Obsah (8)

§ 100§ 101§ 638§ 13§ 636§ 637§ 82§ 198

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2018, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 100

mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse

§ 101sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks.

Kohus leidis, et hagiavaldusest ei selgu, kuidas on hageja arvestanud võlgnevuse summaks 91 800 eurot. Hagiavalduses asjaoludest ega hagile lisatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks esitanud kostjale veel mingeid arveid summas 21 600 eurot (91 800 – 70 200= 21 600). Kostja viitas nimetatud asjaolule oma vastuses, kuid hageja täiendavaid selgitusi summa osas ei esitanud. Kuigi kostja 19.10.2017 tasaarveldusaktist (I kd tl 16) võiks järeldada, et kostja tunnistab oma võlgnevust hagejale summas 91 800 eurot, on kostja oma vastuses ja hilisemas kohtumenetluses eitanud võlgnevuse olemasolu. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täielikult tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata. Apellandi hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti menetlusnorme ja materiaalõiguse norme, lähenedes formaalselt asja materjalidele, nende analüüsile ja hindamisele, mis tõi kaasa ebaõiglase ja ebaõige otsuse. Apellant leiab, et maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, mille kohaselt kostja võlgneb hagejale 70 200 eurot. Hageja tugines nõude põhjendamisel arvele nr 12 summas 70200 eurot ning sellele, et 29.09.2017.a. Enefit Energiatootmise AS (peatellija) võttis kostjalt vastu kogu objekti. Arvete esitamise aluseks pidi olema poolte poolt allkirjastatud tööde üleandmise akt, milles on fikseeritud tehtud tööde reaalne maht (töövõtulepingu nr. 09/05/17 punkt 4.4). Lõplik arveldus tehtud tööde eest pidi tehtama pärast poolte poolt lõppakti koostamist ja allkirjastamist tööde resultaadi üleandmise kohta (töövõtulepingu nr. 09/05/17 punkt 7.1.).

§ 638

järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija põhjendamatult ei võta vastu tööd talle töövõtja poolt selleks antud mõistliku aja jooksul. Hageja ei esitanud kohtule tõendeid, et tal on alus esitada arve summas 70 200 eurot seoses sellega, et ta on andnud aktiga ksotjale üle tehtud tööd täies mahus, või et töö tuleb lugeda kostja poolt vastuvõetuks, kuna kostja keeldus põhjendamatult hageja tehtud tööde vastuvõtmisest. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et apellandil tekkis kohustus tasuda vastustajale tööde eest täies mahus, kuna 29.09.2017.a võttis Enefit Energiatootmise AS (peatellija) kostjalt (apellandilt) teostatud tööd täies mahus vastu, sh ka hageja tehtud tööd. Niisuguse järeldusega võiks nõustuda, kui töövõtulepingu nr. 09/05/17 poolte vahel oleks vaidlus tehtud tööde kvaliteedi üle. Praegusel juhul ei ole kostjal pretensioone hageja poolt tegelikult tehtud tööde kvaliteedi osas. Vaidlus on mitte töö kvaliteedi, vaid tehtud töö mahu üle. Poolte suulisel kokkuleppel võttis kostja enda peale osaliselt hageja lepingulised kohustused kulutusteks materjalidele, seadmetele, mehhanismide rendile, mida suulise kokkuleppe kohaselt hageja pidi arvesse võtma tema poolt tehtud tööde eest tasu arvestamisel. Kostja on esitanud maakohtule dokumendid oma kulutuste kohta materjalidele, seadmetele, mehhanismide rendile perioodil alates maikuust kuni oktoobrini 2017. a, s.o. töövõtulepingu nr.09/0517 kestvusaja kohta, aga ka tema poolt osaliselt tehtud betoontööde kohta hageja objektil. 4 Dokumentidel on märkmed, et materjalid, seadmed, mehhanismid soetatakse kostja poolt objekti tarbeks, millel hageja tegi tööd töövõtulepingu kohaselt. Järelikult toimus töövõtulepingu nr. 09/05/17 faktiline muutmine hageja kohustuste osas materjalide, seadmete ja mehhanismide hankimisel ja betoonitööde tegemisel. Kuigi töövõtulepingu p 11.1 kohaselt võis lepingut muuta ainult lepingupoolte kirjalikul kokkuleppel, siis

§ 13lg 3 järgi on võimalik lepingu muutmine ka teistsuguses vormis.

Apellant leiab, et kui vastustaja ei tunnista, et apellant võttis enda peale osa kulutusi töövõtulepingu nr 09/05/17 täitmisel, peab ta esitama kohtule tõendid tema poolt teostatud tööde mahu ja maksumuse kohta, s.o. et ta on teinud tööd üldsumma 180 000 eurot mahus. Asja materjalides niisuguseid tõendid puuduvad. Kohtu otsus, mille kohaselt kostja peab maksma hagejale 70 200 eurot ainuüksi seetõttu, et hageja on koostanud vastavas summas arve, toob kostja hinnangul kaasa hageja alusetu rikastumise, kusjuures kostja kanda jäävad kahekordselt kulutused materjalidele, seadmetele ja mehhanismidele, mida ta juba kandis töövõtulepingu nr 09/05/17 raames. Kohus on jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormuse. Nii lepingus (töövõtulepingu p 7.1.) kui ka seaduses (

§ 636

lg 1) on sätestatud töövõtja kohustus anda tellijale üle tema poolt lepingu kohaselt tehtud tööd, üleandmise vormistamine vastava aktiga ja alles pärast seda tekib tellijal kohustus vastu võtta ja tasuda tehtud töö eest. Hageja ei ole täitnud kohustust anda kostjale üle tema poolt tehtud tööd. Kostja on tasunud hagejale faktiliselt tehtud tööde eest 124 000 eurot. Kostja leiab, et tal ei ole kohustust arve nr 12 tasumiseks summas 70 200 eurot. Kohus ei arvestanud kostja vastuväiteid ning on hinnanud tõendeid selles osas ebaõigesti. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja (apellant) on esitanud kohtule tõendina avalduse vastastikuse tasaarvelduse tegemiseks. Põhjendatud ei ole ka etteheide, nagu puuduks toimikust tl 181 oleva dokumendi tõlge – nimetatud tõlge paikneb II kd tl

1. Apellant vaidlustab ka menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Apellanti hinnangul on vastustaja menetluskulude maht üle paisutatud. Аpellant taotleb kohtult juhatuse liikme Anton Ivanovi kohtuistungil vande all ülekuulamist, kes annab selgituse, millest ta juhindus, sõlmides lepingu uue firmaga, kel ei olnud piisavalt vahendeid ja tööjõudu, selgitab, kuidas pooled mõistsid lepingu täitmist pärast suuliste muudatuste sisseviimist lepingusse.
2. Vastustaja (hageja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja hinnangul on hageja (töövõtja) tasunõue muutunud täies ulatuse sissenõutavaks. Tellija ei keeldunud kirjalikult tööde vastuvõtmisest ega esitanud ka muid pretensioone tööde tegemata jätmise kohta. RINGKONNAKOHTU LAHEND
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 646 alusel tühistada ainuüksi apellatsioonkaebusest lähtudes. Tsiviilasi tuleb saata Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS §de 646 ja § 656 lg 1 alusel, siis ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt põhjendatuks korraldada apellatsioonikaebuse läbivaatamiseks ringkonnakohtu istungit ega määrata pooltele TsMS § 647 lõikes 1 käsitletud tähtaegu. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole nõuetekohasel viisil arutatud ega kindlaks tehtud hagi aluseks olevaid asjaolusid ega ka kostja vastuväiteid hagile. Kohus ei ole selgitanud ega arutanud 5 menetlusosalistega ka tõendamiskoormuse jaotust. Seega ei ole asja arutatud ammendavalt ning täidetud ei ole TsMS §-st 392 tulenevad eelmenetluse ülesanded. Kohtuotsus on ka olulisel määral põhjendamata (TsMS § 436 lg 1).
4. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asja lahendamisel jätnud täitmata kohtu selgitamiskohustuse sedavõrd suures ulatuses, mis ei võimalda ringkonnakohtul asja endal lahendada. Kohtupoolne selgitamiskohustus hõlmab asjaolude väljaselgitamist (kohus hindab poolte esitatud tõendeid ning otsustab nende põhjal, millised asjaolud lugeda tõendatuks), nõude õigusliku aluse kvalifitseerimist ja kohaldatavate õigusnormide väljaselgitamist ning nende pooltega arutamist. Kui kohtu hinnangul on poole nõuded ebaselged, siis juhib kohus eelmenetluses sellele tähelepanu ning annab võimaluse nõuete selgitamiseks (vt ka RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18). Riigikohus on lisaks selgitanud (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18), et kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama.
5. Praegusel juhul tugines hageja oma nõude esitamisel pooltevahelisele töövõtulepingule väites, et kostja kui tellija on hagejale kui töövõtjale jätnud osaliselt maksmata kokkulepitud tasu (

§ 637

). Oma nõude tõendamiseks hageja esialgu tõendeid ei esitanud, ehkki viitas arvetele nr 04, 08, 09 ja

1. Kostja vastas hagile 11.02.2017 ning esitas maksekorraldused, mille kohaselt on kostja hagejale tasunud arvete nr 04, 08 ja 09 alusel kokku 124 200 eurot. Maakohus pidas asjas 02.04.2018 istungi, mille käigus juhiti hageja tähelepanu sellele, et nõude aluseks olevad arved nr 04, 08, 09 ja 12 on toimikust puudu ning määrati hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kostja avaldas, et arvet 12 ta oma vastuses hagile ei käsitlenud, kuna hagiavaldus ei olnud arusaadav (sh ei olnud hagile lisatud tõendeid). Kostja väitel oli töö tegemata ja selle tõttu nimetatud arvet ka ei tasutud. Pärast hageja poolt eelviidatud arvete ja täiendavate tõendite laekumist (I kd tl 73-76) tugines kostja 02.05.2018 seisukohale, et hageja poolt teostatud tööde maht on vaidluse all. Hageja ei ole teostanud töid kogu lepinguga ettenähtud mahus. Muuhulgas viitas kostja sellele, et tööde üleandmise ja vastuvõtmise kohta ei ole koostatud ega ka kohtule esitatud akte, mis lepingu järgi olid nõutavad. Seega esitas kostja juba maakohtus vastuväited, millest järelduvalt oli vaidluse all hageja kui töövõtja tasunõude täieulatuslik sissenõutavaks muutumine.
2. Riigikohus on selgitanud, et töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud

§ 82

lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt nt RKTKo nr 3-2-1-93-15, p-d 11-13; nr 3-2-1-18-16, p 14) Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17). Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja vahelises töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest. Tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (

§ 637

lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (

§ 637

lg-d 4 ja 5).

§ 637lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest.

Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks

§ 637lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega.

Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu 6 maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda

§ 637lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (vt nt Riigikohtu 10.

mai

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-141-17, p 12.4; vt ka Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 10;
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 13 ning Riigikohtu
6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851, p 16). Selleks, et

§ 637

lg 4 ei kohalduks, peaks olema tuvastatud lepingupoolte kokkulepe, mille kohaselt muutub nõue sissenõutavaks muul kui sättes märgitud ajal (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-4415, p 13).

1. Seejuures nähtub pooltevahelisest kirjalikust lepingust (I kd tl 59-67) üheselt, et lepiti kokku tööde vastuvõtmise vormistamises sellekohaste aktidega. Lepingu punktis 3.1 on märgitud, et tööde üleandmise kohta vormistatakse ja allkirjastatakse poolte volitatud esindajate poolt vastav üleandmise-vastuvõtuakt. Tasu maksmise kohta on lepingu punktis 4.4 märgitud, et tellija maksab töövõtjale tasu osade kaupa vastavalt tegelikult teostatud töödele. /…/ Arve esitamise aluseks on lepingupoolte poolt aruandekuul teostatud tööde üleandmise kohta allkirjastatud akt, kus on fikseeritud aruandekuu jooksul tegelikult tehtud töömaht. Arvestades kostja esitatud vastuväiteid, tulnuks kohtul seega kontrollida hageja tasunõude sissenõutavaks muutumist selles osas, millele kostja vastu vaidles. Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22, 24). Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või

§ 638teine lause.

1. Maakohus on jätnud kõik eelnimetatud asjaolud täielikult käsitlemata ja hagejale selgitamata temal lasuva tõendamiskoormise selles osas, et tasunõue on vaidlusalust arvet nr 12 summas 70 200 puudutavas osas muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõude rahuldamiseks ei ole piisav ainuüksi asjaolu, et hankija ehk lõpptellija Enefit Energiatootmine AS oli lepinguga hõlmatud tööd kogu ulatuses vastu võtnud. Riigikohus on oma
2. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851 (p 24) muuhulgas selgitanud, et lõpptellija poolne tööde vastuvõtmine võib küll viidata asjaolule, et töö tuleks lugeda vastuvõetuks. Siiski peab töövõtja seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja nõuetekohased ning tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul. Praegusel juhul tuleb ringkonnakohtu arvates lisaks arvestada ka kostja väidetega, mille kohaselt ta teostas ise osaliselt need tööd, mida pooltevahelise lepingu järgi pidanuks tegema hageja. Seega tuleb hagejal praegusel juhul esmajärjekorras tõendada seda, et ta teostas vaidlusalusel arvel nr 12 kajastatud tööd (arvel viidatakse „sooritatud tööde aktile nr 07“, millist aga kohtule ei ole esitatud), et tööd olid täies mahus teostatud nõuetekohaselt ning et tellija (kostja) keeldus alusetult töid mõistliku aja jooksul vastu võtmast. Kui hageja esitab sellekohaseid tõendeid, on kostjal omakorda võimalik tõendada, kas ja millises ulatuses ta ise nimetatud töid tegi ja sellega seotud kulutusi kandis.
3. Lisaks sellele, et kohus jättis välja selgitamata hageja nõude rahuldamise peamise eelduse (nõude sissenõutavus), ei ole kohus täitnud selgitamiskohustust ka kostja tasaarvestusnõuet puudutavas osas. Kostja esitas väited, mille kohaselt on ta teinud lepingu täitmisel omalt poolt kulutusi ning täitnud osaliselt ise lepingust tulenevad kohustused, mida pidanuks täitma hageja. Kostja esitas oma väite 7 kinnituseks hulgaliselt kuludokumente, millest nähtuvalt on kostja soetanud erinevatelt äriühingutelt mitmesuguseid ehitusmaterjale, -tarvikuid ning rentinud tehnikat. Seejuures ei ole kostja menetluses otseselt tuginenud nõuete tasaarveldamisele. Tasaarveldusakti (dateeritud 19.10.2017, I kd tl 16-17) esitas kohtule hageja, põhistamaks kostja keeldumist arvete tasumisest. Tasaarvestusaktil on kostja Spes Ehital OÜ juhatuse liikme Anton Ivanovi digiallkiri. Tasaarvestus toimub ühepoolse tahteavalduse tegemisega teisele poolele (

§ 198). 13.

Kohtumenetluses ei ole kostja selgelt tasaarvestusele tuginenud, kuid on siiski esitanud väiteid, mille kohaselt on tal õigus nõuda hagejalt töövõtulepingu nr 09/05/17 raames kantud kulutuste hüvitamist ning et selle tõttu ei kuulu hageja nõue vaidlusaluse arve nr 12 alusel rahuldamisele. Seega tulnuks kohtul esmalt välja selgitada, millisel alusel keeldub kostja arve nr 12 tasumisest ning kas ta peab või ei pea ennast 19.10.2017 tasaarvestusaktiga seotuks. Teiseks tulnuks selgitada, et kostjal tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada poolte vahel sellise võlasuhte olemasolu, mille järgi tekkis kostjal õigus nõuda hagejalt materjalide ja seadmete maksumuse hüvitamist summas 98 587,82 eurot. Alternatiivselt tuleks kostjal tõendada, et pooltel oli kokkulepe, mille järgi kostja teostas osaliselt ise lepingu järgi hagejale kuuluvaid töid ning hageja ei pidanud selles osas kostjalt tasu nõudma. Kohus on jätnud selles osas selgitamiskohustuse täielikult täitmata. Hageja on küll 15.05.2018 kostja väidetele vastuväited esitanud, mh analüüsides ükshaaval kostja esitatud kuludokumente ning märkides, et ei ole arusaadav, kuidas on need seotud lepingu objektiga ja hageja poolt teostatud töödega. Hageja on nimetanud ka mõningaid kostja nõude võimalikke õiguslikke aluseid

-i järgi. See aga ei asenda kohtupoolset selgitamiskohustust.

1. Praegusel juhul ei ole maakohus kordagi juhtinud kostja tähelepanu sellele, et väidetavad kulutused oleksid pooltevahelise õigussuhtega seostamata. Samuti ei ole kohus juhtinud tähelepanu vajadusele esitada tõendeid niisuguse õigussuhte kohta, mis võimaldaks kostjal nõuda hagejalt lepingu perioodi vältel tehtud kulutuste hüvitamist või millega pooled kujundasid ümber algselt sõlmitud töövõtulepingu järgsed suhted. Selliselt on kohus kohelnud menetlusosalisi ka ebavõrdselt, kuna 02.04.2018 istungil anti hagejale võimalus esitada puuduolevad tõendid (arved) oma nõude tõendamiseks. Ringkonnakohus märgib ühtlasi, et maakohtus 02.04.2018 peetud istung ei vastanud protokolli järgi hinnates ka mitte eelistungi tunnustele. Istungi toimumise ajaks ei olnud esitatud sisuliselt ühtki asjas olulist tõendit peale töövõtulepingu teksti ja kostja tehtud maksekorralduste, mille üle aga pooltel iseenesest vaidlust ei ole. TsMS § 398 lg 1 järgi on eelistungi peamine eesmärk valmistada ette põhiistungi korraldamine. Asja sisulist arutamist pooltega nii faktilisest kui õiguslikust küljest, samuti tõendite uurimist (TsMS § 399, § 243) ei ole aga asjas toimunud.
2. Ehkki TsMS § 403 järgi on võimalik poolte nõusolekul lahendada tsiviilasi ka kirjalikus menetluses, ei vabasta see kohut siiski täitmast eelmenetluse ülesandeid, sh selgitamiskohustust. Selleks on kohtul võimalik edastada menetlusosalistele selgitused, millised faktilised asjaolud on asjas tähendust omavad, vajadusel esitada konkreetsed küsimused ja määrata vastamiseks tähtaja. Maakohus teatas praegusel juhul oma 15.06.2018 määrusega menetlusosalistele üksnes, et asja arutatakse kirjalikus menetluses; menetlusosalistele anti tähtaeg täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamiseks, kohus tegi teatavaks kohtulahendi tegemise aja. Nimetatud määrusest ei saanud ega pidanudki menetlusosalistele selguma, et vajalik on veel esitada täiendavaid tõendeid või asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Seega ei ole 15.06.2018 kohtumäärus käsitatav selgitamiskohustuse täitmisena.
3. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu tingib maakohtu otsuse tühistamise TsMS § 646 alusel ning asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks. 8 Kokkuvõtvalt rikkus maakohus selgitamiskohustust kui ei selgitanud eelmenetluses välja, milliseid asjaolusid peab hageja hagi alusena tõendama ega juhtinud hageja tähelepanu vajadusele esitada asjaolud täielikult. Sama puudutab ka kostja vastuväiteid, millest võis järeldada, et kostjal on enda arvates õigus nõuda hagejalt teatud kulutuste hüvitamist või muul põhjusel keelduda arve nr 12 tasumisest. Kohus peab menetlust juhtides tagama menetlusosalise asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Selgitamiskohustuse sedavõrd ulatuslik täitmata jätmine on ringkonnakohtu arvates hinnatav õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumisena (TsMS § 656 lg 1 p 1), kuivõrd kohtu selgitamiskohustuse peamiseks eesmärgiks ongi sisuliselt konkretiseerida poole õigust olla oma asja arutamisel kohtu poolt ära kuulatud. Samuti on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata (vrd Riigikohtu
4. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik). Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul asja sisuliselt ise lahendada ning maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus.
5. Apellant soovis apellatsioonkaebuse läbivaatamist ringkonnakohtu istungil ning taotles juhatuse liikme Anton Ivanovi vande all ülekuulamist. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomika seisukohalt (TsMS § 2) ei ole põhjendatud TsMS § 646 kohaldamise korral viia läbi ringkonnakohtu istungit, kuna see tooks menetlusosalistele kaasa täiendavaid kulusid. Eelduslikult tuleb asja arutamisel ka maakohtus pidada kohtuistungeid. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale maakohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu
6. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13 kolmas lõik). Kuna ringkonnakohus ei lahenda asja sisuliselt ega tuvasta asjaolusid, siis jätab ta kostja taotluse juhatuse liikme vande all ülekuulamiseks maakohtu lahendada (vt sarnaselt sellise võimaluse kohta Riigikohtu
7. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8579, p 37).
8. TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 9