Obsah (4)

§ 68§ 89§ 143§ 144

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 18. oktoober 2018. a Tsiviilasja number 2

) § 68 lg 1 järgi õigus nõuda oma omanikuõiguste rikkumisest hoidumist ja keelduda nõusoleku andmisest vee paisutamiseks viisil, mis mõjutab kostjate omandit. Omaniku õigused on kitsendatud (

§ 68

lg 2) ning negatoornõue välistatud, kui ta on kohustatud rikkumist taluma (

§ 89). Kostjate talumiskohustuse hindamisel tuleb kaaluda poolte huvisid.

Tõendite kohaselt ei takista vee paisutamine normaalkõrgusel 52,7 m kostjatel oluliselt oma kinnistu kasutamist. Kostjate kinnistu suurus on 6,4 ha. Sellest on veealune maa Mõisa tee 13 4 katastriüksusel, millel toimub vee paisutamine, 0,4 ha. Sellel katastriüksusel asuv paisutatud Peri veskijärv asub osaliselt ka Oja katastriüksusel, millel on veealuse maa suurus 1867 m

1. A & O Maamõõdubüroo geodeetilise alusplaani pindalade arvutuse kohaselt on Peri veskijärve maksimaalne veepind paisutustaseme 53 m juures 6034 m
2. Keskkonnaamet on andnud loa vee paisutamiseks 52,9 m ja seda vaid erandkorras suurvee ajaks. Vaatluse ajal mõõdeti paisutuskõrguseks 52,56 m ja Mõisa tee 13 katastriüksusel liikumisel ei olnud takistusi. Kitsenduste vastuolu keskkonnakaitse nõuetega ei ole esile toodud ega tuvastatud ka vee erikasutusloa andmise menetluses. Hageja tegevuse kooskõla õigusaktidega hinnatakse haldusmenetluses. Kitsenduste vältimine või vähendamine oleks hagejale ebamõistlikult koormav, kuna hageja põhitegevusalaks on elektrienergia tootmine. Hageja on paigutanud hoonestusõiguse alusel kasutatavale kinnistule tehnika ning ehitanud vee tõkestusrajatised juba
3. aastal,
4. aastal on hageja teinud investeeringu tõkestusrajatistele juurdeehituse rajamiseks. Kitsendustest tuleneva varalise kahju kohta ei ole andmeid esitatud. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjatel kohustust paisutamist taluda. Ajalooliselt oli veski kostjate õiguseellaste omandis ja veskiga kaasnenud mõjud jäid nende kinnistu piiresse. Omandireformi käigus erastati paisu maa-ala ja pais teisele isikule, kes kasutab paisu elektri tootmiseks ja teenib sellest tulu, kuid kahjulikud mõjud jäävad kostjatele, kes ei saa ka osa tulust, mis sellisest majandustegevusest tekib. Maakohus on jätnud kostjate huvide ja õiguste riive kohaselt hindamata ning lähtunud vastupidiselt Riigikohtu praktikale paisutusest huvitatud isiku huvidest. Lähtuda tuleb maaomanike õigustest ning eelduslikult nende rikkumine lubatud ei ole. Lisaks hagi ei saa rahuldada, ilma et kostjatele määrataks kitsenduste eest mõistlik hüvitis. Kostjad ei pea taluma paisutusest tulenevat negatiivset mõju. Kohus ei saa mõistlike paisutustasemete määratlemisel lähtuda vee erikasutusloast, kuivõrd Keskkonnaameti luba on antud tingimusel, et kohus kontrollib, kas taotletud paisutustasemed on mõistlikud, sest kohus peab hindama, kas hageja taotletu ja kostjate õiguste riive on põhjendatud. Seda kohus teinud ei ole. Ajalooliselt on paisutustase olnud madalam (1948.,
6. ja
7. a kaartidel 51,4 meetrit,
8. a kaardil 52,4 meetrit). Kuivõrd vesiveski töötamiseks piisab madalamast paisutustasemest, ei ole põhjendatud nõuda, et kostjad peavad taluma paisutamist kõrgemal tasemel, kui ajalooline 51,4 meetrit. Kõrgema paisutustasemega rikutakse kostjate õigusi suuremas ulatuses, kuna väheneb maa, mida kostjad saavad eesmärgipäraselt kasutada. Mõisa tee 13 kinnistul laieneb veealune osa õueala arvelt ning veepiir on hoonele ebamõistlikult lähedal. Üleliigsed negatiivsed mõjutused (soostumine, puude kuivamine, muda ja setted) on tekkinud laienenud paisutuse tõttu lähiminevikus. Hagejal ei ole ülekaalukat huvi, mis kaaluks üles kostjate õiguste riive. Asjaolu, et tegu on vanade rajatistega ning et hageja on teinud
9. aastal uusi investeeringuid, ei saa põhjendada kostjate talumiskohustust. Hageja kasutatava Mõisa tee 11 kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa, seega ei ole kahjustatud hageja õigust kasutada oma kinnisasja selleks määratud otstarbel, s.o elamiseks. Hagejal puudub paisutamiseks riigi (Maanteeameti kaudu) nõusolek, kuigi Maanteeameti
10. oktoobri 2016 kirjas märgitust tulenevalt võib paisutamine mõjutada Meemaste–Peri riigiteed (maanteetruup jääb paisutamise mõjualasse). Hagejal puudub õiguspärane ootus paisutuse jätkamiseks. Vee erikasutusload on tähtajalised, st kavandatava paisutuse tingimusi ja hüdroenergia tootmise põhjendatust kontrollitakse 5 igakordselt uuesti. Seetõttu ei ole põhjendatud investeeringud vahetult enne vee erikasutusloa perioodi lõppu. Hageja püstitas 2012.–
11. aastal uue paisurajatise ja paigaldas uue võimsama turbiini. 2012 detsembris toimus ehitisel leke ja tootmine peatati. Kuni 2013 mai keskpaigani paisu remonditi. Kostjaid ei olnud ehitusloast teadlikud. Hageja poolt õigusliku aluseta püstitatud paisurajatisel puudub kasutusluba. Maakohtu väide, et hagejale on 1996 väljastatud kasutusluba ekspluatatsioonis olevale elektrijaamale, on asjakohatu. Pais on ümber ehitatud ning Põlva Vallavalitsus keeldus ümberehitatud objektile
12. märtsi 2015 korraldusega kasutusluba väljastamast.
13. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle läbivaatamata või rahuldamata jätmist ja menetluskulude vastustajate kanda jätmist. Kostjate omandiõigus ei ole absoluutne, vaid on piiratud teiste omanike õiguste ja seadusega. Kostjate kinnistu moodustati
14. juunil 1998 ning paisurajatised ja paisjärv on kinnistu olemuslikud osad. Hagejal on õiguspärane ootus paisutuse jätkamiseks, kui ta on seda samas asukohas ja keskkonnaalaseid nõudeid järgides teinud 36 aastat. Maakohus ei ole tuvastanud ning kostjad ei ole esitanud tõendeid negatiivsetest mõjudest kostjate kinnistule. Peri järve hageja ei paisuta. Kostjate kinnistu mõjutused tulevad Peri järvest, mida mõjutavad Peri–Meemaste maantee tamm ja Peri oja. Inseneribüroo Urmas Nugin arvutustest tuleneb, et kevadise suurvee ajal paisutab Meemaste–Peri maanteetruup Peri järve niivõrd, et kostjate kinnistu kasutamise võimalused jäävad samaks, mis hageja poolt vee paisutamisel. Maa-ameti kaardiserveri
15. märtsi 1998 väljavõttest Peri Vesiveski A4 katastriüksuse kohta nähtub haritava maa pindala 0,1 ha, loodusliku rohumaa pindala 0,2 ha, metsamaa pindala 1,4 ha ja muu maa pindala 1,9 ha, millest veealune osa on 0,6 h. Veealusest maast välja jääv 1,3 ha ei ole ei metsamaa, haritav maa ega ka looduslik rohumaa ning maaüksuse olemusest tulenevalt ei saa seda 1,3 ha maad ühelgi otstarbel kasutada. Keskkonnaamet on vee erikasutusloa andmise korralduses selgitanud, et Peri hüdrosõlme vee läbilaskerajatised võimaldavad lasta läbi kevadise maksimaalse vooluhulga 7,9 m³/s ja sel juhul on paisjärve veetase 52,91 meetrit. Selline paisutustase on lühiajaline ning selle tingib kevadine suurvesi. Keskkonnaameti korralduses lükatakse ümber väide, nagu oleks paisutustasemed muutunud. Riik ei ole selles piirkonnas maaomanik VeeS § 17 lg 1 järgi. Kostjad esitasid vastava väite ja Maanteeameti kirja esmakordselt apellatsioonkaebuses, mis ei ole lubatav. Hüdroelektrijaama ekspluatatsioonis olevatele rajatistele väljastati kasutusluba
16. aastal. Vee paisutamine toimub tammi ja paisregulaatori, mitte hüdroelektrijaama kaudu. Keskkonnaamet selgitas
17. mai 2015 korralduses, et vee erikasutusluba on ehitise kasutusloa saamise eelduseks ning kasutusloa puudumine ei ole vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks VeeS § 9 lg 10 järgi.
18. Tartu Ringkonnakohus jättis
19. mai 2017 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
20. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või jätta hagi rahuldamata.
21. Riigikohus tühistas
22. märtsi 2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

§ 89

alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia alusel kasutada

§ 143ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) §-ga 138 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 ning kostjatel on 6 kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid järgmiste tingimuste (edaspidi talumiskohustuse kriteeriumid) üheaegsel esinemisel: 1) kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu; 2) kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; 3) kitsenduste vältimine või vähendamine (mh HEJ ümberehitamisega kostjate soovitud viisil) on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast; 4) kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele. Juhul, kui hageja taotletud kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis hinnatakse kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise haldusmenetluses. Riigikohus nõustus kostjate väitega, et kohtud jätsid valesti hagi rahuldamisel kostjatele talumiskohustuse eest hüvitise välja mõistmata. Kõnealust liiki hagi rahuldamine ilma kitsenduste eest hüvitist määramata on välistatud, v.a juhul, kui kitsendusi taluma kohustatud maaomanik avaldab kohtule, et ta talumiskohustuse vastu hüvitist ei soovi. Kohus peab olukorras, kus pooled ei esita enda seisukohta ja tõendeid eelnimetatud hüvitise suuruse kohta, küsima nendelt hiljemalt eelmenetluse lõpuks, kas ja millises suuruses on hageja nõus hüvitist maksma ja kas kostjad on hageja pakutud hüvitisega nõus. Praeguses asjas oleks hagi rahuldamise korral kostjatele hüvitise suuruse määramisel mh oluline, millisel määral toob hageja soovitud Peri oja paisutamine kaasa kostjate maa nende kasutusest väljalangemise. Samuti peab hüvitis lisaks sisaldama kompensatsiooni kostjatele vee paisutamisega tekkiva kahju eest. Riigikohus märkis, et maakohus oleks hagi tagamisel pidanud koos talumiskohustuse panemisega kostjate kasuks välja mõistma ka hüvitise kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni. Kostjad ei tuginenud maakohtu hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuses sellele, et hagi tagamisel tulnuks kohtul mõista kostjate kasuks välja hüvitis. Ringkonnakohus jättis kostjate määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu hagi tagamise määruse muutmata. Hagi rahuldamise korral ei ole kostjatel seega õigust saada hüvitist aja eest, mil hagi oli tagatud, ning kostjatele tuleb hüvitis määrata alates kohtuotsuse tegemisest. Hagi rahuldamata jätmise korral on kostjatel õigus nõuda hagejalt kahjuhüvitist TsMS § 391 alusel. Riigikohus leidis, et selleks, et kostjatele talumiskohustuse kehtestamise otsust kui kaalutlusotsust teha, on praeguses asjas vaja enne mh selgeks teha, kui suur osa kostjate kõnealusest kinnistust on vaidluse all, st kui suures ulatuses tooks Peri oja hageja soovitud ja kostjate vaidlustatud ulatuses vee paisutamine kaasa kostjate kinnistu nende kasutusest väljalangemise (seda kostjate kinnistu mõlema katastriüksuse osas). Selle asjaolu kindlakstegemine on ühtlasi eelduseks kostjatele väljamõistetava hüvitise suuruse kohtu kaalutlusotsusega kindlaksmääramisel. Kostjatele hageja soovitud talumiskohustuse panemise otsuse kui kaalutlusotsuse tegemisel tuleb samuti arvestada, kui palju hageja kavatseb kõnealuses HEJ-s elektrienergiat tootma hakata, kas hageja need kavatsused on realistlikud ning kui suurt tulu võiks hageja enda toodetud elektrienergia müümisest saada. Riigikohus selgitas, et kohtud on rikkunud materiaalõiguse normi ka sellega, et nad on kostjatele talumiskohustuse kehtestanud tähtajatult. Kuna hageja põhjendab kostjatele talumiskohustuse panemist sellega, et ta soovib Peri oja paisutada elektrienergia tootmiseks, ning kuna elektrienergia tootmise üheks eelduseks on kehtiv vee erikasutusluba, siis peab kohus hagi rahuldades kohtuotsuse resolutsiooni märkima, et talumiskohustus kehtib vee erikasutusloa kehtivuse jooksul. Hagi rahuldamise korral peab hageja kostjatele maksma hüvitist alates kohtuotsuse tegemisest sõltumata sellest, kas ja millal hageja käitab HEJ. 7 Arvestades, et hagi tagamise määruse alusel on kostjatele pandud paisutuse talumise kohustus, on neil TsMS § 459 lg 1 p 1 analoogia kohaselt õigus juhul, kui hageja ei ole mõistliku aja jooksul HEJ hoonetele saanud kasutusluba või ta ei ole vaatamata kasutusloa saamisele alustanud elektrienergia tootmist, esitada hageja vastu hagi talumiskohustuse lõpetamiseks (vt ka

§ 144

). Riigikohus leidis, et kostjate väide, et vee erikasutusloa andmisel oleks tulnud arvestada, kas Maanteeamet kui maaomanik on selleks andnud nõusoleku, ei ole asjassepuutuv. Keskkonnaamet on hagejale vee erikasutusloa andnud. Kostjatel oli võimalik see korraldus halduskohtus vaidlustada. MENETLUSOSALISTE RINGKONNAKOHTUS SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

1. Kostjad leiavad, et veetaseme tõstmine jätab suure osa kostjate kinnistutest vee alla. Peri Vesiveski A4 kinnistu puhul saab teha võrdluse maakatastri andmetega, mille kohaselt oli selle katastriüksuse veealune maa 0,6 ha (6000 m2) (tlk 40, kd I). Kui kõrgusel 53,0 m jääb vee alla 1,12 ha, siis katastrimõõdistamise ajaga (mis on katastriüksuse moodustamise aluseks) võrreldes jääb vee alla lisaks 0,52 ha suurune osa kinnistust. See tähendab kuiva maa (katastri järgi 3,0 ha) kaotust ca 17% ulatuses. Kui aluseks võtta A ja O maamõõdubüroo plaan (tlk 123, II kd), jääb maksimaalse veeseisu puhul vee alla koguni üle 2 ha maad ehk üle 1,4 ha rohkem, kui peaks veealust maad olema maakatastri andmetel. Arvestades, et kinnistu kogupindala on 3,6 ha, siis see tähendab, et enamus kinnistust jääb kostja tegevuse tõttu vee alla. Veeala laienemisega on laienenud ka kostjate kinnistutel ehituskeeluvöönd ja kalda piiranguvöönd. Veetaseme tõstmisel on oht olemasolevale ehitisele. Hageja kasuks hoonestusõigusega koormatud kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa, mitte tootmismaa. Elamumaa puhul ei ole eeldust, et isik saab seda kasutada tootmiseks ja põhjustada sellise tegevusega tootmisega kaasnevaid negatiivseid mõjutusi kõrvalasuvatele kinnistutele. Hageja ei teeni hüdroelektrijaamast suurt tulu ja seega ei esine selliseid ülekaalukaid hageja ega avalikke huvisid, mis õigustaksid niivõrd ulatuslikke negatiivseid mõjusid kostjate kinnistutele. Hageja huvid oleksid täielikult kaitstud ka madalama paisutustaseme korral. Ajalooliselt on hüdroelektrijaam töötanud ka madalama paisutustaseme korral ja seega oleks hagejal võimalik elektrienergiat toota ka madalama taseme korral. Rahalise hüvitise määramisel puhul tuleb ühelt poolt arvesse võtta otseselt vee alla jääva maa pindala, aga lisaks paisutuse tulemusel liigniiskeks muutunud maa suurust ning paisjärve tõttu piirangu- ja ehituskeeluvööndite laienemist kinnistul. Kuigi kostjad leiavad, et poolte õiguste tasakaalu ei ole võimalik saavutada kostjatele määratava rahalise hüvitisega (ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata), võiks kostja poolt kohtuistungil väljaöeldud suurusjärk ehk 100 eurot hüvitisena kuus olla suurusjärguks, mis mingigi arvestatava osa kostjate kahjudest heastaks. Kokku on hageja tegevuse tulemusel täiendavalt vee alla jäänud maa väärtus tinglikult ca 8000 eurot. Kui seda võrrelda hageja poolt teenitava tuluga (mille teenimiseks kulub ca 6,5 a), on ilmne, et sellise hinnaga kostjate kahjustamine ei ole proportsionaalne.
2. Hageja leiab, et kostjate väited nende maa kasutuspiirangute kohta on alusetud. Tänane paisutus asub jõelammil ning aastakümnete pikkuse paisutuse tulemusel on tegemist registrisse kantud järvega Peri Veskijärv. Järve elamute ehitamiseks lube ei saa. Teist, kõrval asuvat järve paisutab jõest üles Meemaste maanteetamm. 8 Esmase metoodikana saaks talumishüvitise hinna tuletada Keskkonnaministri
3. novembri 2001 määrusest nr 50 „Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“
4. märtsil 2013 kehtima hakanud redaktsiooni lisast 122, mille kohaselt on Põlva vallas veekogude maa ja sihtotstarbeta maa väärtuseks 58 eurot/ha. Maamaks tuleb hüvitada proportsionaalselt kitsenduse sisulise ulatusega. Teine võimalik metoodika oleks võtta aluseks TSÜS § 62 alusel kasutuseelise väärtuse järgi. TSÜS § 65 kohaselt eseme harilik väärtus on selle keskmine turuhind. Keskmine maa rendi hind
5. a Põlvamaal on 55 eurot 13 senti hektarilt aastas. Paisutusega kaasnev naaberkinnistu kasutuseelise väärtus oleks võrreldavate tehingute puhul keskmiselt 33 (0,6×55,13) eurot hektarilt aastas. Maksimaalselt aga 46 eurot 80 senti (0,6×78) eurot hektarilt aastas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jätab kostjate menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus ning Riigikohtus hageja kanda. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjad peavad taluma hageja soovitud Peri oja paisutamisest tulenevaid kahjulikke mõjutusi ning andma hagejale vee erikasutusloa saamiseks vajaliku nõusoleku. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. 11.

§ 68

lg 2 järgi võib omaniku õigusi kitsendada ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Vee paisutamiseks või hüdroenergia kasutamiseks sätestavad VeeS § 8 lg 1, § 16 lg 3 ja § 17 lg 1 eraõigusliku nõudena maaomaniku nõusoleku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Riigikohus leidis, et kui kostjate nõusoleku andmisest keeldumise tagajärjeks on hageja HEJ tegevuse seiskumine (rikutakse hageja õigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt), saab lugeda kostjate nõusoleku andmisest keeldumise hageja kinnisasja kasutamise õiguse rikkumiseks ning hagejal on kostjate vastu nõudeõigus

§ 89

esimese ja teise lause järgi rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks, st hageja kohustamiseks taluda kinnisasjast tulenevaid mõjusid. Riigikohus kordas oma varasemas lahendis väljendatud seisukohta, et sellise

§ 89

alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia alusel kasutada

§ 143

ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 138 ning võlaõigusseaduse §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 ning loetles eeldused, mille üheaegsel esinemisel on kostjatel kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid. 12. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses tõendanud seda, et kitsenduste vältimine või vähendamine kostjate soovitud viisil on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab ebamõistlikult hageja kui kinnisasja omaniku õigusi. Hageja ei ole tõendanud, et HEJ seiskumine võiks kaasa tuua sellise mõju tema majandustegevusele, mis põhjendaks tema poolt taotletud kostjate talumiskohustust. Hagiavalduse kohaselt varustab Peri veskipaisule ehitatud hüdroelektrijaam hageja kontorit elektriga, millest müüakse energiat edasi võrku (I kd, tl 2). Hageja väitel kasutab ta Oja kinnistut, millega kostjatele kuuluv kinnistu piirneb, jätkutegevusena ajaloolisel ja sihtotstarbelisel viisil. Hageja ei ole aga vastu vaielnud sellele, et ajalooliselt on vee 9 paisutustase olnud madalam, ajalooline vesiveski asus teisel kaldal ning hüdroenergia tootmiseks asus V. Enno Peri oja vett paisutama 1980. aastal. Peri vesiveski kuulus kuni 1948. aastani koos sinna kuuluva hoonestusega Haabmade perekonnale. 1993. aastal ei tagastatud Peri vesiveski juures olevat maad täielikult kostjate õiguseellasele. Hageja on nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses nimetanud, et tema ettevõtte tulu on 1200 eurot (II kd, tl 101; III kd, tl 99) ning 1200 eurot ei ole summa, mis tekib igal aastal ja igasugustel tingimustel. Samas on hageja selgitanud kohtule, et hüdroelektrijaam on seisnud kolm aastat (II kd, tl 101). Hageja väitel on kõik AS Generaator hüdroenergia jaamad väikesed ning Eestis polegi peale Narva elektrijaama suuri hüdroelektrijaamu. Riigikohtu hinnangul tuleb enne kostjatele talumiskohustuse kehtestamise kohtu kaalutlusotsust teha kindlaks, kui suur osa kostjate kõnealusest kinnistust on vaidluse all, st kui suures ulatuses tooks Peri oja hageja soovitud ja kostjate vaidlustatud ulatuses vee paisutamine kaasa kostjate kinnistu nende kasutusest väljalangemise. Ringkonnakohus võtab asja juurde kostjate esitatud Metricus OÜ Geodeetilise alusplaani. Peri Vesiveski A4 kinnistu maakatastri andmete kohaselt on katastriüksuse (pindalaga 3,6

1. ha)veealune maa 0,6 ha (I kd, tl 40). Maakatastris on Mõisa tee 13 (pindalaga 2,8
2. ha)veealuse maa suuruseks 0,4 ha (tlk 38, kd I). Hageja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid kostjate seisukohale, mille kohaselt jääks kõrgusel 53,0 m vee alla 1,12 ha. Nimetatu tähendaks kuiva maa (katastri järgi 3,0
3. ha)kaotust Peri Vesiveski A4 kinnistu suhtes ca 17% ulatuses. Ka Mõisa tee 13 puhul põhjustab hageja soovitav paisutus märkimisväärse osa kinnistu uputamise vee alla. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist kostjate suhtes mõistliku ning jõukohase talumiskohustusega. Kaaludes hageja puhtmajanduslikku huvi ning kostjate huvi omandi kaitsele on ringkonnakohus seisukohal, et hageja majandustegevuse kaitse oleks hagi rahuldamise järel arvestades tema senist tegevust, tulu ning kavandatavaid muudatusi, veetaseme tõusuks ebaproportsionaalselt rohkem tagatud võrreldes kostjale kehtestatud omandiõiguse piirangutega. Ringkonnakohus leiab, et hageja huvid oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise vastu ei kaalu üles kostjate huvi oma kinnisasja valdamisele ja kasutamisele. Hageja väited majandusliku kasu suhtes on ka vastuolulised: hagi tagamise taotluse kohaselt seiskub hageja majandustegevus, kui hagejapoolset veekasutust ei tagata hagis nimetatud ulatuses. Samas on hageja väitnud, et hüdroelektrijaam on seisnud kolm aastat, hagejale kuuluvad mitmed väiksemad hüdroenergia jaamad. Hageja ei ole vaielnud vastu sellele, et ta on teinud ehitustöid kostjate kinnistul, kostjad ei ole selleks nõusolekut andnud. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et poolte huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta veetaseme tõusuga kaasnevat laienevat ehituskeeluvööndit ja kalda piiranguvööndit ning paisutuse tulemusel liigniiskeks ja seeläbi kasutamatuks muutunud maa osakaalu. Tähtsust ei ole hageja väitel, et kostjad ei ole praeguseks hetkeks kavandanud elamukvartali ehitamist. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole kostjate elukohaga, piiravad ja takistavad kostjatele tulenevad kitsendused neil oluliselt oma kinnisasja kasutamise võimalusi nii praegu kui ka tulevikus. Isegi siis, kui lisaks hageja tegevusele avaldavad mõju muud tegurid, sh maantee tamm, on hageja majandustegevuse mõju kostjate kinnistule ilmselgelt otsustava tähendusega. Hageja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks kostjate talumiskohustusele olulise avaliku huvi tõttu. Hageja märgib, et Vabariigi Valitsused tegelevad „Põxiti“ väljatöötamisega, mis tähendab Eestis põlvekivienergia kasutamise vähendamist ning muude, keskkonnasäästlike energiaallikate kasutamise suurendamist. Hageja kohtule esitatud majanduslik kasum on vaidlusalustel kinnistutel väike. Hageja ei ole tuginenud oma panusele 10 keskkonnasäästlikus energiatootmises viisil, mis lubaks eeldada avalikul huvil põhinevat kostjate talumiskohustust. 13. Hageja leiab, et oluliseks tema majandusliku huvi hindamisel tuleb pidada hageja poolt juba tehtud investeeringud. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ainuüksi investeeringute tegemine elektrijaama ei ole aluseks hageja huvide eelistamisele kostja ees. Kostjad on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et hageja poolt tehtud ümberehitused ja seega tehtud investeeringud ei ole kostjatega kooskõlastatud. Kostja esitatud teatise kohaselt ei ole Põlva Vallavalitsus väljastanud uut kasutusluba Peri hüdroelektrijaama rajatisele (II kd, tl 158). 2012. aastal alustatud ehitustegevusega on rikutud ehitamisele esitatud nõudeid ehitusseaduse tähenduses. Ehitustegevusest ei teavitatud naaberkinnistu omanikke. Ehitise projekteerimise käigus ei ole järgitud Põlva Vallavalitsuse korralduse alusel väljastatud projekteerimistingimusi ning valminud ehitis ei vasta ehitusprojektile (Põlva Vallavalitsuse 24. märtsi 2015. a korralduse nr 2-3/184 „Kasutusloa väljastamisest keeldumine“ kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vaide läbivaatamine, II kd, tl 159 jj). Hageja ja kostja seisukohad veealuse maa arvestamise kohta on erinevad, see on poolte väitel ka aastati erinev olnud. Kostjate esindaja ütluste kohaselt oli oja tavapärases sängis paisutuse äravõtmise järel 2012 aastal. Ringkonnakohus leiab, et hagejale ei ole juba tehtud tööde vähemalt osaline eemaldamine ka ülejõukäiv ning pidi olema talle ettenähtav. 5. novembri 2013 Keskkonnaameti selgituse kohaselt (I kd, tl 223) tuleb vee erikasutusloa mittesaamise korral hagejal veetaset alandada ning korrastada veekogu paisutusala. 14. Kostjate keeldumine nõusoleku andmisest hagis taotletud viisil ei ole ka heade kommete vastane käitumine või vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), mh oma õiguse kuritarvitamine. Hüdroelektrijaama rajamine toimus 1980. aastal. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis viitaks sellele, et kostjate keeldumine nõusoleku andmisest hageja tegevuse talumise suhtes oleks heade kommete vastane käitumine põhjusel, et hageja on kostjate õiguseellasele andnud mingisuguse hüve (nt maksnud suure tasu või teinud mõne muu soorituse). Hageja on teinud ümberehitusi 2012. aastal ilma kostjate või nende õiguseellase nõusolekuta, hageja ei ole kostjatele siiani hüvitist maksnud. Hagejal on võimalus kostjatega pidada tulevikus läbirääkimisi kostjate vastuses hagile nimetatud kompromissettepaneku osas (I kd, tl 194A), mille sisuks on paisutuse jätkamine oluliselt madalamal tasemel. 15. Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus ning Riigikohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 koostoimes kindlaks maakohus käesoleva otsuse jõustumisel (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-142-15, p-d 21-22; 13. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794, p 14). Kai Kullerkupp Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 11