Obsah (5)

§ 184§ 182§ 116§ 121§ 108

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi 3-18-232 19. detsember 2018 Juhan Siider Valentin Zemtsovi kaebus Narva-Jõesuu li

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-18-232 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vaivara Vallavalitsus tegi
2. mail 2016 Valentin Zemtsovile (kaebaja) ettekirjutuse nr 22.624 korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 alusel, milles palus kaebajal hiljemalt
3. juunil 2017 lammutada reformimata riigimaal AÜ Ehavalgus kruntide nr 41, 40 ja 48 kõrval paiknev saun ning kruntide 18 ja 19 vahel paiknev paadigaraaž ning heakorrastada maa-ala. Ehitised on püstitatud õigusvastaselt ehituskeeluvööndisse.
4. Vaivara Vallavalitsus teatas
5. mai
6. a hoiatusega nr 22.6-25, et kaebajale koostatud ettekirjutuses nr 22.6-24 märgitud kohustuste täitmata jätmisel on sunniraha vastavalt 3000 eurot, 3000 eurot ja 1000 eurot. Hoiatuse aluseks on märgitud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §
8. Kaebaja esitas eelnimetatud ettekirjutuse ja hoiatuse peale Tartu Halduskohtule
9. juunil
10. a tühistamiskaebuse, mis jäeti Tartu Halduskohtu
11. juuli
12. a ja Tartu Ringkonnakohtu
13. jaanuari
14. a otsusega haldusasjas nr 3-16-1243 rahuldamata. Otsused jõustusid
15. veebruaril
17. Kaebaja esitas Vaivara Vallavalitsusele
18. augustil 2017 taotluse sunnivahendi rakendamise edasilükkamiseks (ATSS § 8 lg 2), kuna on
19. a detsembris ja
20. aprillil 2017 esitanud avaldused sauna aluse maa erastamiseks. Kaebaja ei ole sauna seetõttu lammutanud, sest loodab sauna aluse maa erastada. Paadigaraaž on lammutatud.
21. Vaivara Vallavalitsus rahuldas kaebaja
22. augusti
23. a taotluse, koostades
24. augustil 2017 uue hoiatuse nr 17-22.6/32, milles määras
25. mai
26. a ettekirjutuses nr 22.6-24 määratud kohustuse vabatahtliku täitmise uueks tähtajaks
27. oktoobri
28. Hoiatusega muudeti ka adressaadi majanduslikku seisundit arvestades sunniraha määrasid ja määrati sunniraha suurusteks vastavalt 350 eurot ja 100 eurot.
29. Kaebaja esitas
30. oktoobril 2017 Vaivara Vallavalitsusele uue taotluse, milles palus
31. mai
32. a ettekirjutusega nr 22.6-24 pandud kohustuse täitmise ja
33. augusti
34. a hoiatuses nr 17-22.6/32 määratud sunnivahendi (sunniraha) rakendamise edasilükkamist kahe kuu võrra.
35. Vaivara Vallavalitsuse
36. oktoobri
37. a otsusega nr 17-22.5-1/137-3 jäeti kaebaja
38. oktoobri
39. a taotlus rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei ole maa erastamise taotluse esitamine ja selle menetlemine ettekirjutuses määratud kohustuse täitmata jätmise õiguslikuks aluseks. Ebaseaduslikult ehituskeeluvööndisse püstitatud saun ei anna taotlejale ostueesõigust ega muid eeliseid.
40. Kaebaja esitas
41. novembril 2017 otsuse nr 17-22.5-1/137-3 peale vaide, mille Vaivara Vallavalitsus jättis
42. detsembri
43. a vaideotsusega rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei kavatse haldusorgan rakendada sunniraha, vaid koostab vajadusel uue hoiatuse, milles määrab uueks sunnivahendi liigiks asendustäitmise. Ettekirjutuse täitmiseks oli kaebajal piisavalt aega.
44. Kaebaja esitas
45. jaanuaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Vaivara Vallavalitsuse
46. oktoobri
47. a otsus nr 17-22.5-1/137-3 ning teha ettekirjutus vaadata uuesti läbi tema taotlus sunnivahendi rakendamise edasilükkamiseks. 2 3-18-232
48. Vastustaja teatas
49. veebruari
50. a vastuses kohtunõudele, et vastustaja ei ole asunud ega kavatsegi asuda sundtäitma
51. augustil 2017 koostatud hoiatuses nr 17-22.6/32 märgitud sunniraha. Kui kaebaja jätab kohustuse tähtaegselt täitmata, siis koostab vastustaja uue hoiatuse, milles plaanib määrata kaebajale sunnivahendi liigiks asendustäitmise.
52. Tartu Halduskohus tagastas
53. märtsi
54. a määrusega kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel tühistamisnõude osas, võttis kaebuse kohustamisnõude osas menetlusse ning kohustas vastustajat kaebusele vastama. 12. Tartu Halduskohus jättis 21. juuni 2018. a määrusega kaebuse

§ 121lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

1. Tartu Ringkonnakohus tühistas
2. septembri
3. a määrusega Tartu Halduskohtu
4. juuni
5. a määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta ning saatis asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal võimalik esitatud kaebusega oma eesmärk saavutada.
6. Vastustaja teatas
7. oktoobri
8. a vastuses kohtunõudele, et neile teadaolevalt ei ole vaidlusaluse sunnivahendi rakendamise tinginud ebaseaduslikult ehitatud sauna osas asjaolud muutunud ning saun on endiselt lammutamata. Vastustaja kinnitab, et haldusorgan ei rakenda kaebaja suhtes sunniraha ning plaanib teha uue hoiatuse sunnimeetme ja -määra osas pärast käesoleva kohtuvaidluse lõppemist juhul, kui varasema ettekirjutusega pandud kohustust ei ole täidetud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja rikkus diskretsiooniõigust. Nii
10. augusti
11. a hoiatuse nr 17-22.6/32 kui ka
12. oktoobri
13. a otsuse nr 17-22.5-1/137-3 tegemisel oli haldusorganile teada samad asjaolud. Samas asja materjalidest ei selgu, millised asjaolud tingisid varasemast erineva otsuse tegemise. Kaebaja arvates ei saa isikut ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel erinevalt kohelda. Vaideotsuses viitas vastustaja Ida-Viru Maavalitsuse
14. novembri
15. a vastuskirjale, mis sai temale teatavaks pärast otsuse nr 1722.5-1/137-3 tegemist ning just enne vaide esitamist. Seega ei saanud nimetatud vastuskiri omada mõju vastustaja kaalutlustele. Vaideotsuses märgib vastustaja, et ebaseaduslikult püstitatud sauna paiknemine on takistavaks asjaoluks maa erastamisel kolmandatele isikutele. Samas ei nähtu, et Vaivara Vallavalitsuse menetluses oleks kolmandate isikute taotlusi antud maa-ala erastamiseks.
16. Vastustaja ei pea kaebust õigeks ning vaidleb sellele vastu. Kaebaja nõue haldusorganile ettekirjutuse tegemiseks, millega kohus kohustaks haldusorganit kaebaja poolt
17. oktoobril 2017 esitatud taotluse sunnivahendi rakendamise edasilükkamiseks uuesti läbi vaatamiseks, ei ole asjakohane ning kohtul puuduks õiguslik alus kohustada haldusorganit tegema toimingut, mille tegemise eelduseks olev alus on ära langenud. Haldusorgan on kaebajat teavitanud, et tema suhtes ei kohaldata
18. augusti
19. a hoiatuses määratud sunniliiki ja -määra. Hoiatuse koostamine ei ole veel sunnivahendi rakendamine, vaid kaebaja teavitamine uuest vabatahtliku täitmise ajast ja ettekirjutusega pandud kohustuste täitmata jätmise tagajärjest. Kaebuse esitaja 3 3-18-232 on käitunud riikliku järelevalve käigus pahatahtlikult ja temale pandud kohustusi tahtlikult eiranud. KOHTU SEISUKOHT
20. Asjas on vaidluse all see, kas vastustaja käitus õiguspäraselt, kui jättis
21. oktoobril 2017 rahuldamata kaebaja taotluse, milles kaebaja palus ettekirjutusega nr 22.6-24 pandud kohustuse täitmise ja hoiatuses nr 17-22.6/32 määratud sunnivahendi rakendamise edasilükkamist kahe kuu võrra. Kaebaja hinnangul on vastustaja tegevus õigusvastane, kuna rikutud on kaalutlusotsuse põhjendamise kohustust ning vastustajal tuleks tema taotlus uuesti läbi vaadata.
22. Vastustaja kohustas
23. mai
24. a ettekirjutusega nr 22.6-24 kaebajat hiljemalt
25. juuliks 2017 lammutama reformimata riigimaal õigusvastaselt ehituskeeluvööndisse püstitatud saun ja paadigaraaž. Kaebaja on ettekirjutuse nr 22.6-24 halduskohtus küll varasemalt vaidlustanud, ent tema kaebus jäeti rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus leidis
26. jaanuari
27. a otsuses haldusasjas nr 3-16-1243, et ettekirjutus nr 22.6-24 on nii materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärane ning vastustajal ei pidanud andma kaebajale võimalust ehitise seadustamiseks. Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-16-1243 jõustus
28. veebruaril
29. Eelnevat arvestades lasus kaebajal kohustus vaidlusalune ebaseaduslikult ehitatud saun lammutada. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja käesoleva ajani kõnealust ebaseaduslikult ehitatud sauna lammutanud.
30. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit siis, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 8 lg 2 sätestab, et sunnivahendi adressaadi põhjendatud taotluse alusel võib ettekirjutuse teinud haldusorgan sunnivahendi rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab ettekirjutuse täitmiseks uue tähtaja. Tähtaeg ei tohi olla pikem kui kaks kuud. Kohus leiab, et ATSS § 8 lg-s 2 ettenähtud sunnivahendi rakendamise edasilükkamine on menetlustoiming, millega määratakse ettekirjutuse uus vabatahtliku täitmise tähtaeg.
31. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega põhjendamiskohustuse rikkumise osas. Haldusmenetluse seaduse § 108 lg 1 sätestab, et kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist ja

§ 108

lg 2 kohaselt tuleb toimingu põhjendamise nõue esitada haldusorganile kirjalikult viivitamata pärast toimingust teadasaamist. Antud juhul on vastustaja lahendanud vaidlusaluse taotluse kirjalikult ning jätnud tähtaja pikendamata. Vastustaja on välja toonud, millistel kaalutlustel ta keeldus kaebajale uue tähtaja määramisest ning kohtu hinnangul on vastustaja põhjendused asjakohased.

1. Ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamiseks peab esinema põhjendatud vajadus. Eelkõige võivad selleks olla raskused ettekirjutuse täitmise korraldamisel. Kaebajale tehtud ehituskeeluvööndis asuva ebaseadusliku ehitise (saun) lammutamise ettekirjutus on jätkuvalt kehtiv, see on läbinud ka kohtuliku kontrolli. Kaebaja ei saa eeldada, et erinevate taotluste esitamisega pikendatakse iga kord lammutamise ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Vaidlust ei ole selles, et haldusorgan on korra juba kaebajale vastu tulnud ning määranud uue tähtaja ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ning kaebaja tähtajaks korraldust ei täitnud. Uue taotluse esitamisel ei ole haldusorgan varasemat haldusmenetlust uuendanud ning maa erastamise avalduse esitamine ei eeldanud ka menetluse uuendamist. 4 3-18-232
2. Asjaolu, et kaebaja soovib ehitisealuse maa erastada, et saa tingida ehitise seadustamist kohaliku omavalitsuse poolt. Ehitis on püstitatud ehituskeeluvööndisse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 29 lg-st 1 ja 3 ning ehitusseadustiku § 12 lg-st 2 tulenevalt ei olnud kohalikul omavalitsusel alust ehitise seadustamiseks (Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-16-1243). Samuti tuvastati nimetatud haldusasjas, et kaebaja huvi ehitis seadustada on ilmselgelt vastuolus nii avalike huvidega kui ka naaberkinnistute omanike huvidega (vt eelnimetatud otsuse punktid 15 ja 16). Seega ei muuda maa erastamise taotluse esitamine ehitist seaduslikuks, ehitis asub jätkuvalt ehituskeeluvööndis ning seda asjaolu ei ole kuidagi võimalik muuta üksnes maa erastamise avalduse esitamisega. Isegi maa erastamine kaebajale ei muudaks fakti, et ehitis asub ehituskeeluvööndis ning lammutamisettekirjutus on kehtiv haldusakt, millest tulenevaid kohustusi tuleb kaebajal täita. Maa erastamise avalduse näol ei ole seetõttu tegemist uue asjaoluga, mis tingiks varasema haldusmenetluse uuendamise vajaduse vastustaja algatusel ning lammutamisettekirjutuse uue vabatahtliku tähtaja määramise. Selle asja lahendamisel ei ole seetõttu ka oluline, kas kolmandad isikud on esitanud sauna aluse maa erastamise avaldusi või mitte.
5. Kohus leiab, et kuna lammutamisettekirjutus on jätkuvalt jõus ning kohtumenetluses haldusasjas nr 3-16-1243 lõppes
6. veebruaril 2017, siis oli kaebajale antud piisav aeg ettekirjutuse täitmiseks ning
7. oktoobril 2017 esitatud uue taotluse rahuldamiseks ei olnud kaebaja poolt välja toodud asjaolud piisavad. Asjaolu, et varasema samalaadse pikendamise taotluse vastustaja rahuldas, ei muuda keeldumist iseenesest õigusvastaseks. Kaebaja ei täitnud lammutamiskohustust ka uue vabatahtliku täitmise ajal. Vastustaja on põhjendatult sellega arvestanud. Kohtu hinnangul on kaebaja esitanud uue taotluse peaasjalikult eesmärgil venitada kohustuse täitmisega. Kaebaja ei ole kohtule esitatud materjalides veenvalt näidanud, et kavatseb korralduse täita. Kohtu hinnangul puudusid kaebajal seega objektiivsed põhjused, mis õigustaks kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamist ning vastustaja on põhjendatult jätnud kaebaja taotluse rahuldamata.
8. Kohus peab vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et vastustaja ei ole sunniraha rakendanud ega kavatse seda rakendada. Vastustaja on kinnitanud, et ei rakenda kaebaja suhtes ettekirjutuse täitmata jätmisel hoiatuses nr 17-22.6/32 märgitud sunniraha, vaid koostab uue hoiatuse, milles määrab uue vabatahtliku täitmise aja ning kohustuse täitmata jätmisel sunnivahendi liigiks asendustäitmise. Seega ei ähvarda kaebajat enam sunniraha rakendamine.
9. Kohustamiskaebuse rahuldamise eelduseks on riigivastutuse seaduse § 6 järgi see, et haldusorganil lasub seadusest tulenev haldusakti andmise või toimingu sooritamise kohustus ning see kohustus on õigusvastaselt täitmata. Kuna eelnevalt asus kohus seisukohale, et vastustaja on antud juhul täitnud kaebaja õigusi piirava toimingu põhjendamise kohustuse ning vastustaja on põhjendatult uue tähtaja määramisest keeldunud, siis puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
10. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (

§ 108lg 1, 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5