KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht
- detsember 2018, Võru Väärteoasi Janar Ojala süüdistus liiklusseaduse § 201 lg 1, § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi Väärteoasja number 4-18-6271 Menetlusalune isik Janar Ojala. Isikukood 39102156536; elukoht xxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Kohtukoosseis kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretär Kristel Toots Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur, esindaja vanemväärteomenetleja Tarmo Tammesoo RESOLUTSIOON Lõpetada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 4 alusel Janar Ojala suhtes alustatud väärteomenetlus ja anda väärteoasja materjalid üle prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Edasikaebamise kord Määruskaebuse esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel ja menetlusvälisel isikul, kui määrusega on piiratud nende või kaitstava isiku õigusi või seaduslikke huve. Kaebus tuleb esitada viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA
- Politsei- ja Piriivalveameti (PPA; kohtuväline menetleja) Lõuna prefektuur koostas
- novembril 2018 Janar Ojala suhtes väärteoprotokolli. Selle protokolli kohaselt juhtis menetlusalune isik protokolli koostamise päeval kell 3:53 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
- kilomeetril mootorsõidukit Audi A
- Seda tehes oli alkoholi sisaldus J. Ojala väljahingatavas õhus vähemalt 0,74 mg/l kohta, J. Ojalal puudus mootorsõiduki juhtimise õigus ja tal polnud kaasas ühtegi isikut tõendavat dokumenti. Seega pani menetlusalune isik toime liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2, § 201 lg 1 ja § 242 lg 1 järgsed väärteod.
- PPA saatis väärteotoimiku maakohtule, et viimane otsustaks J. Ojalale aresti mõistmise.
- Et ma ei tee käesolevaga süüdimõistvat otsust, ei saa ma tulenevalt põhiseaduse § 22 lg-st 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-st 3 (koostoimes VTMS § 31 lg-ga 1) tuvastada, kas 1
(5)J. Ojala pani talle ette heidetava teo toime. Küll aga on väga tugevasti seda põhjust selle toime panekut eeldada: sellele viitavad J. Ojala enda ja tunnistajate E. S. ning K. K. ütlused ja toimikus olevad kirjalikud tõendid.
- Karistusseadustiku (KarS) § 3 lg 5 ls 1 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. VTMS § 29 lg 1 p 4 aga määrab, et kui teos on kuriteo tunnused, tuleb väärteomenetlus lõpetada. Minu hinnangul eeldab menetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 4 võrdlemisi tõsist kahtlust selle osas, et menetlusalune isik on pannud toime teo, mis vastab karistusseadustiku eriosa mõne kuriteokoosseisu kõigile tunnustele; teo õigusvastasuse või süülisuse puudumine võivad VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamise välistada vaid juhul, kui õigusvastasuse või süülisuse puudumine on ilmne. See tähendab esiteks seda, et VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel ei saa menetlust lõpetada, kui kuriteokahtlus on üksnes teoreetiline: tõenäosus, et aset on leidnud kuritegu, peab olema võrdlemisi suur. Teisalt aga ei tähenda see seda, et kohus peab kuriteo toimumises olema veendunud n-ö sajaprotsendiliselt: kas kuritegu on aset leidnud, peab välja selgitama kriminaalmenetlus. Kui kriminaalmenetluse kestel ilmneb, et kuriteoga tegemist ei olnud, tuleb kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada; väärteomenetlusega on aga võimalik edasi minna.
- Leian, et J. Ojala väidetavas teos võivad olla kuriteo tunnused. Seetõttu ei võta ma seisukohta J. Ojalale ette heidetud väärtegude osas. Võimaliku kuriteona tuleb kõne alla mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis karistusseadustiku (KarS) § 424 mõttes.
- On põhjust eeldada, et J. Ojala väljahingatavas õhus oli mootorsõidukiga sõites alkoholi 0,74 mg/l kohta. See tähendab seda, et J. Ojala ei olnud joobeseisundis LS § 69 lg 2 p 1 mõttes. Seda seetõttu, et viimati viidatud säte eeldab, et inimese väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Küll aga võib olla tegemist joobeseisundiga LS § 69 lg 2 p 2 tähenduses. Nimelt sätestab LS § 69 lg 2 p 2, et joobeseisundis on ka selline juht, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Seega on seadusandja lähtunud sellest, et joobeseisundit tuvastamiseks ei ole vaja tingimata alkoholi sisaldust 0,75 mg/l kohta: kui välisel vaatlusel esineb piisavalt viiteid alkoholist tingitud sõitmiskõlbmatusele, saab joobeseisundit jaatada ka juba 0,25 mg/l alkoholisisalduse puhul. Praegusel juhul ongi võimalik, et J. Ojala ei olnud välistest tunnustest lähtuvalt oma kehas oleva alkoholi tõttu ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima.
- LS § 69 lg 2 p 2 tõlgendamise osas viitan kõigepealt oma varasematele lahenditele: vt
- jaanuari 2018 määrus kriminaalasjas nr 1-17-11509 (Pindis) ja
- jaanuari 2018 määrus väärteoasjas nr 4-17-6479 (Vahtramäe). LS § 69 lg 2 p 2 rakendamisel tuleb minu hinnangul lähtuda järgmisest. Mida lähemal on alkoholi sisaldus inimese kehas LS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud määrale, seda väiksemad peavad LS § 69 lg 2 p 2 järgse joobe jaatamiseks olema viited juhtimisvõimetusele. Juhtimisvõimetusele võivad viidata nt koordinatsioonihäired, ebakindel kõnnak, ebaselge kõne või ebamõistlik käitumine politseinikega suheldes. Samuti võib juhtimisvõimetuse tuvastada sõiduki juhtimise viisi abil: nt n-ö sinka-vinka sõitmine, oma sõidurealt kõrvale kaldumine, mitmete liiklusmärkide järgimata jätmine, muretu ja kergemeelne liiklemine, kurvis otse sõitmine jms. 2
(5)- Praeguses asjas rääkisid politseinikest tunnistajad kohtuistungil järgmist. Nad tegid patrullis olles Olerexi tanklas öise kohvipausi. Tanklas oli peale nende veel 2 inimest: J. Ojala ja tema sõber. Viimane oli täiesti purjus: tuikus ja tuli politseinikega imelikku juttu ajama. Samas oli aru saada, et purjus oli ka J. Ojala: tal olid kerged koordinatsioonihäired/ta taarus kergelt ja tema nägu oli punane. Politseinikud jäid pärast tanklast lahkumist tankla lähedale liiklust jälgima. Mõne aja pärast märkasid nad, kuidas tankla juurest sõitis välja üks auto (mis hiljem osutus J. Ojala juhituks). Nad järgnesid sellele autole. Järsku tegi auto väga ebahariliku manöövri: ta kaldus oma sõidurajalt selgelt kõrvale. Kumbki politseinik ei mäletanud, kas auto kaldus vastassuunavööndisse või teepeenrale. Küll aga olid nad veendunud selles, et tegu oli väga kummalise sõidutrajektooriga.
- Käesoleva määruse eelmises punktis märgitu annab minu hinnangul piisava kahtluse (vt käesoleva määruse p 4) selle osas, et J. Ojala võis olla joobeseisundis LS § 69 lg 2 p 2 mõttes. Et J. Ojala väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,74 mg/l kohta ehk kõige minimaalsemal määral alla LS § 69 lg 2 p 1 määra, ei ole LS § 69 lg 2 p 2 jaatamiseks tarvis kuigivõrd palju/kuigivõrd kaalukat J. Ojala ebakindlusele viitavaid/viitavat asjaolusid/asjaolu. Kõigepealt on tarvilik pidada silmas seda, et politseinike sõnul J. Ojala kergelt taarus. Eeskätt aga tuleb pöörata tähelepanuta sõidurajalt selgelt kõrvale kaldumisele. Selline kõrvale kaldumine on tüüpiline purjuspäi autot juhtivale inimesele. Tõsi, J. Ojala väitis, et selle manöövri võis tingida tema saamatus autojuhtimise vallas. Selline kaitseväide paistab mulle väga nõrk. Esiteks seetõttu, et J. Ojala on nii karistusregistri kohaselt kui ka tema enda sõnul hoolimata juhtimisõiguse puudumisest pidevalt autoga sõitnud. Ka kinnitas ta, et ta sõitis vahetult enne Olerexi tanklas politseinike kohtamist Tilsilt Võrru. Niisiis ei saa kuidagi eeldada, et J. Ojala ei ole iseenesest võimeline autoga sõitma. Lisaks tuleb pöörata tähelepanu sellele, et kõnealune manööver toimus väga heal sirgel teel ja J. Ojalat ei häirinud mingid liiklusest tulenevad mõjurid: teised autod, jalakäijad, loomad vms. Ka väärib tähelepanu see, et politseinikud sõitsid J. Ojajale järgi üksnes väga lühikest aega, aga hoolimata sellest jõudis J. Ojala väga selgelt tavalisest irduval moel käituda. Samuti ütles J. Ojala, et kummalise manöövri võis tingida see, et ta päris oma kõrvalistujalt, kuidas autol tulesid vahetada. Sellega seoses tuleb kõigepealt viidata sellele, et J. Ojala sõitis sama autoga Tilsilt Võrru. Niisiis on põhjust eeldada, et ta teadis, kuidas selle auto tuledega toimetada. Aga isegi kui ta üritas talle täpselt teadmata viisil toimivaid tulesid vahetada, saab öelda, et kained inimesed tulesid vahetades oma sõidurajalt kõrvale ei kaldu. Seetõttu ei väära J. Ojala väited minu hinnangul kahtlust, et menetlusalune isik võis panna toime kuriteo.
- Eeltoodut kokku võttes lõpetan ma VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel väärteomenetluse. On küllaltki tõenäoline, et J. Ojala pani toime kuriteo. Et selle hüpoteesi paikapidavust kontrollida, tuleb väärteoasja materjalid saata Lõuna Ringkonnaprokuratuuri.
- Eelviimaseks pean ma vajalikuks peatuda sellel, kuidas tagada praeguses olukorras (ja sellega analoogsetes olukordades) see, et asi menetletud saaks. Nimelt on võimalik, et prokuratuur leiab, et LS § 69 lg 2 p 2 järgsest joobeseisundist rääkida ei saa. Niisuguses olukorras on ilmselt keeruline kujutada ette, et prokuratuur esitab isikule kriminaalmenetluse raames süüdistuse (vt siiski ka käesoleva määruse lõpuosa). Seega tekib küsimus, kas väärteomenetlusega peaks jätkama. Ilmselt seda peakski. See aga eeldaks seda, et kohtusse1 Teoreetiliselt ei saa välistada seda, et juhul, kui prokuratuur (piisavat) kuriteokahtlust ei näe, ei pöördu PPA asjaga mitte uuesti kohtusse, vaid määrab ise isikule väärteokaristuse (nt rahatrahvi). Sellise käitumise seaduslikkus oleks küsitav. Esiteks jääb puht formaalloogiliselt ebaselgeks, kuidas saab olukorras, kus PPA pidas esialgu vajalikuks aresti, leida hiljem, et piisab ka rahatrahvist – seda veel eriti siis, kui kohtumenetluse 1 3
(5)toimetataks väärteomenetluse raames materjalid, mis selgitavad, miks prokuratuur kriminaalasjaga kohtusse ei pöördunud (nt prokuratuuri määruse/määruste koopiad). Siis saaks kohus väärteoasja uuesti arutama hakates otsustada, kas kriminaalmenetluse katkestamine oli õige. Kui kohus leiab, et see oli õige, probleemi ei teki: on võimalik väärteomenetlusega lõpuni minna. Kui aga kohus peaks leidma, et prokuratuuri seisukoht õige ei ole, tekib probleem. Siis tuleb kohtul tõenäoliselt väärteomenetlus uuesti lõpetada ja asi jällegi prokuratuuri saata. Tekib küsimus, mida peab sellisel juhul tegema prokuratuur: tema on juba väljendanud seisukohta, et kuritegu ei ole. Tõsi, mõeldav on see, et
- a)kohtumääruses esitatakse uusi argumente, mis prokuratuuri ümber veenavad või
- b)prokuratuur üritab uues asja prokuratuuri saatmise kohtumääruses esitatud argumente omakorda ümber lükata. Seetõttu tekib oht, et kohus ja prokuratuur jäävadki vaidlema. Probleem on ilmselt suuresti selles, et prokuratuuril ei ole võimalik väärteoasjades tehtud kohtulahendeid vaidlustada. Samas aga on see võimalus PPA-l kui kohtuvälisel menetlejal. Ilmselt ei olegi paremat lahendust kui see, et prokuratuur suhtleb PPA-ga (kes kriminaalmenetluse raames temale allub: vt KrMS §-d 30 ja 31) ja viimane esitab maakohtu määruse peale prokuratuuri väiteid peegeldava määruskaebuse. Sellisel juhul saab kõrgema astme kohus teha oma otsustuse. Kui see otsustus nõuab väärteomenetluse jätkamist, on see minu hinnangul tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 3421 (ringkonnakohus) või VTMS § 178 lg 1 p-st 1 (Riigikohus) maakohtu jaoks siduv. Kui aga kõrgema astme kohus leiab, et tõepoolest on tarvilik kriminaalmenetluse toimetamine, on asi jällegi keerulisem. Üks võimalus on leida, et kohtud ei saa kohustada prokuratuuri kellelegi süüdistust esitama. Samas aga on meie õiguskorras nn süüdistuskohustusmenetlus, mille raames võib ringkonnakohus anda prokuratuurile siduvaid juhiseid kriminaalmenetluse toimetamiseks (vt KrMS § 208, eeskätt lõige 8). Seetõttu on võimalik, et ka väärteomenetluses peab prokuratuur analoogses olukorras kohtu ettekirjutusi järgima. 12. Päris viimaseks tahan ma öelda paar sõna ka selle kohta, kas mul üldse on volitusi menetlusalust isikut sedavõrd koormaval moel toimida. Minu meelest annab mulle sellise õiguse ja paneb suisa niisuguse kohustuse juba korduvalt viidatud VTMS § 29 lg 1 p 4. Vähemalt seesugustes olukordades, kus LS § 224 lg 2 järgse väidetava väärteo toime pannud isiku kehas olev alkoholi hulk on lähedal LS § 69 lg 2 p 1 määrale, peab kohus tulenevalt VTMS § 29 lg 1 p-st 4 kontrollima, kas tegemist ei või olla kuriteoga. Tõsi, võib esitada vastuväite, et kohus peab vastavalt VTMS § 69 lg 2 p-le 1 lähtuma kitsalt väärteoprotokollis olevast teokirjeldusest ja kui mingeid asjaolusid (nt väliseid viiteid juhtimisvõimetusele) teokirjelduses pole, ei saa kohus seda isikule ette heita. Minu meelest on asi siiski teisiti. Ma ei tohi kedagi süüdi tunnistades lähtuda sellest, mida teokirjelduses märgitud ei ole. Aga VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldades ei tunnista ma kedagi süüdi. Kui asuda teistsugusele seisukohale, ei saaks minu meelest lõpetada väärteomenetlust kriminaalmenetluse alustamiseks ka järgmistes olukordades:
- a)A-le esitatakse väärteosüüdistus LS § 223 lg 1 järgi selles, et ta sõitis B-le autoga otsa ja tekitas talle kerget laadi vigastusi; kohtuistungi ajaks B olukord ootamatult halveneb ja B sureb; kriminaalmenetluse toimetamine KarS § 422 või § 423 järgi oleks välistatud, sest väärteo lühikirjelduses B surmale ei viidata;
- b)Või veelgi drastilisem olukord: A-le esitatakse väärteosüüdistus LS § 223 lg 1 järgi selles, et ta sõitis B-le autoga otsa ja tekitas talle kerget laadi vigastusi; kohtuistungil selgub ootamatult, et tegelikult üritas A B-d sihilikult surnuks sõita; kriminaalmenetluse toimetamine KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi poleks võimalik, sest väärteo lühikirjelduses pole viiteid A tapmistahtlusele. käigus ilmnes, et tegu vähemasti külgneb kuriteoga. Teiseks aga nõuab KarS § 56, et karistus peab vastama isiku süüle. Niisiis on süüle mitte vastava karistuse määramine seaduse vastane. 4
(5)Sellistel juhtudel väärteokaristusega piirdumine oleks minu hinnangul selgelt väär. /allkirjastatud digitaalselt/ 5
(5)