Obsah (8)

§ 162§ 656§ 436§ 442§ 654§ 652§ 171§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-

) § 423 lg 2 p 2 alusel läbivaatamata, kuna hagejal puudub õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi. 12.05.2010 laenulepingust tulenevale nõudele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 järgne kümneaastane aegumistähtaeg ja seega pole nõue aegunud. Laenuandja andmebaasis kajastub suhtlus hagejaga seoses 12.05.2010 laenuga alates 11.06.

1. Hageja soovil nõustus laenuandja laenu tagastamiseks tegema maksegraafiku, kuid hageja jättis osamaksed tasumata. Samuti on hageja tunnistanud võlga meilivahetuses laenuandjaga. Kostja on pakkunud kompromissi võla tasumiseks põhivõlana 255,65 eurot ja intressina 50,49 eurot. Oma käitumisega, s.o võla tasumata jätmisega, on hageja kinnitanud, et rikkus oma kohustusi tahtlikult ja teadlikult. MAAKOHTU LAHEND
2. Viru Maakohus rahuldas
3. septembri 2018 otsusega hagi ning tuvastas, et L. Heinastel puuduvad AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihalduri M. Krupi ees kohustused, mis tulenevad L. Heinaste ja AS MiniCredit vahel
4. mail 2010 sõlmitud laenulepingust nr 183923345, seoses nõude aegumisega. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 425 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 11.06.2010 ja laenulepingust tulenevad nõuded on täitmata. Asjaolu, et hageja on laenulepingu pool, on piisav, et omada õiguslikku huvi tuvastamaks, kas hagejal on kohustus tasuda kostjale kui võlausaldajale lepingus märgitud kohustus või võib ta nõude täitmisest aegumise tõttu keelduda. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (3-2-1-166-13, p 12). Hagejal ei ole võimalik nõude aegumist tuvastada ilma sellekohast nõuet kohtule esitamata olukorras, kus võlausaldaja ei ole pidanud vajalikuks võla sissenõudmiseks kohtu poole pöörduda. Kostja väited, et kohaldada tuleks TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast nõude aegumistähtaeg põhjusel, et hageja on rikkunud oma kohustusi teadlikult ja tahtlikult, ei ole põhjendatud. Kostja väidab, et hageja soostus võla tasumiseks koostama maksegraafiku, kuid kohtule ei ole esitatud ühtegi allkirjastatud maksegraafikut. Hageja kohustuste rikkumine ei saa seisneda selles, et ta võlga tunnistas. Tuginedes Riigikohtu selgitustele lahendi nr 3-2-1-79-09 p-s 11 TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ja tõendeid, mille põhjal saaks teha järelduse, et hageja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Seega aegus nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel 11.06.2013, mistõttu on hagejal õigus keelduda kohustuse täitmisest. Arvestades eeltoodut, on põhjendatud tuvastada, et hagejal puuduvad kohustused 12.05.2010 sõlmitud laenulepingust seoses nõude aegumisega. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus rahuldas hageja menetluskulude väljamõistmise taotluse summas 425 eurot, sh riigilõiv ja õigusabikulu 3 töötunni eest summas 300 eurot. Hageja õigusabikulu vastab menetluses tehtud töö mahule. Õigusteenuse tunnihind 100 eurot/tund (käibemaksuta) on mõistlik ja vastab kohtupraktikale. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. septembri 2018 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi tagasi Viru Maakohtule. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. 3 Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldub 12.05.2010 laenulepingust tulenevale nõudele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Hageja on rikkunud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult heade kommete vastase tegevuse ja tegevusetusega. Olles korduvalt ja aastate vältel ignoreerinud laenuandja teavitusi laenu maksmise kohustuse kohta ning esitanud erinevaid versioone, miks ta laenu tagasi maksta ei saa, on hageja tahtlikult venitanud laenu tagasimaksmisega 3 aastat, et kohustustest vabaneda. Seega on hageja teadlikult soovinud õigusvastast tagajärge ehk seda, et hageja laenuks saadud raha tagasi ei maksa, olles seeläbi laenuandja arvel alusetult rikastunud. Hageja on soovinud tekitada laenuandjale õigusvastaselt kahju. Hageja teadlikku käitumist kinnitab ka asjaolu, et hageja on esitanud hagi kohustuse puudumise tuvastamiseks olukorras, kus kostja ei ole hagejalt kohustuse täitmist nõudnud. Hageja pahatahtlikust laenu võtmisel näitavad ka järgnevad asjaolud. Hageja tuvastas postkontoris oma isikusamasuse ja sõlmis laenulepingu, mille alusel sai laenu. Peale laenu võtmist soovis hageja sõlmida maksegraafiku, et tasuda maksed pikema aja vältel. 20.02.2012 on hageja väitnud, et ei ole laenu võtnud, samas kuu aega enne seda on ta väitnud, et on makseid igakuiselt tasunud. Vahepealsel ajal ei vastanud hageja telefonile ega elektronpostile; 2) oli maakohus tulenevalt Riigikohtu seisukohast lahendis nr 3-2-1-191-13 tahtluse puudumise korral kohustatud analüüsima ka seda, kas kostja käitumine oli raskelt hooletu; 3) ei ole kohtu määratud menetluskulude jaotus õiglane. Laenuandjal on endiselt olemas laenulepingust tulenev nõue hageja vastu, küll aga ei ole see nõue kohtuotsuse kohaselt aegumise tõttu sissenõutav. Seega ei ole otsus tehtud kostja kahjuks ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja ei ole hagejalt peale laenuandja pankrotistumist laenu tagasimaksmist nõudnud. Järelikult ei saanud hagejal olla vajadust ega õigustatud huvi kohustuse puudumise tuvastamise hagi esitamiseks. Tegemist on äärmiselt ebaõiglase olukorraga. Lisaks sellele, et kostja ei saa hagejalt aegumise tõttu laenu tagasimaksmist nõuda, peab kostja veel hagejale peale maksma, kuna hageja on pahatahtlikult laenu tagasimaksmisest kõrvale hiilinud ja nõue on aegunud.
3. L. Heinaste vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus piisavalt selgitanud, miks ei kohaldu asjas kümneaastane aegumistähtaeg. Kostja järeldused on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega, nt lahendis nr 3-2-1-67-14 (p 37); 2) ei ole kostja viited Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-191-13 asjakohased, kuna nimetatud lahendis käsitletakse kaubaveolepingute aegumist VÕS § 802 alusel; 3) oli kostja sõlminud laenu sissenõudmiseks lepingu OÜ-ga Castovanni, kes saatis hagejale korduvalt nõudekirju. Kohus on õigesti leidnud, et juba asjaolu, et hageja on laenulepingu pool, on piisav, et omada õiguslikku huvi tuvastamaks, kas hagejal on kohustus tasuda kostjale kui lepingus märgitud kohustus või võib ta nõude täitmisest keelduda. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (3-2-1-166-13, p 12); 4) kuna hagi rahuldati, jaotas kohus menetluskulud õigesti

§ 162lg 1 alusel.

Hageja pöördus kostja poole 05.03.2018 e-posti teel ning soovis teada, kas kostja on nõus tunnistama, et tegemist on aegunud nõudega, ja selle maksehäireregistrist kustutama. Kostja ettepanekuga ei nõustunud. Seega tegi hageja kõik endast sõltuva, et lahendada asi kohtuväliselt. Hageja õiguslik huvi väljendus eelkõige selles, et vaatamata asjaolule, et kostja ei pidanud vajalikuks minna hagejalt võlgnevuse väljamõistmiseks hagimenetluses kohtusse, kajastas maksehäireregister hageja võlgnevust, mis takistab tal laenude ja järelmaksude saamist. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6.

§ 656

lg 2 teise lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Nimetatud sättest järeldub, et kui menetlusnormi rikkumist on võimalik kõrvaldada apellatsiooniastmes, puudub vajadus asja uueks arutamiseks saatmiseks ´maakohtule. Vastavalt

§ 436lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Asja materjalidest nähtuvalt oli laenuleping nr 183923345 sõlmitud hageja ja AS MiniCredit (pankrotis) vahel. Hageja esitas maakohtule tuvastushagi, milles palus tuvastada, et tal puuduvad nimetatud lepingust tulenevad kohustused. Seega sai ka maakohus tuvastada, et hagejal puuduvad nimetatud laenulepingust tulenevad kohustused laenuandja, s.o AS MiniCredit (pankrotis) ees. Asjaolust, et laenuandja AS MiniCredit (pankrotis) on pankrotistunud ning PankrS § 35 lg 1 p 2 kohaselt on pankrotihaldur võlgniku asemel menetlusosaliseks vaidlustes, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse, ei saa järeldada, et pankrotihaldur muutus laenulepingu pooleks ning hagejal saaks olla laenulepingust nr 183923345 tulenev kohustus pankrotihalduri ees. Ringkonnakohus märgib, et esialgses hagis (I kd, tl 97-100) on hageja palunud õigesti tuvastada, et tal puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused AS MiniCredit (pankrotis) ees. Asja materjalidest ei nähtu, millistel kaalutlustel esitas hageja täpsustatud hagi ning palus tuvastada, et tal puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused pankrotihaldur M. Kruppi ees. Samuti ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, milliste tõendite alusel maakohus leidis, et hagejal olid laenulepingust tulenevad kohustused pankrotihaldur M. Kruppi eest. Seega ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, kuna maakohtu otsuse põhjendused ei vasta

§ 442lg-s 8 esitatud nõuetele. Pankr

S § 541 lg 1 teise lause kohaselt halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Sellest tulenevalt tuleb ka hagi rahuldamise korral jätta menetluskulud AS MiniCredit (pankrotis) kanda. Arvestades eelmärgitut, tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus tuvastas, et hagejal puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur M. Kruppi eest ning osas, milles maakohus jättis menetluskulud AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihalduri M. Kruppi kanda ja mõistis hageja menetluskulud pankrotihaldur M. Kruppilt välja. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastab, et hagejal puuduvad laenulepingust nr 183923345 tulenevad kohustused AS MiniCredit (pankrotis) ees, jätab menetluskulud AS MiniCredit (pankrotis) kanda ning mõistab AS-lt MiniCredit (pankrotis) välja hageja menetluskulud summas 425 eurot. 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 17. septembri 2018 otsus muus osas muutmata. Maakohtu otsus on muus osas seaduslik ja põhjendatud, ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega ning

§ 654lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 7.1. Õige on maakohtu seisukoht, et hagejal oli õigustatud huvi esitada kostja vastu tuvastushagi ja paluda tuvastada, et tal puuduvad kohustused, mis tulenevad 12.05.2010 hageja ja AS MiniCredit (pankrotis) vahel sõlmitud laenulepingust nr 183923345 seoses nõude aegumisega. Maakohtu seisukohta sellist tuvastushagi esitada kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13). 5 Apellatsioonkaebuses on esmakordselt tuginetud väitele, et pankrotihaldur M. Krupp ei ole hagejalt laenu tagasimaksmist nõudnud ning ka see on asjaoluks, mis välistab hageja õigustatud huvi tuvastushagi esitamiseks. Hageja nimetatud uue asjaolu lubatavusele vastuväidet ei esitanud ning esitas selle ümberlükkamiseks 05.03.2018 e-kirja pankrotihaldurile (II kd, tl 14).

§ 652

lg 4 alusel arvestab ringkonnakohus hageja 05.03.2018 e-kirja ja kostja väitega apellatsioonkaebuse lahendamisel. Ringkonnakohus leiab, et pankrotihaldur M. Kruppi 20.02.2018 kinnituskiri (I kd, tl 82) ja hageja 05.03.2018 e-kiri pankrotihaldur M. Kruppile tõendavad, et pankrotihaldur M. Krupp sõlmis käsunduslepingu AS MiniCredit (pankrotis) nimel hagejalt võlgnevuse sissenõudmiseks ega olnud nõus tunnistama, et tegemist on aegunud nõudega. Seetõttu on ebaõige apellatsioonkaebuses esitatud väide, et pankrotihaldur M. Krupp ei ole hagejalt laenu tagasimaksmist nõudnud ning hagi esitamine oli põhjendamatu. 7.2. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vaidlusalusele laenusuhtele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Maakohtu vastav seisukoht on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-79-09 ja nr 3-2-1-67-14) ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda seisukohale, et kohaldamisele kuuluks TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Apellandi tuginemine Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 ei ole asjakohane. 7.3.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Maakohus rahuldas hagi ja tegi otsuse kostja kahjuks. Seega kohaldas maakohus õigesti

§ 162lg-t 1 ning jättis põhjendatult menetluskulud kostja kanda.

8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171lg 1 alusel AS Mini

Credit (pankrotis) kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt palub ta hüvitada õigusabikulud seoses vastuse koostamisega kostja apellatsioonkaebusele 3,25 tunni ulatuses summas 325 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud osaliselt. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja korranud maakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke seisukohti. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks kuluks

§ 175

lg 1 tähenduses apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest 150 eurot (1,5 tundi x 100 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja