1-18-1161/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-1161 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtuasi Artur Klimsoni süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
3. mai
4. a otsus Apellatsiooni esitaja Artur Klimsoni kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar Süüdistatav Artur Klimson Isikukood: 38808165224; kriminaalkorras karistamata Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Merilo Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar elukoht XXXX; varem ringkonnaprokurör RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
5. mai 2018 otsus muutmata ning Artur Klimsoni kaitsja Silver Reinsaare apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 Sirje Süüdistus Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse Artur Klimsoni selles, et tema
6. märtsi 2016 kohtuistungil Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas Rakveres Rohuaia tn 8, kus arutati kriminaalasjas nr 1-15-10435 Kristjan Vaigule KarS § 120 järgi esitatud süüdistust, andis tunnistajana valeütlusi, olles eelnevalt hoiatatud kriminaalvastutusest KarS § 320 lg 1 järgi teadvalt valeütluste andmise eest. K. Vaigut süüdistati selles, et tema
7. juunil 2013 kella 01.50 paiku Sõmeru vallas Ubja külas võttis autost relvataolise eseme ja elektrišoki relva ning ähvardas J.V. relvataolise esemega, pannes selle toru kannatanule otsaette ning sundis teda relva ähvardusel autosse istuma ja ära sõitma, tulistades korduvalt lahkuva auto suunas. A. Klimson seletas kohtus, et esimeseks ründajaks oli tegelikult hoopis J.V. , kes suure haamriga tema ja K. Vaigu poole tuli, mispeale K. Vaigu võttis enesekaitseks oma stardipüstoli, hoidis seda allapoole suunatult, jooksis J.V. lähemale, kes ehmatas ja autosse tagasi läks.
8. mai 2016 kohtuotsusega mõisteti K. Vaigu KarS § 120 (alates 01.01.2015 KarS § 120 lg 1) järgi süüdi ja otsus jõustus
9. novembril
10. Maakohus jättis A. Klimsoni ütlused tõendikogumist välja, kuna need ei haakunud ülejäänud tõenditega ning olid seetõttu ebausaldusväärsed. Kohus tugines K. Vaigu süüdimõistmisel kannatanu J.V. ning tunnistajate M.L. ja U.L. ütlustele, kes kinnitasid, et J.V. mingit suurt haamrit ei olnud, millegagi ei ähvardanud ja et ründajaks oli just K. Vaigu, kes võttis auto pakiruumist kaks relva, sihtis J.V. otsaette ja et kuulda oli ka laske. Seega A. Klimson, andes tunnistajana kriminaalmenetluses teadvalt valeütlusi, pani toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
11. mai 2018 otsusega tunnistas Viru Maakohus A. Klimsoni süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ja karistas teda rahalise karistusega 70 (seitsekümmend) päevamäära ulatuses, so summas 1806 eurot. Tunnistades A. Klimsoni süüdi KarS § 320 lg 1 järgi leidis maakohus, et tema süü on tõendamist leidnud kriminaalasjas uuritud kirjalike tõenditega. Maakohus toetus süüdmõistvat otsustust tehes Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja
12. märtsi 2016 kohtuistungi protokollile kriminaalasjas nr 1-15-10435, mis tõendab, et A. Klimson on
13. märtsil 2016 toimunud kohtuistungil Viru Maakohtus kriminaalasjas nr 1-15-10435 andnud tunnistajana ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Tunnistaja A. Klimsoni ütlustest järeldub kokkuvõtvalt asjaolu, et ründajaks
14. juunil 2013 kella 01.50 paiku Ubja külas aset leidnud konfliktis oli hoopis J.V. , kes suure haamriga tema ja K. Vaigu poole tuli, mispeale K. Vaigu võttis enesekaitseks oma stardipüstoli, hoidis seda allapoole suunatult ja jooksis J.V. lähemale, kes ehmatas ja autosse tagasi läks. Ka toetus maakohus Viru Maakohtu
15. veebruari 2016 kohtuistungi protokollile kriminaalasjas nr 1-15-10435 millest nähtub, milliseid ütlusi andsid kannatanu J.V. ning tunnistajad M.L. ja U.L. Nende ütlustest järeldub kokkuvõtvalt see, et mingisugust haamrit J.V. ei olnud ning ründajaks oli K. Vaigu. 2 Samuti arvestas maakohus A. Klimsoni suhtes süüdimõistvat otsustust tehes Viru Maakohtu
16. mai 2016 otsusega millega tunnistati K. Vaigu süüdi KarS § 120 järgi. Kohtuotsusest nähtuvalt jättis kohus tõendikogumist välja süüdistatava K. Vaigu ja tema sõprade H. I., A. Klimsoni ja A. L. ütlused, kuna leidis, et need ei haaku ülejäänud tõenditega ning olid seetõttu ebausaldusväärsed, nende andmise osas olid isikud eelnevalt omavahel kokku leppinud. Kohus leidis, et kannatanu J.V. ning tunnistajate M.L. ja U.L. ütluste õigsuses ei ole alust kahelda ning kohus tugines K. Vaigu süüditunnistamisel nende ütlustele. Lisaks eeltoodule tugines maakohus Tartu Ringkonnakohtu
17. septembri 2016 otsusele, millega jäeti maakohtu
18. mai 2016 otsus K. Vaigu süüditunnistamises muutmata ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. novembri kohtumäärusele kohtuasjas nr 3-7-1-1-844, millega jäeti K. Vaigu kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata ning mille tulemusena Viru Maakohtu
20. mai 2016 otsus kriminaalasjas nr 1-15-10435 jõustus. Uurides ülalnimetatud dokumentaalseid tõendeid tuvastas maakohus, et A. Klimson oli tunnistaja kriminaalmenetluses, ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Tuvastatud on ka valeütluse andmise aeg ja koht, milleks on kohtulik arutamine Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas
21. märtsil
22. Kohus leidis, et K. Vaigu kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tuvastatu lükkab ümber A. Klimsoni poolt antud ütlused ning sellest saab teha järelduse, et A. Klimsoni antud ütlused tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ei ole tõesed. A. Klimsoni käitumise subjektiivsele küljele hinnangut andes leidis maakohus, et A. Klimson pani KarS § 320 lg 1 sätestatud kuriteo toime kavatsetult. Kohus tuvastas, et A. Klimson on kohtuistungil andnud ütlusi, milles ta kirjeldab üksikasjalikult, kuidas ta nägi, et sõiduautost Kia Sorento nende autode peale tuledega näidati ning autost tuli välja mees, haamer käes. Lisaks kirjeldas A. Klimson kõnealust haamrit – haamer oli ikka suur, kuvalda vist isegi, üks ots oli tömp. Kohus leidis, et A. Klimsoni selgesõnalist ja üksikasjalikku kirjeldust, et hoopis J.V. ründas neid haamriga, ei saa vaadelda eksimusena. A. Klimsoni ütlused selle kohta ei ole antud umbmääraselt ega oletades. Kui A. Klimson mõnede selle õhtu sündmuste kohta ongi väitnud, et ta neid ei mäleta, siis selle konkreetse asjaolu kohta ei viidanud A. Klimson tunnistajana ütlusi andes kordagi sellele, et ta võib valesti mäletada või on unustanud. Võimalikke tajumise või mäletamise häireid ei saa selgitada ka alkoholitarvitamisega kuna A. Klimson kinnitas
23. märtsil 2016 kohtuistungil, et
24. juunil 2013 jaanitulel ta alkoholi ei tarvitanud. Kohus leidis, et arvestades A. Klimsoni eelnevalt toodud ütlusi, jäävad süüdistatava viited võimalikust unustamisest või eksimusest paljasõnaliseks. Kohus leidis, et A. Klimson andis kohtuistungil vaidlusaluste asjaolude kohta valeütlusi teadlikult ja tahtlikult. A. Klimsonil oli valeütluste andmiseks ka kindel eesmärk - kaitsta oma sõpra K. Vaigut, et teda kuriteo toimepanemises süüdi ei mõistetaks. Kohus märkis kohtuotsuses ära, et samas kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajad H.I. ja A.L. kelle ütlused kattusid K. Vaigu ja A. Klimsoni ütlustega, on Viru Maakohtu otsustega KarS § 320 lg 1 järgi süüditunnistatud. APELLATSIOON 3 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja Viru Maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ning palub A. Klimson talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Oma taotlust põhjendab kaitsja apellatsioonis sellega, et maakohus on A. Klimsoni süü tuvastamisel tuginenud üksnes kriminaalasjas nr 1-15-10435 koostatud kohtuistungi protokollidele. Nende alusel on tuvastatud ka
25. juuni 2013 sündmuste käik. Kaitsja ei pea õigeks kõnealuse sündmuse asjaolude tuvastamist pelgalt teises kriminaalasjas koostatud kohtuistungite protokollide pinnalt. Kaitsja on arvamusel, et protokollidega saab üldjuhul tuvastada üksnes, kes mida istungitel rääkis, mitte aga sündmust ennast. Kaitsja leiab, et valeütluste andmise kohta alustatud kriminaalmenetluses ei saa aga teise kriminaalasja kohtuistungi protokoll iseenesest tõendada käsitletud sündmuse asjaolusid, vaid üksnes seda mida istungil räägiti ja kas ja mille poolest erinevad isiku ütlused teistest tõenditest. Seadusandja on KrMS §-s 15 kehtestanud kohtumenetluse vahetuse ja suulisuse põhimõtte. Käesolevas kriminaalasjas kohtuistungi protokollide uurimise esemeks sai olla vaid see, mida keegi asjas nr 1-15-10435 kohtus rääkis, mitte aga see, mis toimus
26. juuni 2013 kell 01:50 Sõmeru vallas Ubja külas. A. Klimsoni vastutuse seisukohalt on ennekõike oluline aga just viimane. Prokuratuur oleks käesolevas kriminaalasjas pidanud A. Klimsoni teo objektiivse koosseisu tõendamiseks ära näitama, millised sündmused leidsid aset
27. juunil 2013 Ubja külas ja seejärel, et isik andis teise sisuga ütluseid. Kohtuistungi protokollid ei anna selle kohta informatsiooni – informatsiooni annavad istungiprotokollid vaid selle kohta, mida keegi istungil ütles. Ütluste andja vastutus KarS § 320 lõike 1 järgi ei sõltu lõppastmes sellest, kas kohus ütlustele otsuse tegemisel tugines või mitte. Asjaolu, et kohus pidas A. Klimsonit ebausaldusväärseks, ei tähenda veel, et tema antud ütluste sisu oli vale. Antud juhul on kohtuistungil vahetult uuritud tõendite pinnalt jäänud tuvastamata
28. juuni 2013 kell 01:50 Ubja külas toimunud sündmused. Sellega seonduvalt ei ole võimalik kindlaks teha, et A. Klimsoni kohtus tunnistajana esitatud väited olid valed. Kaitsja leiab ka, et maakohus on kohtulikul uurimisel tuginenud käsitlemata materjalile. Kohtuotsuse
29. leheküljelt ilmneb, et maakohus on A. Klimsoni süü tuvastamisel tuginenud kohtuotsustele kohtuasjas nr 1-17-6717 ja 1-17-
30. Neid kohtuotsuseid ei ole kaitsjale tutvustatud ning pole teada, mis nende kohtuotsuste sisu on. Kaitsja arvates on põhjendamatu tugineda sellisele materjalile, mille olemasolust pole menetlusosalisi menetluse jooksul informeeritud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, A. Klimsoni kaitsja apellatsiooniga ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidetega apellatsioonis esitatule vastates. 4 Apellatsioonis leiab kaitsja, et kuivõrd maakohus ei tuvastanud kohtuistungil suuliselt ja vahetult
31. juunil 2013 Ubja külas toimunud sündmuste käiku, siis puudus maakohtul käsitletavas kriminaalasjas ka võimalus kindlaks teha, kas A. Klimsoni kohtus tunnistajana antud ütlused olid valed. Seega puudus maakohtul ka õiguslik alus A. Klimsoni süüditunnistamiseks. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Karistusseadustiku § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud tunnistaja poolt teadvalt vale ütluse andmises. A. Klimsonile on esitatud süüdistus ja maakohus on ta süüdi tunnistatud tunnistajana teadvalt valeütluste andmises, s.o KarS § 320 lg 1 järgi, Viru Maakohtu
32. märtsi 2016 kohtuistungil K. Vaigu kriminaalasjas. Nimetatud kohtuistungil arutati K. Vaigule esitatud süüdistust KarS § 120 järgi, s.o ähvardamises. Ülaltoodust nähtuvalt on tegemist kahe erineva kriminaalasjaga, milliste tõendamisese KarS § 62 mõttes on samuti erinev. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd teadvalt vale ütluste tuvastamine on iseseiseva kriminaalmenetluse ese, siis ei saa K. Vaigu kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad anda mingeidki ütlusi A. Klimsonile käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuses kirjeldatud süüteokoosseisu asjaolude kohta. Sellest tulenevalt on maakohus käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel õigustatult tuginenud K. Vaigu kriminaalasjas koostatud kohtuistungite protokollidele ning asjas koostatud kohtuotsustele. Kaitsja poolt apellatsioonis viidatud tunnistajate ütlused, sh ka A. Klimsoni ütlused on kirjas kohtuistungi protokollides. Ringkonnakohtu arvates saavadki vaid nendes protokollides kajastamist leidnud ütlused, võrdluses A. Klimsoni fikseeritud ütlustega, olla uurimisesemeks käesolevas kriminaalasjas. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kaitsja väide, et A. Klimsoni süüdistusasja arutamisel oleks tulnud uuesti üle kuulata kõik K. Vaigu kriminaalasjas kohtus ülekuulatud tunnistajad, sest nimetatud kahe kriminaalasja tõendamisesemed on erinevad. Taolisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses asjas nr 3-11-100-
33. Vajadust kohtus üle kuulata kõik K. Vaigu kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajaid, ei tingi ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et maakohus ei ole käesolevas asjas tõendeid vahetult uurides kindlaks teinud
34. juunil 2013 toimunud sündmuste käiku.
35. juunil 2013 toimunud konflikti käik on tuvastatud Viru Maakohtu
36. mai 2016 jõustunud kohtuotsusega ning sündmuste käigu tuvastamiseks käesolevas kriminaalasjas puudub vajadus. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks maakohus oma otsustust tehes tuginenud kohtulikul uurimisel käsitlemata materjalile, s.o kohtuotsustele nr 1-17-6717 (H. I suhtes) ja 117-6991 (A. L suhtes). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole A. Klimsoni süüküsimuse lahendamisel tuginenud nimetatud kohtuotsustele, vaid on kohtuotsuses üksnes selgitava märkusena välja toonud, et H. I. ja A. L, kes andsid A. Klimsoniga sarnaseid ütlusi, on juba varasemalt KarS § 320 lg 1 järgi süüdi tunnistatud. 5 Kohtukulu
37. augustil 2018 esitas A. Klimsoni kaitsja S. Reinsaar menetluskulude taotluse, milles palub hüvitada A. Klimsonile kohtueelses menetluses, maakohtus ja apellatsioonimenetluses tema poolt kantud õigusabikulu kokku 1 332 (132+750+450) eurot. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides apellatsioon on esitatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata, siis tuleb kaitsjatasu jätta A. Klimsoni kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 6