Obsah (19)

§ 101§ 108§ 578§ 16§ 20§ 14§ 580§ 581§ 589§ 600§ 602§ 603§ 604§ 592§ 30§ 1018§ 1027§ 1023§ 1028

2-17-6408 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Brügel Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2017.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-6408 Tsivi

) § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohustuse täitmise nõude esmane eeldus on pooltevahelise võlasuhte olemasolu. Hagi kohaselt tuleneb kostja kohustus hagejale raha maksmiseks poolte vahel sõlmitud kompromissilepingust või alternatiivselt seltsingulepingust või kostja poolt hagejale antud võlatunnistusest. Kohus kontrollib esmalt, kas hageja nõue võib tuleneda kompromissilepingust.

§ 578

lg 1 ja 2 kohaselt kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. 3 2-17-6408 Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissilepingu sõlmimise eelduseks on seega igasugused kahekülgsed õiguslikult vaieldavad või ebaselged õigussuhted, mida pooled võivad ise kujundada ja millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi.

1. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus loeb asjas vaidlustamata asjaolude (TsMS § 231 lg 2 ja 4) ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: - pooled elasid koos ühise perekonnana alates 1998.a. kuni vähemalt 2012.a. novembrini (hageja väitel kuni veebruarini 2013) ning pooltel on ühised alaealised lapsed XXX, sünd 08.12.2002, ja XXX, sünd 27.09.2005 (sünnitunnistused tl 4-5); - kostja ostis 17.01.2003 XXXasuva kinnistu hinnaga 200000 krooni (12782.33 eurot) ja kanti 17.04.2003 kinnistusraamatusse kinnistu registriosa nr 2979902) omanikuna. Kinnistule on seatud hüpoteegid: 1) hüpoteek Swedbank AS kasuks 17.09.2003 (muudetud 18.09.2013) summas 500000 EEK; 2) hüpoteek summas 1016000 EEK Swedbank AS kasuks 05.04.2006 (muudetud 18.09.2013); 3) hüpoteek summas 219000 eurot Swedbank AS kasuks 18.09.2013 (kinnistu müügi - ja asjaõigusleping tl 85-89, elektroonilise registriosa väljavõte tl 6); - 13.06.2003 sõlmis kostja Hansapank AS-ga (hilisem Swedbank AS) laenulepingu kinnistule elamu ehitamiseks, muudetud 05.09.2005 ja 27.02.2006, laenulimiit 81733,92 eurot, tagastamise tähtaeg 15.02.2021, laenu tagatiseks seatud Swedbank AS kasuks 13.06.2003 ja 28.02.2006 hüpoteegi seadmise lepingutega hüpoteegid 500000 krooni ja 1016000 krooni (lepingud tl 90-102); - laenulepingutest tulenevaid laenu - ja intressimakseid on 2003.a. – 2017.a. tasunud kostja (tl 103-117); - 2013.a. oktoobris-novembris toimusid poolte vahel advokaatide vahendusel läbirääkimised kokkuleppe sõlmimiseks pooltevaheliste varaliste ja muude suhete reguleerimiseks, mis lõppesid kokkuleppe sõlmimiseta (advokaatide Indrek Leppik ja Liane Raave kirjavahetus tl 39-42); - 21.04.2014 AS SEB Pank arve kohaselt tasus kostja 22.04.2014 sõiduki MINI Countryman Cooper eest, mis läks äriühingu Sydamest Sydamesse OÜ kaudu hageja valdusesse, summa 19512,02 eurot (arve, maksekorraldus tl 8-9); - 06.11.2014 lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur hageja suhtes KarS § 121 ettenähtud kuriteo tunnustel (kehaline väärkohtlemine) algatatud kriminaalmenetluse avaliku menetlushuvi puudumise tõttu (määrus tl 51-52); - 16.02.2017 nõudis hageja lepinguliste esindajate vahendusel kostjalt rahalise kohustuse täitmist 110000 eurot hiljemalt kuni 27.02.2017 (tl 10-11), millele kostja vastas (lepingulise esindaja kaudu 27.02.2017 eitavalt (tl 12-14).
2. Poolte vahel on vaidlus selles, kas pooled on sõlminud kompromissilepingu. Hageja leiab, et poolte e-kirjavahetus 2013.a. märtsis, mille kohaselt kostja kirjutas 15.03.2015, et „Ma arvan, et saame sulle uue elukoha vaadata kui oleme maja maha müünud ja sina endale püsiva sissetuleku leidnud, et suudad katta oma elamiskulud. Maja müügihinnaks peab olema minimaalselt 350000 eurot, vähemaga ei kannata müüa. Sealt on sinu raha 110000 eurot. Lisan sulle hetke kulu tabeli, mis on seotud sinu kuludega otseselt. Tegin selle kiiruga ja ei pruukinud kõiki kulusid kirja panna aga suurusjärgud on õiged. Mis sa arvad, mis ajast sa suudad osasid kulusid katma hakata? Kui sulle korteri ostame siis julgen arvata on sinu igakuised kulud korteri puhul 350 euro ringis. Samuti 4 2-17-6408 toiduraha ja muud kulutused. Pead ise arvestama, tead ise oma tegevusi täpsemalt. Peame kokkuleppima mingi reaalse kulude katmise graafiku. Saad oma ettepanekud kirja panna tabelisse ja tagasi saata. Lisasin tabeli lõppu eraldi read, kirjuta sinna nr-d. Ml“. Hageja vastas nimetatud ekirjale 26.03.2013 omapoolse e-kirjaga „Ma arvan, et meie maja elades, sinupoolt välja kirjutatud „lahkumineku tabeli“ alusel ei saa ma tagasi saata enda poolt lisatud variante, sest seda vaadates minu sissetulek ei luba mul seal elada. Juba siin majas elades on mul emotsionaalselt väga raske eluga edasi minna. Parim lahendus on väljakolimine! Olen sellega ka väga aktiivselt tegelenud 1 kuu. Kasutades Sinupoolt mulle pakutud summat 110000 eurot näen antud võimalust elus edasi minna, selleks tuleb ka reaalselt samme astuda. Olen leidnud potentsionaalse korteri, mis asub Tabasalus ja selle leidmisel arvestasin suurelt laste soovide, mugavusega ja elustiiliga, arvan, et see korter on parim koht. Antud korteri maksumus on 78000 eurot. Korteris tekkivate kommunaalmaksude (elekter, vesi, küte) tasumise osas pean nii ehk naa ise hakkama saama (nii nagu majaski elades, kui jätkan siin elamist) – kuid korteris on need minu jaoks tunduvalt väiksemad ja suudan neid ise maksta. Antud 110000 summast jääb veel kasutada 66000 eurot ning teen ettepaneku osta välja minu kasutuses olev MINI Countryman, mille ostusumma oli selle soetamisel
3. Selle toimingu juures jäävad tulevikus ära Sinu igakuised kulutused maja ja auto osas. Telefon tuleb meil ümber vormistada minu nimele, mis kohustab minul endal arveid tasuda. Antud tabeli täitmisel ei näe ma kahjuks mõtet, sest väljakolimisel muutuks minu elu kvaliteet ja väljaminekud. Sellisel juhul need numbrid ei oma enam mingit tähtust. Loodan antud hetkel sinu mõistvale suhtumisele ja suudad minuga kaasamõelda minu ettepanekute suunas - see tooks mingigi rahu meie ellu ja me ei pea enam nendel teemadel peatuma. Suhtleme edasi vaid laste teemadel. Heade soovidega. XXX“(tl 7, pöördel).
4. Hageja hinnangul on kostja ja hageja poolt eeltoodud e-kirjade vahetamise puhul tegemist edasilükkava tingimusega - kostja kohustuse täitmise tähtaeg saabub kinnistu XXX müügi hetkest (TsÜS § 102) - kompromissilepingu sõlmimisega

§ 578

lg 1 mõttes (kostja pakkumus

§ 16

, hageja aksept

§ 20

). Hageja arvates lahendasid pooled nimetatud e-kirjadest nähtuva kompromissiga lõplikult omavahelised lahkumineku järgsed varalised suhted ning sellele eelnesid pikad ja põhjalikud läbirääkimised kompromissi sisu osas, kus mõlemad pooled esitasid oma arvestusi ja vaidlesid vastu teise poole vastuväidetele. Võttes arvesse, et pooled ei olnud abielus, oli kompromissilepingu eesmärk leida selline mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe, mille täitmise järgselt ei oleks kummalgi poolel enam teisele mingisuguseid varalisi pretensioone. Hageja leiab, et temapoolne järeleandmine kostjale seisnes selles, et kostja ei pidanud rahasummat 110000 eurot tasuma koheselt, vaid pärast kinnistu müüki, st kinnistu müügist saadud raha arvel. Hageja arvates on ilmselge, et kinnistu müük on olenenud ainult kostja tegevusest ja kuivõrd kostja keeldus 27.02.2017 kinnistut müümast, tuleb lugeda, et kostja kohustus 110000 euro tasumiseks on muutunud sissenõutavaks.

1. Kostja hinnangul ei tõenda poolte 15.03.2013 ja 26.03.2013 kirjavahetus kompromissilepingu sõlmimist, kuna täidetud ei ole kompromissilepingu sõlmimise eeldused ning kõige enam võivad need kirjad tõendada pooltevaheliste läbirääkimiste pidamist, mis aga lõppesid siduva kokkuleppe saavutamiseta ja sõlmimiseta. Sellest annavad tunnistust poolte täiendavad, 2013.a. oktoobris novembris advokaatidest lepinguliste esindajate vahendusel peetud läbirääkimised, mis samuti lõppesid kokkuleppe saavutamiseta. Kostja hinnangul ei tõenda kompromissilepingu sõlmimist ka asjaolu, et kostja tasus heast tahtest hageja valdusesse jäänud sõiduki MINI Countryman jääkväärtuse.
2. Kohus, analüüsides poolte seisukohti ja esitatud tõendeid, asub sarnaselt kostjaga seisukohale, et pooltevahelist 15.03.-26.03.2013 e-kirjavahetust ei saa pidada siduvaks 5 2-17-6408 kompromissilepingu sõlmimiseks. Kohus leiab, et kuigi kompromissilepingu sõlmimine on iseenesest vormivaba, st seda saab sõlmida ka e-kirjade vahetamise näol ning sellega saab reguleerida igasuguseid pooltevahelisi õigussuhteid, peavad ka kompromissilepingu sõlmimise puhul olema täidetud vastavad eeldused. Riigikohus on lahendis 3-2-1-175-14 selgitanud (p 17 kolmas ja neljas lõik), et kompromissi oluliseks tunnuseks on

§ 578

lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Samuti on selle oluliseks tunnuseks poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu 5.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12412, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt Riigikohtu 11.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Ebaselgus võib puudutada muu hulgas sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Seega on võlausaldajal (laenuandjal) võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kolleegium rõhutab, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule. Kohus peab poolte esiletoodud asjaolusid ja tõendeid iga kord hinnates otsustama, kas pooled on sõlminud uue, kompromissina käsitletava kokkuleppe või pelgalt lepingu tähtaega pikendanud. 10. Kohtu hinnangul ei ole hageja ei hagiavalduses ega täiendavates menetlusdokumentides välja toonud ega põhjendanud, milliseid õiguslikult vaieldavaid või ebaselgeid õigussuhteid poolte 2013.a. märtsi kirjavahetus käsitleb, milline oli kummagi poole esialgne positsioon vaidlusalustes küsimustes, millised järeleandmisi kumbki pool nende vaieldamatuks muutmiseks vastastikku on teinud ning milliseid kohustusi kumbki pool (sh hageja) väidetava kompromissiga omandas, samuti ei nähtu need asjaolud ka kõnealustest kirjadest. Samuti ei saa kohtu hinnangul pidada lepingu sõlmimiseks igasugust poolte tahteavalduste vahetamist, isegi kui need sisaldavad mingis osas pakkumust ja nõustumist, vaid siiski ainult sellist, millest nähtub piisava selgusega poolte tahe olla vastastikku lepinguliselt seotud, st kokkulepe vastastikku võetud kohustuste osas. Kohtu hinnangul pooltevahelises 2013.a. märtsi e-kirja-vahetuses sellist tahet võtta vastastikuseid kohustusi ei nähtu ja kirjades avaldatud poolte seisukohad/tahteavaldused vastavad pigem lepingueelsetele läbirääkimistele (

§ 14

), mille käigus kostja esitas oma ettepaneku hagejale uue (omaette) elukoha (korteri) muretsemiseks ja hageja vastas omapoolse ettepanekuga kostja poolt pakutud summa 110000 eurot kulutamise osas. Kirjadest nähtuvalt võib tõesti järeldada, et hageja jaoks oli kostja poolt peale elamu müümist hagejale pakutav summa 110000 eurot rahuldav, kuid milles seisneb nimetatud summa puhul poolte vastastikune järeleandmine ja erimeelsuste kõrvaldamine, jääb kohtu jaoks ebaselgeks. Hageja väide, et temapoolne järeleandmine seisnes selles, et kostja ei pidanud rahasummat 110000 eurot tasuma koheselt, vaid alles pärast kinnistu müüki, on kohtu hinnangul paljasõnaline. Tõendeid, et hageja oleks algselt olnud mingil teistsugusel seisukohal, pole esitatud. Seega puudub alus järeldada, et vastavate tingimuste puhul (110000 eurot eraldamine hagejale korteri ostmiseks peale elamu/kinnistu müüki) oleks tegemist olnud poolte vastastikuse kompromissiga, tegemist oli siiski läbirääkimistega võimaliku siduva kokkuleppe sõlmimiseks, mille saavutamise/sõlmimise kohta täiendavaid tõendeid pole esitatud. Kohtu hinnangul nähtub 2013.a. märtsi läbirääkimiste osas siduva kokkuleppe mittesõlmimine ka kostja poolt osundatud asjaolust, et 2013.a. oktoobris - novembris toimusid poolte vahel advokaatide vahendusel täiendavad läbirääkimised kokkuleppe sõlmimiseks pooltevaheliste varaliste ja muude suhete reguleerimiseks pärast poolte lahkuminekut, kuid mis samuti lõppesid kokkuleppe sõlmimiseta, kuivõrd hageja 6 2-17-6408 esindajana tegutsenud adv. Indrek Leppik pidi oma kirjas kostja esindajale adv.Liane Raavele tõdema, et „Kahju, et ma ei saanud kaasa aidata konstruktiivse kokkuleppe sõlmimisele, aga Sinu kliendil seda eesmärki ei ole. Seega ei saa ma enam läbirääkimiste osas pooli aidata., kui te just ise oma positsiooni korrigeerida ei soovi“ (tl 39-42). Kohtu hinnangul ei nähtu 110000 euro osas kompromissilepingu sõlmimine ka asjaolust, et ca 1 aasta peale poolte 2013.a. kirjavahetust (22.04.2014) tasus kostja hageja valdusesse jäänud sõiduauto MINI Countryman jääkväärtuse summas 19512,02 eurot. Kohus võtab siinkohal arvesse, et kostja 15.03.2013 e-kirjas sisalduv ettepanek sõidukit Mini Countryman ei sisaldanud ja kuigi hageja tegi oma 26.03.2013 kirjas kostjale ettepaneku osta viimase poolt pakutud summa 110000 euro raames välja sõiduk Mini Countryman alghinnaga 32000 eurot, siis advokaatide vahendusel toimunud läbirääkimistel 2013.a. oktoobris - novembris hageja enam sama ettepaneku juurde ei jäänud, vaid soovis lisaks 110000 eurot maksvale korterile 5000 eurot maksvat sõidukit, millisel juhul oleks hageja tagastanud tema valduses olnud Mini Countryman (tl 41). Kohtu hinnangul kinnitab see korteri osas järeldust, et 2013.a. märtsis poolte vahel siduvat kokkulepet ei saavutatud, vaid toimusid läbirääkimised selle saavutamiseks, ja auto osas kinnitab see kostja poolt kohtuistungil antud seletust, et auto soetas ta hagejale heast tahtest selleks, et hageja saaks peale poolte lahkuminekut lapsi vedada (tl 141 pöördel). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja nõue kostja kohustamiseks tasuda kompromisslepingu alusel hagejale110000 eurot on tõendamata ja põhjendamata. 11. Hagiavalduse kohaselt kuulub hageja nõue kostja vastu 110000 euro tasumiseks alternatiivselt rahuldamisele pooltevahelise seltsingulepingu alusel, millisele võimalusele (võttes arvesse hagiavalduses näidatud asjaolusid nagu poolte vabaabielu, ühine majapidamine jms) osundas kohus oma 10.05.2017 hagi käiguta jätmise määruses (tl 26). Seepeale hageja küll täiendas hagiavaldust vastava alternatiivse õigusliku alusega (tl 299-30), kuid jättis seltsingulepingu alusel esitatava nõude asjaolud selgitamata ja põhjendamata.

§ 580

lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

§ 581

lg 1 ja 2 kohasel seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed.

§ 589

lg 1 ja 2 kohaselt lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Seltsinguvarasse kuulub ka vara, mis omandatakse seltsinguvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena seltsinguvarasse kuuluva eseme hävimise, rikkumise või äravõtmise eest.

§ 600

lg 1 kohaselt toimub seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid, kui ei ole sätestatud teisiti.

§ 602

lg 1 kohaselt seltsinguvarast tuleb esmajärjekorras täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt, sealhulgas kohustused, mis on võlausaldajate suhtes seltsinglaste vahel jagatud või mille eest vastutavad seltsinglase ees võlgnikena teised seltsinglased. Kui kohustus ei ole veel sissenõutavaks muutunud või on vaieldav, tuleb selle täitmiseks vajalik hoiustada.

§ 603

lg 1-3 kohaselt tuleb pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tagastada seltsinglaste panused. Kui panuse väärtus on vähenenud, tuleb seltsinglasele väärtuse vähenemine hüvitada. Kui panuse tagastamine ei ole võimalik, tuleb hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. Hüvitist ei maksta panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme kasutusse andmises.

§ 604

kohaselt pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara kuulub seltsinglastele vastavalt nende osadele kasumi jaotamises. 12. Eeltoodust tulenevalt on seltsingu likvideerimisest tuleneva nõude üldisteks eeldusteks seltsingu-lepingu sõlmimine ja kehtivus, seltsinglaste poolt seltsinguvarasse panuste tegemine, 7 2-17-6408 seltsingu lõppemisel selle likvideerimine ja vara jaotamine, sh seltsingu kohustuste täitmine ja ülejäänud varast panuste tagastamine. Üldteadaolevalt on kohtupraktika jaatanud seltsingu põhimõtete kohaldamist ka mitteabielulise kooselu korral. Siiski on Riigikohus lahendis 3-2-1-12916 selgitanud (p 21), et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks

§ 580

lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele

§ 580jj (vt ka Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15).

See aga ei välista võimalust (vt p 22-25) kaaluda seltsingu sätete (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätete) kohaldamist osaliselt analoogia korras, mh saab seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui: 1) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (

§ 581

mõttes); 2) pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19). Riigikohtu selgituste kohaselt saab makseid nii korteri soetamiseks (laenumaksed) kui ka remondiks lugeda rahaliselt hinnatavaks panuseks korteri omandamisel või parendamisel eeldusel, et need kulud moodustavad olulise osa korteri omandamise või säilitamise ja parendamise eesmärgil tehtud kulutustest ja on võrreldavad kostja tehtud kulutustega. Kolleegiumi arvates saab rahaliselt hinnatavaks panuseks lugeda ka olulisi kulutusi korteri säilitamiseks ja majandamiseks. Majandamiskulusid saab panuseks lugeda siiski üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme omandamiseks, säilitamiseks või parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist.

§ 581

lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb kolleegiumi arvates lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 20). Seltsingusuhte likvideerimise sätete kohaldamisel korterile saab kõne alla tulla esmajoones selle võõrandamisest saadud raha jaotamine

§-de 602-604 kohaselt. See tähendab esmalt korteri omandamisega seotud võimalike kohustuste (esmajoones võimalike tasumata laenumaksete) mahaarvamist tulemist (

§ 602

), seejärel panuste tagastamist tulemi arvel (

§ 603

) ja lõpetuseks ülejäägi jaotamist vastavalt panustele (

§ 592lg 1, § 604).

13. Eeltoodust nähtuvalt oleks hagejal võimalik esitada kostja vastu nõue tulenevalt poolte kooselu lõppemisest ja seltsingu likvideerimisest, juhul kui hageja oleks põhjendanud ja tõendanud, et mõlemad pooled (sh ka hageja) on teinud poolte kooselu kestel kostjale asjaõiguslikult kuuluva kinnistu omandamiseks või parendamiseks

§ 581

mõttes olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ja pooltel oli kinnistut/elamut soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Kohus juhib tähelepanu, et märkis 31.07.2017 hagi korduvalt käiguta jätmise määruses (tl 62-63), et kuigi hageja on palunud rahuldada hagi alternatiivselt seltsingulepingu sätete alusel, on hageja jätnud selgitamata ja põhistamata, et milles väidetav seltsing seisnes, millised olid poolte panused, millal seltsing lõppes, milline on seltsinguvara ja kuivõrd suur on selle väärtus, milline on seltsingu tulem, mida jagada ehk millised kohustused (

§ 602

) tuleb tulemist maha arvata, millised panused tuleb tagastada tulemi arvel (

§ 603

) ning millist ülejääki on võimalik vastavalt panustele hageja arvates jagada (

§ 592lg 1, § 604).

Nimetatud kohtumääruse järgselt esitas hageja küll hagiavalduse tervikteksti (tl 65-72), kuid seltsingulepingu osas märkis vaid lakooniliselt, et kui kohtu hinnangul ei ole hagi rahuldamine võimalik kompromisslepingust tuleneva nõudena (primaarnõue), siis palub hageja alternatiivselt hagi rahuldada seltsingulepingu sätete alusel (Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-129-16). Kohus andis 18.10.2017 määrusega hagejale täiendava tähtaja alternatiivnõuete (seltsinguleping

§ 580

jj, võlatunnistus

§ 30

) põhjendamiseks ja tõendamiseks (tl 123), kuid hageja siiski mingeid täiendavaid põhjendusi ja tõendeid ei esitanud. 8 2-17-6408 Hageja poolt kohtuistungil antud seletuse kohaselt hakkasid nad kostjaga koos elama 1998.a. ja elasid esialgu kostja vanemate korteris. Seejärel müüs kostja oma vanemate korteri maha ja nii said pooled väikese stardikapitali ühise elu alustamiseks. Maja ehitamiseks võttis kostja pangast laenu ja hageja laenuga seotud ei olnud. Maja ehitamise ja materjalide pool jäi kostja õlule, laste kasvatamine oli hageja õlul. Alguses hageja maja ehitamiseks ei panustanud, kuid hiljem siiski, milleks oli peamiselt füüsilise töö tegemine, näiteks valas hageja vundamenti. 2013.a. kostja lahkus uue naise juurde ja pärast seda mingi aja pärast oli hagejal kostjaga vestlus edaspidiste suhete kohta ning kostja lubas hagejale, et lahkumineku puhul maksab kostja talle 110000 eurot. Kostja poolt kohtuistungil antud seletuse kohaselt leidis ta summa 110000 eurot, mille ta oli nõus hagejale heast tahtest maksma, arvutuslikult pärast seda, kui oli elamu soetamiseks tehtud kulutused maha võetud ja ülejäänud osa jagatud (tl 141-142).

1. Kohus asub eelesitatu alusel seisukohale, et ainuüksi tuvastatud asjaoludest, st et hageja ja kostja elasid alates 1998.a. vabaabielus, millest pooltel sündis kaks last, et kostja omandas poolte kooselu kestel kinnistu, millele ehitati kostja poolt võetud pangalaenu abil elamu, mida pooled kasutasid perekonna ühise elukohana, samuti, et kostja lubas poolte kooselu lõppemise järgselt, et elamu müümisel hinnaga 350000 eurot oleks hageja osa suuruseks 110000 eurot, ei piisa järelduse tegemiseks, et hageja panuseks kostjale asjaõiguslikult kuuluva kinnistu /elamu omandamisel oli selline summa ja pooltel oli kinnistut/elamut soetades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks, mistõttu kooselu/seltsingu lõppemisel kuuluks summa 110000 eurot hagejale väljamaksmisele seltsingu likvideerimisest tuleneva panuste või seltsinguvara ülejäägi tagastamisena. Kohus lähtub sellise järelduse tegemisel asjaolust, et hageja ei ole omapoolselt mingil moel põhjendanud ega tõendanud, milles seisnes temapoolne rahaliselt hinnatav oluline ja kostja panusega võrreldav panus kinnistu ja elamu omandamiseks ning et pooltel oli kinnistu /elamu osas ühine tahe vähemasti majandusliku ühisvara kestvaks loomiseks. Hageja poolt kohtuistungil antud seletusest, et tema panuseks oli elamu ehitamisel füüsilise töö tegemine, kohtu hinnangul selleks ei piisa. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul nõude mittetõendatuse tõttu võimalik rahuldada hageja nõuet ka seltsingu likvideerimisest tuleneval õiguslikul alusel.
2. Hageja nõude teise alternatiivse õigusliku alusena näidatud võlatunnistuse osas kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostja 15.03.2013 e-kirja võlatunnistuseks lugeda ei saa.

§ 30

lg 1 – 3 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Kohus juhtis oma 31.07.2017 hagi korduvalt käiguta jätmise määruses hageja tähelepanu, et võlatunnistuse kehtivuse eelduseks on kirjalik vorm, st omakäeline allkirjastamine (

§ 30lg 2, Ts

ÜS § 78 lg 1), mis kostja 15.03.2013 e-kirja puhul puudub. Kohus leiab, et 15.03.2013 e-kirja puhul ei ole ilmselgelt tegemist ka jooksva arve alusel antud võlatunnistusega, samuti kostja majandus-ja kutsetegevuses tekkinud võla tunnistamisega, mille puhul ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis (

§ 30lg 3).

Seega kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele ka võlatunnistust käsitletavate normide alusel. 16. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõude rahuldamiseks lepingulisel alusel (kompromissleping, seltsingu likvideerimine, võlatunnistus) puudub alus nõude tõendamatuse tõttu. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõuet kostjalt rahasumma 110000 euro saamiseks võimalik rahuldada ka lepinguvälisel alusel (käsundita asjaajamine

§ 1018

jj, alusetu rikastumine

§ 1027

jj), kuna selle eelduseks oleks hageja poolt asjaajamisel kostja huvides mingite kulutuste 9 2-17-6408 tegemine (

§ 1023

) või millegi üleandmine kostjale (

§ 1028), mida asjaoludest nähtuvalt käesoleval juhul ei ole toimunud.

Seega jätab kohus hagi tervikuna rahuldamata. Kostja taotluste lahendamine

1. Kostja on esitanud hageja nõude suhtes aegumise kohaldamise vastuväite. (TsÜS § 143). Tsiviil-seadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Kohus leiab, et kuivõrd kohus ei ole tuvastanud, et poolte vahel esinesid tehingulised suhted, puudub ka alus aegumise kohaldamiseks.
2. Kostja on esitanud kohtuistungi järgselt taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks (tl 147149). Hageja vaidleb kostja taotlusele vastu (tl 157-158). TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus ka veel lahendamata taotlused. Kohtu hinnangul on kostja taotlus protokolli parandamiseks põhjendamatu ja kohus jätab selle rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.
4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
5. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 10