Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
lg-d 3 ja 4, tunnistades need põhiseadusega ja
normidega vastuolus olevateks ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.
lg-st 1, § 326 lg 2 p-st 1 ja § 328 lg 1 p-st 1, saab kohus määruskaebetähtaja ennistamise taotluse läbi vaadata kõige varem määruskaebuse menetlusse võtmise (arutamisele määramise) otsustamise käigus, hinnates kaebuse lubatavust (sh tähtaegsust). Määruskaebuse menetlusse võtmist ei ole võimalik otsustada enne määruskaebuse esitamist. Järelikult pole ka võimalik taotleda määruskaebetähtaja ennistamist ilma määruskaebust esitamata. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette sellist menetlust, mille raames saaks kohus teha eelotsustuse isiku poolt võib-olla kunagi tulevikus (mittetähtaegsena) esitatava määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise kohta. Hüpoteetilise määruskaebuse esitamise tähtaega ei saa kohus ei ennistada ega ennistamata jätta. Ehkki kriminaalmenetluse seadustikus puudub tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 68 lg-ga 2 sarnane norm, mis sätestaks otsesõnu, et üheaegselt tähtaja ennistamise avalduse esitamisega tuleb teha menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse, kehtib selline reegel üldpõhimõttena ka kriminaalkohtumenetluses. Riigikohtu praktikastki tuleneb seisukoht, et taotlus määruskaebetähtaja ennistamiseks on vaja esitada koos määruskaebusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.02.2017 määrus asjas nr 3-1-2-4-16, p 14). Eeltoodud põhjustel toimis maakohus valesti, kui vaatas kannatanu esindaja määruskaebetähtaja ennistamise taotluse sisuliselt läbi ja jättis selle rahuldamata. Kõnealune taotlus tulnuks jätta läbi vaatamata, kuna olukorras, kus kannatanu esindaja määruskaebust ei esitanud, polnud kohus protsessuaalselt pädev kaebetähtaja ennistamise küsimust esitama. Maakohtu kõnealune viga tuleb ringkonnakohtul praeguses määruskaebemenetluses kõrvaldada. See tähendab seda, et kannatanu esindaja 31.07.2018 taotlus määruskaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta läbi vaatamata. 6.2. Kuna määruskaebuse puudumise tõttu jääb selle esitamise tähtaja ennistamise taotlus läbi vaatamata, jättis kolleegium läbi vaatamata ka kannatanu esindaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause kohaselt on konkreetse normikontrolli eelduseks vaidlustatud sätte asjasse puutuvus ehk selle otsustav tähtsus kohtuasja lahendamise seisukohalt. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (Vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.12.2015 määrus asjas nr 3-4-1-27-15, p 33 ja 23.09.2015 otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 24.) Kannatanu esindaja taotlus määruskaebetähtaja 2 ennistamiseks tuleb määruskaebuse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata olenemata sellest, kas
Järelikult pole kriminaalmenetluse seadustiku osutatud sätted praeguses määruskaebemenetluses PSJKS § 14 lg 2 tähenduses asjassepuutuvad normid ning ringkonnakohus ei saa nende põhiseaduspärasust hinnata. 6.3. Vaidlustades määruskaebetähtaja ennistamata jätmist, ei nõustu kannatanu esindaja maakohtu seisukohaga, et kannatanu ei ole Ü.J. ennetähtaegse vabastamise menetluses kohtumenetluse pool ja tal ei ole
Kolleegium märgib, et ka määruskaebeõiguse olemasolu kui
lg-st 1 ja § 326 lg 2 p-st 3 tulenevat määruskaebuse lubatavuse eeldust saab kohus kontrollida üksnes määruskaebuse olemasolul. Nagu eelnevalt märgitud, pole kannatanu K.L. ega tema esindaja Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruse peale määruskaebust esitanud. Kohtul puudub protsessuaalne pädevus teha eelotsustus veel esitamata määruskaebuse lubatavuse, sh selle esitajal määruskaebeõiguse olemasolu kohta. Järelikult ei ole praeguses menetluses asjakohased määruskaebuse esitaja põhjendused selle kohta, miks peaks kannatanut käsitama Ü.J. ennetähtaegse vabastamise menetluse poolena ja tunnistama tema õigust vaidlustada Tartu Maakohtu 12.07.2018 määrust. Isegi, kui kannatanu esindaja nende seisukohtadega nõustuda, ei saaks kannatanu esindaja määruskaebust läbi vaadata, sest sellist määruskaebust pole kohtule esitatud. 6.4. Sõltumata eeltoodust pidas kolleegium vajalikuks juhtida määruskaebuse esitaja tähelepanu Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt võib seadusandja näha
lg-s 1 sisalduva üldnormi suhtes erinorme.
peatükis paiknevate sätete üld- ja erinormi vahekorrale viitavad mitmed täitmisele pööramist reguleerivad sätted. Näiteks sätestab
lg 2, et kohtuotsuse täitmisel tsiviilhagi osas teatab täitmiskohtunik sellest eelnevalt kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada oma kirjalikud arvamused kohtu määratud tähtajaks. Niisiis vaatamata sellele, et kannatanu on
lg 1 kohaselt kohtumenetluse pool, ei ole seadusandja kannatanu kaasamist ette näinud kõigis 18. peatükis reguleeritud erimenetlustes. Sellest tulenevalt ei ole ka kohtupraktikas karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel kannatanut menetlusse kaasatud. Samuti sätestab
lg 4, et kohus saadab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. Seega tuleb kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise põhjal asuda seisukohale, et
lg 1 ei ole täitmisele pööramise küsimuste lahendamisele üks ühele kohaldatav, vaid selle kõrval tuleb vaadata ka
Alternatiivselt taotletakse jätta kohaldamata
lg 3 ja lg 4, tunnistades need
lg-ga 1, § 8 p-ga 7, §-ga 17, § 38 lg 1 p-ga 5, §-dega 383-385 ning põhiseaduse §-dega 11-13 vastuolus olevateks ja tühistada Tartu Maakohtu 12.07.2018 kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-17-1456, seetõttu, et see tugineb põhiseadusega vastuolus olevatele kriminaalmenetlusõiguse normidele. 3 7.1. 31.07.2018 sai K.L. kui kriminaalasjas kannatanu Tartu Vangla sama kuupäevaga kirjaliku teatise nr 7-1/2690-1 Ü.J. ennetähtaegsest karistuse kandmisest vabastamisest Tartu Maakohtu 12.07.2018 kohtumääruse alusel. Selle kannatanule üllatusliku teatise vangla poolt saatmise asjaolusid selgitades ilmnes, et eelnevalt (ilmselt juunis või juulis 2018) oli Tartu vangla poolt esitatud Tartu Maakohtu taotlus Ü.J. ennetähtaegseks vabastamiseks karistuse kandmisest - väidetavalt parandamatult raske haiguse tõttu. Maakohus asja lahendamisse kannatanuid ei kaasanud ja menetlusest neid ei teavitanud, kuigi kannatanu hinnangul kriminaalmenetlusõiguse normide mõttest tulenevalt oleks pidanud seda tegema (
12.07.2018 kohtumäärusega rahuldas täitmiskohtunik vangla taotluse, kuid isegi ei teavitanud sellest määrusest kannatanuid, rääkimata määruse koopia saatmisest, kuigi kannatanul on tema hinnangul õigus saada kohtult selle määruse koopia. Eeltooduga on rikutud kannatanu õigust esitada 12.07.2018 kohtumääruse peale viivitusteta (tähtaegselt) määruskaebust, tulenevalt sellest, et
Kannatanu on seisukohal, et
§-s 432 sisalduvad erinormid, mis sisuliselt elimineerivad tema kui kannatanu põhjendatud huvist tulenevad õigused kriminaalmenetluse kõikides etappides, on vastuolus põhiseadusega. 7.
normid, millele on toetunud kohtud, on vastuolus põhiseadusega ning need ei peaks olema kannatanu põhjendatud õigusi piiravatena kohaldatavad. Ringkonnakohus on antud kohtuasjas oma 10.09.2018 kohtumääruse p-s 10 konstateerinud, et jätab läbi vaatamata kannatanu esindaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, kuna konkreetses määruskaebemenetluses ei ole
osundatud normid asjassepuutuvad. Küll on kannatanu hinnangul need
normid asjasse puutuvad seonduvalt tema taotlusega saavutada 12.07.2018 kohtumääruse tühistamine ja seejuures omada õigust esitada määruskaebus 12.07.2018 kohtumääruse peale. Kannatanu leiab, et
lg 3 ja lg 4 väidetavalt õigel kohaldamisel on need normid vastuolus põhiseaduse nende sätetega, mis tagavad kriminaalmenetluse poolte võrdse kohtlemise kriminaalmenetluses ja seejuures selle kõikides etappides, sh ka kohtuotsuse täitmisega seonduvate kõikide küsimuste lahendamisel – kannatanu põhjendatud huvid on
normidega põhjendamatult kahjustatud ja see on põhiseadusevastane. 7.
normid on formaalselt õiged ja õigesti tõlgendatud, taotlema
nimetatud normide mittekohaldamist seoses nende vastuoluga põhiseadusega ja teiste
normidega. Ka
peab olema vastu võetud kooskõlas põhiseadusega. Kannatanu on seisukohal, et maakohus on kaevatavas 12.07.2018 kohtumääruses rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ja ebaõigesti tõlgendanud kannatanu kahjuks ning kannatanu õigusi elimineerides
§-des 384 ja 385 sätestatud norme. Ebaõige on kannatanu hinnangul kohtute seisukoht, et kannatanul kui menetlusosalisel ja kohtumenetluse poolel puudub vaatamata
§-s 385 sätestatule kohtu 12.07.2018 määruse peale edasikaebamise õigus. Kannatanu on seisukohal, et senistes kohtumäärustes kohtute poolt esitatud väide, et kannatanu ei olegi antud menetluses ei kohtumenetluse pooleks ega ka menetlusosaliseks, on üdini ebaõige 5 ning on vastuolus eelkõige kohtumenetluse põhiprintsiipidega, sh poolte võrdse kohtlemise, nende kohtu ees võrdsuse põhimõttega. Ebaõige on seisukoht, millest tuleneb et kriminaalmenetluse üksikud etapid on üksteisest lahus olevad ja menetlusosalistel, kohtumenetluse pooltel on nendes etappides kaebeõiguse osas erinevad menetlusõigused. Taoline seisukoht on vastuolus põhiseaduse eelnimetatud sätetega ja ka PS §-s 12 sätestatud seaduse ees võrdsuse põhimõttega. Kannatanul kui menetlusosalisel ja kohtumenetluse poolel on
lg 1 p 5 kohaselt õigus esitada taotlusi ja kaebusi ning norm, mis annab õiguse esitada määruskaebust, ei tee vahet kriminaalmenetluse erinevatel etappidel (
lg 1).
loetleb vaid kohtumäärused, mida ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja hinnangul kohtute interpretatsioonid sellest, et kannatanul puudub määruskaebuse esitamise õigus, täielikult meelevaldsed ning kohtute viited määruses nimetatud Riigikohtu lahenditele ei ole asjakohased, kuna need käsitlevad olukordi, kus on olemas üheselt mõistetav ja selge normatiivne regulatsioon, mis kohtu poolt näitena toodud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-87-15 puhul kitsendab kannatanu kassatsiooniõigust. Väidetav analoogia kaevatava kohtumääruse keskmes oleva teemaga puudub. 7.
normid on sellises olukorras põhiseaduse printsiipidega vastuolus olevad. Antud juhul ei ole kannatanut kaitsnud ei riik (abiprokurör, kes kohtus esines ja süüdimõistetu vabastamist ei toetanud, samas aga jättis määruskaebuse seletamatutel põhjustel esitamata) ega ka
õigusnormid, mis kannatanut kaitsma peaksid, kuid on vastuolulised ja mitmel viisil tõlgendatavad. Seega on antud juhul määruskaebuse esitaja kui kannatanu põhiõigust, mis on temale deklareeritud PS § 13 esimeses lauses, oluliselt riivatud ja viide kannatanu õiguste kaitsmise võimalusele tsiviilkohtumenetluse korras on sisutu. Loomulikult püüab kannatanu kuidagigi oma elu ja tervist ning vara kaitsta, taotledes kas või lähenemiskeeldu VÕS sätete alusel, kuid kõik see ei tee olematuks tema kaitseta jätmise riigi (esindajate) ja võib-olla ka seaduse poolt. 7.7. Kui kohtu poolt esitatud normitõlgendust pidada eelduslikult õigeks ja põhjendatuks, on kannatanu hinnangul need normid vastuolus põhiseaduse eelnimetatud sätetega ja on tekkinud ka olukord, kus omavahel on vastuolus
erinevad normid. 6 Kannatanu leiab, et tulenevalt
normide loogikast ja koostoimest on tema kannatanu kõikides kriminaalmenetluse etappides ning puudub igasugune alus kunstlikult etappe kannatanu õiguste osas eristada, täites neid etappe meelevaldselt kannatanule erinevate õigustega ja teda riigi kaitsest ning kannatanu õigustest sel viisil ilma jätta. Süüdimõistetu vabastamist karistuse kandmisest vaadatakse läbi sama kriminaalasja raames, millise raames vaadati läbi tema süüdistus. Kannatanu on kannatanu menetluslikus seisundis kogu selle kriminaalasja erinevates etappides menetlemise ajal.
erinevates peatükkides asuvad normid ei tohi olla üks teise suhtes üld- ja erinormi vahekorras, kuna lahendavad erinevaid küsimusi. Seetõttu ei ole
ja selle üksikud lõiked erinormideks
§-de 383-385 suhtes. Viimastest aga tuleneb kannatanu õigus esitada määruskaebust. Küll aga on
lg 3 ja lg 4 vastuolus
§-ga 38 lg 1 p 5 ja §-dega 383-385 ning PS eelnimetatud normidega, kuna neis sisalduvad piirangud ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning moonutavad kannatanu õiguste olemust sellega, et ei võimalda kannatanul end kaitsta isegi esimese astme kuritegudes süüdimõistetud ja vangistust kandva isiku võimaliku meelevaldse vabastamisega kaasneva reaalse ohu eest – eriti siis, kui ka riigiametnikud (antud juhul prokurör), kes peaksid tema huve esindama ja teda kaitsma, seda ei tee ja oma ülesannete täitmisest põhjendamatult loobuvad. Kannatanu on kriminaalmenetluses menetlusosaline ka
18. peatüki sätete alusel läbiviidavas menetluses ja nimetatud peatükis puuduvad normid, mis üheselt mõistetavalt ja expressis verbis välistavad kannatanu õiguse esitada määruskaebust ka kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise menetluses.
lg 1 kohaselt tehtud määruse koopia tuleb saata kannatanule, sama paragrahvi lg 3 alusel tehtud määrust aga saatma ei pea, kuigi viimati nimetatud määrus rikub kannatanu õigusi palju olulisemalt kui lg 1 alusel tehtav kohtumäärus. Kannatanu seisundiga ja sh tema poolt määruskaebuse esitamise õigusega seondub ka tema õigus tutvuda kõikide Tartu vangla taotluse menetlemise materjalidega, sh ka siis, kui kannatanul peaks formaalselt põhjendatult - seni väidetavalt formaal-juriidilistel põhjustel puuduma õigus määruskaebust esitada. Sellest tulenevalt on õigusvastane ka kaevatava kohtumääruse otsustus jätta rahuldamata süüdimõistetu vanglast vabastamise materjalide kannatanule ja tema esindajale nähtavaks tegemise taotlus. 7.8. Muuhulgas esitatakse määruskaebuses ka määruskaebuse esitamise tähtaja mõjuvatel asjaoludel ennistamise taotlus. Kannatanu esitas koheselt pärast Ü.J. vabastamisest teada saamist taotluse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, kuna
normid ei näe ette koos taotlusega määruskaebuse esitamist. Seega esines kannatanu jaoks kuni 15.11.2018 kohtumääruse – eriti p 21 teatavaks saamiseni mõjuv asjaolu (Vangla taotluse alusel isiku karistusest kandmiselt vabastamise kohtu poolt menetlemise materjalide, sh ka 12.07.2018 kohtumääruse puudumine, kuna ilma nendeta ei ole võimalik koostada
normide nõuetele vastavat määruskaebust), miks ta ei saanud esitada määruskaebust ja seetõttu ka taotlust määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Alles maakohtu 15.11.2018 kohtumääruse p-st 21 sai kannatanule teatavaks, et määruskaebust saab esitada ka „ilma, et kohus teeks talle e-toimikus kõik dokumendid nähtavaks.“ Seda siis kannatanu käesoleva määruskaebusega teha üritabki. Kannatanu esitab taotluse
§-s 172 lg 3 sätestatut silmas pidades – arvestades 14-päevast tähtaega 16.11.
Esmalt märgib ringkonnakohus, et K.L. esindaja F. Luiksaar esitas 2 määruskaebust, millest üks on kuupäevastatud 26.11.2018 ja teine 27.11.
§-st 384 lg 3 ja §-st 321-1 lg 1 on tehtud määruskaebusesse 27.11.2018.a. muudatused ja kannatanu esitab muudatustega tervikteksti 27.novembri 2018.a. kuupäevaga kohtule ning palub käsitleda seda tema määruskaebusena 12.07.2018.a. kohtumääruse peale, 26.11.2018.a. määruskaebuse teksti enam mitte arvestada.“ Seega jätab ringkonnakohus 26.11.2018 määruskaebuse tähelepanuta ja keskendub üksnes 27.11.2018 määruskaebuses kirjas olevale. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et määruskaebus on raskesti jälgitav, kuna ülesehituses vahelduvad nii kaebetähtaja ennistamise, määruskaebuse esitamise kui ka põhiseaduslikkuse järelevalvega seotud argumendid läbisegi. Lisaks ei nõustuta varasemate kohtumäärustega – millistega, jääb arusaamatuks. 9. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha taotluse osas ennistada kaebetähtaeg Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruse vaidlustamiseks, millega vabastati Ü. J mõistetud karistuse kandmisest KarS § 79 lg 1 alusel parandamatult raske haiguse tõttu. Selleks, et üldse lahendada tähtaja ennistamise taotlus, tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas K.L. on määruskaebemenetluse pool, kellel on üldse õigus esitada määruskaebus, olgu seda siis koos või ilma kaebetähtaja ennistamise taotluseta. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt
menetlusosaline täiteasjas, kus otsustatakse süüdimõistetu ennetähtaegset karistuse kandmisest vabastamist tema haiguse tõttu. K.L. kui kriminaalasjas süüküsimusel kannatanu kaasamise vajadus ei tulene ei
ega
. Seadus näeb ette, et
lg 3 kohaselt kutsutakse
küsimuse arutamisele kohtusse süüdimõistetu, tema soovil kaitsja, prokurör ja arvamuse andnud tervishoiutöötaja. Täitmisküsimustes esindab kannatanu huve riik, peaasjalikult prokuratuur. Seega leiab ringkonnakohus, et K.L. ei ole kohtumenetluse pool
10. Tähtaja ennistamise taotluse esitamise põhjendusena tuuakse välja, et kuni Tartu Maakohtu 15.11.2018 määruse tegemiseni ei olnud kaebaja teadlik, et määruskaebust on võimalik esitada ilma, et e-toimikus oleksid talle kõik materjalid nähtavaks tehtud.
lg 2 kohaselt kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (p 1); muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (p 2). Kuigi kohtukolleegium leiab, et K.L. l puudub määruskaebuse esitamiseks õigus, märgib kohus tähtaja ennistamise kohta järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul ka käesolevas olukorras, kus koos tähtaja ennistamisega on võimalik kaebuses tuvastada sisuline määruskaebus Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruse peale, 8 ei ole põhjendatud kaebetähtaja ennistamine. Tähtaja ennistamist taotletakse põhjendusel, et varasemalt ei olnud kaebaja teadlik, et määruskaebuse esitamine on võimalik ilma e-toimiku materjalidega tutvumata. Vaatamata asjaolule, et kaebaja esitas määruskaebuse ilma materjalideta, on kaebaja vaidlustanud ka Tartu Maakohtu 15.11.2018 määruse, milles toodud kaebetähtaja ennistamise põhistusega ta ei nõustu. Lisaks märgib kaebaja määruskaebuses, et K.L. esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse seetõttu, et
-i normid ei näe ette koos taotlusega määruskaebuse esitamist. Selles osas on ringkonnakohus oma 10.09.2018 määruses juba seisukoha avaldanud, et tähtaega ei ole võimalik ennistada enne, kui sellega koos on ka määruskaebus ning kuigi see säte ei tulene otse seadusest tuleneb see üldistest põhimõtetest ja ka kohtupraktikast (RKKKm asjas nr 3-1-2-4-16, p 14). Samuti ei saa ringkonnakohus pidada kuidagi mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et esindaja teeb viite jõustumata määrusele ja leiab sellest tulenevalt, et määruskaebust saab esitada ka ilma materjale nägemata. Viimane seisukoht on küll õige, kuid tegemist ei ole mõjuva põhjusega, mida tuleks lugeda
Seega jääb taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata, kuna määruskaebuse esitamiseks puudub K.L. l õigus ning seejuures puuduvad ka mõjuvad põhjused. Tulenevalt sellest, ei võeta sisulisi seisukohti ka väidete osas, miks tuleks Tartu Maakohtu 12.07.2018 määrus tühistada. 11. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud taotluse
Määruskaebuses leitakse, et kriminaalmenetluse seadustiku üld- ja eriosa on vastuolulised ega ole kooskõlas põhiseadusest tulenevate õigustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole
lg-d 3 ja 4 põhiseadusevastased ning kaebuse vastavasisuline taotlus tuleb jätta rahuldamata. 11.
sätete ja põhiseadusega. 11.
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole
p 16 vastuolus PS §-dega 11-13 ega ka
§-ga 1, § 8 p-ga 7, §-ga 17, § 38 lg 1 p-ga 5 ega ka § 383-385. PS §-st 13 tuleneb, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida. Esindaja leiab, et maakohus on 12.07.2018 määruses rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õiguse norme ja ebaõige tõlgendamise tulemusena elimineerinud kannatanu õigusi
Varasemates kohtumäärustes väljendatud seisukohad, et kannatanu ei ole menetlusosaliseks, on meelevaldne. See on vastuolus kohtumenetluse põhiprintsiibiga, s.o poolte võrdne kohtlemine. PS §-ga 12 (seaduse ees võrdsus) on vastuolus seisukoht, et kriminaalmenetluse üksikud etapid on üksteisest lahus olevad ja menetlusosalistele, kohtumenetluse pooltele on nendes etappides kaebeõiguse osas erinevad menetlusõigused. KarS § 79 lg 1 alusel isiku vabastamine edasiselt karistuse kandmiselt parandamatult raske haiguse tõttu ei ole isiku süüditunnistamine ega süüküsimuse arutamise tulemus, vaid tegemist on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamisega, isiku süüküsimus on lahendatud. Esindaja toob erinevaid väiteid mitmetest kohtumäärustest, kus on leitud, et kannatanu ei olegi menetluse pooleks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruses ei ole selles osas seisukohta võetud, Tartu Maakohtu 09.08.2018 määrus on tühistatud ning Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2018 määrus on jõustunud Riigikohtu poolt määruskaebuse menetlusse mittevõtmise määrusega. Seega üldine väide, et ei nõustuta kellegi „kohtute“ seisukohaga, ei anna selget vastuväidet. Sh ei ole Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2018 määruses käsitletud sisuliselt K.L. õigust kaebust esitada. Ringkonnakohus on 10.09.2018 määruses (punkt 12) väljaspool määruskaebuse piire märkinud järgmist. Kolleegium pidas vajalikuks juhtida määruskaebuse esitaja tähelepanu Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt võib seadusandja näha
lg-s 1 sisalduva üldnormi suhtes erinorme.
peatükis paiknevate sätete üld- ja erinormi vahekorrale viitavad mitmed täitmisele pööramist reguleerivad sätted. Näiteks sätestab
lg 2, et kohtuotsuse täitmisel tsiviilhagi osas teatab täitmiskohtunik sellest eelnevalt kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada oma kirjalikud arvamused kohtu määratud tähtajaks. Niisiis vaatamata sellele, 10 et kannatanu on
lg 1 kohaselt kohtumenetluse pool, ei ole seadusandja kannatanu kaasamist ette näinud kõigis 18. peatükis reguleeritud erimenetlustes. Sellest tulenevalt ei ole ka kohtupraktikas karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel kannatanut menetlusse kaasatud. Samuti sätestab
lg 4, et kohus saadab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. Seega tuleb kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise põhjal asuda seisukohale, et
lg 1 ei ole täitmisele pööramise küsimuste lahendamisele üks ühele kohaldatav, vaid selle kõrval tuleb vaadata ka 18. peatükis sätestatut. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.02.2017 määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p 17) K.L. esindaja on määruskaebuses asunud sisulisele seisukohale, et kõik kriminaalmenetluse seadustikus olevad erinormid on põhiseadusevastased. Üldnormi eesmärk on anda üldine reeglistik, kuid erinormi roll on täpsustada olukorrapõhiselt. See ei tähenda veel, et tegemist oleks põhiseadusevastasusega. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu õigusi käesolevas kohtulahendi täitmise menetluses tekkinud küsimuse lahendamisel esindab prokuratuur. Asjaolu, et prokuratuur määruskaebust ei esitanud, ei tähenda, et kannatanu õigusi oleks kuidagi riivatud. Prokuratuur on kaebuse esitaja sõnul leidnud, et maakohtu määrus on põhjendatud. Sisutühjal vaidlustamisel, kus on näha, et asjas puudub perspektiiv, ei ole määruskaebuse esitamisel mõtet. See, et kannatanu ei nõustu maakohtu seisukohaga ja prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks määrust edasi kaevata, kuna prokurör on esindajale väitnud, et maakohtu määrus olevat väga põhjendatud, ei tähenda, et kannatanu õigusi ei oleks kaitstud või tegemist oleks olukorraga, kus säte on põhiseadusevastane. Kaebaja ei ole lihtsalt rahul prokuröri tegevusega, mitte ei saa öelda, et kannatanu õigused on kaitseta. Seejuures ei tähenda poolte võrdsuse printsiip seda, et K.L. tuleks kaasata kõikidesse menetlustesse, mis on seotud Ü.J. le mõistetud karistuseks oleva süüteo puhul. Võrdsuse põhimõtte rikkumisest saaks rääkida olukorras, kus ühed kannatanud on kaasatud ja teised mitte. Kriminaalmenetlus koosnebki erinevatest etappidest ning kohtukolleegiumi jaoks ei ole kummastav, et menetlusosalised seejuures muutuvad, sh ka nende kaebeõigused. Määruskaebuse esitamise õiguse sisustamisel tuleb siiski arvestada ka menetlust. Ringkonnakohus ei nõustu, et
§-dest 383-385 tuleneb kannatanu õigus esitada määruskaebust. Tegemist ei ole automaatselt tagatud kaebeõiguse tagamisega igale isikule, vaid tuleb analüüsida konkreetse määruse puhul ning nagu eelnevalt leitud, siis kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamine süüdimõistetu ennetähtaegselt karistusest kandmiselt vabastamine tema haiguse tõttu ei ole selline küsimus, milles kannatanul oleks kaebeõigus. Kannatanu õigusi tagab prokuratuur. Seejuures ei leia kohtukolleegium, et
normid oleksid vastuolulised, millele lisab kinnitust ka juba varasemalt Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2018 määruses väljatoodu. Seejuures jääb arusaamatuks kohtule viide, et kannatanu õiguste kaitsmise võimalus tsiviilkohtumenetluses on sisutu. Ringkonnakohtule ei nähtu, millisest lahendist käib jutt, sest vaidlustada üritatavas Tartu Maakohtu 12.07.2018 lahendis sellist seisukohta väljendatud ei ole. Seejuures ei ole sellise võimaluse esinemine välistatud. Ringkonnakohus ei tuvasta, et tegemist oleks paradoksaalse olukorraga, et
lg 1 kohaselt tehtud määruse koopia tuleb saata kannatanule, sama paragrahvi lg 3 alusel tehtud määrust aga saatma ei pea, kuigi viimati nimetatud määrus rikub kannatanu õigusi palju olulisemalt kui lg 1 alusel tehtav kohtumäärus.
lg 1 kohaselt kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused lahendab täitmiskohtunik määrusega kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui käesoleva paragrahvi lõikest 3 ei tulene teisiti. Seejuures ei ütle nimetatud säte, et määrus tuleks kannatanule saata või räägiks üksnes kannatanust. Seejuures
lg 4 ütleb, et kohus saadab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. Käesolevalt ei ole K.L. 11 , kes asja sisuliselt arutamisel oli kannatanu, täitmisel tekkinud küsimuse lahendamisel menetlusosaliseks. Tulenevalt eelnevast tuleb jätta esitatud taotlus rahuldamata. 12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes
§-st 390; § 172, § 326 lg 2 p 3 tuleb jätta K.L. esindaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata, määruskaebus Tartu Maakohtu 12. juuli 2018 määruse peale läbi vaatamata ning taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.