. Kuna CCC kinnistu omandati abielu kestel, siis see poolte ühisvara PKS1995 alusel. Samuti leiab hageja, et maakohus jättis õigesti arvestamata sõiduauto Peugeot 407 väärtusega hageja hüvitise kindlakstegemisel. Hageja arvates ei ole nimetatud sõidukiga seonduvad küsimused vaidluse ese. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et võõrandas sõiduki hagejale eesmärgiga vähendada selle väärtuse ulatuses hageja kasuks tulevikus määratavat hüvitist. Samuti nõustub hageja maakohtuga selles, et lepingulise suhte olemasolu hageja ja kostja vahel välistab kostja alusetust rikastumisest tuleneva nõude. 4
(9)Tsiviilasi nr 2-16-5792 Viimaseks nõustub hageja maakohtu menetluskulude jaotusega. Maakohus ei teinud ebaõigesti, kui jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda. Hagilises abieluasjas tuleb
§ 164lg 1 kohaselt jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Hageja ei loobunud hagist
§ 168lg 4 mõttes, kui ta ei soovinud enam dividenditulu lugemist ühisvara koosseisu.
Ühtlasi avaldab hageja, et hageja ei pea kandma kostja menetluskulusid
§ 162
lg 4 alusel põhjusel, et vaidlus käis peamiselt vara üle, mis kuulub kostja lahusvarasse. Kostja lahusvara on kostja osalus N OÜ-s, mida ka kostja ise pidas ühisvara jagamise ettepanekus poolte ühisvaraks. Samuti leidis Harju Maakohus 04.04.2017.a vaheotsuses, et osa kuulub ühisvara koosseisu. Seega oli tegemist õiguslikult ebaselge küsimusega ning sellest tingitud riski ei saa jätta menetluskulude näol hageja kanda. Samuti ei nõustu hageja kostjaga, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda
§ 163lg 2 alusel, sest et kostja esitatud kompromissettepanek on realiseerunud.
Kostja esitatud kompromissettepaneku sisu ei ole tegelikult realiseerunud. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue lahendi. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
- Ringkonnakohus selgitab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis CCC kinnistu ühisvara koosseisu ja mõistis selle alusel hageja kasuks välja hüvitise 14 500 eurot. Ühtlasi palub kostja mistahes hüvitise väljamõistmisel hageja kasuks vähendada hagejale välja mõistetud hüvitist kostja alusetu rikastumise nõudega hageja vastu suuruses 2400 eurot (hageja protsessuaalne tasaarvestusavaldus). Samuti palub kostja muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Kostja ei palu maakohtu otsust muuta osas, millega kohus jättis aerupaat „Kiili“ kostja ainuomandisse ja mõistis selle eest välja hageja kasuks hüvitise 125 eurot. Samuti ei tule muuta maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis poolte ainuomandisse poolte arveldusarvetel oleva raha.
- Ringkonnakohus lahendab esmalt küsimuse, kas CCC kinnistu on poolte ühisvara. Seejärel hindab kohus, kas ning millises ulatuses peaks hageja kasuks välja mõistetama hüvitis, kui nimetatud kinnistu jääb kostja ainuomandisse. Seejärel hindab ringkonnakohus kostja esitatud protsessuaalset tasaarvestusavaldust. Viimaseks jaotab ringkonnakohus poolte menetluskulud.
- Pooled vaidlevad, kas CCC kinnistu kuulub ühisvara koosseisu. Nimetatud kinnistu ühisvarasse kuulumine tuleb lahendada varem kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) alusel. Kehtiva perekonnaseaduse § 210 lg 2 ls 1 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. CCC kinnistu omandati enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (s.t enne 1.07.2010.a). Kostja kanti 20.01.2010.a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel 22.01.2010.a kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (I kd tl 50). Kuna kinnistu omandati enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist, tuleb selle kuulumine ühisvara koosseisu tuvastada PKS1995 alusel, mis kehtis kinnistu omandamise ajal.
- Maakohus leidis, et nimetatud kinnistu kuulub ühisvara koosseisu, kuna oli omandatud ühisvara (N OÜ dividenditulu) arvel. Maakohus tugines PKS1995 § 14 lg-le 1 ja Riigikohtu
- 5
(9)Tsiviilasi nr 2-16-5792 juuni 2006.a otsuse tsiviilasjas 3-2-1-46-06 punktile 11, ning leidis, et kui dividendimaksed jõudsid kostja arvelduskontole, muutus kostja dividenditulu poolte ühisvaraks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et CCC kinnistu on PKS1995 alusel poolte ühisvara, kuid muudab põhjendusi. Ringkonnakohus leiab, et CCC kinnistu ei kuulu poolte ühisvara koosseisu mitte sellepärast, et see oli omandatud ühisvara (dividenditulu) arvel, vaid sellepärast, et PKS1995 alusel kuulus vara, mis omandati abielu kestel, poolte ühisvara koosseisu, sõltumata sellest, kas vara omandati lahus- või ühisvara arvel. PKS1995 § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt abikaasade lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhte lõppemist. PKS1995 § 15 lg 1 alusel ei kuulu CCC kinnistu kostja lahusvara koosseisu, kuna kostja ei omandanud kinnistut enne abiellumist, abielu kestel kinke või pärimise teel või pärast abielusuhete lõppemist. Kostja omandas CCC kinnistu abielu kestel, kui ta kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (s.t 22.01.2010.a). Järelikult on nimetatud kinnistu puhul tegemist poolte ühisvaraga PKS1995 § 14 lg-st 1 tulenevalt. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette, et maakohus tegi üllatusotsuse, kui luges dividenditulu poolte ühisvaraks seetõttu, et dividenditulu kanti kostja arvelduskontole. Kostja väidab, et kuna kumbki pool ei ole sellist väidet kohtumenetluses esitanud, on kohus vastava asjaolu tuvastamisel väljunud poolte vahel vaidluse all olevate asjaolude ringist. Ringkonnakohus eespool leidis, et käesolevas vaidluses ei sõltu CCC kinnistu kuulumine ühisvara koosseisu sellest, kas kinnistu omandati lahus- või ühisvara arvel. Samuti ei leia ringkonnakohus, et maakohus tegi üllatusotsuse, isegi kui maakohus leidis, et kinnistu on poolte ühisvara, sest see omandati dividenditulu arvel, mis muutus poolte ühisvaraks, kui dividenditulu kanti kostja arvelduskontole. Maakohus otsuse p-des 18-21 leidis, et dividenditulu on ühisvara, kuna see laekus kostja arveldusarvele. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on maakohtu õigusliku järeldusega poolte poolt esitatud asjaolude pinnalt ning mitte uue väitega käsitlemata asjaolude pinnalt. Maakohus tugines otsuses poolte poolt esitatud asjaoludele. Järeldus, et dividenditulu kuulub ühisvara koosseisu, ei saanud olla üllatuslik, arvestades seda, et pooled olid menetluses käsitlenud dividenditulu kuulumist lahus- või ühisvara koosseisu. Samuti on oluline, et olukorras, kus menetlusosaline soovib maakohtu otsuse tühistamist, kuna maakohus tegi üllatusotsuse, peab menetlusosaline põhjendama, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ning kui maakohus ei oleks seda rikkunud, oleks maakohus teinud teistsuguse otsuse. Antud juhul ei ole kostja apellatsioonkaebuses põhjendanud, et maakohus oleks teinud teistsuguse otsuse, kui kostja oleks teadnud, et kohus loeb dividenditulu ühisvaraks arvelduskontole laekumisega. 14. Järgmisena hindab ringkonnakohus, kas ning millises ulatuses tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis, kui CCC kinnistu jääb kostja ainuomandisse. Maakohus leidis, et CCC kinnistu kuulub ühisvara koosseisu, ning see tuleb jagada kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Antud juhul ei ole pooled kokku leppinud teisiti (nt abieluvaralepinguga). Maakohus hindas CCC kinnistu väärtuseks 29 000 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 14 500 eurot. Maakohus jättis aga arvestamata, et kui vara omandati PKS1995 kehtivuse ajal, tuleb vara jagamisel arvestada PKS1995 § 19 lg-ga 2, mille kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest (vt ka RKTKo 2-15-9288, p 20.1; RKTKo 3-2-1-108-16, p 29; RKTKo 3-21-172-15, p 18; RKTKo 3-2-1-156-14, p 10; RKTKo 3-2-1-31-14, p 14). Seega tuleb hinnata, kas esineb poolte osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise aluseid PKS1995 § 19 lg 2 alusel. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus tuvastas õigesti otsuse 6
(9)Tsiviilasi nr 2-16-5792 punktis 14, et kostja omandas CCC kinnistu dividenditulu (09.12.2009 ja 12.01.2010 väljamaksed) arvel. Dividenditulu omandas kostja aga tänu oma osalusele äriühingus N OÜ. Kostja osalus nimetatud äriühingus oli kostja lahusvara. Seega omandas kostja CCC kinnistu lõppastmes lahusvara arvel PKS 1995 § 19 lg 2 p-st 3 tulenevalt. Kuna kinnistu oli täielikult omandatud kostja lahusvara arvel, ei tule kinnistu kostja ainuomandisse jäämisel hagejale välja mõista hüvitist. Seega ei saa CCC kinnistu eest välja mõista hagejale hüvitist ja maakohtu otsus tuleb 14 500 euro hüvitise väljamõistmise osas tühistada.
- Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja protsessuaalset tasaarvestusavaldust. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis ebaõigesti hagejale väljamõistetud hüvitisest maha arvamata sõiduauto Peugeot väärtuse. Poolte abielu lõppes 03.03.2014.a (I kd tl 20). Hageja ja kostja sõlmisid sõiduauto Peugeot 407 müügilepingu 12.05.2014.a (I kd tl 178). Seega sõlmiti müügileping pärast abielu lõppemist. Müügilepingu kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale sõiduauto eest 1 euro (I kd tl 178). Kostja esitas vastuses hagiavaldusele protsessuaalse tasaarvestusavalduse ning väitis, et avalduse aluseks olev nõue põhineb VÕS §-il 1041 (I kd tl 130). Nimelt väitis kostja, et pärast lahutust palus hageja, et kostja teeks hagejale ühisvara jagamisel teene ning soetaks hagejale sõiduauto (I kd tl 128). Ringkonnakohus leiab, et kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse aluseks oleva nõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata ning selle avalduse alusel ei tule hagejale väljamõistetud hüvitist vähendada. Nimelt on tõendatud, et pooled sõlmisid müügilepingu (I kd tl 178). Kehtib eeldus, et kirjalik lepingudokument annab ammendavalt ja lünkadevabalt edasi pooltevahelise võlasuhte sisu. Müügilepingust ei nähtu, et kostja võõrandas sõiduauto hagejale seetõttu, et kostja poolt hiljem ühisvara eest makstav hüvitis oleks väiksem. Kuna poolte vahel on kehtiv müügisuhe, ei ole alust tugineda ka alusetu rikastumise sätetele. Seega ei ole alust vähendada kostjale väljamõistetud hüvitist sõiduauto Peugeot 407 väärtuse ulatuses. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohtu järeldus, et kostja koostas sõiduki Peugeot 407 27.05.2014.a müügilepingu tagantjärele, on arusaamatu. Maakohus otsuse p-s 24 tuvastas, et kostja sõlmis N OÜ-ga nimetatud sõiduki müügilepingu 27.05.2014.a ning võõrandas seejärel sama sõiduki hagejale 12.05.2014.a. Sellest järeldas maakohus, et kostja on ilmselt püüdnud vormistada endale sobiva sisuga dokumenti, unustades sealjuures kuupäevadele tähelepanu pöörata. Ringkonnakohus leiab, et poolte väited selles osas, kas kostja vormistas enda ja N OÜ vahelise müügidokumendi tagantjärele, ei oma tähendust kostja tasaarvestusavalduse aluseks oleva nõude tuvastamisel. Tasaarvestusnõude tuvastamisel tuleb leida, kas kostjal on nõue hageja vastu. Kostja ja hageja vahel on kehtiv müügileping. Kostja ja N OÜ vaheline müügisuhe ei mõjuta kostja ja hageja vahel sõlmitud 12.05.2014.a müügilepingut. Seega kostja protsessuaalse tasaarvestusnõude lahendamisel ei mõjuta kostja nõuet hageja vastu see, millal ajaliselt vormistati kostja ja N OÜ vahel sõidukiga seonduvad müügidokumendid.
- Eespooltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et CCC kinnistu kuulub ühisvara koosseisu, kuna oli omandatud abielu kestel. CCC kinnistu jäämisel kostja ainuomandisse ei tule PKS1995 § 19 lg 2 p-st 3 tulenevalt välja mõista hageja kasuks hüvitist. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis välja hageja kasuks 14 500 euro ulatuses hüvitise enamsaadu ühisvara väärtuse eest. Ringkonnakohus jätab kostja tasaarvestusavalduse alusel tasaarvestuse tegemata, kuna kostja avalduse aluseks olev nõue on tõendamata. Menetluskulude jaotus
- Vastavalt
§ 173
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes
§ 164lg-st 1 jätab ringkonnakohus 7
(9)Tsiviilasi nr 2-16-5792 menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel
§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. 18. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse jätta menetluskulud hageja kanda seoses sellega, et hageja loobus hagist. Kostja arvates loobus hageja olulises osas hagist
§ 168lg 4 mõttes.
Ringkonnakohus ei nõustu, et
§ 168
lg 4 alusel saab antud juhul jätta kostja menetluskulud osaliselt või täielikult hageja kanda. Ringkonnakohus ei loe hageja 21.06.2018.a avaldust, milles hageja loobus N OÜ dividendide hüvitamise soovist (II kd tl 187), hagist loobumiseks
§ 168lg 4 mõttes.
Hagist loobumisega viidatud sätte mõttes oleks tegemist siis, kui hageja loobuks oma nõudest
§ 4lg 3 ls-st 2 tulenevalt.
Ühisvara jagamisel pöördub hageja kohtusse ühisvara jagamise nõudega. Kui hageja menetluse jooksul ei soovi enam teatud vara lugemist ühisvara koosseisu, siis sellist hageja avaldust ei tule lugeda hagist loobumiseks
§ 168lg-st 4 tulenevalt.
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. märts 2007.a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07 p 12 kohaselt, kui hageja peab algselt vara ühisvaraks ja hiljem loobub selle kui ühisvara jagamisest, ei tähenda, et hageja loobub osaliselt ühisvara jagamise nõudest. Viidatud Riigikohtu lahendi p-s 12 leidis Riigikohus, et ühisvara koosseisu muutmine ei ole hagi eseme ega hagi aluseks olevate asjaolude muutmine. Antud juhul esitas hageja 21.06.2018.a avalduses, et ei taotle N OÜ dividenditulu hüvitamist. Sisuliselt loobus hageja taotlusest lugeda N OÜ dividenditulu poolte ühisvaraks. Sellise avalduse puhul ei ole tegemist hagist loobumisega
§ 168lg 4 ja kehtiva Riigikohtu praktika alusel.
Alternatiivselt leiab kostja apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks pidanud lähtuma menetluskulude jaotamisel
§ 162lg-st 4.
Viidatud sätte kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus selgitab, et antud juhul ei ole viidatud säte rakendatav.
§ 162
lg-t 4 tuleb vaadata koostoimes
§ 162
lg-ga 1.
§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Kohus võib aga otsustada, et selline kulude jaotamine on ebaõiglane
§ 162
lg 4 alusel.
§ 162
lg-t 4 saab rakendada seega olukorras, kus pool, kelle kahjuks otsus tehti, kannab lisaks enda menetluskuludele ka vastaspoole menetluskulud täielikult või osaliselt ning kohus leiab, et see on ebaõiglane. Olukorras, kus kohus on jätnud menetluskulud poolte endi kanda, pole
§ 162lg 4 kohaldamine asjakohane.
Antud juhul jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus ei jätnud kostja kanda hageja menetluskulusid. Ka ringkonnakohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. Järelikult ei ole
§ 162lg 4 kohaldamine asjakohane.
Kostja on aga apellatsioonkaebuses sisuliselt väitnud, et tema ei peaks enda menetluskulusid kandma, kuna see on ebaõiglane. Nimelt leiab kostja, et käesolev kohtuvaidlus käis peamiselt vara üle, mis on kostja lahusvara. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et menetluskulude poolte endi kandma jätmine käesoleval juhul on ebaõiglane. Ringkonnakohus selgitab, et
§ 164
lg 1 alusel kannavad hagilises abieluasjas (sh ühisvara jagamise asjas) kumbki pool üldjuhul enda menetluskulud ise. Kohtul on aga võimalik diskretsiooni rakendades
§ 164
lg 2 alusel sellisest kulude jaotamisest kõrvale kalduda, kui kohus peab seda õiglaseks.
§ 164lg 2 kohaldamine peaks olema aga erandlik tulenevalt ühisvara jagamise mõttest.
Nimelt on ühisvara jagamine eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud jätta menetluskulud poolte enda kanda (vt ka RKTKo 3-2-1-12-07, p 13). Ringkonnakohus ei leia, et antud juhul on ebaõiglane, kui kostja peab enda menetluskulud ise kandma. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ebaõiglus tuleneb sellest, et käesolev vaidlus käis peamiselt vara üle, mis on kostja lahusvara. Esiteks ei ole käesolev vaidlus käinud peamiselt vara üle, mis on 8
(9)Tsiviilasi nr 2-16-5792 kostja lahusvara. Maa- ja ringkonnakohtud leidsid, et ainult kostja osalus äriühingus N OÜ on kostja lahusvara. Ülejäänud vara, mille osas vaidlus käib, on poolte ühisvara. Teiseks ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja ühisvara jagamise nõue on põhjendamatu, sh nimetanud hagis varasid, mille osas on ilmselge, et need ei kuulu ühisvara koosseisu ning mille üle vaidlust olla ei saa, pikendades sellega põhjendamatult menetlust. Seega ei leia ringkonnakohus, et menetluskulude kandmine poolte endi poolt on ebaõiglane. Lisaks leiab kostja apellatsioonkaebuses, et tulenevalt
§ 163
lg-st 2 peaksid menetluskulud jääma hageja kanda, kuna kostja kompromissettepanek on sisuliselt realiseerunud kostja pakutud kujul. Kompromissettepaneku sisu realiseerumise tõendamiseks esitas kostja uue tõendi apellatsioonimenetluses.
§ 163
lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Ringkonnakohus selgitab, et
§ 163
lg 2 kasutamine on kohtu diskretsiooniotsus ning sätet saab rakendada siis, kui kohus rahuldab hagi osaliselt. Antud juhul rahuldas maakohus aga hagi täielikult ning ei pidanudki seega viidatud sättega arvestama. Käesoleval juhul rahuldab ringkonnakohus hagi osaliselt. Ringkonnakohus ei näe aga põhjust jätta menetluskulud hageja kanda
§ 163lg-st 2 tulenevalt.
Ühisvara jagamise asjades ei tule menetluskulude jaotamisel lähtuda mitte
§-st 163, vaid
§-st 164, mis on erisäte (vt ka RKTKo 3-2-1-183-13, p 10).
§ 164lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Järelikult ei ole asjakohased kostja väited apellatsioonkaebuses seoses sellega, et kostja pakutud kompromissettepanek on realiseerunud. Kuna
§ 163
ei tule rakendada, tuleb ka kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud tõend (apellatsioonkaebuse lisa 2) jätta arvestamata. 19. Vastavalt
§ 177
lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus
§-s 177 sätestatud korras. Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)