Obsah (10)

§ 238§ 175§ 310§ 180§ 338§ 309§ 340§ 354§ 185§ 337

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.septembril 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-18-3902 Kohtukoosseis Julia Katškovskaj

§ 238lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 2 kuud vangistust. Kar

S § 73 lg 1, 3 alusel jätta mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui L. 1 Tjukina ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 järgi hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 8. augusti 2018.a. 3. Välja mõista L. Tjukinalt

§ 175lg 1 p 9 alusel sundraha - 750 eurot Esitatud apellatsioon rahuldada.

Määrata Advokaadibüroole Tehver ja Partnerid seoses vandeadvokaadi abi Toomas Laanemaa poolt L. Tjukinale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 90 eurot (sh käibemaks). Jätta nimetatud menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 8.augusti 2018 otsusega tunnistati Larissa Tjukina süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust. Kar

S § 73 lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui L. Tjukina ei pane 1 aasta 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 järgi hakkas katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 8. augustist 2018.a. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5,

§ 310lg 1, Ts

MS § 440 lg 1 alusel mõisteti L. Tjukinalt SS kasuks välja varaline kahju 10 eurot. Menetluskuludena mõisteti L. Tjukinalt riigituludesse

§ 175

lg 1 p 9 alusel sundraha 1250 eurot,

§ 175lg 1 p.

4 alusel kaitsjatasu – 120 eurot kohtueelses menetluses ja 300 eurot kohtumenetluses, kokku 420 eurot.

§ 180lg 3 alusel määrata L.

Tjukinal kriminaalmenetluse kulude tasumine kogusummas 1670 eurot ositi 12 kuu jooksul järgmiselt: 11 kuul tasuda igas kuus 140 eurot ja 12. kuul 130 eurot. Sama kohtuotsusega on süüdi mõistetud ka Priit Hints ja Dmitri Ivanov, kuid nende osas ei ole maakohtu otsust apelleeritud. 2 L. Tjukina mõisteti KarS § 200 lg 1 järgi süüdi selles, et tema võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõra vallasasja, murdes teise isiku poolt kannatanu kallal kasutatud kestva vägivalla toimel omaniku valduse järgmiselt: 30.07.2016 kl 21 paiku Tallinnas XXX asuva kaupluse X juures ründas Dmitri Ivanov SS, haaras teda kõrist ja lõi ühel korral näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu, turset nina ja huulte piirkonnas ja verejooksu ninast. Löögi tagajärjel kukkus SS maha ja kaotas lühikeseks ajaks vastupanuvõime. Samal ajal kukkus kannatanu taskust välja mobiiltelefon Samsung SM-G900F Galaxy S5 väärtusega 399 eurot koos sim-kaardiga taastamisväärtuses 10 eurot. Löömist kõrval seistes pealt jälginud Larissa Tjukina võttis koheselt mobiiltelefoni ära, lahkus koos Dmitri Ivanoviga kannatanu juurest ja samal päeval müüs mobiiltelefoni maha. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava L. Tjukina kaitsja adv. T. Laanemaa vaidlustab maakohtu otsust osas, millega L. Tjukina tunnistati süüdi KarS § 200 lg 1 järgi so röövimises, kuivõrd kaitsjana on ta seisukohal, et L. Tjukinale etteheidetud tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 199 lg 1 järgi, s.o vargusena. Kaitsja taotleb selles osas kohtuotsus tühistada ning tunnistada süüdistatav süüdi kergemas kuriteos, mõista süüdistatavale sellest tulenevalt kergem karistus ning muuta kohtuostust süüdistatavalt riigituludesse väljamõistetava sundraha osas. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu otsust tsiviilhagi rahuldamise osas. Tunnistades L. Tjukina süüdi KarS § 200 lg 1 järgi, on kohus andnud süüdistatava teole ebaõige õigusliku hinnangu st kohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Seetõttu kuulub otsus L. Tjukina osas tühistamisele

§ 338p 2 kohaselt.

Oma seisukohta põhjendab kaitsja alljärgnevalt: Maakohus on õigesti tuvastanud: 1) kaassüüdistatava D. Ivanov poolt kannatanu SS kõrist haaramise ja löömise; 2) asjaolu, et D. Ivanov ei kasutanud vägivalda SS suhtes telefoni hõivamise eesmärgil; 3) D. Ivanovi poolt kannatanu löömise tulemusena kukkus maha kanntanu mobiiltelefon; 4) väljas oli pime ja L. Tjukina nähes, et kannatanu telefon kukkus maha võttis selle telefoni ja pani oma kampsunisse; 5) pole tõendamist leidnud asjaolu, et L. Tjukina oleks kihutanud D. Ivanovi SS ründamisele; 6) ei ole tõendamist leidnud kannatanupoolne teadvuse kaotus peale D. Ivanovi poolt saadud rusikalööki näkku ja peale kukkumist. Samas on kohus tuvastatud asjaoludest teinud ebaõige järelduse, et L. Tjukina poolt kannatanu telefoni hõivamine on käsitletav röövimisena, kuivõrd D. Ivanov kasutas kanntanu suhtes vägivalda ning kohtu arvates ei ole röövimise puhul nõutav, et vägivalda tarvitaks isik, kes hiljem kannatanu vara ära võtab. Kohtu arvates võib vägivalda tarvitada ka keegi teine isik ja hoopis teisel eesmärgil, kuid see tarvitatud vägivald peab olema kannatanu vara äravõtmise vahendiks. Kohus on oma seisukoha põhistamiseks viidanud mh Riigikohtu lahendite 3-1-1-27-16 p 8 ja 3-1-1-12-09 p 9. On õige kohtu seisukoht, et röövimise objektiivse külje moodustab vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. On ka võimalik, et röövimise puhul kasutab kannatanu suhtes 3 vägivalda üks isik ja asja hõivab teine isik, kuid sellisel juhul peab olema tuvastatud, et mõlemad isikud on teo kaastäideviijad. Samas järeldub kohtuotsusest, et kohus on asunud ekslikule seisukohale, et röövimise puhul võiks vägivalda asja hõivamiseks justkui tarvitada hoopis teine isik kui kuriteo täideviija. Röövimise näol on tegemist liitkoosseisuga, mis tähendab, et selle saab lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud:

1. a)isiku suhtes kasutati vägivalda;
2. b)vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Seega eeldab röövimise objektiivne koosseis seda, et nii vägivald kui ka asja hõivamine on toime pandud täideviija (või kaastäideviija) poolt. Juhul kui vägivalda kasutab kannatanu suhtes isik, kes ei ole röövimise kaastäideviija ning asja hõivab hoopis tine isik, kes aga ei ole kanntanu suhtes mingit vägivalda kasutanud, siis ei ole täidetud röövimise objektiivne koosseis st toime ei ole pandud röövimistegu KarS § 200 lg 1 tähenduses. Kohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu lahendite 3-1-1-27-16 p.-s 8 ja 3-1-1-12-09 p.-s 9 väljendatud seisukohti röövimise objektiivsele koosseisule hinnangu andmisel. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et antud lahendites selgitab Riigikohus röövimise subjektiivne koosseisu täitmist täideviija poolt. Riigikohus on selgitanud, et subjektiivne koosseis on täidetud kui ta (antud juhul teo täideviija) kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul. Kohus on tuvastanud, et L.Tjukina ise mingit vägivalda kannatanu suhtes ei kasutanud, D. Ivanov aga ei kasutanud kanntanu suhtes vägivalda asja hõivamiseks ning D. Ivanaov röövimist toime ei pannud. Seega ei oleks kohus saanud L. Tjukinat süüdi tunnistada KarS § 200 lg 1 järgi, kuivõrd L. Tjukina tegu ei vasta KarS § 200 lg 1 kvalifitseeritava teo objektiivse koosseisu tunnustele. Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2018 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 25. septembrini 2018. Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti apellatsioonimenetluse pooled ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis esitatud väited väärivad tähelepanu ning toovad kaasa maakohtu otsuse tühistamise materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu SSi suhtes toime pandud vägivallategu ja tema vara hõivamine on kvalifitseeritud eraldi kuritegudena ning need on omistatud erinevatele süüdistatavatele e D. Ivanov on mõistetud süüdi selles, et ta lõi kannatanut, tekitades temale füüsilist valu ja kehavigastusi, L. Tjukina aga selles, et ta nähes, et kannatanul kukkus maha mobiiltelefon, võttis selle teistele märkamatult ära ning samal päeval müüs maha. Ei vaielda ka selle üle, et kannatanu suhtes vägivalla kasutamine ei olnud seotud vara omastamisega. D. Ivanov lõi kannatanut seetõttu, et viimane tikkus ligi süüdistatavatega koos olnud DD-le, kannatanu kukkus D. Ivanovi löögi tagajärjel ning kasutatud vägivalla ja kukkumise tagajärjel oli mingi aeg ka vägivalla 4 mõju all e et vägivald sisuliselt kestis ka ajal, kui L. Tjukina võttis ära mobiiltelefoni. Maakohus ei nõustunud süüdistusega selles, et toimikus olevatest tõenditest ei nähtu, et L. Tjukina oleks kihutanud D. Ivanovi SS ründamisele, tema suhtes vägivalla kasutamisele. Ükski tõend seda ei kinnita. Ka L. Tjukina ise on öelnud, et ta üksnes juhtis D. Ivanovi tähelepanu sellele, et nende seltskonnaga hiljem liitunud võõras mees (kriminaalasjas kannatanu SS) hakkas DD-le ligi tikkuma. Sellest aga ei saa kohtu hinnangul teha järeldust nagu L. Tjukina oleks käskinud D. Ivanovil kannatanut lüüa. Seega puuduvad tõendid süüdistamaks L. Tjukinat D. Ivanovi kihutamises SS suhtes vägivalla tarvitamisele. Vaidluse esemeks on süüdistatava L. Tjukina käitumisele – kannatanu mobiiltelefoni äravõtmine – antav karistusõiguslik hinnang. Maakohtu seisukohalt ei ole röövimise puhul nõutav, et vägivalda tarvitaks see isik, kes hiljem ka kannatanu vara ära võtab. Vägivalda võib tarvitada ka keegi teine isik ja hoopis teisel eesmärgil, kuid see tarvitatud vägivald peab olema kannatanu vara äravõtmise vahendiks. Maakohus on oma seiskohta põhjendanud Riigikohtu mitmes lahendites antud selgitustega, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi (nr. 3-1-1-12-09 p.8, nr. 3-1-1-27-16 p. 8). D. Ivanovi poolt rakendatud vägivallategu (rusikalöök näkku) oli L. Tjukina poolt kannatanu mobiiltelefoni äravõtmise ajaks küll juba sooritatud, kuid selle tagajärjel tekkis SS-l maas lamades silme ees ähmastumine või hägustumine, mille tõttu ta ei näinud ega ka tundnud oma telefoni väljakukkumist taskust ega selle äravõtmist L.Tjukina poolt. Sellest tulenevalt ei olnud tal ka võimalik vastupanu osutada ja telefoni äravõtmist takistada. Sellise seisundi näol on tegemist kestva vägivallaga, mille mõju kasutas L. Tjukina kannatanu vara hõivamiseks. Seega toimis D. Ivanovi poolt SS kallal muul eesmärgil kasutatud vägivald L. Tjukina poolt kannatanu telefoni hõivamise vahendina. Ka olid vägivallategu ja vara hõivamine vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga. Viidatud Riigikohtu otsustes on tegemist olukorraga, kus vägivalla kasutamine ja vara ära võtmine oli etteheidetud ühele ja samale isikule e isik vastutas enda teo eest e seesama isik, kes enne oli kannatanu suhtes kasutanud vägivalda ja kellel pärast vägivalla kasutamist tekkis soov vara ära võtmiseks, kasutas enda vägivallateo tagajärjel kannatanul tekkinud vägivalla kestvat mõju ja võttis ära kannatanu vara. Vaidlustatud kohtuotsusega on aga L.Tjukina pandud vastutama teo (vägivalla) eest, mida ta ise ei ole teinud. Röövimist, kus üks isik kasutab vägivalda ja teine hõivab kannatanule kuuluva asja, saab mõlemale isikule ette heita vaid kaastäideviimise korral (3-1-1-100-06;3-1-1-108-13). Arutataval juhul ei ole süüdistatavaid süüdistatud kaastäideviimises ega ka mitte osavõtutegudes. Samuti ei ole tegemist ekstsessiga. Maakohus ongi pidanud võimalikuks, et olukorras, kus üks isik lööb kannatanu isiklike suhete pinnal tekkinud füüsilise konflikti käigus „auti“ ja kõrvalseisja võtab ära omal initsiatiivil ja salaja kannatanu taskust välja kukkunud asja, vastutab asja ära võtnud isik teise isiku poolt kasutatud vägivalla eest. Ehk siis, sisuliselt peavad prokurör ja maakohus õigeks, et möödakäija, kes näeb näiteks noahaavadega e ilmselgete vägivalla kasutamise tunnustega maas lamavat inimest, kes on kasutatud vägivalla kestva mõju all e ei ole võimeline kellelgi enam vastupanu osutama ja palub abi ning kelle kõrval lebab ka 5 tema taskust välja kukkunud mobiiltelefon, mille see möödakäija samal ajal, kui abi kutsub, salaja ära võtab, on röövel e vastutab nii vägivalla kasutamise, kui ka vara äravõtmise eest. Kohtukolleegiumi hinnangul see kindlasti nii ei ole. Vägivallatseja vastutab isikuvastase kuriteo eest ja vara hõivaja salajase või äärmisel juhul olenevalt asjaoludest avaliku varguse eest. Röövimine on asja äravõtmine vägivallaga ja vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine. L. Tjukinale vägivalla kasutamist ette heita ei saa. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsused selgitavad ja põhjendavad kasutatud vägivalla ja asja äravõtmise ajalist seotust ja seda just vägivalla kestvuse aspektist e kui kaua võib kesta kasutatud vägivald. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul õige kvalifitseerida L. Tjukina poolt kannatanu mobiiltelefoni ära võtmine KarS § 199 lg 1 järgi. Kuna kohtukolleegium mõistab süüdistatava süüdi tunduvalt kergemas kuriteos e esimese astme kuriteolt teise astme kuriteole, tuleb vähendada ka süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistust. Maakohus on karistanud süüdistatavat KarS § 200 lg 1 sanktsiooni alammääraga. Kohtukolleegium peab põhjendatuks karistada L. Tjukinat KarS § 199 lg 1 sanktsioonis ettenähtud vangistuse alammäärale ligilähedase karistusega e 3 kuulise vangistusega, mida tuleb vähendada 1/3 võrra. Samuti vähendab kohtukolleegium käesoleva otsusega katseaja pikkust miinimumi e 1 aastani. Nagu maakohus märkis ei ole tegemist planeeritud kuriteoga vaid pigem spontaanse teoga, mis sai võimalikuks seetõttu, et telefon oli kannatanul maha/välja kukkunud. Süüdistatav L. Tjukina kahetseb toimepandut, varem ei ole teda varavastaste süütegude eest karistatud. Tema karistusregistris on kehtivad väärteokaristused ühistranspordiseaduse rikkumiste eest. Vähendamisele kuulub ka sundraha. Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline küsimus käesoleval juhul ka see, kas L. Tjukina suhtes kuriteo ümberkvalifitseerimine röövimiselt nö salajasele vargusele tuleb reolutsioonis otsustada selliselt, et eelkõige röövimises õigeks mõista ja seejärel varguses süüdi või tuleb tühistada süüdimõistmine röövimises ja mõista süüdistatav siis süüdi kergemas kuriteos. See on oluline just prokuröri edasikaebeõiguse seisukohast. Kuna tegemist on lühimenetlusega, siis saab prokurör vaidlustada vaid õigeksmõistvat kohtuotsust. Käsitletav kaasus aga on väärt Riigikohtu seisukohta. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-12-09, millele on viidanud oma seisukoha põhjendamisel ka maakohus, seda küll karistusõigusliku hinnangu andmisel süüdistatava käitumisele, muuhulgas selgitanud järgmist. Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2008. a otsusega mõisteti IL kõigepealt KarS § 200 lg 2 p 4 järgi õigeks kannatanu E. V.-i suhtes toimepandud teos. Seejärel aga tunnistas IL selles samas E. V.-i suhtes toimepandud teos süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 121 järgi. Kolleegium leiab, et tehes IL suhtes samaaegselt nii õigeks- kui ka süüdimõistva kohtuotsuse ei ole ringkonnakohus järginud

§ 309

lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt saab kohus sama teo suhtes teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse. Ringkonnakohtu pädevus uue otsuse tegemisel on sätestatud

§ 340lg-s 2.

Selle kohaselt piirduvad ringkonnakohtu õigeksmõistvad volitused juhtudega, mil süüdistatav mõistetakse kas täielikult õigeks (

§ 340

lg 2 p 1) või mil ta mõistetakse õigeks osades talle süüks arvatud kuritegudes ja kergendatakse seetõttu 6 talle mõistetud karistust (

§ 340lg 2 p 2).

Ringkonnakohtu seaduslikku võimalust tunnistada süüdistatav esmalt mingis teos õigeks ja seejärel samas teos ka süüdi

§-st 340 ei tulene. Olukord, mis tekkis ringkonnakohtul käesoleva kohtuasja lahendamisel, on aga lahendatav lähtudes

§ 340

lg 2 p-s 3 sisalduvast pädevusest tunnistada süüdistatav süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus või jätta karistus muutmata. Tsiteeritud Riigikohtu seisukohast lähtudes tuleb otsustada, kas tegu e röövimine, milles süüdistatav maakohtu otsusega süüdi mõisteti ja tegu e vargus, milles käesoleva otsusega ta süüdi tuleb mõista, on nö sama tegu. Riigikohtu otsuses 3-11-12-09 on vaidlusesemeks, kas süüdistatava poolt toimepandud isikuvastane tegu e vägivallategu ja varavastane tegu e vargus on kvalifitseeritavad eraldi või on needsamad e isikuvastane ja varavastane tegu kvalifitseeritavad liitkoosseisuna e röövimisena, mis sisuliselt ongi isikuvastase ja varavastase teo liit. Ehk siis, tegelikult süüdistuse maht ei vähene, kuriteo faktilised asjaolud jäävad sisuliselt samaks ja muutub ainult kvalifikatsioon. Käesoleval juhul on L. Tjukina mõistetud maakohtu poolt süüdi röövimises e liitkoosseisus e temale on etteheidetud nii isikuvastast tegu – vägivalla kasutamist, millega tal tegelikult kohtukolleegiumi hinnangul õiguslik seos puudub, kui ka varavastast tegu, milles ta käesoleva otsusega süüdi mõistetakse. Seega muutuvad kuriteo tehiolud selliselt, et vägivallategu L.Tjukinale käesoleva otsusega ette ei heideta e langeb ära liitkuriteost üks liidetav tegu. Seega ei saa kohtukolleegiumi hinnangul rääkida ühest ja samast teost e et L. Tjukina on maakohtu poolt süüdi mõistetud samas teos, milles ta käesoleva otsusega süüdi mõistetakse. Siinjuures viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele 3-1-1-36-07, kus Riigikohus on tühistanud alamate kohtute otsused isikute süüdimõistmises KarS § 199 järgi, mõistnud nad selle paragrahvi järgi õigeks ja alles siis tunnistanud isikud süüdi KarS § 266 järgi. Erinevalt varemviidatud Riigikohtu otsusest on viimatinimetatud otsuses tegemist kaasusega, kus esialgselt olid isikud mõistetud süüdi varguses, kus oli kvalifitseerivaks asjaoluks sissetungimine ja varguse koosseisu dekriminaliseerimisel jäi alles ainult sissetungimine e. antud juhul on tegemist süüdistuse mahu olulise vähenemisega. Kuna hilisem Riigikohtu otsus e otsus 3-1-1-12-09 ei ole tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt, siis ei muuda see ka eelnevaid Riigikohtu otsuseid olematuks (

§ 354

lg 1) ning tulebki igal konkreetsel juhul otsustada, kuidas ringkonnakohus oma otsustust vormistab. Apellatsioonimenetluse kulud. Süüdistatava L.Tjukina kaitsja advokaat T.Laanemaa esitas taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 90 eurot (sh käibemaks). Taotluses on esitatud konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks.

§ 185lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

7 Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4; § 338 p-st 2; 340 lg 2 p 2,6, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 8