KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
(100)päevamäära ulatuses, so summas 1 000 eurot. KarS § 73 lg-te 1 alusel määras kohus, et J. Almrele mõistetud rahalist karistust ei pöörata tingimisi täielikult täitmisele, kui ta 1 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Tunnistades J. Almre süüdi KarS § 121 lg 1 järgi toetus maakohus kannatanu K.S. ütlustele, milliste kohaselt kohtusid nad J. Almrega
- augustil 2017 P. talu teeristil. Temaga koos oli tema abikaasa M.S. ja A.L. , kelle ta transportis oma motorolleriga bussipeatusest P. talu teeristile. Kui ta oli motorolleri vaevalt peatanud, tuli üle tee tema juurde J. Almre ja lükkas teda õlast taoliselt, et ta kukkus koos motorolleriga pikali. Kui ta püsti tõusis ja tahtis J. Almrelt teada, miks viimane taoliselt käitus, lõi J. Almre teda käega vasaku silma piirkonda. Löögi tagajärjel hakkas haavast verd tilkuma ja prillid läksid katki. Kohus leidis, et K.S. taolisi ütlusi kinnitavad ka M.S. ja A.L. ütlused. M.S. ütluste kohaselt ta nägi kuidas J. Almre tõukas K.S. mille tagajärjel kukkus K.S. koos motorolleriga pikali. Tunnistaja kinnitas, et kui K.S. oli püsti tõusnud tõukas J. Almre teda teist korda. Pärast teistkordset tõukamist nägi tunnistaja kuidas K.S. prillid olid katki ja kuskilt „ülevalt“ tuli verd. A.L. ütluste kohaselt tuli hetkel kui nemad olid koos K.S. ga P. talu teeristile jõudnud, nende juurde J. Almre. J. Almre hakkas K.S. sõimama ja kätega vehkima. Vehkimise käigus tabas J. Almre K.S. pead. Selle tagajärjel kukkusid K.S. prillid maha ja kulm oli lõhki. Kohus asus seisukohale, et K. S. ütlusi enda löömise ja tal kehavigastuse tekkimise kohta kinnitab ka kiirabikaart, millest nähtuvalt on K.S. l diagnoositud pindmine peavigastus. Silmalau ja silmaümbruse pindmised vigastused. Vigastuste olemasolu K.S. l kinnitavad ka kannatanust
- augustil 2017 tehtud fotod, millistest nähtuvalt esineb K.S. l vasakul silmalaul nahamarrastus. Kohus luges kannatanu ja tunnistajate ütlustega tõendatuks, et
- augustil 2017 kella 10.00 paiku Valga maakonnas Hummuli vallas xxx talu teeristis sõiduteel tõukas J. Almre käega kahel 2 korral K.S. ning viimasel korral tabas K.S. näol vasaku kulmu piirkonda ja tekitas marrastuse. K.S. l olid näol, silmade ees prillid, mis selle tagajärjel purunesid. Samas luges kohus ümberlükatuks J. Almre väited, nagu oleks
- augustil 2017 K.S. P. talu teeristil hoopis teda rünnanud. Kohus ei pidanud usaldusväärseteks J. Almre ütlusi milliste kohaselt lõi K.S. teda jalgade ja rusikatega keha erinevatesse piirkondadesse ja tal oli valus. Ta hakkas K.S. vastu ja suutis talle mõned korrad vastu lüüa. J. Almre möönis, et võib olla tabas mõni vastulöök K.S. kulmu. Kohus luges J. Almre taolised ütlused ümberlükatuks tunnistajate M.S. ja A.L. ütlustega, kes mõlemad on kinnitanud, et konflikti alustajaks oli J. Almre, kes lükkas K.S. . Tunnistajate ütlustele tuginedes asus kohus seisukohale, et K.S. ei kasutanud J. Almre suhtes mingitki vägivalda. Kohtul puudus alus kahelda tunnistajate ütlustes, sest need on omavahel kooskõlas ja vihavaenu nende ja J. Almre vahel ei ole. Kohus tugines J. Almre ennast õigustavate ütluste ümberlükkamisel ka J. Almre kiirabikaardile nr 10351752TÕRVA
- Kiirabikaardilt nähtuvalt J. Almrel mingeid väliseid vigastusi ei tuvastatud. Arvestades kiirabikaardil märgitut pidas maakohus J. Almre väited enda löömise kohta eluliselt mitteusutavateks, sest taoliste jalatsitega lööke saades, nagu neid kandis K.S. , jäänuks J. Almre kehale kindlasti ka välised vigastused. Maakohtu arvates viitavad asjaolule, et konflikti provotseerivaks pooleks oli J. Almre, ka tema enese kohtus antud ütlused. Süüdistatava enda sõnade kohaselt oli ta sõitmas tööle, kui umbes 3 km sündmuskohast eemal sõitis talle vastu K.S. koos A.L. ga. Neid nähes pööras ta ekstra ringi ning sõitis P. talu teeotsa, kuna tekkis kahtlus, et midagi hakkab jälle toimuma. Kohus leidis, et sellistest süüdistatava ütlustest ei selgu, mis oli tegelik põhjus oma plaanide muutmiseks, kuivõrd süüdistatav ei öelnud, et K.S. sõidustiil oleks viidanud tema purjus olekule ning süüdistataval oleks olnud vajadus takistada teda sõidukit juhtimast joobeseisundis. Ka ei pidanud maakohus usutavaks J. Almre väidet, mille kohaselt ta arvas et K.S. sõidab P. talu teeristi poole, sest tahab teda eelneva konflikti tõttu „paika panna“. Kohus leidis, et selliste väite juures jääb arusaamatuks, kuidas haakub „süüdistatava paika panemine“ sellega, et K.S. sõitis ju P. talu suunas koos A.L. ga, kes asja materjalidest nähtuvalt on süüdistatavale tuntud isik ning tegutseb tema korralduse all elukaaslasele kuuluvas majapidamises. Ka juhul, kui süüdistatav oleks pidanud tõepoolest võimalikuks, et „tuldi teda paika panema“, puudub mõistlik selgitus sellele, miks süüdistatav ise otsustas naasta P. talu teeristile, kui oli võimalik edasi sõita ning sellega konflikti vältida. Kokkuvõtvalt asus kohus seisukohale, et süüdistatava poolt esitatud versioon hädakaitseseisundis toimimisest on paljasõnaline, tõendamata ning ümber lükatud esitatud tõendite analüüsiga. Kohus tuvastas üheselt, et K.S. ei rünnanud J. Almret ning hoopis süüdistatav alustas agressiivse käitumisega konflikti. Kuivõrd K.S. ei rünnanud süüdistatavat, ei saanud J. Almre KarS § 28 lg 1 mõttes tegutseda ka hädakaitses, tõrjudes rünnet, kuna ei eksisteerinud vahetut või vahetult eesseisvat rünnet, mida tõrjuda oleks saanud. Kohus, tuginedes kannatanu ütlustele, et löögi tulemusel, mis tõi kaasa ülemise lau piirkonnas vigastuse ning prillide purunemise, tundis ta valu. Kohus leidis, et taolise J. Almre tegevuse tagajärjena on kannatanul valuaistingu tekkimine teo tagajärjena objektiivselt omistatav. 3 Kohus asus seisukohale, et kui ärritunud ja agressiivne meesterahvas tõukab lahtise käega teist isikut silmapiirkonda nii, et prillid purunevad ja kukkuvad maha ning näkku jääb marrastus, on keskmise kõrvalseisja arusaama kohaselt sellise tegevuse tagajärjeks valu. Seda enam, et käesoleval juhul on tuvastatud ka kehavigastuse tekkimine. Seega on kohtu hinnangul valu tekitav kehaline väärkohtlemine süüdistatava käitumises tuvastatud ning J. Almre käitumine kvalifitseeritav KarS § 121 lg 1 järgi. APELLATSIOON Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja Tartu Maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ning palub J. Almre talle süüksarvatud teos õigeks mõista. Apellatsioonis on kaitsja oma taotlust põhjendanud asjaoluga, et K.S. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuivõrd nendes ilmnevad olulised vastuolud. Kaitsja toob välja asjaolu, et kannatanu on
- veebruari 2018 kohtuistungil andnud esmalt ütlusi, et nad mõlemad koos A.L. ga kukkusid rolleriga pikali. Mõni hetk hiljem väidab aga kannatanu, et A.L. ei kukkunud pikali, vaid oli tagaistmel ja jäi püsti. A.L. istus rolleri peal kohe K.S. taga, mistõttu pidi K.S. nägema, mis A.L. ga täpselt juhtus. Lisaks ei mäletanud kannatanu, kuidas teda löödi: kas lahtise käega või rusikaga. Kui esialgu annab kannatanu ütlusi, et teda rünnati lahtiste kätega, siis üsna peatselt on kannatanu oma ütlusi muutnud, väites, et löömine toimus rusikaga. Ka eeluurimisel on kannatanu uurijale ütlusi andes väitnud, et teda löödi rusikaga. Ka näitab kannatanu ütluste ebausaldusväärsust asjaolu, et kannatanu on eksinud isegi selles, millal on toimunu tema ülekuulamine politseis. Protokolli lk 5 märgib kannatanu, et ta kuulati üle järgmisel päeval, st
- augustil 2017, kuigi tegelikult toimus ülekuulamine
- augustil
- Eelnev kinnitab kaitsja arvates, et kannatanu ei pruugi olla võimeline
- augustil 2017 toimunud konflikti asjaolude kohta usaldusväärseid ja objektiivseid ütlusi andma. Apellatsioonis seab kaitsja kahtluse alla ka M.S. ütluste usaldusväärsuse. Tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust kinnitab kaitsja arvates esmalt asjaolu, et
- veebruaril 2018 kohtuistungil andis M.S. ütlusi, et otsest löömist kannatanu ja süüdistatava vahel ei olnud, oli lükkamine. Eeluurimisel on aga tunnistaja rääkinud, et J. Almre on löönud K.S. näkku. Eelnevast tulenevalt jääb selgusetuks, mis tegelikult juhtus ning kas tunnistaja ütlused juhtunu kohta on objektiivsed, kuivõrd kohtuistungil on tunnistaja võrreldes eeluurimisega esitanud oluliselt leebema versiooni juhtunust. Löömise ja lükkamise segamini ajamine ei saa olla juhuslik – tegemist on erineva intensiivsusega tegudega. Kui kannatanu nägi toimunut, siis peaks tal olema kujunenud selge veendumus, kas tegemist oli löömise või lükkamisega. Samuti on tunnistaja ütlused vastuolus kannatanu ütlustega. M.S. kohaselt oli esimese tõukamise ajal A.L. rolleri pealt juba maas. Samas K.S. ütluste kohaselt roller alles liikus, kui teda tõugati, mistõttu jääb selgusetuks, kuidas sai A.L. juba rolleri pealt maas olla. Puuduvad igasugused viited sellele, et A.L. oleks liikuva rolleri pealt maha hüpanud, mistõttu valitseb jällegi selgusetus toimunud asjaolude osas. Samuti väidab tunnistaja M.S. , et K.S. l oli kiiver peas mõlema lükkamise ajal. Samas K.S. on ise rääkinud, et võttis pärast rolleriga kukkumist kiivri peast ära. 4 Veel leiab kaitsja, et on arusaamatu, miks oli kannatanul vaja olukorras, kus tal oli võimalik süüdistatavast mööda sõita, süüdistatava juures peatuda. Menetlusosaliste ütlustest nähtuvalt oli kannatanu ja süüdistatava vahel pingesituatsioon, mistõttu oleks mõistlik kannatanu poolne käitumine olnud süüdistatavast mööda sõita. Kannatanu on ise konflikti otsinud, kuivõrd enne kui tal ei olnud informatsiooni, et J. Almre ootab teeotsas, ei olnud tal mingisugust plaani J. Almrega kohtuda. Seda enam, et J. Almre kuidagi rolleri edasisõitmist ei takistanud. Kaitsja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et kuivõrd K.S. ei rünnanud süüdistatavat, ei saanud J. Almre KarS § 28 lg 1 mõttes tegutseda ka hädakaitses, sest ei eksisteerinudki vahetut ega vahetult eelseisvat rünnet mida tõrjuda. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et K.S. oli sündmuspaigas agressiivne, ärritunud ning et tema ja süüdistatava vahel valitses pingeseisund. K.S. jäi seisma J. Almre bussi juures ning arvestades, et mõni päev varem oli toimunud konflikt seoses alkoholi mahavalamisega, oli mõistetav, et J. Almre tõlgendas K.S. seismajäämist kui vahetult eesseisvat rünnet tema vastu. Seda enam, et K.S. oli varasemalt lubanud tulla ja J. Almre „meestega paika panna.“ Asjaolu, et K.S. saabus seekord üksnes A.L. ga, ei välista, et tema eesmärgiks oli J. Almrele kallale tungida. Eelnevast nähtuvalt on kaitsja seisukohal, et poolte vahel oli tekkinud aktuaalne võitlusolukord, tegemist oli vahetult eesseisva ründega, mistõttu tegutses J. Almre hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 mõttes. Prokuröri vastuväited apellatsioonile Esitatud vastuväidetes leiab prokurör, et maakohtu otsus on jälgitav, põhjalik ja seaduslik. Prokurör arvates on eksitav kaitsja väide, et konflikti algataja oli K.S. , sest tal ei olnud väidetavalt mingit põhjust süüdistatava juures peatuda. Kriminaalmenetluse käigus on aga tuvastatud, et K.S. tõi oma rolleriga bussipeatusest koju A.L. , kelle elukoha teerist ja J. Almre elukoha teerist/teeots asusid just teineteise vastas, nii et peatumine J. Almre juures oli paratamatu. Ka on tuvastatud, et just J. Almre oli agressiivselt meelestatud, sest soovis kontrollida kas K.S. ning A.L. lähevad P. tallu alkoholi tarvitama. Tuvastatud on ka, et J. Almre tõukas kõigepealt K.S. , kes küll kukkus motorolleriga ümber, kuid on ausalt selgitanud, et tal olid paksud riided seljas ja valu ta ei tundnud. Juba seetõttu on K.S. ütlused usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Ka tuleb arvestada sellega, et J. Almre oli alati initsiaatoriks nii P. talus viibinud isikute tegevuse kontrollimisel kui K.S. joobe kontrollimisel motorolleri juhtimisega seoses. Tunnistaja ja kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse hindamisel toob kaitsja välja selle, et tegemist ei ole kaua aega tagasi aset leidnud sündmusega, mistõttu peaks juhtunu olema selgelt meeles ja ütlused täpselt ühetaolised. Prokurör leiab, et tegelikult ei ole pool aastat sugugi lühike aeg. Ütluste andmisel ei ole isikud tavapäraselt võimelised täpselt eristama olulist ebaolulisest, nt löömine käega/rusikaga. Taolised ebaolulised ebatäpsused tunnistaja ja kannatanu ütlustes ei anna alust lugeda neid ebausaldusväärseteks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5 Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, J. Almre kaitsja apellatsiooniga, prokuröri vastuväidetega apellatsioonile ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Apellatsioonis seab kaitsja kahtluse alla kannatanu K.S. ütluste usaldusvääruse. Ringkonnakohus kaitsja taolise seisukohaga ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on K.S. kohtuistungil prokuröri, kaitsja ja ka kohtu korduvatele küsimustele vastates üheselt kinnitanud, et J. Almre ründas teda. K.S. ühetaoliste väidete kohaselt tuli pärast seda, kui nad koos A.L. ga olid peatunud P. talu teeristil, nende juurde J. Almre ja lükkas teda kehasse. Selle lükkamise tõttu kukkus ta motorolleriga teele pikali. Kui ta püsti tõusis, võttis ta endal kiivri peast ning soovis J. Almrelt teada, miks viimane taoliselt käitus. Tema küsimise peale lõi J. Almre talle käega näkku. Saadud löögist tuli kulmust veri välja ja tal eesolnud prillid läksid katki ja kukkusid maha. K.S. ütlusi on sisuliselt kinnitanud ka tunnistajad M.S. ja A.L. , kelle ütluste kohaselt lükkas J. Almre K.S. ja viimane kukkus koos motorolleriga teele pikali. Ka on M.S. kinnitanud, et seejärel J. Almre tõukas või lõi K.S. ning siis ta märkas, et K.S. kulmust tuleb verd ning viimase prillid olid kadunud. Asjaolu, et K.S. prillid olid kadunud ja tal tuli näost verd on kinnitanud ka A.L. . Kiirabikaardilt ja K.S. st
- augustil 2017 tehtud fotodelt nähtuvalt esines K.S. vasakul kulmul nahamarrastus. Seega kinnitavad nii isikulised tõendid ( M.S. , A.L. ütlused) kui dokumentaalsed tõendid (kiirabikaart ja fotod) K.S. ütlusi temaga toimunud kohta ning ringkonnakohtul puudub igasugune alus seada kahtluse alla nende usaldusväärsus. Ringkonnakohtu arvates ei muuda asjaolu, et K.S. ei ole oma kohtus antud ütlustes olnud järjekindel selles osas, kas A.L. oli hetkeks, kui K.S. koos motorolleriga kukkus, jõudnud juba motorollerilt maha tulla või kukkus koos K.S. ga, kannatanu ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Pealegi on M.S. ja ka K. L kinnitanud oma ütlustes, et A.L. ei kukkunud koos K.S. ga, sest oli kannatanu kukkumise momendil motorollerilt juba maha tulnud. Ka ei muuda ringkonnakohtu arvates K.S. ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et kannatanu on ütlusi andes erinevalt väitnud, kas J. Almre lõi teda rusikas või lahtise käega. Arvestades J. Almre rünnaku ootamatust on ebatõenäoline, et K.S. oskaks üheselt kinnitada, kas teda löödi rusikaga või lahtise käega. Küll aga võib K.S. ütlustest lähtudes teha järelduse, et kannatanu arvates löödi teda rusikaga. 6 Samas leiab ringkonnakohus, et ülalnimetatud asjaolud ei oma olulist tähtsust J. Almre teole hinnangu andmisel, sest süüteo toimepanemise tõendatuse seisukohast on oluline see, kas J. Almre K.S. lõi/tõukas ja kas nimetatud löömine/tõukamine põhjustas K.S. kehavigastuse. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas muudab K.S. ütlused ebausaldusväärseks asjaolu, et kannatanu ei mäletanud kohtuistungil kindlalt, kas ta kuulati politseitöötajate poolt üle samal päeval või järgmisel. Ringkonnakohtu arvates omab isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel tähtsust nende ütluste sisu, s.o kas kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste sisu on kokkulangev, mitte aga see, millal isik kohtueelsel uurimisel ütlusi andis ja kas ta mäletas nende ütluste andmise kuupäeva. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda K.S. ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohtu arvates puudub alus kahelda ka tunnistaja M.S. ütluste usaldusvääruses, nagu püüab seda apellatsioonis väita kaitsja. Ringkonnakohus leiab, et M.S. ütlusi ei muuda ebausaldusväärseteks see, et tunnistaja ei osanud kohtuistungil üheselt piiritleda, kui kaua K.S. ja J. Almre vaheline konflikt kestis või kas K.S. l oli ka tema löömise ajal kiiver peas või mitte. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on ebaoluliste asjaoludega, mis ei muuda tunnistaja ütluste põhisisu. Ka viitab kaitsja apellatsioonis M.S. kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, milles tunnistaja väitis, et J. Almre lõi K.S. käega näkku, kohtus aga väitis, et J. Almre tõukas kannatanut käega näkku. Iseenesest ei muuda asjaolu, kas tunnistaja nimetab J. Almre poolset tegevust tõukamiseks või löömiseks J. Almre käitumisele antavat hinnangut, sest tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanul pärast seda „kuskil üleval“ vigastus ja see veritses. Samas ei nõustu ringkonnakohus ka kaitsja kategoorilise väitega nagu oleks M.S. ütlusi andes tõsikindlalt kinnitanud, et J. Almre nimelt tõukas K.S. näkku. M.S. ütlustest nähtuvalt on tunnistaja kindlalt väitnud, et J. Almre tõukas K.S. siis, kui viimane koos motorolleriga kukkus. Vastates kaitsja ja prokuröri sellekohastele küsimustele on M.S. selgitanud J. Almre justkui lükkas kaks korda K.S. ja kinnitanud, et „löömist ma otseselt ei näinud, et lausa rusikaga oleks pannud“. Vastates kohtu küsimustele on M.S. selgitanud, et ta ei või 100% öelda, kas J. Almre lõi K.S. rusikaga. Ta nägi, et tõukas, aga mis moodi see tõukamine oli, ta öelda ei oska. Ka on M.S. kinnitanud, et sellel momendil kui meeste vahelist konflikti nägi, oli ta neist kuskil 150-200 meetri kaugusel. Ringkonnakohus leiab, arvestades M.S. kaugust K.S. st ja J. Almrest, et tunnistaja võis J. Almre käeliigutust pidada enda subjektiivsest arusaamast lähtuvalt ka tõukamiseks. Seega puudub alus lugeda ka M.S. ütlusi ebausaldusväärseteks. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus lugenud tõendatuks, et J. Almre tõukas K.S. kahel korral ning teisel korral lükates tabas kannatanu vasaku kulmu piirkonda ja tekitas nahamarrastuse. Samas ei nähtu maakohtu otsusest millistele tõenditele tuginedes maakohus taolisele järeldusele jõudis. 7 Ringkonnakohus maakohtu taolise otsustusega ei nõustu ning leiab, et J. Almre põhjustas K.S. kulmu vigastuse löögi tulemusena. K.S. on oma ütlustes ühetaoliselt kinnitanud, et J. Almre lõi teda käega näkku. Ringkonnakohtu arvates ei lükka K.S. taolisi ütlusi ümber ka tunnistajate ütlused. Sellele, et tegemist oli nimelt J. Almre poolt löögiga, viitab ka K.S. l esinenud kehavigastus iseloom, s.o, nahamarrastus, mis fotodelt nähtuvalt veritses. Seega leiab ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, et K.S. l esinenud kehavigastuse põhjustas J. Almre käelöök vastu kannatanu nägu. Ringkonnakohus leiab, et ülalesitatud otsustusega ei välju ringkonnakohus J. Almrele esitatud süüdistuse piiridest ning see ei ole süüdistatavale ega tema kaitsjale ootamatu, sest J. Almret süüdistataksegi K.S. löömises käega näkku. Apellatsioonis on kaitsja esitanud väite, nagu oleks K.S. ise otsinud konflikti J. Almrega, sest peatas motorolleri süüdistatava juures. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et sündmuse toimumise ajal, s.o.
- augustil 2017 elas A.L. P. talus. Võttes A.L. bussipeatusest motorollerile, et viia ta koju, on ringkonnakohtu arvates igati loogiline, et K. S peatas sõiduki A.L. elukohas, s.o P. talu teeristil, et võimaldada A.L. koju minna. Pealegi ootas K.S. P. talu teeristil tema abikaasa M.S. , kellega koos nad pidid edasi sõitma enda koju. Eeltoodu alusel peab ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis tehtud sellekohast järeldust meelevaldseks. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga nagu tegutsenuks J. Almre
- augustil 2017 hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 mõttes. Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud süüdistatava ja kaitsja poolt juba maakohtus esitatud sellekohast kaitseversiooni ja õigustatult leidnud, et J. Almre ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu sellekohase tõendite analüüsiga. Kaitsja viitab apellatsioonis asjaolule, et K.S. ja J. Almre vahel oli varasemalt toimunud konflikti tõttu pingeseisund. Kuivõrd K.S. peatas oma motorolleri J. Almre sõiduki juures, siis kaitsja arvates oli J. Almrel igati alus tõlgenda K.S. taolist käitumist kui vahetult eelseisvat rünnet. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taolised väited on eksitavad ning ei vasta kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludele. Kriminaalasjale lisatud K. ja M.S. poolt koostatud skeemidelt (tl 36,39) ning kannatanu ja tunnistaja ütlustest nähtuvalt, asusid J. Almre ja tema sõiduk hetkel kui K.S. peatus P. talu teeristil, hoopis teisel pool sõiduteed. Seega ei peatanud K.S. motorollerit J. Almre bussi juures nagu seda väidab kaitsja. Samas ei ole kriminaalasjas vaidlust, et nimelt J. Almre tuli üle tee K.S. juurde, mitte vastupidi. Arvestades asjaolu, et K.S. ei peatanud motorollerit teepoolel kus seisis J. Almre ega lähenenud pärast peatumist J. Almrele, vaid J. Almre tuli K.S. juurde, puudus J. Almrel igasugune tõsiselt võetav alus arvata, et K.S. võiks teda rünnata. Seda enam, et J. Almrele olid teada asjaolud, miks K.S. P. talu teeristil viibis ja seal peatus (tõi koju A.L). Ringkonnakohtu jaoks ei ole taoline kaitseversioon ka eluliselt usutav. Pole ju tõsiseltvõetav, et J. Almre, kes pidas kaitsja väidete kohaselt võimalikuks K.S. poolset rünnakut, läheb ise üle tee teda rünnata kavatseva K.S. juurde, et hakata seejärel eelseista võivat rünnet tõrjuma. 8 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on J. Almre õigustatult süüditunnistanud KarS § 121 lg 1 järgi ja teda karistanud. Kohtukulu J. Almre kaitsja M. Paabumets on esitanud
- juunil 2018 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele, 4 tundi. Nimetatu eest palub kaitsja hüvitada 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
- juuli
- a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu J. Almrelt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 9