1-18-5725/43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-5725 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Dmitri Ivanovi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi üldmenetluse korras Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. augusti 2018 otsus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatava Dmitri Ivanovi (IK 38410123721) kaitsja advokaat Deniss Matvejev, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava Dmitri Ivanovi kaitsja advokaat Deniss Matvejevi apellatsioon Viru Maakohtu
3. augusti 2018 otsuse peale kriminaalasjas nr 1-18-5725 läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Maakohtu otsus
4. Viru Maakohtu 29.08.2018 otsusega tunnistati Dmitri Ivanov süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust 1.
5. Temalt mõisteti välja menetluskuludena 6792,24 eurot (sh eraldi sundraha 1250 eurot), millest 3000 eurot jäeti KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Määrati, et reaalselt väljamõistetud 3792,24 eurot on tal õigus tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Apellatsioon
6. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D. Ivanovi kaitsja, kes taotluslikus osas palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. Kaitsja taotleb kergemat karistust selliselt, et see mõista alla sanktsiooni alammäära, siis mõistetavast karistusest osa määrata reaalse vangistusena ning ülejäänud osa tingimisi ühes käitumiskontrollile allutamisega. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus on liiga range, kuna D. Ivanov tunnistas end täielikult süüdi ja kahetses. Ta on varem kohtulikult karistamata. Tuleb arvestada, et hukkunu on D. Ivanovi isa ning tegemist oli ühise alkoholi tarvitamise käigus kannatanupoolse solvanguga D. Ivanovi suhtes. Kaitsja arvates eeltoodu annab alust KarS § 61 lg 1 ja § 74 sätete kohaldamiseks. Kaitsja taotleb ka D. Ivanovilt väljamõistetud 3792,24 eurost veel osa riigi kanda jätmist ja leiab, et tema kanda võiks jääda ainult 1455,24 euro hüvitamine. Kuna ta algusest peale tunnistas, et tappis oma isa, siis kaitsja arvates ei olnud vaja asjas teha DNA ja sõrmejälgede ekspertiise ning nende maksumus kokku 3000 eurot tuleb jätta riigi kanda. Apellatsiooni põhjendavas osas kaitsja kordab oma maakohtus esitatud taotlust kuritegu ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi, jäädes juba varem esitatud põhjenduste juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Ringkonnakohus, hinnates apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.
8. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (RKKKm 3-1-1-49-10, p 5). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 3 mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata (RKKKm 3-1-1-55-07 p 13).
9. Maakohus on oma otsuses väga põhjalikult käsitlenud kaitsja taotlust kuritegu ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi ja näidanud, miks ikkagi on tegemist süüdistuses näidatud kuriteoga KarS § 113 lg 1 järgi (maakohtu otsuse lk 3-8). Kuna maakohtu põhjendused on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga, siis ei ole mingit vajadust neid põhjendusi üle korrata, sest kaitsja väited apellatsioonis on kõik samad mis maakohtus. Perspektiiv ümberkvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi puudub.
10. Riigikohus on märkinud, et kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge nimetatud küsimuse lahendamisel materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (RKKKo 3-1-1-70-16 p 11). 6.
11. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb sellist eksimust eitada, sest maakohus on D. Ivanovile karistust mõistes seda igakülgselt motiveerinud (otsuse lk 8-9). Mingeid materiaal- või menetlusõiguslikke rikkumisi ringkonnakohus karistuse mõistmisel ei tuvastanud. -2- 6.
12. Maakohus arvestas karistust mõistes, et D. Ivanov pani toime tapmise, s.o I raskusastme kuriteo, kusjuures kannatanuks oli tema isa. Tapmine toimus ühise alkoholi tarvitamise käigus. Maakohus märkis, et ei saa eirata D. Ivanovi suurt ohu kaalu, kui ta on joobes. Ta on alkoholi kuritarvitaja ja alkoholisõltuvuse on tal diagnoosinud eksperdid. Kuigi ta on varem kriminaalkorras karistamata, maakohus leidis, et D. Ivanovi on võimalik mõjutada edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega. Seejuures maakohus arvestas toimepandud süüteo tehiolusid ja raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis ning leidis, et tegemist on rikkumisega, mille raskus on keskmine. Arvestades aga sellega, et D. Ivanovi tegevuses ilmneb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 mõttes (puhtsüdamlik kahetsus ja süü tunnistamine) ning samal ajal puuduvad karistust raskendavad asjaolud, asus kohus seisukohale, et teda on otstarbekohane karistada sanktsiooni miinimummääras vangistusega ehk 6-aastase vangistusega. 6.
13. Kohtuistungi protokollist (lk 54 pöördel) nähtub, et prokurör taotles KarS § 113 lg 1 järgi karistuseks 6 aastat vangistust. Kaitsja taotles süüdimõistmist KarS § 115 järgi ja karistust alla selle sanktsiooni keskmise määra, millest osa mõista reaalselt ja ülejäänu tingimisi ühes käitumiskontrolli kohaldamisega. Seega poolte seisukohad karistuse osas olid maakohtule teada. 6.
14. Maakohus juhindus RKKKo nr 3-1-1-91-07 punktis 6.6 toodud seisukohast, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Antud asjas on vastavad põhjendused toodud maakohtu otsuse lk 8-9 ja ringkonnakohus nõustub nendega. Seejuures on käsitletud süü suurust, kuriteo toimepanemise tehiolusid, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning põhjendatud, miks karistus peab olema reaalne vangistus. Seega neid apellatsioonis toodud väiteid on juba maakohus käsitlenud.
15. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus arvestanud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja kehtivat kohtupraktikat ning seetõttu on apellatsioonis toodud taotlus - mõista kergem karistus - perspektiivitu. Kohtupraktika on seisukohal, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RKKKo 3-1-1-99-06). Selliseid asjaolusid D. Ivanovi puhul ei esine.
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka süüdistatava isikuga, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda konkreetse isiku omadusi arvestades, s.o karistuse mõistmisel tuleb mh lähtuda võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 7).
17. Kohtupraktika kohaselt ringkonnakohus võib jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg-le 3 tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.5).
18. Kaitsja taotlus veelgi vähendada D. Ivanovilt väljamõistetavaid menetluskulusid on samuti perspektiivitu, sest maakohus juba jättis 3000 eurot riigi kanda, sealhulgas osa ekspertiisitasusid. Veel tuleb arvestada, et maakohus määras, et reaalselt väljamõistetud 3792,24 eurot on tal õigus tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Seega on juba kohaldatud D. Ivanovi suhtes seaduses ettenähtud soodustusi, s.o osa menetluskulude riigi kanda jätmist ja väljamõistetud summa osas maksimaalset tasumisaega. -3-
19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.
20. Menetluskulude hüvitamise nõuet ei ole apellatsioonimenetluses esitatud. /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Maarika Kuusk -4- /allkiri/ Tiit Lõhmus